Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue

Avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses ei saa lugeda sotsiaalmeediavõrgustikus pelgalt heakskiidu väljendamist teise isiku avaldatud kommentaarile. (p 12)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

• Haldusõigus
• ->
• Isikuandmete kaitse
• ->
• isikuandmete töötlemise põhimõtted
• ->
• seaduslikkus

• Haldusõigus
• ->
• Põhiõigused, inimõigused
• ->
• õigus aule ja heale nimele

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• nõude eeldused
• ->
• tegevuse õigusvastasus

Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)

• Haldusõigus
• ->
• Isikuandmete kaitse
• ->
• isikuandmete töötlemise põhimõtted
• ->
• seaduslikkus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• kohtueelse menetluse üldtingimused
• ->
• kohtueelse menetluse andmete avaldamine

KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)

• Haldusõigus
• ->
• Põhiõigused, inimõigused
• ->
• süütuse presumptsioon

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• kriminaalmenetluse põhimõtted
• ->
• süütuse presumptsioon

PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• nõude eeldused
• ->
• kahju

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• ERIOSA
• ->
• süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine

Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused
• ->
• mittevaralise kahju rahalise hüvitamine nõuded

Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). (p 15)

Kohtumenetluse pidamine, mille tulemusel hagi jäetakse rahuldamata, ei saa muuta olematuks ega heastada hagejale tekitatud mittevaralist kahju. Vastupidi - see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. (p 15)

Vabandamine võib olla tähtis mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse määramisel (VÕS § 134 lg-d 2, 5 ja 6), seda eelkõige olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud oma eksimust ja teinud kõik mõistliku oma rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Vt. RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18; RKTKo nr 3-2-1-142-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-127-16, p 19. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• hea usu põhimõte

VÕS § 6 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• õigusvastasust välistavad asjaolud

Hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamisest vabastamise alused, sh poolte omaksvõtt

Vt. RKTKo nr 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 11. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Kostja tegevuse õigusvastasuse puudumist ei saa põhjendada kompromissiga, mille eesmärk oli lõpetada teise tsiviilasja menetlusosaliste vaheline vaidlus. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused
• ->
• mittevaralise kahju rahalise hüvitamine nõuded

Isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule alati maksta mõistlik rahasumma. Kui taotletud on õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega. (p 13)

Kui kannatanule on makstud kahjuhüvitist, tuleb teha kindlaks, kas hüvitist maksti teise isiku eest VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et hüvitise maksja rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt kannatanu õigusi. Esimesel juhul võivad isikud vastutada kannatanu isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• leping (üldküsimused)
• ->
• lepingupoolte kohustused

Lepingu raames tekkinud võlgnevuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi, et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata. Vähemalt eelduslikult tuleneb igast lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega vähemalt sellises ulatuses arvestada, et teise poole au mitte teotada mainet kahjustavate andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju liigid

Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• autoriõigus
• ->
• autoriõiguste kaitse

Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3)

Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4)

Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused
• ->
• mittevaralise kahju rahalise hüvitamine nõuded

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• süü

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1)

Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2)

Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4)

Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• normi eesmärk kahju hüvitamise ulatuse piiramisel

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused
• ->
• varalise kahju hüvitamise nõuded

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusdokumentide ja avalduste esitamine
• ->
• avalduste hilisem esitamine

Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamisest vabastamise alused, sh poolte omaksvõtt

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• autoriõigus
• ->
• autoriõiguse sisu

AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17)

Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).

Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1)

Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51).

Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17)

IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16)

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).

Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused
• ->
• mittevaralise kahju rahalise hüvitamine nõuded

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).

Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• muud kondiktsioonid
• ->
• väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral

Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete, täpsemalt VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. Kui koguteoses on rikutud isiku õigusi vaid üksikute lausetega, ei ole seega üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Kuivõrd IKS-i eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1 lg 1), siis eelduslikult tuleb ka juhul, kui isikuandmete avalikustamisel on rikutud IKS-i nõudeid, hüvitada isikule andmete avaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks piisab ka sellest, et õigusvastane oleks mõne hageja viidatud lause või nime avalikustamine. Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud. Näiteks kui kannatanule on omistatud tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud ning lisaks on need ka au teotavad, siis võib olla põhjendatud suurem mittevaralise kahju hüvitis, võrreldes olukorraga, kus avalikustatud on küll kannatanu nõusolekuta tema tsitaate, kuid sellega ei ole avalikustatud isiku kohta tundlikke eraelulisi fakte. (p 17.5)

• Eraõigus
• ->
• Intellektuaalse omandi kaitse
• ->
• autoriõigus
• ->
• autoriõiguste kaitse

Autoriõigusliku kaitse saamiseks peab intervjuu kui intellektuaalse tegevuse tulem vastama AutÕS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustele. Ühe võimaliku teose liigina on AutÕS § 4 lg 3 p-s 4 nimetatud suulised teosed, nagu kõned, loengud, ettekanded, jutlused jt, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt. AutÕS § 4 lg 6 järgi eeldatakse teose kaitstust autoriõigusega, välja arvatud juhul, kui AutÕS-ist või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Kui teose reprodutseerimiseks autori luba ei ole ning puuduvad alused teose kasutamiseks autori nõusolekuta, siis kasutatakse teost õigusvastaselt. AutÕS § 81⁷ lg 1 järgi võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 (p 1) kohaselt ja teose õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist VÕS §-de 1037 ja 1039 (p 3) järgi. (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagi liigid

Välistatud ei ole üksnes tuvastushagi esitamine, milles hageja palub tuvastada väärtushinnangu või faktiväite õigusvastasuse, kui ta leiab, et tuvastushagiga on võimalik taastada tema au ja hea nime (TsMS § 368 lg 1). Kolleegiumi arvates ei saaks kohus muude eelduste täidetuse korral keelduda sellise tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p 19.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• õigusvastasust välistavad asjaolud

Kannatanu nõusolek õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja sellega kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses ei ole tehing, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omav tahteavaldus, mille võib anda ka suuliselt. Nõusolekust VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses saab rääkida juhul, kui õiguste rikkumisega kahju tekitamine on nõusoleku andmise ajal kannatanu jaoks kindel. Kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu peab tõendama kostja. VÕS § 1045 lg 2 p 2 ei ole kohaldatav nende andmete avalikustamisel, mis on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ja mille avalikustamiseks on vajalik nõusolek IKS § 11 lg 1 ning IKS § 12 lg 1 järgi. Küll aga võib VÕS § 1045 lg 2 p 2 kohane nõusolek välistada nende andmete avalikustamise õigusvastasuse, mis ei ole käsitatavad isikuandmetena IKS-i tähenduses. (p 40)

Kui kahju õigusvastaseks tekitamiseks on antud nõusolek VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, siis tuleb kahju tekitamise õigusvastasuse välistamiseks esmalt nõusolekut tõlgendada ja välja selgitada, millistel tingimustel oli nõusolek antud. Kannatanu nõusoleku tõlgendamisel on analoogia korras kohaldatav TsÜS § 75 lg 1. (p 41)

Kui kannatanu on andnud nõusoleku VÕS § 1045 lg 2 p 2 alusel, ei saa ta seda erinevalt IKS § 12 lg-s 7 sätestatust igal ajal tagasi võtta. Kas, millal ja millistel tingimustel saab kannatanu nõusoleku tagasi võtta, sõltub ennekõike poolte ja eelkõige kannatanu tahtest nõusoleku andmise ajal. (p 42)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tunnistaja ütlused

TsMS § 257 lg 4 kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Kohtul on õigus artikli kirjutanud ajakirjanik vande all tunnistajana üle kuulata ning ajakirjanikul on iseenesest õigus TsMS § 257 lg 4 järgi keelduda ütluste andmisest. Samas ei saa selles sättes sisalduvat regulatsiooni tõlgendada hageja kahjuks. Seetõttu ei muuda TsMS § 257 lg-s 4 sätestatu VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat asjaolude tõendamise koormust. Kui ajakirjanik vahendab tunnistajana informatsiooni, mille ta väidetavalt sai oma „allikalt", siis ei ole ta küll TsMS § 257 lg-st 4 tulenevalt kohustatud ütlusi andma ja teda ei saa ütluste andmisest keeldumise eest võtta kriminaalvastutusele karistusseadustiku § 318 alusel, kuid tsiviilasja lahendava kohtu jaoks jääb selline informatsioon paljasõnaliseks ja kontrollimatuks. Asjaolul, et ajakirjanik võib samade faktiväidete avaldamise tõttu vastutada hageja ees kostjaga solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi, võib olla tähtsust ajakirjaniku kui tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Riigikohtu praktika järgi tuleb VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada. VÕS § 1047 lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 13). (p 13)

TsMS § 257 lg 4 kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Kohtul on õigus artikli kirjutanud ajakirjanik vande all tunnistajana üle kuulata ning ajakirjanikul on iseenesest õigus TsMS § 257 lg 4 järgi keelduda ütluste andmisest. Samas ei saa selles sättes sisalduvat regulatsiooni tõlgendada hageja kahjuks. Seetõttu ei muuda TsMS § 257 lg-s 4 sätestatu VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat asjaolude tõendamise koormust. Kui ajakirjanik vahendab tunnistajana informatsiooni, mille ta väidetavalt sai oma „allikalt", siis ei ole ta küll TsMS § 257 lg-st 4 tulenevalt kohustatud ütlusi andma ja teda ei saa ütluste andmisest keeldumise eest võtta kriminaalvastutusele karistusseadustiku § 318 alusel, kuid tsiviilasja lahendava kohtu jaoks jääb selline informatsioon paljasõnaliseks ja kontrollimatuks. Asjaolul, et ajakirjanik võib samade faktiväidete avaldamise tõttu vastutada hageja ees kostjaga solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi, võib olla tähtsust ajakirjaniku kui tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue

VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Riigikohus on selgitanud, et VÕS §-s 1047 kasutatavad terminid ,,andmed" ja ,,faktilist laadi andmed" on samatähenduslikud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 26). Sellest tulenevalt nimetatakse kohtupraktikas andmete avaldamist VÕS § 1047 tähenduses ka faktiväite avaldamiseks. (p 10)

VÕS § 1047 lg 4 kohaldamise eelduseks ei ole ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 1–3 järgi. Seetõttu ei ole oluline ka see, et ebaõigete andmete avaldamisega oleks teotatud isiku au (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 27; 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 26; 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-07, p 14; 19. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-07, p 14). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja nõudeid saab kvalifitseerida mitme õigusliku aluse järgi, peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib tugineda oma nõude mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe, ning kas ta esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused
• ->
• mittevaralise kahju rahalise hüvitamine nõuded

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Vt Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20–22, 25–29).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• hagist loobumine, hagi õigeksvõtt ja kompromiss
• ->
• hagist loobumine ja hagi tagasivõtmine

Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks. Hagist loobumise või selle tagasivõtmise avalduse saab vähemalt üldjuhul esitada ka pärast avalduste esitamise tähtaja (vt TsMS § 329–331) möödumist menetluses, kuna selle lahendamine üldjuhul ei venita menetlust, vaid kiirendab seda. (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• lepinguvabaduse põhimõte

Jäätmevaldaja liitunuks lugemisest korraldatud jäätmeveoga tuleneb talle esmalt õigus nõuda jäätmevedajalt lepingu sõlmimist jäätmeveoks seaduses sätestatud tingimustel ja teda teiste jäätmevaldajatega võrreldes mitte halvemini koheldes. Kuigi põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, on seaduses sätestatud mitmetel juhtudel eelkõige monopoolses seisundis olevale või olulist vahendit omavale ettevõtjale kohustus sõlmida mittediskrimineerivatel tingimustel leping tarbijaga, kes seda teenust vajab, ning lisaks on Riigikohus tunnustanud üldist tarbija õigust nõuda sellise lepingu sõlmimist erandlikult ka üksnes deliktiõiguse sätete alusel (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 30–34; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Neil juhtudel on võimalik tarbijal hageda ettevõtja tahteavalduse asendamist lepingu sõlmimiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. (p 53) Kui jäätmevaldaja ei ole sõlminud jäätmevedajaga lepingut jäätmete veoks, ei saa talle kehtida jäätmevedaja lepinguline hinnakiri. Vedaja ei saa seadusjärgse võlasuhte raames nõuda jäätmevaldajalt tasu või muu hüvitise maksmist, mida ei ole seaduse või delegatsiooninormi raames kohaliku omavalitsuse õigusaktiga selgelt ette nähtud. Seega peab õigus nõuda vedajalt tasu, sh tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord selgelt tulenema õigusaktist.

• Eraõigus
• ->
• Põhiõigused
• ->
• õigus eraelu puutumatusele

Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20). Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise viis

Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• muud kondiktsioonid
• ->
• väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral

Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)

• Eraõigus
• ->
• Põhiõigused
• ->
• väljendusvabadus

Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22) Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26) VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27)

Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue

Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldajaks saaks olla üksnes meediaettevõtja või et isik, kes avaldas valeandmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel. Ebaõigete andmete avaldamise eest võib vastutada ka isik, kes esitab andmed meediaväljaandele, ja seega on kostja käsitatav andmete avaldajana ning temalt saab nõuda valeandmete ümberlükkamist, kuid ainult meediaväljaande ees. (p 13)

Valeandmed tuleb ümber lükata ka juhul, kui avaldamine ei ole õigusvastane ja avaldajal puudub süü. Isiku kohta ebaõigete andmete avaldamise korral näeb VÕS § 1047 lg 4 ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustuse sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest (vt ka Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 27). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• kvalifitseerimiskohustus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• üllatamise keeld

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Poolte esitatule peab õigusliku hinnangu andma. Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kohus peab võimaldama pooltele esitada väiteid ja vastuväiteid õigussuhte võimaliku õigusliku kvalifikatsiooni kohta. Kui kohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel eeldab mh seda, et kõnealune faktiväide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane. Tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et faktiväide vastab tegelikkusele. Seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega peetakse VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses silmas mis tahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja tema tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärgiks. Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist nii tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 kui ka sama sätte p-st 7.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• kahju põhjustanud teo õigusvastasus

Võlgnike kohustuse täitmise mõjutamisele suunatud tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus nt võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võlgnikult võla saamisele.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada rikkumise asjaolusid, esmajoones rikkumise intensiivsust ja kestust. Hüvitise suurust põhjendavad asjaolud peab kohtule esitama hageja. Kostjal on võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid, mille alusel kohus saab kaaluda hüvitise suuruse vähendamist.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17 ja 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 2 ja 3 alusel eeldab mh seda, et kõnealused andmed on hageja au teotavad ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• üldküsimused
• ->
• mittevaralise kahju rahalise hüvitamine nõuded

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral

Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanule. Ei saa lugeda tõendatuks asjade kahjustamist neid tuvastamata.

• Eraõigus
• ->
• Põhiõigused
• ->
• õigus kodu puutumatusele

Lammutustööde alustamisega, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• lepingust tuleneva kohustuse rikkumine

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• muu isikuõiguse rikkumine, sh au teotamine

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.