/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-10-12908/156 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.02.2019
Kui lepingupool annab avaldusega teisele poolele võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganeb lepingust, siis saabub taganemisavalduse tagajärg pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt ja uut taganemisavaldust ei pea esitama. (p 13.2) Üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Üleantu väärtuse tuvastamisel ei ole nähtud ette võimalust arvestada lepingus määratud hinnast maha töös esinenud puuduseid ja nende kõrvaldamise kulu. (p 14.2) Hagejal on kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel hageja nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel. (p 14.3)
Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada. (p 15)
Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt lisatöödega (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3). (p 15.1) Kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude olemasolu sõltub muu hulgas sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas teise isiku tegelikule või eeldatavale tahtele või kas teine isik kiitis selle heaks, tuleb arvestada, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega. (p 15.2) Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3)
2-15-1663/127 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018
Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vahel oli kehtiv üürileping, siis võib olla kohaldatav VÕS § 278 lg 1 p 3. Kui üürnik kõrvaldas kahju, mille üürileandja oli asjale tekitanud, mitte ei parendanud asja, siis ei ole kohaldatav VÕS § 286 lg 1. (p 16) Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vaheline üürileping oli lõppenud, siis ei ole üürnikul võimalik esitada üürileandja vastu nõudeid lepingulisel alusel. (p 17) Kõne alla võivad tulla aga asjaõiguslikud ning lepinguvälised nõuded AÕS § 88 lg 1, VÕS §-le 1042 ja VÕS § 1018 lg 1 järgi. (p 18-20) VÕS § 1018 jj kohaldamiseks piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt üürniku huvisfääri (vt nt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 26). Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)
Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)
Kui üürniku asjad on üürileandja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb üürnikul kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda üürileandjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). (p 21)
2-15-123028/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
Patsiendile võib osutada tervishoiuteenust üldjuhul üksnes pärast tema teavitamist ja tema nõusolekul (v.a VÕS § 766 lg-tes 4-6 ja § 767 lg-s 1 sätestatud juhtudel; vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 12). (p 19) See on vajalik esmajoones selleks, et patsient saaks teha teadliku valiku, kas ta nõustub mingi ravi või ravimeetodiga või mitte (VÕS § 766 lg 3). VÕS § 766 lg 3 ei reguleeri lepingu sõlmimise tahteavaldusi, vaid ravitoimingu tegemiseks nõusoleku andmist. (p 20.1) Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus patsienti teavitada ja saada temalt nõusolek sõltumata sellest, kes teenuse eest tasub. Teavitamis- ja nõusolekukohustuste rikkumisega kaasneb esmajoones patsiendi õigus nõuda kahju hüvitamist. (p 20.2) Patsiendi teavitamise ja nõusoleku saamise tõendamine on tervishoiuteenuse osutaja ülesanne. (p 26) See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. (p 21) Tervishoiuteenuse osutamise lepingule ei ole vorminõuet ette nähtud, st see võib olla sõlmitud ka suuliselt (VÕS § 11 lg 1). (p 21.2) Kui tervishoiuteenuse osutaja osutatud teenused on vajalikud ja ning hinnakiri on patsiendile eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel osutatuks ja patsient peab nende eest ka tasuma. Patsient peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud. Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Tegu ei ole eelduslikult töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 tähenduses, kuna patsiendile ei lubata tervenemist (VÕS § 766 lg 2). Patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda. (p 21.3) Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib tervishoiuteenuse osutajal olla patsiendi vastu tasu maksmise nõue lepinguvälisel alusel. (p 28) Tervishoiuteenuse osutaja nõue võib olla käsitatav ka käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel, kus soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2). Soodustatu teavitamine on nõutav ka käsundita asjaajamise puhul (VÕS § 1020; vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 29) Kuigi VÕS § 1042 lg-s 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste tegemisest teise isiku esemele, saab seda laiendavalt tõlgendada ka kulutuste tegemisel füüsiliselt teisele isikule. Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Seejuures tuleb arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja tema kavatsusi enda ravi suhtes. (p 30)
Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. (p 21.3)
See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. (p 21) Kui tervishoiuteenuse osutaja osutatud teenused on vajalikud ja ning hinnakiri on patsiendile eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel osutatuks ja patsient peab nende eest ka tasuma. Patsient peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud. Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. (p 21.3) Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib tervishoiuteenuse osutajal olla patsiendi vastu tasu maksmise nõue lepinguvälisel alusel. (p 28)
Kuigi VÕS § 1042 lg-s 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste tegemisest teise isiku esemele, saab seda laiendavalt tõlgendada ka kulutuste tegemisel füüsiliselt teisele isikule. Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Tervishoiuteenuse osutamise puhul tuleb seejuures arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja tema kavatsusi enda ravi suhtes. (p 30)
Tervishoiuteenuse osutaja nõue võib olla käsitatav käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 29)
2-14-25115/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
KOS § 13 lg 1 annab ühele korteriomanikule nõudeõiguse teise korteriomaniku vastu, mh juhul kui ta on täitnud kaasomandil KOKS § 36 alusel kehtestatud koormisest tulenevad kohustused, tehes selleks vajalikke kulutusi rohkem, kui seda näeb ette tema kaasomandiosa suurus.(p-d 10.3.1 ja 10.3.2) KOS § 13 lg-te 1 ja 2 kohaldamise korral tuleb silmas pidada KOS § 13 lg-s 3 sätestatut, st et korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. (p 10.2) KOS § 13 lg-s 1 sätestatud avalik-õiguslik reaalkoormatis ja KOKS § 36 lg-tes 2 ja 3 sätestatud koormis on piisavalt sarnase sisuga, et oleks võimalik järeldada KOKS § 36 lg-te 2 ja 3 koormise hõlmatust KOS § 13 lg 1 järgse avalik-õigusliku reaalkoormatise mõistega. (p 10.3) Korteriomanike ühisusest KOS § 13 lg 1 või 2 alusel tulenev nõue aegub TsÜS § 149 kohaselt. (p 13)
Korteriomanike ühisusest KOS § 13 lg 1 või 2 alusel tulenev nõue aegub TsÜS § 149 kohaselt. (p 13)
VÕS § 1023 lg 3 väljendab üldist heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138), olles selle üks eraldi reguleeritud juhtum. (p 13.2)
VÕS § 1023 lg 3 väljendab üldist heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138), olles selle üks eraldi reguleeritud juhtum. (p 13.2)
2-14-61664/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.10.2017
Tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 järgi arvestamata jätmine ei või tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks ning anda talle võimalus esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele. (p 20)
Erinevalt üürilepingust ei lähe omaniku vahetumisel kinnisasja tasuta kasutamise leping üle uuele omanikule. (p 17)
Kinnisasja võib omandada ka ühise tegutsemise või seltsingulepinguga sõlmitud kokkuleppe alusel. Samas peab kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing peab AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt olema notariaalselt tõestatud. (p 15)
Kui asja omanikul ei ole asja valdamise õigust, ei saa ta ka AÕS § 80 alusel nõuda asja oma valdusse. Samas juhul, kui asja omanik on andnud asja teise isiku otsesesse valdusse ning ta ise on seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks, on tal AÕS § 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda vindikatsioonihagiga asja üldjuhul otsese valdaja valdusse. Kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse seadmisele, jätkuvalt õigus (kas tulenevalt isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse kindlaksmääratud sisust, muust kokkuleppest või AÕS § 225 lg-s 2 sätestatust) kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st 1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku kaasvaldusse. Samuti on kinnisasja omanikul õigus nõuda kinnisasja valdust vindikatsioonihagiga oma valdusse juhul, kui kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad ning rikutakse üksnes kinnisasja omaniku osavaldust. (p 23)
Kui asja omanik on andnud asja teise isiku otsesesse valdusse ning ise seetõttu muutunud sama asja kaudseks valdajaks või olukorras, kus kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad (AÕS § 49) ning rikutakse üksnes isikliku kasutusõiguse omaniku osavaldust, on kinnisasja omanikul AÕS § 80 alusel ning AÕS § 47 lg-t 2 analoogia alusel kohaldades õigus nõuda kinnisasja selle ebaseadusliku valdaja valdusest üldjuhul isikliku kasutusõiguse omaniku valdusse. Kui kinnisasja omanikul on, vaatamata isikliku kasutusõiguse seadmisele, jätkuvalt õigus (kas tulenevalt isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse kindlaksmääratud sisust, muust kokkuleppest või AÕS § 225 lg-s 2 sätestatust) kinnisasja vallata kaasvaldajana (AÕS § 50), on tal AÕS § 50 lg-st 1 tulenevalt õigus AÕS § 80 alusel nõuda kinnisasja enda ja isikliku kasutusõiguse omaniku kaasvaldusse. Samuti on kinnisasja omanikul õigus nõuda kinnisasja valdust vindikatsioonihagiga oma valdusse juhul, kui kinnisasja omanik ja isikliku kasutusõiguse omanik on kinnisasja osavaldajad ning rikutakse üksnes kinnisasja omaniku osavaldust. (p 23) Kui kinnisasjale on seatud isiklik kasutusõigus kasuks, siis võib sõltuvalt sellest, kas hagejal on kinnistu otsese valdamise õigus (kas kaas- või osavaldajana), hagejal puududa kas täies ulatuses või mingis osas õigus nõuda valduse rikkujalt hüvitist saadud kasutuseeliste eest. AÕS §-st 228 ja AÕS § 201 lg-st 1 saab eeldada, et isikliku kasutusõiguse seadmisel kuulub õigustatud isikule ka kasutuseeliste hüvitamise nõue, mis tuleneb VÕS § 1037 lg-st 1. Siiski võivad isikliku kasutusvalduse õigussuhte pooled kokku leppida, et kinnisasja valdamise ja kasutamise õigus jääb kas täies ulatuses (kaasvaldus) või mingis osas (osavaldus) kinnisasja omanikule. (p 24)
VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste hüvitamise nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. (p 26)
Kui käsundita asjaajaja tegi pika kasutuseaga parendusi, siis tuleb tema kulutuste nõuet vähendada selle võrra, mis ta on ise kinnisasja kasutades ära tarbinud. (p 26)
2-15-9288/60 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.09.2017
VÕS § 1041 saab kohaldada üksnes juhul, kui kohustuse täitnud isik ei olnud selleks teise isiku suhtes õigustatud ega kohustatud. Olukorras, kus üks osanik teeb teiste osanike eest osakapitali suurendamiseks rahalisi sissemakseid, olemata selleks lepingu või seaduse alusel kohustatud, tegutseb ta käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-102-12, p-d 12 ja 13). (p 20.4)
Kui kohus tuvastab kõik PKS 1995 § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks vajalikud eeldused, saab ta kõrvale kalduda ühisvara poolte osade võrdsusest. Muu hulgas tuleb tuvastada, et üks ühisvara omanikest on ühisvaras olnud raha arvel omandanud mingi nõude kellegi teise vastu, see on omandatud lahusvarasse ja selle väärtuse võrra on selle poole lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud. PKS 1995 § 19 lg 2 p-i 4 saab kohaldada ka olukorras, kus kumbki pooltest ei ole abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist taotlenud. (p-d 21 ja 23)
Kui kohus tuvastab nõude kuulumise ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks pooltest seda taotlema. (p 22)
Kokkuleppe alusel ühele abikaasale ülekantud raha ei pruugi olla läinud poolte ühisvarasse, kui see kanti sinna konkreetsel eesmärgil, st käsundi täitmiseks, seda kinnitab ka VÕS § 626 lg 3. (p 25.1)
Väär selgitamiskohustuse täitmine võib õigustada uute asjaolude ja tõendite esitamise ringkonnakohtus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. (p 25.3)
Kuna ühisvara jagamisest tulenev asi on TsMS § 103 lg 1 p 4 järgi abieluasi, siis tuleb arvestada TsMS § 230 lg-ga 3. Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis mh õigustab kohut laskma menetluses tugineda ka üldreeglite järgi hilinenult esitatud asjaoludele ja tõenditele. (p 25.4)
PKS 1995 § 17 lg 3 kohaldub üksnes vallasasja võõrandamisel (vt RKTKo 3-2-1-37-14, p 12), seega ei saa seda normi kohaldada pangakontol oleva raha suhtes. (p 26.2)
Kuna äriregistrist kustutamisega äriühingu õigusvõime lõppeb (ÄS § 2 lg 3) ning osanikud kaotavad võimaluse osast tulenevate õiguste (ÄS § 148 lg 5) teostamiseks, siis registrist kustutatud osaühingu osal eelduslikult majanduslikku väärtust ei ole. (p 27)
3-2-1-129-16 PDF Riigikohus 21.12.2016
Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). (p 49)
Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). (p 48)
Menetlusosaline ei saa kohtule ette kirjutada, millises järjestuses kohus nõudeid peab kontrollima. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 10). (p 19.2.)
Kui kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole kohtud täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). (p 18)
Vabaabielu ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). (p 21)
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19). (p 22) Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta vabaabielu puhul seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 20). (p 23)
VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui isik tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab sellest, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29; RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 19). (p 31)
Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (vt võlatunnistuse kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-21-06, p-d 13-17; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). (p 40)
3-2-1-117-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
Kui ringkonnakohus hindab maakohtu hinnatud tõendit TsMS § 653 alusel teisiti, on ringkonnakohtul kohustus märkida, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (RKTKo 3-2-1-100-15, p 28). TsMS §-st 653 (ega selle sätte ja TsMS § 652 lg 5 koostoimest) ei saa järeldada, et ringkonnakohus saab tõendit teisiti hinnata üksnes juhul, kui ta kuulab tunnistaja ise uuesti üle. Vastupidise tõlgenduse korral võib olla takistatud tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmine (TsMS § 2). (p 14)
Korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena (RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 15; RKTKo nr 3-2-1-25-08, p 15). Võlgnike paljusust reguleerivaid sätteid kohaldab kohus ise, sõltumata poolte õiguslikust hinnangust (TsMS § 436 lg 7). (p 12)
3-2-1-105-16 PDF Riigikohus 02.11.2016
TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalike kulutuste tegemist ei saa siduda kaasomanike kokkuleppe sõlmimisega või enamuse otsuse tegemisega. (p 14) Vajalikuks kulutuseks TsÜS § 63 p 1 mõttes saab lugeda elamu vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimist. (p 14) Vajalikud kulutused tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada kohaliku keskmise turuhinna ulatuses (vt RKTKo nr 3-2-1-66-11, p 11). (p 14) Kui isik teeb kaasomandis olevale kinnisasjale kulutusi, mis ei ole TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud ja kui tal ei ole selleks seadusest ega tehingust tulenevat kohustust, ei ole välistatud kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 jj alusel. (p 16)
TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt RKTKo nr 3-2-1-93-06, p 12). (p 13) TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maakohtule ei ole kohustuslikud ringkonnakohtu seisukohad hageja esitatud nõude kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 14; RKTKo nr 3-2-1-131-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-71-16, p 16). (p 17)
Kui isik teeb kaasomandis olevale kinnisasjale kulutusi, mis ei ole TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud ja kui tal ei ole selleks seadusest ega tehingust tulenevat kohustust, ei ole välistatud kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 jj alusel. (p 16)
3-2-1-23-16 PDF Riigikohus 04.05.2016
Kui ringkonnakohtul on alust tühistada maakohtu otsus selle tõttu, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, siis peab ringkonnakohus küll maakohtu otsuse tühistama, kuid saab eeldatavasti selle puuduse ise kõrvaldada ning teha uue otsuse (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-11-11, p 13). Ringkonnakohus peab ise tuvastama ka need asjaolud, mille tuvastamata jätmist ta maakohtule ette heidab. Ringkonnakohus saab eelduslikult ise selgitada, kas leping pikenes suulise kokkuleppe alusel. (p 14
Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama. Lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018-1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027-1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus ning soorituse tegijal võib olla lepingust tulenev tasunõue isiku vastu, kes on lepingu teiseks pooleks (vt RKTKo nr 3-2-1-87-06, p 12; RKTKo nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; RKTKo nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). (p 11) Käsundita asjaajajal võivad VÕS § 1023 alusel olla nõuded korteriomanike vastu, kellele ta lepinguväliselt on osutanud kommunaalteenuseid (sh müünud soojusenergiat) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-107-07, p 18; RKTKo nr 3-2-1-25-08, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 13). (p 12)
Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama. Lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018-1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027-1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus ning soorituse tegijal võib olla lepingust tulenev tasunõue isiku vastu, kes on lepingu teiseks pooleks (vt RKTKo nr 3-2-1-87-06, p 12; RKTKo nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; RKTKo nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). (p 11) Käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt selle kohta RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 12)
Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta. Samas peab maakohus TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poolte väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poolte esitatud tõendeid ei arvestanud. (p 16)
Üksnes maakohus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras. (p 15) Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta. Samas peab maakohus TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poolte väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poolte esitatud tõendeid ei arvestanud. (p 16)
Kohus peab tulenevalt kvalifitseerimiskohustusest (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1, § 652 lg 8, § 688 lg 2) võtma arvesse vaid neid nõudeid, mille kohta hageja on esitanud asjaolusid. See tähendab, et kuigi kohus peab hageja nõude kvalifitseerima ja kohaldama omal algatusel seadust õigesti, ei tähenda see siiski kohtu kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi ega kohustust selgitada hagejale hagi eseme või aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või hagi alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada soovitud eesmärki. Kohus peab selgitamiskohustuse raames selgitama välja hageja seisukoha alternatiivsete hagi aluste kohta üksnes juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel alustel, kui üks hagi alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugustele alustele ta tahab tugineda (vt eeltoodu kohta nt RKTKo nr 3-2-1-54-07, p 9; RKTKo nr 3-2-1-62-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-169-10, p-d 11 ja 12; RKTKo nr 3-2-1-171-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-11-11, p 15; RKTKo nr 3-2-1-34-11, p 11; RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 57). (p 13)
3-2-1-181-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)
Kui ühel äriühingul on teises äriühingus 50% suurune osalus ja pole tuvastatud, et tal oleks muul põhjusel valitsev mõju teise äriühingu üle, siis ei ole tegemist ema- ja tütarühingu suhtega. (p 50)
ÄS § 167^1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167^1 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167^1 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25) ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) ÄS § 167^1 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26) ÄS § 167^1 lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS §167^1 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik. (p 27) Üksnes mõju omamisest ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks ei piisa. Isik peab ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 167^1 lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, ei piisa üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 167^1 lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 167^1 lg 1 sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on eraldi reguleeritud ÄS § 167^1 lg-s 3. (p 28) Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu mõjutajaks ÄS § 167^1 lg 1 mõttes. Samuti ei ole mõjutamisega ÄS § 167^1 lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 28) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 167^1 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). (p 32) Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33) Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45) ÄS § 167^1 lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. (p 49)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167^1 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28) Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40) Kui advokaat ei ole hoia ära kahju tekkimist kliendile, või annab kliendile nõu, mis on vastuolus seadusega ja mille tulemusena klient muutub varatuks, või kui advokaat ei ole selgitanud kliendile tehingute õiguslikke tagajärgi ning on tegutsenud kliendile õigusabi osutades huvide konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt kliendi juhatuse liiget, võib tegu olla advokaadibüroo ja kliendi vahelise lepingu rikkumisega, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja advokaadibüroo solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. (p 43) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44) Selleks, et tuvastada advokaadibüroo ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). Kui lepingu eesmärk oli ühingu tegevuse jätkamiseks võimaluste leidmine ja on tuvastatud, et advokaadi osutatud õigusabi tulemusel muutus kliendist äriühing varatuks, võib advokaadibüroo vastutada selle lepingu rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest ning advokaat võib sama kahju eest vastutada AdvS § 47 järgi. (p 54) Üldjuhul ei ole advokaadil, kes esindab klienti tema pankrotiavalduse menetlemisel kohtus või osutab muud sellega seotud õigusabi, kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega maksejõudu. (p 60) Advokaat ei pea äriühingu juhatuse liikmele selgitama, et juhatuse liige peab esitama äriühingu pankrotiavalduse. Kui advokaat vaidleb vastu pankrotiavaldusele, ei riku ta seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust hoida ära kahju tekkimine äriühingu varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel endam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus esindamiseks käsunduslepingut. (p 61)
Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. (p 38)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39) Erinevus ÄS § 167^1 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167^1 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40) Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
ÄS § 167^1 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26) Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga. Just kohtuotsuse resolutsiooniga kohustatakse kostjat hagi rahuldamisel teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-88-07, p 14; RKTKo nr 3-2-1-17-09, p 16). (p 58)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus kohtulahendi põhjendamisel märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
TsMS § 392 lg 1 p 1 ei kohusta kohut selgitama hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-09, p 11). (p 57)
Kui advokaadibüroo ja advokaat vastutavad kliendile kahju tekitamise eest, vastuavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt. (p 40-44)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167^1 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)
Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
ÄS § 167^1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167^1 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167^1 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39) Erinevus ÄS § 167^1 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167^1 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud ja ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võib esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. (p 40)
Selleks, et tuvastada kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb äriühingu ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). (p 54)
ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31) VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
Kui osaühing nõuab ÄS § 167^1 lg 1 alusel kahju hüvitamist isikult, kes mõjutas osaühingu juhatuse liiget ühingule kahju tekitama, siis ei saa kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)
3-2-1-51-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)
Kui kohus on teises asjas leidnud, et pooltevahelise eluruumi üürilepingu ülesütlemine on tühine, ei saa kohus TsMS § 457 lg 1 järgi asuda teises asjas seisukohale, et pooled ei ole sõlminud üürilepingut. (p 15)
Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 19). (p 15)
Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-116-06, p 11). (p 14)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
VÕS § 286 kohaldub kulutustele, mis tehakse üürilepingu kehtivuse ajal pärast 1. juulit 2002. Enne 1. juulit 2002 ei kehtinud analoogilist sätet VÕS § 286 lg-ga 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada üürileandja nõusolekuta tehtud kulutuste hüvitamiseks lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude. (p 16) VÕS § 286 lg 2 alusel ei ole hüvitatavad üürniku puuduste või takistuste kõrvaldamiseks tehtud vajalikud kulutused, mis tuleb hüvitada VÕS § 279 lg 3 järgi. (p 17) VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18) Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19) Kui isik kasutab kinnisasja omaniku esindajana omanikule maa erastamiseks enda või oma lähedaste EVP-kroone, on omanik isiku arvel alusetult rikastunud, kui ta isikule EVP-kroonide makseid ei hüvita. Enne 1. juulit 2002 kantud maa erastamise kulude nõude aluseks saab olla TsK § 477 ja see nõue muutub sissenõutavaks päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (VÕSRS § 9 lg 1 teine lause, kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause). TsK § 477 lg 5 kohaselt on alusetult vara saanud isik lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (vt RKTKo nr 3-2-1-67-05, p 11). (p 20)
3-2-1-67-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Kui seaduse järgi ülalpidamist andma kohustatud isiku eest täidab ülalpidamiskohustust asenduskohustuse raames ülalpidamist järgmisena andma kohustatud perekonnaliige, läheb talle seaduse alusel ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue üle. Kui ülalpidamiskohustust täidab muu isik, võib ta nõuda tehtud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Käsundita asjaajamisest tulenev nõue aegub tavapärase tähtaja jooksul ja seda ei piira see, et elatist saaks tagasiulatuvalt välja mõista üksnes ühe aasta eest tagasiulatuvalt. (p 12) Kui kohalik omavalitsus osutab abivajajale tasulist sotsiaalteenust ja abivajaja ei suuda selle eest tasuda, kuid tema perekonnaliikmetel on seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, võib kohalik omavalitsus nõuda perekonnaliikmetelt käsundita asjaajamise sätete alusel tehtud kulude hüvitamist, kui ta on täitnud perekonnaliikmete asemel nende ülalpidamiskohustust. (p 13-14)
Kui kohalik omavalitsus osutab abivajajale tasulist sotsiaalteenust ja abivajaja ei suuda selle eest tasuda, kuid tema perekonnaliikmetel on seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, võib kohalik omavalitsus nõuda perekonnaliikmetelt käsundita asjaajamise sätete alusel tehtud kulude hüvitamist, kui ta on täitnud perekonnaliikmete asemel nende ülalpidamiskohustust. (p 13-14)
3-2-1-1-15 PDF Riigikohus 08.04.2015
Praeguses asjas oleks VÕS § 6 lg 2 funktsiooniks piirata ebamõistliku hüvitisenõude suurust, mitte nõude olemasolu. VÕS § 6 kohaldamist ei välista asjaolu, et nõudeõigus tulenes hageja tegevusest (vt nt Riigikohtu 16. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 13). (p 19)
Kohtud on ebaõigesti jätnud analüüsimata käsundita asjaajamise õigussuhte eeldused. Kohtud on üksnes viidanud Riigikohtu varasematele seisukohtadele, mille kohaselt võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepinguta tarbimisel olla tegemist käsundita asjaajamisega (Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 13). Seega ei ole kohtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes selgitanud oma järeldusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). (p 14) Asjas esitas vee-ettevõtja nõude omavolilisest vee tarbimisest tuleneva hüvitise saamiseks. Maa- ega ringkonnakohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8). Kohus kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Kui pool on esitanud nõude hüvitise saamiseks, tuleb kohtul vastavalt asjaoludele hüvitisenõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13). (p 15)
Üheks käsundita asjaajamise kohustuslikuks eelduseks on VÕS § 1018 lg 2 järgi asjaajaja tahe tegutseda teise isiku kasuks (käsundita asjaajamise eelduste kohta vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Teise isiku kasuks tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes eeldab, et asjaajaja vähemalt teab, et ta soodustab oma tegevusega teist isikut. (p 14)
Omavolilise tarbimise puhul võib ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete (VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. (p 15) Kohaliku omavalitsuse kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri (edaspidi: eeskiri) on asjas kohalduv õigusakt. Eeskiri kohaldub lisaks lepingulistele nõuetele ka lepinguvälistele nõuetele. Eeskiri reguleerib omavolilise veekasutuse juhtumeid sõltumata sellest, kas poolte vahel on varem leping olnud või mitte, kui ÜVVKS ega eeskiri eelkirjeldatud olukordi ei erista. Seetõttu tuleb vee-ettevõtte nõude lahendamisel arvestada ka ÜVVKS-is ja eeskirjas sätestatud avalik-õigusliku regulatsiooniga. (p 16)
Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (edaspidi: eeskiri) § 14 lg 2 kohaselt võib vee-ettevõtja eeskirja § 13 lg-tes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vähendada lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Kolleegium möönab, et eeskirja § 14 lg 2 sõnastusest ei tulene otseselt ettevõtja kohustust eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise suurust vähendada. Samuti ei ole sõnaselgelt antud hüvitise vähendamise õigust kohtule. Tegemist on aga avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). Seetõttu tuleb eeskirja § 14 lg-t 2 tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus. (p 17) Hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS deliktiõiguse sätete alusel. Kahju hüvitamise nõude puhul võimaldab kahjuhüvitise suurust vastavalt asjaoludele vähendada VÕS § 140. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. (p 18)
Omavolilise tarbimise puhul võib ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete (VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. (p 15) Hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetu rikastumise regulatsiooni alusel on ettevõtjal õigus nõuda rikkumise teel saadu harilikku väärtust (VÕS § 1037 lg 1). Kolleegiumi hinnangul on kohaliku omavalitsuse kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lg 3 alusel sellisel juhul võimalik arvutada vaid saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. (p 18)
3-2-1-168-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
Kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see VÕS § 1018 jj kohaldamist. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p 16)
See, et lepingu pool pidi eellepingu järgi midagi teise lepingu poole kasuks tegema alles pärast põhilepingu sõlmimist, ei välista iseenesest enne põhilepingu sõlmimist lepingu poole tehtud kulutuste hüvitamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. Kui lepingu pool tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see VÕS § 1018 jj kohaldamist. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p 16)
Läbirääkimistesse astumisega lepingu sõlmimise eesmärgil tekib poolte vahel seaduse alusel võlasuhe, mille sisuks on vastastikune kohustus arvestada võlasuhte kummagi poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). VÕS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed võivad saabuda siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed läbirääkimised pahauskselt katkestab. Pahauskne on läbirääkimiste katkestamine juhul, kui see toimub ilma mõjuva (kaaluka) põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse kaalukust tuleb hinnata teise poole seisukohalt, st kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. Usalduse rikkumisest võib tekkida usaldusvastutus näiteks juhul, kui keeldutakse lepingu sõlmimisest pärast pikki läbirääkimisi, mille käigus teine pool on teinud olulisi kulutusi, uskudes mõistlikult, et leping sõlmitakse, või kui pool keeldub läbirääkimistest ilma mõjuva põhuseta, olles enne käitunud selliselt, et teisel poolel oli alust uskuda, et leping sõlmitakse läbirääkimistel lubatud tingimustel. Läbirääkimiste pahauskse katkestamisega võib olla tegemist ka eellepingu tühisuse korral, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Tühine eelleping omab tõenduslikku tähendust. (p 14) VÕS § 14 lg 3 teise lause eesmärk on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Kahju hüvitamise nõue võib hõlmata mh ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest. (p 15) Usalduskahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. Kui tuvastatud asjaoludel tuginevalt oleks äärmiselt ebaõiglane piirduda üksnes läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutuste hüvitamisega, tuleb lepingupoolel hüvitada teisele lepingu poolele (kahjustatud isikule) kõik need kulutused, mida ta tegi tuginedes mõistlikult lepingupoole lubadusele sõlmida kehtiv leping. (p15) Kui üks lepingu pool pidi eellepingu järgi midagi teise lepingu poole kasuks tegema alles pärast põhilepingu sõlmimist, võib tema tehtud kulutuste hüvitamise nõude esitada käsundita asjaajamise sätete järgi. Käsundita asjaajamist ei välista tehtud kulutuste kasulikkus ka asjaajajale endale. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p16)
Eelleping kui kirjalik lepingudokument tõendab poolte tahet pidada läbirääkimisi. Õiguslikku tähendust võib omada ka tühine eelleping. Pooled on läbirääkimiste ajal seotud eellepingu tingimustega ka siis, kui eelleping on vorminõuete tõttu tühine. Seega võib ka eellepingu tühisuse korral olla tegemist läbirääkimiste pahauskse katkestamisega, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Tühine eelleping on tõendusliku tähendusega, kui hinnata lepingupoole vormikohase lepingu sõlmimise vastu usalduse tekkimise põhjendatust. Tühise eellepingu korral võib lepingu sõlmida lubanud pool vastutada seadusest tulenevate lepingueelsete kohustuste rikkumise eest, kui selle poole käitumine läbirääkimiste jooksul tekitas teises pooles põhjendatud ja mõistliku usalduse lepingu sõlmimise vastu. (p14) Eellepingus kokkulepitud kohustuste (anda kostjale tehniline võimalus tarbida elektrit ja vett) täitmine enne põhilepingu sõlmimist, kuigi pool pidi need täitma alles pärast põhilepingu sõlmimist, ei välista iseenesest tehtud kulutuste hüvitamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. (p16)
Üldjuhul tuleb usalduskahjuna VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise korral hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt võib kahju hüvitamise nõue hõlmata ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Kahjustatud poole usalduse kaitse vajadusest lähtuvalt võib nõuda muude kulutuste hüvitamist, mida pool tuginedes lubadusele sõlmida kehtiv leping mõistlikult tegi. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad kasutuks osutunud kulutuste kõrval olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest. (p15)
VÕS § 14 lg 3 teises lauses sätestatud kohustust, peab kohus kahjuhüvitise arvutamisel silmas pidama, et sellest rikkumisest tulenevat vastutust tuleb eristada vastutusest, mis tekib poolte vahel kehtiva lepingu sõlmimisest. Kuna vastutuse korral usalduskahju eest ei saa asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud kehtiva lepingu sõlmimisega, tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. (p15)
VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi ei või isik pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada (pahausksest käitumisest hoidumise kohustus). Selle kohustuse eesmärgiks on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (vt VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. (p 15)
3-2-1-118-14 PDF Riigikohus 15.01.2015
Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Seega tuleb kulutuste hüvitamisel võtta aluseks kulutuste tegemise aeg. Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Kolleegium leiab, et analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1. (p 19)
Kui üüritud ruumide remondiks tehtud kulutuste tegemiseks puudus hagejal lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, siis on võimalik kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, praegusel juhul eelkõige VÕS § 1042 alusel (vt lisaks Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33; 29. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-13, p 12). (p 20)
Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: • teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); • isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); • isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); • täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest. Kuna üürileandja kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek parenduste tegemiseks puudus, ei saa tehtud kulutuste hüvitamist nõuda VÕS § 286 lg 1 alusel. Seega on täidetud õigustatud käsundita asjaajamise üks eeldustest, et asjaajamine peaks olema toimunud ilma seadusest või lepingust tuleneva õiguse või kohustuseta tegu teha (vt ka Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-12, p 14). (p 15) See, kui hageja tegutses mingis osas remondi tegemisel ka enda huvides, ei välista VÕS § 1018 jj kohaldamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). Seega ei ole käsundita asjaajamine välistatud, kui tehtud teod tulevad mingis osas kasuks ka asjaajajale endale. Piisab, kui tehtav tegu kuulub vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste parenduste ja muudatuste tegemise eest kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte. (p 16) Olukorras, kus asjaajaja teavitab soodustatud isikut tegutsemise kavatsusest ja soodustatu kulutuste tegemisele vastu ei vaidle, võib eeldada asjaajaja teise isiku soodustamise tahtlusega tegutsemist VÕS § 1018 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). VÕS § 1018 lg 2 kohaldamisel tuleb siiski kohtul hinnata, kas ja millised parendused ja muudatused oleks hageja ise selle aja jooksul eelduslikult täielikult ära tarbinud ehk milline oli parenduste kasutusiga, mille möödumisel oleks need amortiseerunud. Selles osas ei saa olla tegemist võõra asja ajamise tahtega. (p 17) Kui kohus tuvastab, et asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule tahtele, puudub vajadus käsitleda soodustatu eeldatavat tahet või heakskiitu asjaajamisele. (p 18)
VÕS § 306 lg 4 ei anna üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust (Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 12). VÕS § 306 lg 4 kohaldamiseks ei ole alust, kui üürileandja annab üürnikule üürivõlgnevuse likvideerimiseks täiendava tähtaja, kuigi kostja oleks saanud üürilepingu üles öelda ka veidi varem. VÕS § 306 lg 4 eesmärk on välistada üürileandja pandiõigus siis, kui üürileandja jätab mingi ülesütlemisvõimaluse kasutamata, mitte aga see, et üürileandja ei võiks anda üürnikule rikkumise lõpetamiseks veidi pikemat tähtaega. (p 23)
3-2-1-110-14 PDF Riigikohus 05.11.2014
3-2-1-61-14 PDF Riigikohus 08.10.2014
Kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulutuste tegemiseks ei ole vaja korteriühistu otsust ega ka korteriomanike kokkulepet, need kulud saab kõigi korteriomanike ühisel arvel teha iga korteriomanik, samuti korteriühistu juhatuse otsusel. Siiski tuleb ka vajalike kulutuste tegemisel vältida põhjendamatute kulude tegemist, võimalusel tuleb võtta tööde tegemiseks mitmed hinnapakkumised (p 19). Korteriomanik ei vabane kaasomanike kokkuleppe puudumisel elamu küttekulude kandmise kohustusest ainuüksi põhjusel, et kulutusi nõutakse aja eest, kui korteril puudus soojustatud katus või kui korter oli keskküttesüsteemist välja lülitatud. Korteriomanikul võib siiski olla õigus keelduda VÕS § 110 või 111 alusel maksete tegemisest kuni takistuse kõrvaldamiseni, kui korterit tegelikult ei köeta ja takistuse põhjuseks on teiste korteriomanike, valitseja või korteriühistu kohustuste rikkumine (p 23). Korteriomanikul on võimalik tasaarvestuseks majandamiskulude nõudega kasutada nii oma võimalikku nõuet korteriühistu vastu (sh VÕS § 115 lg-l 1 põhinevat nõuet) kui ka võimalikke nõudeid korteriomanike vastu, mis põhinevad KOS § 15 lg-l 2/AÕS § 72 lg-l 4, VÕS §-l 1018, § 1023 lg-l 1. Tasaarvestusõigust saab järeldada, arvestades korteriühistu rolli korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamisel ja kohaldades analoogia alusel VÕS § 171 lg-t 3 ja § 173 lg-t 2 (p 32).
Kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulutuste tegemiseks ei ole vaja korteriühistu otsust ega ka korteriomanike kokkulepet, need kulud saab kõigi korteriomanike ühisel arvel teha iga korteriomanik, samuti korteriühistu juhatuse otsusel. Siiski tuleb ka vajalike kulutuste tegemisel vältida põhjendamatute kulude tegemist, võimalusel tuleb võtta tööde tegemiseks mitmed hinnapakkumised (p 19). Korteriühistu võib korteriomaniku ees vastutada oma kohustuste rikkumise eest VÕS § 115 lg 1 alusel, kui ta viivitab üldkoosoleku otsuse elluviimisega või jätab tegevusetusega täitmata oma kohustused korteriomandi eseme valitsemisel (p 30).
Kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulutuste tegemiseks ei ole vaja korteriühistu otsust ega ka korteriomanike kokkulepet, need kulud saab kõigi korteriomanike ühisel arvel teha iga korteriomanik, samuti korteriühistu juhatuse otsusel. Siiski tuleb ka vajalike kulutuste tegemisel vältida põhjendamatute kulude tegemist, võimalusel tuleb võtta tööde tegemiseks mitmed hinnapakkumised (p 19). Korteriomaniku tegevus katuse renoveerimisel võib talle anda nõude teiste korteriomanike vastu kas KOS § 15 lg 2/AÕS § 72 lg 4 alusel (kui tegemist on vajalike kulutustega TsÜS § 63 p 1 mõttes) või käsundita asjaajamise sätete alusel, VÕS § 1018, § 1023 lg 1 (p 28-29).
Korteriomanik ei vabane kaasomanike kokkuleppe puudumisel elamu küttekulude kandmise kohustusest ainuüksi põhjusel, et kulutusi nõutakse aja eest, kui korteril puudus soojustatud katus või kui korter oli keskküttesüsteemist välja lülitatud. Korteriomanikul võib siiski olla õigus keelduda VÕS § 110 või 111 alusel maksete tegemisest kuni takistuse kõrvaldamiseni, kui korterit tegelikult ei köeta ja takistuse põhjuseks on teiste korteriomanike, valitseja või korteriühistu kohustuste rikkumine (p 23).
Korteriomanikul on võimalik tasaarvestuseks majandamiskulude nõudega kasutada nii oma võimalikku nõuet korteriühistu vastu (sh VÕS § 115 lg-l 1 põhinevat nõuet) kui ka võimalikke nõudeid korteriomanike vastu, mis põhinevad KOS § 15 lg-l 2/AÕS § 72 lg-l 4, VÕS §-l 1018, § 1023 lg-l 1. Tasaarvestusõigust saab järeldada, arvestades korteriühistu rolli korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamisel ja kohaldades analoogia alusel VÕS § 171 lg-t 3 ja § 173 lg-t 2 (p 32).
Korteriühistu võib korteriomaniku ees vastutada oma kohustuste rikkumise eest VÕS § 115 lg 1 alusel, kui ta viivitab üldkoosoleku otsuse elluviimisega või jätab tegevusetusega täitmata oma kohustused korteriomandi eseme valitsemisel (p 30).
3-2-1-158-13 PDF Riigikohus 29.01.2014
VÕS § 1024 lg 4 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest.VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 12)
VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muuhulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lõigetes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 12)
VÕS § 1041 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest. (p 12)
3-2-1-63-13 PDF Riigikohus 05.06.2013
Tulenevalt VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 on käsundita asjaajaja kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust. (p 11)

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json