1-17-6824/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.06.2018 |
|
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14)
Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)
Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)
Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)
|
| 2-16-3600/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2017 |
|
Üldjuhul võib asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeõiguse maksma panna üksnes kahjustatud asja omanik; kahju hüvitamise nõude ulatuse määramisel võib asja omanik tugineda mh VÕS §-le 132 (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 24). (p 10)
VÕS § 361, § 363 p-de 2 ja 3, § 364, § 366, VÕS § 367 lg-te 1, 2 ja 4 koostoimest tuleneb liisinguvõtja jaoks risk tasuda kokkulepitud liisingumakseid ka sellisel juhul, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks. Samuti kannab liisinguvõtja VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus. (p-d 11.1 ja 11.2)
Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (VÕS § 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud otsuse p-s 25 ja 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 tehtud otsuse p-des 23 ja 24 leidnud mh viitega VÕS § 401 lg-le 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist. (p 11.3)
Liisinguvõtjal on õigus esitada kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukist tuleneva vastutuse kindlustanud kindlustusandja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna liisinguvõtjat tuleb pidada lisaks liisinguandjale kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses. Liisinguvõtja on asja selline valdaja, kes kannab selle asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga samasugust nõudeõigust omava isikuna. Liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab sellisel juhul VÕS § 73 lg 1 alusel käsitada solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord. Sellise kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lg-tes 1-3 sätestatut LKindlS §-st 26 tulenevate erisustega. ( p-d 12, 12.3 ja 12.4)
|
| 3-2-1-7-13
|
Riigikohus |
19.03.2013 |
|
Liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamist võib nõuda kahju saanud isik (kannatanu). Mootorsõiduki kahjustamisel on nõuet esitama õigustatud eelkõige sõiduki omanik. Kui mootorsõiduk kuulub mitme isiku kaasomandisse või näiteks abikaasade ühisvarasse, on omanikud selle kahjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõuete osas kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. (p 23)
Liikluskindlustuse andja vastutab kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandjana kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud kahju eest LKindlS § 2, § 7 lg 1 ja § 26 (ja ka VÕS § 510) järgi LKindlS §-des 28 jj ettenähtud ulatuses. Sõiduki valdajat LKindlS § 5 lg 2 mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana VÕS § 1057 tähenduses (vt ka otsuse p 21). (p 26)
VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. (p 27)
VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. (p 27)
VÕS § 139 annab kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. (p 29)
VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. VÕS § 139 tähenduses saab hüvitise suuruse määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Kui sõidukit juhtis muu isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule. (p 30)
Risikist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. Täiendavalt saab hinnata iga sõiduki konkreetse manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, millest tulenevalt õnnetus tekkis (nt möödasõit, pööre peateele). (p 31)
Arvestada saab ka õnnetuse põhjustamises osalenud mootorsõidukite juhtide käitumist, eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist (vt ka nt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Subjektiivsed asjaolud, nagu väsimus, alkoholijoove, lubatud piirkiiruse ületamine või juhtimisõiguse puudumine, mõjutavad hüvitise suurust üksnes niivõrd, kui need faktiliselt õnnetuse põhjustamisele kaasa aitasid. (p 32)
Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni.
Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. (p 33)
Kaasomanikud on kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. (p 23)
|
| 3-2-1-108-11
|
Riigikohus |
12.12.2011 |
|
LKindlS § 29 lg 5 p 5 kohaldub üksnes siis, kui kannatanu ei ole liikluskahju tekkimisele eelnenud ajal kuue kuu jooksul üldse töötanud, st kogu kuue kuu jooksul ei ole kannatanu saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu.
LKindlS § 29 lg 5 p 2 näeb ette hüvitise neile isikutele, kes said sissetulekut liikluskahju tekkimisele eelnenud kuuest kalendrikuust lühema perioodi eest.
|
| 3-2-1-161-10
|
Riigikohus |
02.03.2011 |
|
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11).
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel.
Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat VÕS § 1057 järgi tuleb mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt Riigikohtu 24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12).
Mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 1057 p-des 1-5 ning nende asjaolude esinemise korral vabaneb mootorsõiduki otsene valdaja vastutusest. VÕS § 1057 p 3 järgi ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja käitamisel tekkinud kahju eest mh juhul, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Viidatud sätte mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada, sest üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel (vt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05, p 28).
Liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
LKindlS § 44 lg 3 p 3 reguleerib olukorda, kus liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuht on mootorsõiduki käitamisega põhjustanud liikluskahju enda juhitava sõiduki omanikule või (kaudsele) valdajale. LKindlS § 44 lg 3 p 2 ega p 3 ei vabasta liikluskindlustusandjat kohustusest hüvitada kahju ka sellisele kannatanule, kes oli küll liiklusõnnetuses süüdi, kuid kellel on VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue kindlustatu vastu (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17).
|
| 3-2-1-76-09
|
Riigikohus |
28.09.2009 |
|
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.
Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
|
| 3-2-1-47-07
|
Riigikohus |
08.06.2007 |
|
LE § 92 p-st 1 tulenevat tingimatu teeandmiskohustus ei sõltu sellest, millisele liiklemiseks mõeldud teele nimetatud aladelt ja juurdepääsuteelt välja sõidetakse.
LE § 235 ei ole erinorm LE § 160 suhtes, sest nende kahe normi reguleerimisala on erinev, kuna LE § 160 reguleerib sõidujärjekorda samaliigiliste teede ristmikel, aga LE § 235 reguleerib sõidujärjekorda omaette jalgrattatee ja tee ristumiskohal.
Omaette jalgrattateel liikuva sõiduki juht ei pea andma teed ka parklast, puhkekohast või muult teega külgnevalt alalt väljasõitvale ja nende juurde viival juurdesõiduteel liiklevale sõidukile.
|
| 3-2-1-139-05
|
Riigikohus |
21.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-132-04
LKindlS § 45 lg 2 kohaselt peatub tähtaja kulgemine kindlustusjuhtumi kohta toimuva tsiviilkohtu-, kriminaal- või haldusmenetluse või kindlustuse vahekohtu menetluse ajaks, kui sellisel menetlusel on otsuse tegemisel oluline tähtsus.
LKindlS § 35 lg 1 ei välista VÕS § 128 lg 3 ja § 132 lg 3 kohaldamist. Seetõttu peaks kindlustusandja tegema otsuse selle kohta, kas ja missuguses ulatuses ta peab kahju suurust tõendatuks.
LKindlS § 35 lg 1 ei välista VÕS § 128 lg 3 ja § 132 lg 3 kohaldamist. Seetõttu peaks kindlustusandja tegema otsuse selle kohta, kas ja missuguses ulatuses ta peab kahju suurust tõendatuks.
|
| 3-2-1-117-04
|
Riigikohus |
08.11.2004 |
|
Haagisega tekitatud kahju eest on LKindlS §-st 36 tulenevalt vastutav haagist vedanud sõiduki kindlustusandja. Seega vastutab pukseeritava auto poolt tekitatud kahju eest pukseeriva auto suhtes kindlustuslepingu sõlminud kindlustusandja.
|
| 3-2-1-64-04
|
Riigikohus |
18.05.2004 |
|
Tuvastades, et kindlustusvõtja ei esitanud kindlustusandja vastu varakahju hüvitamise nõuet ühe aasta jooksul, peab ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmiseks tuvastama asjaolud, mille põhjal saaks järeldada, et kindlustusvõtja varakahju hüvitamine on liikluskahju hüvitamise põhimõttega vastuolus.
Kui liikluskahju kannatanu ei järginud seaduses sätestatud liikluskahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega ja esinevad asjaolud, mille tõttu pärast selle tähtaja möödumist nõude rahuldamine satub vastuollu liikluskahju hüvitamise põhimõttega, võis kindlustusandja keelduda kahju hüvitamisest. See aga ei tähenda, et kannatanu kaotas õiguse saada kindlustusandjalt varakahju eest hüvitist. Hagi rahuldamata jätmiseks pidi kohus tuvastama asjaolud, mille põhjal saaks järeldada, et kindlustusvõtja varakahju hüvitamine on liikluskahju hüvitamise põhimõttega vastuolus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-111-00.
|
| 3-2-1-125-02
|
Riigikohus |
31.10.2002 |
|
Solidaarvastutus tekib TsK § 187 kohaselt juhul, kui see on ette nähtud seadusega. Kuni 31.05.2001 kehtinud LKindlS § 27 lg-st 5 ei tulene, et seadus käsitleks kahju tekitajat ja tema kindlustusandjat solidaarkohustuse subjektidena.
Kuni 31.05.2001 kehtinud LKindlS § 27 lg 5 ei ole erisäte TsK § 448 ja § 458 suhtes ning ei välista kahju tekitaja vastutust ega piira seda juhul, kui kannatanu ei saa hüvitist kindlustusandjalt.
Kuni 31.05.2001 kehtinud LKindlS § 27 lg-st 5 ei tulene, et seadus käsitleks kahju tekitajat ja tema kindlustusandjat solidaarkohustuse subjektidena.
|
| 3-2-1-112-02
|
Riigikohus |
23.10.2002 |
|
Kui apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud mitte asja tõenduslikku külge, vaid materiaalõigusnormi tõlgendamist, võib ringkonnakohus lahendada asja TsMS § 316 kohaselt kirjalikus menetluses.
TsK §-de 448, 458 ja KindlS § 18, mis kehtisid kuni 30.06.2002, mõttega pole kooskõlas kahju tekitaja vastutusest vabastamine LKindlS § 27 lg 5 alusel liikluskahju kannatanu ees, kes pole saanud kiiret hüvitust kahjutekitanu kindlustusandjalt.
LKindlS § 27 lg 5, mille kohaselt hüvitab liikluskahju selle tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja, ei välista kuni 30.06.2002 kehtinud KindlS § 18 kohaldamist.
|
| 3-2-1-170-00
|
Riigikohus |
21.12.2000 |
|
Liiklusindlustuslepingu alusel kuulub hüvitamisele kindlustatu poolt tekitatud kahju. Kindlustatu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda liikluskahju tekitamise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse sätetest.
LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud tähtajad ei ole mitte hagi aegumise lühendatud tähtajad, vaid kindlustusandjale kindlustushüvitise taotluse esitamise tähtajad.
Kui auto taastamisremondi maksumus ületab auto avariieelset maksumust, pole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel alust auto avariijärgset väärtust arvestada. Sõiduk loetakse sel juhul hävinuks (LKS § 24 lg 1) ja kindlustusandjal on kahju hüvitamise järel õigus sõiduki jäänustele (LKS § 24 lg 3).
|
| 3-2-1-111-00
|
Riigikohus |
20.11.2000 |
|
LKindlS §-s 28 lg 3 kehtestatud tähtajal liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja paragrahvis 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale liikluskahju hüvitamise nõude esitamata jätmine võivad olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõtetega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks paragrahv 34 lg 1 järgi. LKindlS § 37 kohaselt on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. LKindlS §-s 27 lg 8 pole tegemist hagi aegumistähtajaga.
|
| 3-2-1-63-99
|
Riigikohus |
28.05.1999 |
|
Ei ole alust kindlustusandjat LKindlS § 27 lg 3 p 2 aluse vabastada kahju hüvitamisest teise kindlustusjuhtumis osalenud sõiduki omanikule, kelleks osutus seesama isik, kellele kuulus ka liikluskahju tekitamise eest vastutava sõiduki juhi juhitud sõiduk.
|
| 3-2-1-37-98
|
Riigikohus |
26.03.1998 |
|
Liikluskahju eest vastutab LKindlS § 27 lg 5 alusel liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. LKindlS § 13 lg 2 kohaselt on kindlustatu sõiduki omanik või isik, keda sõiduki omanik volitas autot juhtima.
|
| 3-2-1-30-98
|
Riigikohus |
12.03.1998 |
|
Liikluskahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb ringkonnakohtul tõendite alusel tuvastada, milline märgistus tee oli ja anda hinnang, kas liiklusõnnetuses osalenud hageja tegevus vastas LE nõuetele. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud liikluseeskirja. LE § 8 tähenduses mõõdasõidu keelumärgi ja teemärgise "pidev ja katkendjoone ühend" vahel vastuolu ei ole ja märgis ei dubleeri märki.
|
| 3-2-1-9-98
|
Riigikohus |
05.02.1998 |
|
Liikluskindlustusega kindlustatakse mitte sõidukit, vaid sõiduki omaniku või sõiduki seadusliku valdaja tsiviilvastutust.
|
| 3-2-1-74-97
|
Riigikohus |
05.06.1997 |
|
Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 27 lg 5 redaktsioonist tulenevalt peab liikluskahju hüvitama liikluskindlustuse seaduses ning liikluskindlustuse üld- ja lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitise piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja.
|
| 3-2-1-34-97
|
Riigikohus |
20.03.1997 |
|
Juriidilise isiku seaduslikul esindajal (TsÜS § 43) oli õigus esitada apellatsioonkaebust ja olla esindajaks kohtus nii nagu füüsilise isiku seaduslikul esindajal (TsKS § 80 lg 1, § 84 lg 2) ja asjast osavõtt tunnistajana seda ei piira. See tuleneb TsKS §-st 6, mille kohaselt õigusemõistmisel on tsiviilasjades kõik isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed.
Kui kahju tekitanud sõiduk oli teada ja selle sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamine oli kindlustatud, siis ei lasunud ELKF-il 1995. a. kehtinud liikluskindlustuse seaduse järgi kohustust hüvitada hagejale liikluskahju. Kannatanul on õigus nõuda kindlustusjuhtumi käsitlemist kindlustusandjalt kindlustusseltsilt.
|
Facebook
Twitter