/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 40| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-10080/32 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 27.06.2018
VÕS § 357 eesmärk on kaitsta rentnikku eelkõige olukorras, kus rendilepingu ülesütlemine võib tema majandustegevust oluliselt takistada või selle lõpetada. Seetõttu ei ole välistatud, et rendilepingu pikendamist ei saa rendileandjalt oodata muu hulgas siis, kui rentnikul on endal piisavalt haritavat maad või on rendieseme tähtsus rentniku majandustegevuses marginaalne. Selle hindamine, kas rendilepingu pikendamist saab rendileandjalt oodata, on kohtu kaalutlusotsus. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvestada kõigi asjaoludega ja poolte õigustatud huvidega. Kuna säte piirab oluliselt lepinguvabadust ja omandiõigust, ei ole õigustatud rendilepingu pikendamine olukorras, kus rentnikul ei ole selleks õigustatud huvi (p 9).
VÕS § 357 lg 2 p 3 kohaldub ka juriidilisest isikust rendileandjale. See säte hõlmab nii füüsilisest kui juriidilisest isikust rendileandjat ja laiendab isikute ringi, kes võivad lisaks rendileandjale soovida maad ise majandada. VÕS § 357 lõikes 2 on esile toodud avatud, st mitteammendav nimekiri olukordadest, mil ei saa rendilepingu pikendamist rendileandjalt oodata. On võimalik, et rendilepingu pikendamist ei saa rendileandjalt oodata muu hulgas ka siis, kui maad soovib majandada mõni rendileandjaga seotud kolmas isik, nt rendileandja tütarühing või tema majandustegevuses oluline lepingupartner (p 7). Põhiseadusega ei oleks kooskõlas VÕS § 357 lg 2 p 3 selline tõlgendus, mille kohaselt peaks rendileandja tõendama tulevikus aset leidvate sündmuste toimumist. Tulevikus toimuma hakkava majandustegevuse tõendamine võib osutuda võimatuks või raskeks ning sellisel juhul piiraks VÕS § 357 lg 1 ebaproportsionaalselt rendileandja põhiõigusi (p 7). Vähemalt üldjuhul piisab VÕS § 357 lg 2 p 3 kohaldamiseks, et rendileandja põhistab oma soovi rendieset ise majandada ehk teeb selle väite kohtule usutavaks. Näiteks piisab VÕS § 357 lg 2 p 3 kohaldamiseks, et rendileandja tõendab tegelemist põllumajandusega ja märgib, et ta soovib selleks maad ise harida (p 8).
2-17-280/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Vt VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kohta Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 62 08, p 9; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 134 11, p 13 (p 18)
Ka siis, kui hageja tugineb oma nõude õigusliku alusena konkreetsele sättele, tuleb kohtul hinnata tema nõude rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27) (p 21)
Raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult kinnisasja rendilepingu (võimalik et ka allrendilepingu) tunnustele (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid. Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul siis, kui nad kasutusse antud eset tgelikult ei kasuta (VÕS § 296 lg 3). Raieõiguse võõrandamise lepingu puhul tuleb VÕS § 296 lg 3 kohaldamiseks hinnata kogu kokku lepitud tasu, mitte üksnes ettemakset. Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest lähtudes. Selliselt võis poolte tahe ollagi suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. (p 22.2-24)
Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis. Kohtu seisukoht ei tohi olla pooltele üllatuslik (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14; 18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15) (p 32.2)
Võlausaldaja võib võlgniku makseviivituse korral nõuda kahju hüvitisena ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist ning selleks võivad olla ka mõistlikud inkassokulud (VÕS § 1131 lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3). (p 35.1)
Olukorras, kus võlausaldaja on loovutanud oma tasunõuded kolmandale isikule, saab lähtuda sellest, et ka võimalikud kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud loovutatud nõudega. lähevad üle uuele võlausaldajale. VÕS § 167 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle üldjuhul kõik nõudega seotud õigused. Eraldi on VÕS § 167 lg-s 3 ette nähtud, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused nõuda intressi ja leppetrahvi. (p 35.2)
3-2-1-149-16 PDF Riigikohus 08.02.2017
Kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada (vt RKTKo nr 3-2-1-136-10, p 16). (p 20)
VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)
VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud üürniku nõude eeldused on järgmised: • üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi; • muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul; • üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud. Muu kui eluruumi üürilepingu puhul võivad üürnik ning üürileandja VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistada. (p 13) VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et üürnik peab nõude maksmapanekul tõendama, millised parendused ja muudatused ta tegi, samuti seda, et konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürnikul üürileandja vastavas vormis nõusolek ning et üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem. (p 14) VÕS § 286 lg 1 kohase hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kas asja väärtus on üürilepingu lõppedes muudatuste või parenduste tõttu suurenenud. Üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust (vt RKTKo nr 3-2-1-21-08, p 13). Asja väärtuse suurendamist tuleb hinnata lepingu lõppemise seisuga. Olukorras, kus üürniku tehtud muudatused või parendused asja väärtust ei suurenda või parenduste ja muudatuste väärtus on üürilepingu lõppemise hetkeks juba vähenenud nullini, ei saa üürniku nõuet VÕS § 286 lg 1 alusel rahuldada. Hüvitise nõudmise võimalikkuse ja selle suuruse hindamisel tuleb võtta aluseks see, kas ja kui palju on muudatused üürileandjale väärt. (p 15) Asjaolu, et üürnik on kinnistule teinud parendusi, ei tähenda automaatselt kinnistu väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnistu väärtuse suurenemist VÕS § 286 lg 1 mõttes eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha. (p 16) VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)
3-2-1-112-15 PDF Riigikohus 26.11.2015
Tulenevalt VÕS §-des 278 ja 296 sätestatust võib rentnik üüri alandada, kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on sellise puuduse või takistuse tõttu vähenenud, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea omal kulul kõrvaldama või mis takistab asja lepingujärgset kasutamist. (p 13)
VÕS § 277 lg 2 eesmärgiks ei ole võtta üürnikult ära õigust kasutada õiguskaitsevahendit puuduse osas, mille üürileandja on lubanud kõrvaldada, vaid sätte eesmärgiks on tagada, et kui üürnik võtab asja pretensioonideta vastu, ei asu ta hiljem üllatuslikult kasutama õiguskaitsevahendeid puuduse osas, mille olemasolust ta oli teadlik. (p 17)
Kui lepingu tõlgendamisel kohaldatakse VÕS § 29, on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-151-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-44-09, p 11). Seega oleks tulnud kohtutel arvestada rendilepingu tõlgendamisel sellega, mis oli vaidlusaluse rendilepingu olemus ja eesmärk ning kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt ka RKTKo nr 3-2-1-102-14, p 18). (p 15)
3-2-1-109-15 PDF Riigikohus 04.11.2015
Analoogilist sätet VÕS § 286 lg-le 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude, enne 1. juulit 2002 ei kehtinud. Üürniku (rentniku) poolt üüriesemele (rendiesemele) tehtavate kulutuste hüvitamist reguleerisid TsK § 297 lg 1 ja RenS § 12 lg 1. VÕSRS §-de 21 ja 23 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui käsundita asjaajamine või alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002 (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 22). (p 17)
3-2-1-179-13 PDF Riigikohus 19.02.2014
VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20) Isegi kui lepingulise nõudega samal ajal saaks esitada mõne muu seadusest tuleneva nõude, kohalduks sellele TsÜS § 152 lg-st 1 tulenevalt nõuete konkurentsi tõttu lepingulisele nõudele ette nähtud aegumistähtaeg. (p 21)
Kassatsioonkaebust saab TsMS § 674 g 1 järgi muuta ja täiendada üksnes kassatsioonitähtaja jooksul.
VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. (p 26) Vähemalt üldjuhul ei peaks jaatama nõuetevahelist piisavat seost, kui täitmisest keeldumisele tugineda sooviv ebaseaduslik valdaja omandab vastunõude loovutamisega, iseäranis eesmärgil vältida vindikatsiooninõude täitmist. (p 28) Seadus ei keela kinnisasja üürnikul tugineda kulutuste hüvitamise tagamiseks ka VÕS §-le 110 (st keelduda kinnisasja üürileandjale väljaandmast), isegi kui kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Sel juhul on nõuete vahel piisav seos VÕS § 110 lg 1 mõttes. Kohustuse täitmisest keeldumise tagajärjeks on vastastikune täitmine VÕS § 110 lg 5 kohaselt. Kui üürileandja on esitanud üüritud asja väljaandmise nõude ja üürnik vastuhagi kulutuste hüvitamiseks, ning kohus leiab, et kulutuste hüvitamise nõue on aegunud, jätab ta vastuhagi rahuldamata, kuid saab hagi üürniku vastuväitest lähtudes VÕS § 110 lg 5 alusel ikkagi rahuldada üksnes tingimusega, et üürileandja peab kulutused hüvitama (kui nõude eeldused on täidetud). (p 29)
VÕS § 286 lg 1 järgi võib üürnik nõuda mõistlikku hüvitist selle eest, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud. Põhimõtteliselt samasugune nõue on rentnikul rendileandja vastu VÕS § 359 lg 1 järgi. (p 18) Üürilepingu alusel asja kasutav üürnik saab VÕS § 286 lg 2 järgi lepingulise kulutuste hüvitamise nõude (VÕS § 286 lg 1) kõrval esitada käsundita asjaajamisest tuleneva (s.o VÕS §-l 1023 põhineva) kulutuste hüvitamise nõude. Sama kehtib VÕS § 359 lg 3 järgi rendilepingu kohta. (p 21) VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 338 lg 2 teise lause järgi lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib VÕS § 341 järgi rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20)
3-2-1-51-11 PDF Riigikohus 15.06.2011
Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.
Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes, st tegemist ei ole solidaarvõlausaldajatega, kuna kaasomanike omavahelisest suhtest ei järeldu, et kohustatud kaasomanik peaks vabanema teiste kaasomanike nõuetest täitmisega üksnes ühele kaasomanikule ja et üks kaasomanik võiks maksma panna ka teistele kaasomanikele esitatud nõuded. Solidaarvõlausaldajatega on tegu, kui sama nõue kuulub mitmele isikule (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Solidaarnõue on erandjuhtum, st sellega on tegemist üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel (vt ka nt Riigikohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 11).
Enne 1. jaanuari 2007 kehtinud metsaseaduse §-st 33, samuti alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva metsaseaduse §-st 37, eriti selle 7. lõikest ning keskkonnaministri 17. märtsi 1999. a määrusega nr 30 kinnitatud kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute eeskirjadest järeldub, et raieõiguse müügi näol on sisuliselt tegemist metsakinnisasja kasutusse andmisega teisele isikule koos õigusega raiuda sealt kinnisasjalt mets ja see omandada. Selline leping vastab olemuslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele. Seadusest ei tulene, et raieõiguse võõrandamise näol oleks tegemist asjaõiguse seadmisega kinnisasjale.
Kasvava metsa mahavõtmisega on kinnisasja eelduslikult kahjustatud, mistõttu hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi sel juhul eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15 ja 16). Seega tuleb hüvitada metsa taastamise (eelkõige puude istutamise) kulud ja maksta lisaks hüvitis kinnisasja väärtuse (turuhinna) vähenemise eest (ainuüksi uute puude istutamisega ei tagata vähemalt üldjuhul kinnistu väärtuse taastamist). Välistatud ei ole ka kahju hüvitamine ainuüksi kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamise kaudu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 17). Kui kahjustatud isik on metsamaterjali omandi kaotanud või ei saa seda muul põhjusel välja nõuda, saab ta nõuda mahavõetud metsa kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 alusel, st metsamaterjali taassoetamise hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-02, p 10; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 23; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).
Kaasomanik võib nõuda teiselt kaasomanikult, kes tema nõusolekuta ühist asja käsutas, VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-07, p 11; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 20; 2. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-09, p 15). Kui käsutus ei kehti (mh kui metsa omandaja ei olnud heauskne) võivad teised kaasomanikud käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita ja nõuda saadu hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 lg 2 alusel. Võlaõigusseaduse § 1037 lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse VÕS § 1037 lg 3 esimese lause järgi rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse VÕS § 1037 lg 3 teise lause järgi harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem. Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.
AÕS § 71 lg 2 on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11). Nõuete meelevaldne kokkuliitmine mõjutab lisaks materiaalõiguslikult ebaõigele käsitlusele asja hinna ja tasutava riigilõivu arvutamist ja tekitab küsimusi menetluskulude jaotamisel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 49, 51 ja 53).
Kaasomandis oleva kinnisasja rendilepingu (sh raieõiguse võõrandamise lepingu) sõlmimine ei tähenda kinnisasja koormamist AÕS § 74 lg 1 mõttes, st võlaõigusliku lepingu kehtivuseks ei ole vaja kinnisasja kaasomanike kokkulepet. Koormamine tähendab kaasomandis olevale asjale asjaõiguse seadmist (vt ka nt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 17). Samamoodi ei ole kinnisasja kaasomanike kokkulepet vaja mahavõetud metsa(materjali) (võlaõigusliku) müügilepingu kehtivuseks. Küll on kaasomanike kokkulepe AÕS § 74 lg 1 järgi vajalik kaasomandis oleva asja võõrandamise eeldusena, sh mahavõetud metsa kui vallasasja omandi üleandmise kehtivuse eeldusena ka rendilepingu alusel. Riigikohus on enne 1. juulit 2010 kehtinud ja AÕS § 74 lg-ga 1 sisult sarnast perekonnaseaduse § 17 lg 2 esimest lauset tõlgendades leidnud, et ainuüksi käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, ja märkinud, et kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminul puudus käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskselt omandada (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 25. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 12). See seisukoht on kohaldatav ka kaasomandis oleva asja võõrandamisel teiste kaasomanike nõusolekuta (st kaasomanike kokkuleppeta). Sel juhul saab omandaja kaasomandis oleva asja omanikuks, kui teised kaasomanikud kiidavad käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks või heauskse omandamise kaudu, vallasasjade puhul seega AÕS § 95 lg-te 1-12 alusel.
3-2-1-24-11 PDF Riigikohus 04.05.2011
Olukorras, kus võlgnik taotleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kohus ei vähenda viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 26. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Olukorras, kus võlgnik taotleb viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kui rendi suurus on kokku lepitud kaubavoost mittesõltuva fikseeritud rendina, millele lisandub täiendav tasu sõltuvalt kaubavoost, siis kannab rentnik eelduslikult kaubavoo muutumise riisikot VÕS § 97 lg 2 p 3 järgi.
3-2-1-51-09 PDF Riigikohus 21.05.2009
Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida isik võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-26-08.
VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.
3-2-1-50-09 PDF Riigikohus 20.05.2009
Allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest saab nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel kahju hüvitamist. Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste arvutamisel tuleb lähtuda asja kasutusväärtusest, millest asja omanik kolmanda isiku lubamatu tegevuse tõttu ilma jäi.
Allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest saab nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel kahju hüvitamist. Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste arvutamisel tuleb lähtuda asja kasutusväärtusest, millest asja omanik kolmanda isiku lubamatu tegevuse tõttu ilma jäi.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse.
VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. VÕS § 341 järgi kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka rendilepingule, kui rendilepingu kohta ei ole sätestatud teisiti. Seega võivad nii üürnik kui ka rentnik anda üüri- või rendilepingu eseme allkasutusse ja sõlmida selle kohta allkasutuslepingu. Seadusest ei tulene, et rendilepingu alusel renditud vara ei võiks anda allkasutusse, sh allüürile. Kuigi rendilepingu sõnastuse järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendile, ei tähenda seda, et rentnikul ei olnud selle sätte alusel õigust anda eluruume üürilepingu alusel allkasutusse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-26-08. Allkasutusse antud asja ebaseadusliku kasutamise eest saab nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel kahju hüvitamist.
VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Arvestada tuleb ka valduse rikkuja kasutuses olnud eluruumi eripäraga.
3-2-1-26-06 PDF Riigikohus 28.04.2006
Kuna põhjusliku seose tõendamiskoormis on hagejal e kahjustatud isikul, on tema kohustuseks tõendada, et kahju tekkis kostjast tulenevatest asjaoludest.
Tulenevalt RenS § 7 lg-st 2 ja SadS § 12 lg 1 p-st 1 tuleb hüdrotehniliste ehitiste hulka lugeda ka sadama alal laevade kinnitamiseks ettenähtud poiankur.
Kuna põhjusliku seose tõendamiskoormis on kahju saajal, on tema kohustuseks tõendada, et kahju tekkis kostjast tulenevatest asjaoludest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-05.
3-2-1-137-05 PDF Riigikohus 21.12.2005
Ringkonnakohus peab otsuse tegemisel juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg-le 4, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama ning märkima tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
Valduse rikkumise korral võib valdaja kahjuks olla ka tulu vähenemine, mis oli tingitud kaotatud valdusega kaasnenud kasutusõiguse väärtusest. Kaotatud kasutuseelise hüvitamist saab nõuda ajani, mil valdus oleks kestnud, kui seda poleks rikutud. Tähtsust ei oma asjaolu, et valdaja ei tegutse pärast rendilepingu lõppemist enam samal tegevusalal, oluline on see, kas valdaja oleks tegevusala muutnud ka rendilepingu kestmise ajal. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-64-05.
Valduse rikkumise korral võib valdaja kahjuks olla ka tulu vähenemine, mis oli tingitud kaotatud valdusega kaasnenud kasutusõiguse väärtusest. Kaotatud kasutuseelise hüvitamist saab nõuda ajani, mil valdus oleks kestnud, kui seda poleks rikutud. Tähtsust ei oma asjaolu, et valdaja ei tegutse pärast rendilepingu lõppemist enam samal tegevusalal, oluline on see, kas valdaja oleks tegevusala muutnud ka rendilepingu kestmise ajal. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-64-05. Rendilepingu rikkumisel omaniku poolt saab rentnik kahju saamata jäänud tulu näol nõuda üksnes ajavahemiku eest, mis isikul mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada tegevust mujal ruumides.
Lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine.
Kahjuhüvitisnõude kontrollimine kahju hüvitamise eesmärgi kaudu tähendab põhjusliku seose olemasolu tuvastamist. Põhjusliku seose olemasolu tuleb kontrollida ka juhul, kui isik rikkus kohustust tahtlikult.
Rendilepingu rikkumisel omaniku poolt saab rentnik kahju saamata jäänud tulu näol nõuda üksnes ajavahemiku eest, mis isikul mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada tegevust mujal ruumides.
3-2-1-21-05 PDF Riigikohus 23.03.2005
Rendilepingu lõppemisel RenS § 17 lg 1 alusel renditud vara väljaostmise tõttu rentniku poolt, ei pea rentnik renditud asja rendileandjale tagastama ja renditud ruumide omandamisega omandab rentnik ka tehtud parendused. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-124-01. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
3-2-1-62-04 PDF Riigikohus 21.05.2004
Avaliku võimu kandjat, kes osaleb isikuna tsiviilõigussuhtes, ei saa tsiviilõigusele omasest poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt seada tsiviilõigussuhtes eelisseisundisse.
Kestvuslepingu ülesütlemise korral on teisel poolel põhjendatud huvi korral õigus esitada tuvastushagi, mille käigus selgitatakse, kas ülesütlemine oli kehtiv. Lepingu ülesütlemise aluse vaidlustamata jätmine ei võta aga pooltelt õigust tugineda ülesütlemise aluse puudumisele hilisemas vaidluses.
Tulenevalt rendisuhete jätkuvast iseloomust kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi enne 1. juulit 2002. a sõlmitud rendilepingutele kui kestvuslepingutele võlaõigusseaduse regulatsiooni.
Tulenevalt rendisuhete jätkuvast iseloomust kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi enne 1. juulit 2002. a sõlmitud rendilepingutele kui kestvuslepingutele võlaõigusseaduse regulatsiooni. Kestvuslepingu ülesütlemise korral on teisel poolel põhjendatud huvi korral õigus esitada tuvastushagi, mille käigus selgitatakse, kas ülesütlemine oli kehtiv. Lepingu ülesütlemise aluse vaidlustamata jätmine ei võta aga pooltelt õigust tugineda ülesütlemise aluse puudumisele hilisemas vaidluses.
Poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt ei saa tsiviilõigussuhtes osalevat avaliku võimu kandjat seada teise lepingupoolega võrreldes eelisseisundisse. Seega ei ole kohalikul omavalitsusel õigus üürileandjana üürilepingut VÕS § 313 lg 1 alusel üles öelda ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile tuginedes.Kui üürilepingu ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest, siis toob VÕS § 313 lg 1 rakendamine endaga kaasa üürilepingu rikkumise ning sellest tulenevalt võib ülesütlemist teostanud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.
3-2-1-126-03 PDF Riigikohus 18.11.2003
TsMS § 241 lg-s 7 sätestatu kohaselt jõustub ringkonnakohtu otsus selle tegemise päevast. Selline reegel vastab tsiviilkohtumenetluse üldisele ülesandele tsiviilasi võimalikult kiiresti ja õigesti läbi vaadata.
Tõendite hindamisse apellatsioonikohtu poolt ei saa Riigikohus TsMS § 353 lg 3 kohaselt sekkuda ega ise hinnata, kas maakohtu otsuses toodud asjaolud võiksid olla aluseks tehingu tühisuse tunnustamiseks vastuolu tõttu heade kommetega.
Renditud vara ostjale lähevad üle kõik rentniku ja rendileandja vahelised kokkulepped renditud vara kohta. See puudutab ka kõiki rahalisi kokkuleppeid, sh renditud varale tehtud parenduste hüvitamise kokkulepe.
3-2-1-144-02 PDF Riigikohus 02.12.2002
Tulenevalt TsK § 191 lg-st 1 on viivise maksmine ettenähtud kuni kohustise lõppemiseni, sh võlgniku poolt oma kohustuse nõuetekohase täitmiseni. See, et pooled lõpetasid kokkuleppel rendilepingu, ei lõpetanud rendilepingust tekkinud kohustist ning tuleb eeldada ka viivise kui kohustise täitmise tagamise vahendi püsimajäämist. Eelnev ei välista aga poolte kokkulepet lõpetada võlgnetavalt rahasummalt edaspidi viivise arvestamine.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Kui rentnik oleks esitanud kohtusse remondi maksumuse nõude ja kohus oleks selle põhjendatuks lugenud, siis oleks saanud tasaarvestuse teha kohus. Rentnik pole esitanud kohtusse remondimaksumuse hüvitamise nõuet, seega ei saanud kohus tasaarvestust teha. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist. Kohus saab otsuses tasaarvestada samaliigilisi vastastikusi nõudeid, mis otsustatakse sama otsusega.
3-2-1-124-02 PDF Riigikohus 12.11.2002
TsMS § 113 lg 1 järgi on seadusandja tõendi jõu andnud vaid poole seadusliku esindaja seletustele. Lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu pole.
Apellatsioonikohus pole vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mistõttu on rikutud TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut ja see rikkumine või kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
Kui rendileandja ei täida temal lasuvat vara remondikohustust, tekkisid tema asemel remondi teinud rentnikul RenS § 10 lg-s 3 sätestatud õigused juhul, kui rentnik teeb teatud kindlad remonditööd, mille tegemise kohustuse oli endale lepinguga võtnud rendileandja või kui rentnik teeb hädavajaliku remondi, kusjuures selle tegemise üle rendlileandja ei otsusta ning tema kooskõlastust siinkohal vaja pole.
3-2-1-77-02 PDF Riigikohus 09.09.2002
TsK § 246 kohustas müüjat teatama ostjale kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdavale asjale. 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg 1 sätestas kohustuse toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste kandmisel heas usus. Sellest tuleneb, et müüja peab informeerima ostjat kõigist asjaoludest, mille vastu võib eeldada ostja mõistlikku huvi.
TsMS § 82, mille eesmärgiks on menetluse kiirendamine, võimaldab põhihagi menetluses kostjana osaleva isiku nõudel välja mõista ka kahju, mis tal tekib tulevikus samas asjas tehtud kohtuotsuse täitmisest.
Tulenevalt TsK §-st 246 ja 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tuleb ostjat informeerida kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdava asja suhtes, mis kahjustavad või võivad kahjustada ostja valdamis-, kasutamis- ja käsutamisõigust, samuti asjaoludest, mis mõistlikult eeldades on ostja jaoks olulised. Seega on rendile antud asja müüjal kohustus informeerida ostjat rendile antud varale tehtud parendustest ja selleks antud nõusolekust ning ei piisa ostja teavitamisest ainult vara suhtes sõlmitud rendilepingust.
Renditud vara parendamisest võivad rentnikul tekkida erinevad nõuded, järelikult on mõistlik eeldada ostja huvi selle vastu, kas rentnik on müüdavat vara parendanud ja kas selleks on rendileandja luba. Seega tulenevalt TsK §-st 246 ja 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 on rendile antud asja müüjal kohustus informeerida ostjat nimetatud asjaoludest ning ei piisa ostja teavitamisest ainult vara suhtes sõlmitud rendilepingust.
3-2-1-55-02 PDF Riigikohus 08.05.2002
Rendilepingu p 4.1.7. järgi maksab rentnik rendileandjale amortisatsiooniraha ja korraldab vara parenduste tegemise amortisatsiooniraha ulatuses. Rentnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, ringkonnakohtu tõlgenduse järgi oli leping suunatud sellele, et tegelikult raha tasumist ei toimugi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 64 lg-st 1 ja arvestada TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatut. Ringkonnakohtu tõlgendus neile nõuetele ei vasta.
Enne tehingu (rendileping) sõlmimist ei osalenud äriühingu juhatuse liige (ametiisik KVS § 4 mõttes) otsuse tegemisel seoses äriühingu tervikvarade rendileandmisega, mistõttu tema tegevuses ei esinenud huvide konflikti KVS § 25 lg 1 p 4 mõttes.
Hageja ei taotlenud rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingu p.9.2.2 ja RenS § 18 p 2 alusel seetõttu, et rentnik ei ole tasunud lepingu p-s 4.1.7. märgitud amortisatsiooniraha ja halvendas sellega renditud vara seisundit. Maakohus väljus hagi piiridest rahuldades hageja nõude tuginedes asjaoludele, mida pooled ei olnud esitanud.
3-2-1-35-02 PDF Riigikohus 24.04.2002
Apellatsioonikohus on ekslikult leidnud, et vara saab ebaseaduslikust valdusest välja nõuda vaid omanik. RenS § 24 lg 1 kohaselt tagatakse rentnikule tema õiguste kaitse renditud varale omaniku õiguste kaitsega samadel alustel.

Kokku: 40| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json