3-2-1-112-15
|
Riigikohus |
26.11.2015 |
|
Tulenevalt VÕS §-des 278 ja 296 sätestatust võib rentnik üüri alandada, kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on sellise puuduse või takistuse tõttu vähenenud, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea omal kulul kõrvaldama või mis takistab asja lepingujärgset kasutamist. (p 13)
VÕS § 277 lg 2 eesmärgiks ei ole võtta üürnikult ära õigust kasutada õiguskaitsevahendit puuduse osas, mille üürileandja on lubanud kõrvaldada, vaid sätte eesmärgiks on tagada, et kui üürnik võtab asja pretensioonideta vastu, ei asu ta hiljem üllatuslikult kasutama õiguskaitsevahendeid puuduse osas, mille olemasolust ta oli teadlik. (p 17)
Kui lepingu tõlgendamisel kohaldatakse VÕS § 29, on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-151-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-44-09, p 11). Seega oleks tulnud kohtutel arvestada rendilepingu tõlgendamisel sellega, mis oli vaidlusaluse rendilepingu olemus ja eesmärk ning kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt ka RKTKo nr 3-2-1-102-14, p 18). (p 15)
|
| 3-2-1-109-15
|
Riigikohus |
04.11.2015 |
|
Analoogilist sätet VÕS § 286 lg-le 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude, enne 1. juulit 2002 ei kehtinud. Üürniku (rentniku) poolt üüriesemele (rendiesemele) tehtavate kulutuste hüvitamist reguleerisid TsK § 297 lg 1 ja RenS § 12 lg 1. VÕSRS §-de 21 ja 23 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui käsundita asjaajamine või alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002 (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 22). (p 17)
|
| 3-2-1-179-13
|
Riigikohus |
19.02.2014 |
|
VÕS § 286 lg 1 järgi võib üürnik nõuda mõistlikku hüvitist selle eest, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud. Põhimõtteliselt samasugune nõue on rentnikul rendileandja vastu VÕS § 359 lg 1 järgi. (p 18)
Üürilepingu alusel asja kasutav üürnik saab VÕS § 286 lg 2 järgi lepingulise kulutuste hüvitamise nõude (VÕS § 286 lg 1) kõrval esitada käsundita asjaajamisest tuleneva (s.o VÕS §-l 1023 põhineva) kulutuste hüvitamise nõude. Sama kehtib VÕS § 359 lg 3 järgi rendilepingu kohta. (p 21)
VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 338 lg 2 teise lause järgi lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib VÕS § 341 järgi rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20)
VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20)
Isegi kui lepingulise nõudega samal ajal saaks esitada mõne muu seadusest tuleneva nõude, kohalduks sellele TsÜS § 152 lg-st 1 tulenevalt nõuete konkurentsi tõttu lepingulisele nõudele ette nähtud aegumistähtaeg. (p 21)
Kassatsioonkaebust saab TsMS § 674 g 1 järgi muuta ja täiendada üksnes kassatsioonitähtaja jooksul.
VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. (p 26)
Vähemalt üldjuhul ei peaks jaatama nõuetevahelist piisavat seost, kui täitmisest keeldumisele tugineda sooviv ebaseaduslik valdaja omandab vastunõude loovutamisega, iseäranis eesmärgil vältida vindikatsiooninõude täitmist. (p 28)
Seadus ei keela kinnisasja üürnikul tugineda kulutuste hüvitamise tagamiseks ka VÕS §-le 110 (st keelduda kinnisasja üürileandjale väljaandmast), isegi kui kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Sel juhul on nõuete vahel piisav seos VÕS § 110 lg 1 mõttes. Kohustuse täitmisest keeldumise tagajärjeks on vastastikune täitmine VÕS § 110 lg 5 kohaselt.
Kui üürileandja on esitanud üüritud asja väljaandmise nõude ja üürnik vastuhagi kulutuste hüvitamiseks, ning kohus leiab, et kulutuste hüvitamise nõue on aegunud, jätab ta vastuhagi rahuldamata, kuid saab hagi üürniku vastuväitest lähtudes VÕS § 110 lg 5 alusel ikkagi rahuldada üksnes tingimusega, et üürileandja peab kulutused hüvitama (kui nõude eeldused on täidetud). (p 29)
|
| 3-2-1-24-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Olukorras, kus võlgnik taotleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kohus ei vähenda viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 26. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.
Olukorras, kus võlgnik taotleb viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kui rendi suurus on kokku lepitud kaubavoost mittesõltuva fikseeritud rendina, millele lisandub täiendav tasu sõltuvalt kaubavoost, siis kannab rentnik eelduslikult kaubavoo muutumise riisikot VÕS § 97 lg 2 p 3 järgi.
|
| 3-2-1-26-06
|
Riigikohus |
28.04.2006 |
|
Kuna põhjusliku seose tõendamiskoormis on hagejal e kahjustatud isikul, on tema kohustuseks tõendada, et kahju tekkis kostjast tulenevatest asjaoludest.
Tulenevalt RenS § 7 lg-st 2 ja SadS § 12 lg 1 p-st 1 tuleb hüdrotehniliste ehitiste hulka lugeda ka sadama alal laevade kinnitamiseks ettenähtud poiankur.
Kuna põhjusliku seose tõendamiskoormis on kahju saajal, on tema kohustuseks tõendada, et kahju tekkis kostjast tulenevatest asjaoludest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-05.
|
| 3-2-1-137-05
|
Riigikohus |
21.12.2005 |
|
Ringkonnakohus peab otsuse tegemisel juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg-le 4, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama ning märkima tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
Valduse rikkumise korral võib valdaja kahjuks olla ka tulu vähenemine, mis oli tingitud kaotatud valdusega kaasnenud kasutusõiguse väärtusest. Kaotatud kasutuseelise hüvitamist saab nõuda ajani, mil valdus oleks kestnud, kui seda poleks rikutud. Tähtsust ei oma asjaolu, et valdaja ei tegutse pärast rendilepingu lõppemist enam samal tegevusalal, oluline on see, kas valdaja oleks tegevusala muutnud ka rendilepingu kestmise ajal. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-64-05.
Valduse rikkumise korral võib valdaja kahjuks olla ka tulu vähenemine, mis oli tingitud kaotatud valdusega kaasnenud kasutusõiguse väärtusest. Kaotatud kasutuseelise hüvitamist saab nõuda ajani, mil valdus oleks kestnud, kui seda poleks rikutud. Tähtsust ei oma asjaolu, et valdaja ei tegutse pärast rendilepingu lõppemist enam samal tegevusalal, oluline on see, kas valdaja oleks tegevusala muutnud ka rendilepingu kestmise ajal. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-64-05.
Rendilepingu rikkumisel omaniku poolt saab rentnik kahju saamata jäänud tulu näol nõuda üksnes ajavahemiku eest, mis isikul mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada tegevust mujal ruumides.
Lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine.
Kahjuhüvitisnõude kontrollimine kahju hüvitamise eesmärgi kaudu tähendab põhjusliku seose olemasolu tuvastamist. Põhjusliku seose olemasolu tuleb kontrollida ka juhul, kui isik rikkus kohustust tahtlikult.
Rendilepingu rikkumisel omaniku poolt saab rentnik kahju saamata jäänud tulu näol nõuda üksnes ajavahemiku eest, mis isikul mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada tegevust mujal ruumides.
|
| 3-2-1-21-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
Rendilepingu lõppemisel RenS § 17 lg 1 alusel renditud vara väljaostmise tõttu rentniku poolt, ei pea rentnik renditud asja rendileandjale tagastama ja renditud ruumide omandamisega omandab rentnik ka tehtud parendused.
Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-124-01.
Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
|
| 3-2-1-126-03
|
Riigikohus |
18.11.2003 |
|
TsMS § 241 lg-s 7 sätestatu kohaselt jõustub ringkonnakohtu otsus selle tegemise päevast. Selline reegel vastab tsiviilkohtumenetluse üldisele ülesandele tsiviilasi võimalikult kiiresti ja õigesti läbi vaadata.
Tõendite hindamisse apellatsioonikohtu poolt ei saa Riigikohus TsMS § 353 lg 3 kohaselt sekkuda ega ise hinnata, kas maakohtu otsuses toodud asjaolud võiksid olla aluseks tehingu tühisuse tunnustamiseks vastuolu tõttu heade kommetega.
Renditud vara ostjale lähevad üle kõik rentniku ja rendileandja vahelised kokkulepped renditud vara kohta. See puudutab ka kõiki rahalisi kokkuleppeid, sh renditud varale tehtud parenduste hüvitamise kokkulepe.
|
| 3-2-1-144-02
|
Riigikohus |
02.12.2002 |
|
Tulenevalt TsK § 191 lg-st 1 on viivise maksmine ettenähtud kuni kohustise lõppemiseni, sh võlgniku poolt oma kohustuse nõuetekohase täitmiseni. See, et pooled lõpetasid kokkuleppel rendilepingu, ei lõpetanud rendilepingust tekkinud kohustist ning tuleb eeldada ka viivise kui kohustise täitmise tagamise vahendi püsimajäämist. Eelnev ei välista aga poolte kokkulepet lõpetada võlgnetavalt rahasummalt edaspidi viivise arvestamine.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Kui rentnik oleks esitanud kohtusse remondi maksumuse nõude ja kohus oleks selle põhjendatuks lugenud, siis oleks saanud tasaarvestuse teha kohus. Rentnik pole esitanud kohtusse remondimaksumuse hüvitamise nõuet, seega ei saanud kohus tasaarvestust teha.
Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
Kohus saab otsuses tasaarvestada samaliigilisi vastastikusi nõudeid, mis otsustatakse sama otsusega.
|
| 3-2-1-124-02
|
Riigikohus |
12.11.2002 |
|
TsMS § 113 lg 1 järgi on seadusandja tõendi jõu andnud vaid poole seadusliku esindaja seletustele. Lepingulise esindaja seletustel tõendi jõudu pole.
Apellatsioonikohus pole vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mistõttu on rikutud TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut ja see rikkumine või kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
Kui rendileandja ei täida temal lasuvat vara remondikohustust, tekkisid tema asemel remondi teinud rentnikul RenS § 10 lg-s 3 sätestatud õigused juhul, kui rentnik teeb teatud kindlad remonditööd, mille tegemise kohustuse oli endale lepinguga võtnud rendileandja või kui rentnik teeb hädavajaliku remondi, kusjuures selle tegemise üle rendlileandja ei otsusta ning tema kooskõlastust siinkohal vaja pole.
|
| 3-2-1-77-02
|
Riigikohus |
09.09.2002 |
|
TsK § 246 kohustas müüjat teatama ostjale kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdavale asjale. 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg 1 sätestas kohustuse toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste kandmisel heas usus. Sellest tuleneb, et müüja peab informeerima ostjat kõigist asjaoludest, mille vastu võib eeldada ostja mõistlikku huvi.
TsMS § 82, mille eesmärgiks on menetluse kiirendamine, võimaldab põhihagi menetluses kostjana osaleva isiku nõudel välja mõista ka kahju, mis tal tekib tulevikus samas asjas tehtud kohtuotsuse täitmisest.
Tulenevalt TsK §-st 246 ja 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tuleb ostjat informeerida kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdava asja suhtes, mis kahjustavad või võivad kahjustada ostja valdamis-, kasutamis- ja käsutamisõigust, samuti asjaoludest, mis mõistlikult eeldades on ostja jaoks olulised. Seega on rendile antud asja müüjal kohustus informeerida ostjat rendile antud varale tehtud parendustest ja selleks antud nõusolekust ning ei piisa ostja teavitamisest ainult vara suhtes sõlmitud rendilepingust.
Renditud vara parendamisest võivad rentnikul tekkida erinevad nõuded, järelikult on mõistlik eeldada ostja huvi selle vastu, kas rentnik on müüdavat vara parendanud ja kas selleks on rendileandja luba. Seega tulenevalt TsK §-st 246 ja 01.09.1994 kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 on rendile antud asja müüjal kohustus informeerida ostjat nimetatud asjaoludest ning ei piisa ostja teavitamisest ainult vara suhtes sõlmitud rendilepingust.
|
| 3-2-1-55-02
|
Riigikohus |
08.05.2002 |
|
Rendilepingu p 4.1.7. järgi maksab rentnik rendileandjale amortisatsiooniraha ja korraldab vara parenduste tegemise amortisatsiooniraha ulatuses. Rentnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, ringkonnakohtu tõlgenduse järgi oli leping suunatud sellele, et tegelikult raha tasumist ei toimugi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 64 lg-st 1 ja arvestada TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatut. Ringkonnakohtu tõlgendus neile nõuetele ei vasta.
Hageja ei taotlenud rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingu p.9.2.2 ja RenS § 18 p 2 alusel seetõttu, et rentnik ei ole tasunud lepingu p-s 4.1.7. märgitud amortisatsiooniraha ja halvendas sellega renditud vara seisundit. Maakohus väljus hagi piiridest rahuldades hageja nõude tuginedes asjaoludele, mida pooled ei olnud esitanud.
|
| 3-2-1-35-02
|
Riigikohus |
24.04.2002 |
|
Apellatsioonikohus on ekslikult leidnud, et vara saab ebaseaduslikust valdusest välja nõuda vaid omanik. RenS § 24 lg 1 kohaselt tagatakse rentnikule tema õiguste kaitse renditud varale omaniku õiguste kaitsega samadel alustel.
|
| 3-2-1-75-01
|
Riigikohus |
26.10.2001 |
|
Kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.
TsK § 191 lg 3 kohaselt ei ole kreeditoril õigust nõuda leppetrahvi tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kuna ringkonnakohus leidis, et rentnik ei vastuta rendi maksmata jätmise eest elamuosalt, mida ta ei saanud kasutada, siis ei ole rendile andjal õigust saada ka selle elamuosa eest maksmata rendi viivist.
Rentnik ei esitanud RenS § 10 lg 3 alusel remondimaksumuse hüvitamise nõuet, vaid leidis, et see tuleb katta rendi arvelt. Kuna rendiseadus annab sellise võimaluse remondimaksumuse hüvitamiseks, siis tuleb rendinõude lahendamisel rentniku väitega arvestada ja anda sellele sisuline hinnang.
|
| 3-2-1-124-01
|
Riigikohus |
16.10.2001 |
|
Rendilepingu lõppemisel rentniku poolt renditud vara väljaostmise tõttu ei ole rendileandjal seadusest tulenevat kohustust parendusteks tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks RenS § 12 lg 1 järgi.
|
| 3-2-1-114-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
Apellatsioonikohtul tuleb lahendada küsimus, kas hagejale kuuluvad jätkuvalt rendilepingu järgi rentniku õigused või mitte. Kui ROS § 20 lg 2 on põhiseadusevastane, siis läksid sõlmitud rendilepingust tekkinud õigused ja kohustused kuni 16.06.2000 kehtinud ROS § 21 alusel üle kostjale, Rahvusooperile Estonia. Kui ROS § 20 lg 2 ei ole põhiseaduse vastane, siis rendileping lõppes ja puudub alus selle kehtivuse tunnustamiseks. Apellatsioonikohtul tuleb tuvastada, kas nimetatud sätted on vastuolus põhiseadusega ja sellest lähtuvalt vaidlus lahendada.
Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kuna asja omanik on riik, siis ei saa nõuet rendilepingu tunnustamiseks ja selle täitmiseks esitada vara tiitlipärase valdaja vastu. RenS § 5 lg 1 kohaselt saab rendileandjaks olla ka rendile antava vara tiitlipärane valdaja.
|
| 3-2-1-102-01
|
Riigikohus |
27.09.2001 |
|
Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, kuidas muutus elamu rentnik elamu omanikuga sõlmitud rendilepingu järgi elamu omaniku ja üürniku vahelises üürisuhtes üürileandjaks. Asja uuel arutamisel tuleb lahendada küsimus, kas hageja õigus nõuda üüri on tekkinud: üürileandjaks olekust, nõudeõiguse loovutamisest, millestki muust või pole hagejal seada õigust. Kohtuotsus on vastuolus vastuolus TsMS §-ga 330 lg 4 nõuetega.
|
| 3-2-1-26-01
|
Riigikohus |
07.04.2001 |
|
Apellatsioonikohus rikkus TsMS §-s 228 sätestatut, mille kohaselt otsuse tegemisel tõendeid hinnates tuleb otsustada, mis asjaolud on tuvastatud ja millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohus teeb otsuse kõigi nõuete kohta.
Hagiavalduse sisunõuded TsMS § 147 lg 1 p 4 järgi kohustavad hagis märkima hageja selgelt väljendatud nõude. Erinevate funktsioonidega ruumide rentimisest tulenevas vaidluses nõude esitamisel tuleb jälgida, et ruumide eristus vastaks projektdokumentatsioonis märgitule, vältimaks arusaamatust, et eri dokumentides nimetatakse ühte ja sama pinda erinevalt. Samuti tuleb nõuete nimetamisel olla ühtviisi järjekindel hagiavaldusest kuni kohtuotsuseni.
Kohtuotsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 sätestatud nõuetele, mille kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.
Kohtul tuleb lahendada rentniku nõue rendilepingu objekti üleandmise ja makstud rendi tagasisaamise nõudes arvestades RenS § 7 lg 3.
Rendilepingu objekti (fuajee) kasutamine rentniku poolt oli takistatud, kuna rendileandja kasutas seda oma asjade hoiupaigana. Kui pooled pole lepingus kokku leppinud selle ruumi rentimist teistsugustel tingimustel, siis RenS § 7 lg 1 kohaselt pidi rendile andja vara rentnikule üle andma selle otstarbele vastavas seisundis s.o fuajeena.
|
| 3-2-1-39-00
|
Riigikohus |
27.03.2000 |
|
Renditud vara omandiõiguse üleminekul teisele isikule asub uus omanik rendilepingus esialgse rendileandja asemele, omandades kõik lepingujärgsed õigused ja kohustused, mis omandiõiguse üleminekul olid esialgsel rendileandjal.
|
| 3-2-1-124-97
|
Riigikohus |
30.10.1997 |
|
Vabariigi Valitsuse 21.01.1991 määruse nr 17 Rendisuhete kohta p 3.2. kohaselt võis riigiettevõtte struktuuri- ja allüksuse vara tervikuna (tervikvara) rentimisel rendileandjaks olla ettevõtte haldusnõukogu või juhatus olenevalt ettevõtte liigist. Kuna leping ei vastanud puuduste tõttu subjektsuses seaduse nõuetele, siis oli ta tühine.
|
Facebook
X.com