/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-13-56825/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.01.2018

Kui ringkonnakohus otsustab TsMS § 646 asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, siis see tähendab, et ringkonnakohtul ei ole kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega arutada asja kohtuistungil, samuti ei ole kohustust analüüsida ka apellatsioonkaebuse põhjendusi. TsMS § 646 alusel asja lahendamisel on ringkonnakohus seotud eelkõige sellega, kas maakohtu otsuse peale on kaebus esitatud. Ilma apellatsioonkaebuseta ei saa maakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega nin g TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. Nimetatud sätte kohaldamise argumendiks ei saa olla see, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14). (p 12)


Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis peab kajastuma, millises osas on ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistanud, arvestades apellatsioonkaebuse piire. Et kohtuotsuse resolutsioon oleks üheselt arusaadav, tuleks ringkonnakohtul täpselt nimetada, milline osa maakohtu otsusest on TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt jõustunud. (p 11)


VÕS § 307 lg-st 1 tuleneb, et üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Vaidlusaluste kaupade omanikul on õigus nõuda AÕS § 80 kohaselt kaupade väljaandmist, kusjuures üürileandja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt keelduda kaupade väljaandmisest ulatuses, milles tal on VÕS § 307 lg-st 1 tulenev pandiõigus (vt samas, p 18). Lisaks tuleneb seadusest, et pandiõiguse alusetult teostamise korral on üürnikul esmajoones õigus nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel, ent kui üürileandja sellest keeldub ning üürnik kaotab viivituse tõttu asjade tagastamise vastu huvi, võib ta nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel (vt samas, p 21). (p 14)


VÕS § 279 lg 1 annab üürileandjale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks alates hetkest, kui üürileandja puudusest teada sai või pidi teada saama. Tulenevalt VÕS § 279 lg-st 4 ja VÕS § 279 lg-st 1 võib lepingu etteteatamistähtajata üles öelda ka juhul, kui puuduse tõttu on asja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ning üürileandja teab asjal esinevast puudusest. Sellises olukorras ei ole vajalik, et üürnik annaks veel täiendava tähtaja lisaks seaduses juba antud tähtajale. See seisukoht kehtib ainult üüritud asja kasutamist oluliselt takistava või kasutamist välistava puuduse korral. (p 16)

3-2-1-80-16 PDF Riigikohus 26.01.2017

Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Parklapidaja õigus autot teisaldada võib tuleneda üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) või parkimislepingu poolte vahelisest kokkuleppest. (p 19)

Auto kui pandieseme teisaldamist võib õigustada eelkõige vajadus takistada auto kui pandieseme äraviimist (või ka sellise äraviimise oht) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p-d 42.3 ja 42.5), aga ka vajadus autot kui pandieset säilitada pärast seda, kui üürileandja on auto pandiõiguse teostamiseks oma valdusse võtnud (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 41.4). Auto suhtes pandiõiguse teostamisel tuleb hinnata, kas auto parkimisalal valvamine ja säilitamine oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ning kui oleks, siis kas teisaldamiseks tehtud kulutusi saab pidada vajalikuks. (p 21)

Hinnates üürileandja pandiõiguse teostamise proportsionaalsust olukorras, kus pandiesemeks on parklas asuv auto, tuleb mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 42.4). Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral iseenesest pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 23)


Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Parklapidaja õigus autot teisaldada võib tuleneda üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1) või parkimislepingu poolte vahelisest kokkuleppest. (p 19)


Kohtumenetluse-eelne õigusabikulu, mida auto tasulisse parklasse parkinud isik on kandnud selleks, et saada tagasi parklast ebaseaduslikult teisaldatud auto valdus, võib juhul, kui teisaldamine ei olnud õiguspärane, kujutada endast isikule tekkinud kahju. Sellise kahju hüvitamise nõude alus on VÕS § 115 lg 1. (p 28)


See, kas parklasse pargitud auto teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, sõltub eelkõige sellest, mil määral kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust. Kuna parklapidajal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot teisaldada, siis tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata, mil määral erineb parkimistingimustes sätestatu seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 44) (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 53.1). (p 26)

Auto teisaldamist lubava tüüptingimuse kehtivus seostub eelkõige üürileandja pandiõiguse kohaldamise võimalusega. LS § 186 lg 2 ja § 92 lg-d 2 ja 5 kohalduvad, kui sõiduk teisaldatakse ainuüksi põhjusel, et see on pargitud liiklust häirivalt või ohustavalt (LS § 186 lg 2). Viidatud sätted ei reguleeri sõiduki teisaldamist üürileandja pandiõiguse ega lepingu alusel. (p 27)


See, kas parklasse pargitud auto teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, sõltub eelkõige sellest, mil määral kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust. Kuna parklapidajal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot teisaldada, siis tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata, mil määral erineb parkimistingimustes sätestatu seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 44) (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 53.1). (p 26)


Üürileandjal on omaabi korras põhimõtteliselt õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, nt rataste lukustamisega või ka auto teisaldamisega (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 42.3). (p 20)

3-2-1-77-16 PDF Riigikohus 26.01.2017

Parklapidaja võib tasulisse parklasse pargitud auto teisaldada, tuginedes üürileandja pandiõigusele või parkimislepingu poolte vahelisele kokkuleppele. (p 18)

Auto kui pandieseme teisaldamist võib õigustada eelkõige vajadus takistada auto kui pandieseme äraviimist (või ka sellise äraviimise oht) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p-d 42.3 ja 42.5), aga ka vajadus autot kui pandieset säilitada pärast seda, kui üürileandja on auto pandiõiguse teostamiseks oma valdusse võtnud (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 41.4). Auto suhtes pandiõiguse teostamisel tuleb hinnata, kas auto parkimisalal valvamine ja säilitamine oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ning kui oleks, siis kas teisaldamiseks tehtud kulutusi saab pidada vajalikuks. (p 20)

Hinnates üürileandja pandiõiguse teostamise proportsionaalsust olukorras, kus pandiesemeks on parklas asuv auto, tuleb mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist) (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 42.4). Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral iseenesest pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 22)


Kohtumenetluse-eelne õigusabikulu, mida auto tasulisse parklasse parkinud isik on kandnud selleks, et saada tagasi parklast ebaseaduslikult teisaldatud auto valdus, võib juhul, kui teisaldamine ei olnud õiguspärane, kujutada endast isikule tekkinud kahju. Sellise kahju hüvitamise nõude alus on VÕS § 115 lg 1. (p 26)


See, kas teisaldamist võimaldavat ja selle kulu parkija kanda jätvat tüüptingimust saab lugeda ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, sõltub eelkõige sellest, mil määral kaldub tüüptingimus kõrvale seaduses sätestatust. Kui parklapidajal võib ka seadusest tuleneva üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot teisaldada, siis tuleb tüüptingimuste kehtivuse tuvastamiseks hinnata mil määral erineb parkimistingimustes sätestatu seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ja kas teisaldamise võimalust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud. Hinnates kõrvalekallete lubatavust, tuleb hinnata ka seda, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (VÕS § 44) (vt RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 53.1). (p 25)


Üürileandjal on omaabi korras põhimõtteliselt õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, nt rataste lukustamisega, aga ka auto teisaldamisega. (p 19)

3-2-1-68-16 PDF Riigikohus 25.01.2017

Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Auto vastutav kasutaja peab järgima LS § 72 lg-s 1 ja § 72 lg-tes 2 ja 3 sätestatud sõidukiomaniku kohustusi. (p 31)


Kohtul ei ole VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. (p 45.2.)


Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18). (p 54)


Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. (p 15, 17)

Isik, kes on teiselt isikult asja valduse ära võtnud, saab asja eelmisele valdajale väljaandmisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata. (p 19)

Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)


Trahvi, mida parkimislepingus sisalduvate tüüptingimuste järgi tuleb maksta parkimise eest tasumata jätmisel, võib pidada leppetrahviks VÕS § 158 lg 1 mõttes. (p 36)


Kui parklapidaja võtab parklasse pargitud auto oma valdusse, võib parklapidaja õigus keelduda auto väljaandmisest vastutavale kasutajale tuleneda ka VÕS §-st 110 lg 1. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib parklapidajal olla tulenevalt kohustusest anda auto vastutavale kasutajale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. (p 44)

Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes. (p 45)

VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest keelduda asja väljaandmisest selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. (p 45.1.)

Üürileandja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega. Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110 lg 4). Üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigeaegselt makstud. (p 47)


VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)

Eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks parklasse pargitud autodele üürileandja pandiõigus. (p 40)

Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja pandiõigus. (p 40.1.)

VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotamisest võib järeldada, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine lepingupool. Seega on parklapidaja valdus autole üürileandja pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral auto vastutava kasutaja seaduslik isegi juhul, kui vastutav kasutaja ei olnud parkimislepingu pool. (p 40.2.)

Üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Kui autoga on parklas tasu maksmata pargitud mitu korda, siis ei taga viimasest parkimisest tulenev pandiõigus varasemast parkimisest tulenevaid nõudeid. Küll võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga. (p 41.1.)

Teisaldamiskulude hüvitamise nõuet saab VÕS § 305 lg 1 teise lause mõttes hüvitisnõudeks lugeda esmajoones juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega AÕS § 279 lg 6 mõttes. Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui kinnipidamine on õigustatud. (p 41.4.)

Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)

VÕS § 307 lg 1 võimaldab üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende äraviimist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 11). Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)

Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)

Üürileandja pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav. Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 42.4.)

Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt RKTKTo nr 3-2-1-8- 08, p 15; RKTKTo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda võib eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud. Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4). (p 42.5.)


Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. (p 51)


Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks auto võõral maal omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks. (p 35)


Hinnates seda, kas parkimistingimused, mis näevad ette parklapidaja õiguse autot kinni pidada ja see teisaldada, on kehtivad, tuleb hinnata, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kõrvalekalded seadusest on lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44). (p 53.1.)


Sanktsioonide (sh sõiduki äravedamise tingimuse või parkla omaniku vastutuse piiramise tingimuse) ettenägemine tüüptingimustes juhuks, kui parkimistasu jäetakse maksmata, ei ole nii ebaharilik, et see saaks igal juhul välistada sanktsioone sisaldavate tüüptingimuste muutumise lepingu osaks. (p 52)


Üürileandja pandiõigus annab asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)

Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. (p 42.1.-42.2.)

Üürileandjal on põhimõtteliselt omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega. (p 42.3.)


Kui vaidlus on auto valduse üleandmise üle ja hageja nõuab hagi tagamise korras, et kohus kohustaks kostjat auto hagejale välja andma ning kohus tagab hagi, siis saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. (p 22)

Kui pooled vaidlevad sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks sellele on võimalik hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Lisaks võib hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 23)

3-2-1-3-16 PDF Riigikohus 23.03.2016

Kui pooled on sõlminud parkimiskoha üürilepingu (parkimisleping), mille parkimistingimuste p 8 järgi on parkimise korraldajal õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul muu hulgas juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi ning parkimislepingu p-s 9 sätestatakse, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas), siis parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas VÕS-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega. (p 12)

Parkimislepingust tulenevat sõiduki teisaldamise õigust saab lugeda praegustel asjaoludel kohaseks õiguskaitsevahendiks. Kohus on hinnanud hageja käitumist (hageja rikkus parkimislepingut korduvalt ega näidanud üles soovi oma kohustusi kostja ees täita), samuti kostja käitumist ja tema alternatiivseid mõistlikke võimalusi oma õiguste tagamiseks. Sõiduki teisaldamine ei ole sõiduki parkijale koormavam võrreldes olukorraga, kus sõiduk jääb lukustatud rattaga kuni parkimise korraldaja nõuete rahuldamiseni parkimisalale seisma. Küll aga on sõiduki parkimisalal hoidmine võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida. Hinnates sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise kui õiguskaitsevahendi proportsionaalsust, ei saa silmas pidada üksnes asjaolu, et parkimisteenuse osutaja nõue parkimistasu jms saamiseks on üldjuhul kordades väiksem sõiduki väärtusest (vrd VÕS § 307 lg 1). Oluline on arvestada, millised on parkimisteenuse osutaja võimalused oma õiguste maksmapanekuks ja parkija võimalused sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise vältimiseks (p 12).


Kui isik osutab eraõigusliku isikuna parkimisteenust parkimisalal, kust sõiduk teisaldatakse ning isiku parkimisalale sissesõidul sõlmitakse parkimiskoha üürileping (parkimisleping) (vt parkimislepingu sõlmimise (VÕS §-de 16 ja 20 kohaldamine) kohta RKTKo nr 3-2-1-75-10, p-d 12-14), siis kohalduvad parkimislepingule VÕS-s üürilepingut sätestavad õigusnormid. Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Kui auto omanik ei ole esitanud kohtule andmeid selle kohta, kes tema sõidukit kasutas, või tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis parklasse keegi teine, saab parkimistingimuste p 10 alusel eeldada, et sõidukit juhtis ja parkis omanik ise (oma seadusliku esindaja vahendusel). (p 11)


Parkimiskoha üürilepingu (parkimisleping) p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Viidatud lepingupunkt ei pane parkimistingimuste rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (p 11).

3-2-1-118-14 PDF Riigikohus 15.01.2015

Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Seega tuleb kulutuste hüvitamisel võtta aluseks kulutuste tegemise aeg. Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Kolleegium leiab, et analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1. (p 19)


Kui üüritud ruumide remondiks tehtud kulutuste tegemiseks puudus hagejal lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, siis on võimalik kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, praegusel juhul eelkõige VÕS § 1042 alusel (vt lisaks Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33; 29. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-13, p 12). (p 20)


Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: • teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); • isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); • isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); • täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest. Kuna üürileandja kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek parenduste tegemiseks puudus, ei saa tehtud kulutuste hüvitamist nõuda VÕS § 286 lg 1 alusel. Seega on täidetud õigustatud käsundita asjaajamise üks eeldustest, et asjaajamine peaks olema toimunud ilma seadusest või lepingust tuleneva õiguse või kohustuseta tegu teha (vt ka Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-12, p 14). (p 15) See, kui hageja tegutses mingis osas remondi tegemisel ka enda huvides, ei välista VÕS § 1018 jj kohaldamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). Seega ei ole käsundita asjaajamine välistatud, kui tehtud teod tulevad mingis osas kasuks ka asjaajajale endale. Piisab, kui tehtav tegu kuulub vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste parenduste ja muudatuste tegemise eest kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte. (p 16) Olukorras, kus asjaajaja teavitab soodustatud isikut tegutsemise kavatsusest ja soodustatu kulutuste tegemisele vastu ei vaidle, võib eeldada asjaajaja teise isiku soodustamise tahtlusega tegutsemist VÕS § 1018 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). VÕS § 1018 lg 2 kohaldamisel tuleb siiski kohtul hinnata, kas ja millised parendused ja muudatused oleks hageja ise selle aja jooksul eelduslikult täielikult ära tarbinud ehk milline oli parenduste kasutusiga, mille möödumisel oleks need amortiseerunud. Selles osas ei saa olla tegemist võõra asja ajamise tahtega. (p 17) Kui kohus tuvastab, et asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule tahtele, puudub vajadus käsitleda soodustatu eeldatavat tahet või heakskiitu asjaajamisele. (p 18)


VÕS § 306 lg 4 ei anna üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust (Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 12). VÕS § 306 lg 4 kohaldamiseks ei ole alust, kui üürileandja annab üürnikule üürivõlgnevuse likvideerimiseks täiendava tähtaja, kuigi kostja oleks saanud üürilepingu üles öelda ka veidi varem. VÕS § 306 lg 4 eesmärk on välistada üürileandja pandiõigus siis, kui üürileandja jätab mingi ülesütlemisvõimaluse kasutamata, mitte aga see, et üürileandja ei võiks anda üürnikule rikkumise lõpetamiseks veidi pikemat tähtaega. (p 23)

3-2-1-76-12 PDF Riigikohus 12.06.2012

Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse vallasasjade toomise tõttu ning seaduse kohaselt ulatub pandiõigus eelduslikult kõigile üüritud ruumides asuvatele (sh kolmandate isikute) vallasasjadele (vt Riigikohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 10 ja 12; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11 ja 12).


Tulenevalt PankrS §-st 153 sõltub üürileandja pandiõiguse rahuldamine vastavas järgus pandieseme müügist laekuva raha suurusest.

3-2-1-127-11 PDF Riigikohus 20.12.2011

Õigus asju kinni pidada tähendab eelkõige üürileandja nõuet, et pandiõigusega koormatud asjad jääksid üürileandja ruumidesse (asjade äraviimise keeld). Vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi. Välistada ei saa pandiõiguse teostamisel omaabina üürnikult tema kasutuses olevate ruumide ja nendes asuvate asjade valduse äravõtmist, kui see on pandiesemeks olevate vallasasjade üüritud kinnisasjalt äraviimise takistamiseks vajalik. Nimetatud viisil pandiõiguse teostamise eelduseks on järgmised asjaolud: üürnik on rikkunud asjade äraviimise keeldu pandiõigusega koormatud asjade ruumidest eemaldamisele asumise või mõne asja äraviimisega või asjade äraviimist on ilmne põhjus karta (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16). Üürileandja pandiõigus on asjaõigus, mis ei kehti mitte ainult üürniku, vaid igaühe suhtes. VÕS § 305 lg-test 1 ja 2 tulenevalt laieneb üürileandja pandiõigus ka üüritud ruumis asuvatele kolmandate isikute vallasasjadele. VÕS § 305 lg 3, mille kohaselt võivad üürileandja pandiõigusele eelneda kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule, ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu ülesütlemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008 a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 18).

3-2-1-8-08 PDF Riigikohus 11.03.2008

TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid. Registrikood on üldjuhul ka välismaistel juriidilistel isikutel.


Hagejate hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest.


VÕS § 305 lg 1 mõttes ruumi kasutuse juurde kuuluvad vallasasjad on esmajoones sellised vallasasjad, mis võimaldavad ruumi sihipärast kasutamist või teenivad seda. Kui tegemist on kaupluse- või kaubalaoruumidega, kuuluvad ruumide sihtotstarvet arvestades ruumide kasutamise juurde ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad. Seaduse kohaselt ulatub pandiõigus seega eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele. Erandiks on VÕS § 305 lg 2 kohaselt asjad, millele ei saa pöörata sissenõuet, st esmajoones täitemenetluse seadustiku §-s 66 nimetatud asjad. Üüritud ruumi sisustusse või kasutamise juurde kuuluvaks ei ole ka ajutiselt ruumi toodud asjad, mille sihtotstarve ei ole kuuluda ruumi sisustusse või selle kasutuse juurde.

Üürileandja pandiõigus ulatub VÕS § 305 kohaselt ka üürnikele mittekuuluvatele asjadele. Ka need vallasasjad peavad vastama VÕS § 305 lg-te 1 ja 2 üldistele nõuetele, esmajoones peab olema tegemist üüritud ruumi sisustusse või selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadega. Asja omanik saab tulenevalt VÕS § 305 lg-st 3 oma õigusi sellistele asjadele üürileandja suhtes eelistatult maksma panna, kuid see ei välista iseenesest pandiõigust asjade ruumis oleku ajal. Samamoodi käsitletakse VÕS § 305 lg-s 3 kolmandatele isikutele kuuluvaid asju, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule.

AÕS § 90 lg-st 1 järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Üürileandja teadmise või teadma pidamise aja määramisel konkreetse asja suhtes, mis toodi ruumi pärast üürilepingu sõlmimist, tuleb aga lähtuda ajast, mil asi ruumi toodi. VÕS § 306 lg 4 ei anna üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust, vaid näeb ette, et algselt tekkinud pandiõigus kolmanda isiku asjadele lõpeb, kui üürileandja saab kolmanda isiku omandiõigusest teada ja omab samal ajal võimalust leping üles öelda, kuid ei tee seda. Pandiõigus laieneb ruumis olevatele kolmandate isikute asjadele ka siis, kui üürileandja on asjade kolmandatele isikutele kuulumisest teadasaamise ajaks üürilepingu juba üles öelnud. Kui kolmandad isikud soovivad oma asjad üürileandja pandiõiguse alt välistada, peavad nad tagama, et üürileandjat nende omandist asjade ruumi viimisel viivitamata teavitataks.

On asju, mille puhul üürileandja ei saa tugineda AÕS § 90 lg 1 eeldusele, kuna ta võib järeldada, et need asjad ei kuulu üürnikule ega taga seega üürileandja nõudeid üürniku vastu. Sellisteks asjadeks on näiteks üürniku kui ettevõtja klientide poolt ajutiselt ruumi (nt remondiks) toodud asjad. Üürileandja teadmisele või teadma pidamisele ei ole vaja esitada väga suuri nõudmisi. Esmajoones ei pea üürileandja asjade ruumi toomisel teadma, millisele kolmandale isikule konkreetselt asjad kuuluvad, oluline on aga, et need asjad, mis üürnikule ei kuulu, oleks identifitseeritavad. Seega ei pea üürileandja kaupluseruumides olevate kaupade puhul eeldama, et need kuuluvad omandireservatsiooni alusel kolmandatele isikutele.

VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi, mil üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga.

Üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (v.a võimalikud edasised kulud asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks).


Kolmandatest isikutest asjade omanikud ei ole VÕS § 307 kaudu üürilepinguga kaitstud kolmandad isikud VÕS § 81 tähenduses.


Kui tekib kohtuvaidlus kostja valduses oleva pandiga koormatud asja üle, vaidluse või selle venimise tõttu võib eeldada asja väärtuse langust ning mõlemad pooled on huvitatud esmajoones mitte asjast, vaid rahast, võiks kohus hagi tagamise korras nt TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel hageja taotlusel kohustada kostjat andma asi üle kohtutäiturile ja lasta asja kohtutäituril (või kohtutäituri kontrolli all poole või poolte poolt) müüa ning hoiustada saadud raha.


Kui kolmandatel isikutel on võimalik üürileandjalt välja nõuda neile kuuluvad asjad, saavad nad nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Esmajoones tuleb hagejatel nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist võib nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et kolmandad isikud on üürileandja viivituse tõttu kaotanud huvi asjade tagastamise vastu.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json