3-2-1-146-09
|
Riigikohus |
04.02.2010 |
|
Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.
1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.
2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 18 lg 1 viienda lause järgi ei kohaldata ORAS § 121 sätteid tähtajatu üürilepingu suhtes. See ei kehti nende kehtivate üürilepingute kohta, mis sõlmiti enne 2. märtsi 1997, olid tähtajalised seadusest tulenevalt ja muutusid tähtaja lõppemisel pärast võlaõigusseaduse jõustumist VÕS § 310 lg 1 või 2 järgi tähtajatuks. ORAS § 18 lg 1 viienda lausega sätestatud tingimus on otseselt seotud ORAS § 18 lg 1 neljandas lauses sätestatud tingimusega, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. ORAS § 18 lg 1 neljanda lause mõtte järgi mõjutab see üksnes neid kasutuslepinguid, mis sõlmitakse pärast 2. märtsi 1997. Nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu sätestatud ei ole. ORAS § 18 lg 1 neljandat ja viiendat lauset koos tõlgendades saab järeldada, et ORAS § 121 sätteid ei kohaldata ainult nende tähtajatute üürilepingute suhtes, mis sõlmiti pärast 2. märtsi 1997. Kehtivatele üürilepingutele, mis olid sõlmitud enne 2. märtsi 1997 ja muutusid tähtajatuteks VÕS § 310 lg 1 või 2 alusel, kohaldub ORAS § 121 lg 1, mille järgi elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti.
Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.
1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.
|
| 3-2-1-85-09
|
Riigikohus |
26.10.2009 |
|
VÕSRS § 12 lg 1 alusel kohaldatakse vaidlusaluse eluruumi üürilepingule alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 310 lg 2 kohaselt, kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki lepingupool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks. VÕS § 310 lg-s 2 sätestatud üürilepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses. VÕS §-s 310 ei ole ette nähtud tähtajalise üürilepingu lõpetamise teate vorminõuet. Üürilepingu pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist.
TsK § 172 lg-st 1 tuleneb, et isikul, kelle kasuks leping sõlmiti, on eelduslikult õigus nõuda lepingu täitmist. Täitmisnõuet ei ole kolmandal isikul üksnes juhul, kui seaduse või lepinguga on teisiti ette nähtud või see tuleneb kohustise olemusest. TsK § 172 lg-st 1 tulenev täitmisnõue võib kolmandal isikul olla ka juhul, kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu aluseks olev õigussuhe on täitmisnõude esitamise ajaks lõppenud.
Kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, milles võlausaldaja oleks siis, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
Kui riigi õigusabi osutajal ei ole võimalik seadusest tulenevalt jätkata riigi õigusabi saajale õigusteenuse osutamist, peab ta kooskõlas RÕS § 20 lg-ga 2 esitama kohtule taotluse uue riigi õigusabi osutaja määramiseks.
|
| 3-2-1-79-07
|
Riigikohus |
03.10.2007 |
|
Üürilepingu ES § 32 lg 2 järgse automaatse ehk vaikimisi pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise või uue üürilepingu sõlmimise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist. ES § 32 lg 2 sätestatud lepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses, kuna selline teade ei lõpeta iseenesest veel üürisuhteid, kui üürnik soovib ES § 32 lg 1 alusel uut üürilepingut sõlmida. Uue üürilepingu sõlmimise tahteavaldus peab olema pakkumus (ofert) VÕS § 16 lg 1 tähenduses, s.t piisavalt määratletud ja väljendama tahteavalduse tegija tahet olla ettepanekuga nõustumisel sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Kui üürileandja on enne üürilepingu tähtaja möödumist lepingu lõpetamise soovi avaldanud ja üürnik ei avalda ES § 32 lg-s 1 sätestatud eesõiguse kasutamise tahet, siis üürileping ei pikene ES § 32 lg 2 alusel ja see lõpeb tähtaja möödumisel.
ES § 32 lg 2 sätestab üksnes tähtaja tahteavalduse tegemiseks senise üürilepingu automaatse ehk vaikimisi pikenemise vältimiseks, mitte aga tahteavalduse tegemiseks uue üürilepingu sõlmimiseks. Üürnik peaks pärast üürileandjalt lepingu lõpetamise teate saamist tegema vastava tahteavalduse mõistliku aja jooksul.
Juhul, kui üürnik, hoolimata üürileandja tahteavaldusest üürileping lõpetada, taotleb ES § 32 lg 1 kohaselt uue üürilepingu sõlmimist, tuleb kohaldada ES § 32 lg-t 1 ja üürileandja nõudel kontrollida ES § 33 lg 1 alusel, kas üürnikul on eesõigus uue lepingu sõlmimiseks ning kui on, siis vastava hagi alusel määrata kindlaks uue lepingu olulised tingimused. Üürniku eesõigus sõlmida uus üürileping ei tähenda aga senise üürilepingu pikenemist.
Üürilepingu ES § 32 lg 2 järgse automaatse ehk vaikimisi pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise või uue üürilepingu sõlmimise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist. ES § 32 lg 2 sätestatud lepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses, kuna selline teade ei lõpeta iseenesest veel üürisuhteid, kui üürnik soovib ES § 32 lg 1 alusel uut üürilepingut sõlmida. Uue üürilepingu sõlmimise tahteavaldus peab olema pakkumus (ofert) VÕS § 16 lg 1 tähenduses, s.t piisavalt määratletud ja väljendama tahteavalduse tegija tahet olla ettepanekuga nõustumisel sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
|
| 3-2-1-128-06
|
Riigikohus |
11.12.2006 |
|
Kohus peab tegema endast oleneva kohtuotsuse kättetoimetamiseks, olenemata otsuse vaidlustamise tähtajast, Sama kehtib TsMS § 632 lg 1 kohta maakohtu otsuse kättetoimetamise osas. Otsuse kättetoimetamata jätmine võib olla mõjuvaks põhjuseks apellatsiooni- või kassatsioonitähtaja ennistamisel.
Üldõigusjärgluse korral peab kohus selgelt otsustama poole õigusjärglase menetlusse lubamise ning õigusjärglus peab kohtulahendi täidetavuse huvides nähtuma ka kohtulahendist. Sama kehtib ka eriõigusjärgluse kohta.
Ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel tuleb järgida VÕS § 329 nõudeid. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. Nimetatud sätte teise lõike teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnev kehtib ka üürilepingu pikendamise avalduse esitamise kohta.
Tähtajatu üürilepingu võib kumbki pool igal ajal üles öelda, lähtudes VÕS § 195 lg-st 3 ning §-dest 311 ja 312. Konkreetset põhjust tähtajatu lepingu korraliseks ülesütlemiseks ka eluruumi puhul vaja ei ole. Seetõttu on ka VÕS § 325 lg 2 p 3 mõttes piisav, kui eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses on tehtud üksnes viide tähtajatu üürilepingu korralisele ülesütlemisele. Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele võlaõigusseaduse sättele, kuid oluline on, et üürnik saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust.
Ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel tuleb järgida VÕS § 329 nõudeid. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. Nimetatud sätte teise lõike teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnev kehtib ka üürilepingu pikendamise avalduse esitamise kohta.
EES § 5 lg 1 p 3 mõte on tagada, et asustamata eluruume võiksid eesõigusega osta esmajoones just tagastatud majas elavad üürnikud, kuid ostes korteri, pidi üürnik koos perekonnaliikmetega vabastama seni tema kasutuses oleva eluruumi. Kui üürnik sellise tingimusega ei nõustunud, oli eluruumi müüjal õigus keelduda temaga müügilepingu sõlmimisest. Kuid ostes eesõigusega korteri, ei lõppe automaatselt senine üürileping. See ei ole ka üürileandja poolt üürilepingu lõpetamise aluseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-9-06.
Tulenevalt TsMS § 210 lg-st 2 ei takista kinnisasja omaniku muutumine menetluse ajal menetluse jätkamist seniste pooltega. Samas võib poole menetluses asendada õigusjärglasega. TsMS § 210 lg 3 mõttest tulenevalt on poole asendamiseks selle sätte järgi vajalik nõusolek ka seniselt poolelt, kuna teda ei saa tahtevastaselt menetlusest eemaldada. Sõltumata vastaspoole (ja ka senise poole) nõusolekust võib õigusjärglane astuda TsMS § 210 lg 3 teise lause järgi menetlusse või teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel.
Üldõigusjärgluse korral peab kohus selgelt otsustama poole õigusjärglase menetlusse lubamise ning õigusjärglus peab kohtulahendi täidetavuse huvides nähtuma ka kohtulahendist. Sama kehtib ka eriõigusjärgluse kohta.
|
Facebook
Twitter