2-15-8794/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.06.2018 |
|
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10)
Kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.
Eluruumi üürilepingu pooled ei kaldu seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine. (p 12)
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10)
Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). (p 10)
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14)
|
| 2-16-10710/78
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.02.2018 |
|
VÕS § 299 annab tähtajatu üürilepingu korral üürileandjale õiguse tõsta üüri seaduses sätestatud juhtudel ühepoolse tahteavaldusega, s.t muuta üürilepingut ühepoolselt, eeldusel et pooled ei ole sellist võimalust kokkuleppel välistanud. Seejuures peab üüri ühepoolne tõstmine olema põhjendatud ja toimuma seaduses sätestatud korras, et kaitsta üürniku kui üürisuhte nõrgema poole huve. (p 10)
Selleks, et üüri tõstmine oleks kehtiv, peab üüri tõstmise teade mh vastama VÕS § 299 lg-s 2 märgitud tingimustele. Üürileandja peab üüri tõstmise teates teiste andmete kõrval VÕS § 299 lg 2 p 3 kohaselt põhjendama, miks ta üüri tõstab ning näitama ka arvestuse, millel üüri tõstmine põhineb. Seadusandja on teates üüri tõstmise põhjenduse ja arvestuse äranäitamise nõude kehtestanud selleks, et üürnikul oleks võimalik hinnata, kas eluruumi üüri tõstmine on VÕS § 301 tähenduses ülemäärane või mitte. Samuti peab üürileandja ühepoolne üüri tõstmine olema majanduslikult põhjendatud (Riigikohtu 2. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-05, p 11; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-05, p 16). (p 11)
VÕS § 299 lg 2 p-s 3 sätestatud nõue ei ole täidetud, kui üürileandja märgib teates üüri tõstmise põhjusena üksnes seda, et uus üür on kooskõlas turuhinnaga. (p 12)
Üüri turuhinna määramisel tuleb arvesse võtta, kas tegemist on eluruumide pikaajalise üürilepinguga või ja majutusettevõtte ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepinguga VÕS § 272 lg 4 p 1 mõttes. (p 15)
|
| 3-2-1-118-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17)
Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18)
VÕS § 162 lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat lepingujärgset viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt RKTKo nr 3-2-1-167-09, p 10). Ringkonnakohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormuse kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 18). (p 19)
Kui üürilepingu kohaselt peab üürnik tasuma kõrvalkulud (kommunaalkulud) otse teenusepakkujatele, saab üürileandja üürnikult ennekõike nõuda lepingulise kohustuse täitmist selliselt, et üürnik tasuks kõrvalkulud teenusepakkujatele. Selline nõue oleks üürileandjal juhul, kui üürnik ei oleks kõrvalkulude tasumise kohustust täitnud ja kui teenusepakkujate arved oleksid maksmata. Kui aga arved on tegelikult tasutud (kuid mitte üürniku poolt), saab üürileandjal üürniku vastu olla tagasinõue või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 78 lg-s 4 sätestatud asjaoludel või nõue lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 alusel. Selline nõue saaks üürileandjal aga olla vaid siis, kui ta oleks ise maksnud kommunaalteenuste eest kommunaalteenuste osutajatele või hüvitanud kulud neile kolmandatele isikutele, kes need tegelikult tasusid. (p 21)
Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 11). (p 16)
Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17)
Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18)
|
| 3-2-1-117-15
|
Riigikohus |
11.11.2015 |
|
Alates 1. aprillist 2013 kehtiv ATS § 130 lg 1 võimaldab öelda tööandja eluruumi üürilepingu üles üksnes isikutega, kes on üürilepingu ülesütlemise ajal ametnikud kehtiva ATS § 7 lg 1 järgi. (p 11)
|
| 3-2-1-122-15
|
Riigikohus |
11.11.2015 |
|
Sundenampakkumise akt on TMS § 2 lg 1 p 15 järgi täitedokument kõigi täitemenetluses enampakkumisel ostetud kinnisasjade valduse väljanõudmisel, st kõigi isikute suhtes, kes kinnisasja alusetult valdavad, ilma et neid tuleks aktis nimetada. (p 18)
TMS § 2 lg 1 p 15 lihtsustab eelkõige enampakkumisega TMS § 156 järgi kinnisasja omandi kaotanud kinnisasja seniselt omanikult kinnisasja valduse väljanõudmist, ilma et selleks tuleks esitada kohtusse vindikatsiooninõue AÕS § 80 mõttes. (p 19)
Kuna täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi ei saa kohtutäitur ise otsustada, millise valdaja valduse õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud, näeb TMS § 2 lg 3 teine lause sissenõudja ja täituri kasuks ette olulise erireegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab maakohus valdaja hagi alusel. (p 21)
TMS § 2 lg 3 järgi võib kohtutäitur alustada täitemenetlust sundenampakkumisel müüdud kinnisasja valdusest väljanõudmiseks kõigilt valdajatelt kui vastava täitemenetluse võlgnikelt. Täitemenetluse takistamiseks on neil võimalus esitada võlgnikuna hagi sissenõudja vastu enampakkumise akti järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel. Selles hagis võivad nad tugineda valduse õiguslikule alusele ja kohtulahendiga tuvastatakse selle olemasolu või puudumine. (p 21)
TMS § 221 hagi lahendamise ajaks võib kohus hageja taotlusel täitemenetluse hagi tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, millest lähtudes peatab kohtutäitur kohtumääruse esitamisel TMS § 46 lg 1 p 2 alusel täitemenetluse. (p 22)
Valdusõigust kinnitava kohtulahendi või täitemenetlust peatava kohtulahendi esitamiseta võib kohtutäitur teha täitemenetluse toiminguid kinnisasja valdusest väljanõudmiseks ega saa talle ette heita ka nt omavolilist sissetungi KarS § 266 alusel või ebaseaduslikku väljatõstmist KarS § 314 alusel. (p 23)
TMS § 180 kohaldub ka kinnisasja väljanõudmisel muu täitedokumendi kui enampakkumise akti alusel, esmajoones kohtulahendi alusel, millega on nt kohustatud üürnikku üürilepingu lõppemise tõttu kinnisasi välja andma. Sel juhul saab täitemenetluse toiminguid kinnisasja väljaandmiseks teha vaid nende valdajate suhtes, kes on kohustatud isikutena kohtulahendis kui täitedokumendis märgitud või kelle suhtes kehtib kohtulahend TsMS § 460 alusel (lähtudes ka TMS §-st 18). Eraldi ei pea täitedokumendis nimetama neid isikuid, keda ei saa asjaõiguslikult kinnisasja valdajaks lugeda. (p 25)
Kui kohus on otsustanud kinnisasja väljanõudmise ühe isiku valdusest, ei anna see alust nõuda kinnisasi välja ka teise valdaja valdusest. Samuti tuleb kitsendavalt kohaldada TMS § 181 lg-t 2, mille järgi on kohtutäituril õigus asi kolmanda isiku valdusest ära võtta, kui on täiesti ilmne, et väljanõutav asi on antud kolmanda isiku otsesesse valdusse väljanõudmise vältimiseks. (p 25)
Täitemenetluse algatamisest keeldumise otsus TMS § 7 lg 2 alusel on ühtlasi ka TMS § 217 lg 1 järgne otsus, mida saab vaidlustada TMS §-s 217 ja 218 sätestatud korras. (p 13)
Enampakkumise akti alusel toimuva täitemenetluse korral ruumide vabastamiseks tuleb kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisele kohtus TsMS § 198 lg 1 p 2 alusel kaasata ka võlgnik ja ruumi kaasvaldajad. (p 15)
Valdusõigust kinnitava kohtulahendi või täitemenetlust peatava kohtulahendi esitamiseta võib kohtutäitur teha täitemenetluse toiminguid kinnisasja valdusest väljanõudmiseks ega saa talle ette heita ka nt omavolilist sissetungi KarS § 266 alusel või ebaseaduslikku väljatõstmist KarS § 314 alusel. (p 23)
Täitemenetluse algatamisest keeldumise otsus TMS § 7 lg 2 alusel on ühtlasi ka TMS § 217 lg 1 järgne otsus, mida saab vaidlustada TMS §-s 217 ja 218 sätestatud korras. (p 13)
Enampakkumise akti alusel toimuva täitemenetluse korral ruumide vabastamiseks tuleb kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisele kohtus TsMS § 198 lg 1 p 2 alusel kaasata ka võlgnik ja ruumi kaasvaldajad. (p 15)
Kinnisasja omandajale VÕS § 271 alusel üleläinud üürilepingu või VÕS § 341 alusel üleläinud rendilepingu saab omandaja lõpetada lisaks kokkuleppele ühepoolselt ennetähtaegselt ülesütlemisega. Eraldi aluse üürilepingu ülesütlemiseks üürileandja vahetumise tõttu annab VÕS § 323, mida saab omakorda välistada VÕS § 324 alusel üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmisega. Sama kinnitab TMS § 161. Üle ei lähe mh kinnisasja tasuta kasutamise lepingud (vt VÕS § 389), milleks võivad mh olla ka sümboolse üüriga üürilepingud. (p 20)
Kuna täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi ei saa kohtutäitur ise otsustada, millise valdaja valduse õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud, näeb TMS § 2 lg 3 teine lause sissenõudja ja täituri kasuks ette olulise erireegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab maakohus valdaja hagi alusel. (p 21)
TMS § 2 lg 3 järgi võib kohtutäitur alustada täitemenetlust sundenampakkumisel müüdud kinnisasja valdusest väljanõudmiseks kõigilt valdajatelt kui vastava täitemenetluse võlgnikelt. Täitemenetluse takistamiseks on neil võimalus esitada võlgnikuna hagi sissenõudja vastu enampakkumise akti järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel. Selles hagis võivad nad tugineda valduse õiguslikule alusele ja kohtulahendiga tuvastatakse selle olemasolu või puudumine. (p 21)
TMS § 221 hagi lahendamise ajaks võib kohus hageja taotlusel täitemenetluse hagi tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, millest lähtudes peatab kohtutäitur kohtumääruse esitamisel TMS § 46 lg 1 p 2 alusel täitemenetluse. (p 22)
Enampakkumise akti alusel kinnisasja väljaandmiseks toimub täitemenetlus TMS §-s 180 sätestatud korras. Valdajatele tuleb selgitada ka nende õigust esitada sundtäitmise vältimiseks hagi ja taotleda selle tagamiseks täitemenetluse peatamist. (p 24)
|
| 3-2-1-100-13
|
Riigikohus |
09.10.2013 |
|
Varalise kahju suuruse arvutamiseks kasutatakse diferentsihüpoteesi. Kahjuhüvitisest tuleb kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 5 maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, kui see ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.(p 13)
Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12). Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust arvata maha vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (vt Riigikohtu 19. oktoobri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-99). (p 13)
Kinnisasja võõrandamise korral lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle kinnisasja omandajale.
Uus üürileandja võib öelda äriruumi tähtajalise üürilepingu üles eelkõige juhul, kui üürnik rikub üürilepingut. Lisaks võib uus üürileandja öelda äriruumi üürileping üles ka juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise.
VÕS § 323 lg-s 1 sätestatud uue üürileandja omavajadus tähendab üürileandja tõendatud vahetuid, tõsiseid ja aktuaalseid põhjusi üürilepingu eseme kasutamiseks. Omavajadus ei pea tingimata seisnema selles, et üürileandja on äärmises häda- või sunniolukorras, vaid situatsiooni, kus üürileandja saaks omandatud ruumide kasutamisega oluliselt kokku hoida oma kulusid. Üürileandja õiguse kasutamine öelda üürileping üles tungiva omavajaduse tõttu, ei eelda erinevalt VÕS § 313 lg-st 1 lepingu poolte huvide kaalumist (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-08, p 13).
Kuigi üürilepingu erakorraline ülesütlemine VÕS § 323 lg 1 järgi ei ole lepingu rikkumine, toob see endaga kaasa üürilepingu lõppemise ning sellest tulenevalt võib üürnikul tekkida kahju. VÕS § 323 lg 2 annab üürnikule õiguse nõuda ka kahju hüvitamist eelmise üürileandja vastu. Uue üürileandja vastu ei ole üürnikul VÕS § 323 lg 2 alusel võimalik nõudeid esitada.
Üürniku kaitse uue üürileandja ülesütlemise vastu tuleneb VÕS §-st 324, mille lg 2 kohaselt tagab kinnistusraamatusse kantud märge, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikul kinnisasja üürilepingu kohaselt kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut VÕS § 323 lg 1 alusel üles öelda (vt ka Riigikohtu 8. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04, p 44). (p 11)
|
| 3-2-1-139-12
|
Riigikohus |
28.11.2012 |
|
Kuivõrd poolte kokkuleppest tulenevalt sõltus vaidlusaluse allüürilepingu kehtivus üürilepingu kehtivusest, siis tuli kohtul allüürilepingu kehtivuse üle peetavas vaidluses hinnata ühe asjaoluna ka üürilepingu ülesütlemise kehtivust, sest sellest sõltus poolte nõuete rahuldamine. Nimetatud asjaolu tuleb hinnata sõltumata sellest, kas üürilepingu teine pool kaasatakse menetlusse või mitte.
Üürilepingu lõppemine iseenesest ei too kaasa allüürilepingu lõppemist. Allkasutusleping võib pärast kasutuslepingu lõppemist kehtima jääda, kui lepingupooled ei leppinud kokku, et see lõppeb kasutuslepingu lõppedes (vt Riigikohtu 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 12).
Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused.
Lepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud omanik üürilepingut kehtivalt üles öelnud (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 19).
Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused.
Lepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud omanik üürilepingut kehtivalt üles öelnud (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 19).
|
| 3-2-1-105-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Tähtajatu üürilepingu võib kumbki pool igal ajal üles öelda, lähtudes VÕS § 195 lg-st 3 ning §-dest 311 ja 312 (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p 24).
VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamiseks tuleb kohtul üürilepingu ülesütlemise kehtivuse üle otsustamisel kontrollida esiteks, kas isik kasutas tööandja eluruumi enne 1. juulit 2002, ning teiseks, kas oli täidetud üks ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimus.
VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks ei pidanud 1. juuli 2002 seisuga olema pooltel kehtivat tööandja eluruumi üürilepingut. Üürileandja ülesütlemisõiguse piiramiseks piisab, kui isik kasutas enne viidatud kuupäeva tööandja eluruumi. Samuti ei pidanud pooltel olema vahetult enne 1. juulit 2002 või sel kuupäeval ja/või pärast seda kuupäeva kehtivat töösuhet, vaid piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ühele ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimustest (vt Riigikohtu 28. mai 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-10, p 10).
ES § 60 lg 4 p 1 kohaldamisel tuleb lähtuda tegelikult tööandja juures töötatud ajast, mitte teenistusstaažist (vt Riigikohtu 8. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-11, p 13).
|
| 3-2-1-84-11
|
Riigikohus |
08.11.2011 |
|
ES § 60 lg 4 p 1 ei kasuta mõistet teenistusstaaž, vaid selles on õigusliku tagajärje saabumine seatud sõltuvusse tööandja juures töötatud ajast. Teenistusstaaži pikkusest saab lähtuda sellistel juhtudel, mil mingi õiguslik tagajärg on selgelt seotud teenistusstaažiga.
|
| 3-2-1-47-10
|
Riigikohus |
31.05.2010 |
|
Kui üürilepingu järgi oli üürnik kohustatud õigel ajal tasuma kindlaksmääratud suuruses korteri üüri ja kommunaalteenuste eest, siis tuli üüri tasuda kehtestatud määras ehk kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud määras. Kehtestatud määras üüri nõudmine ei ole üürilepingu ühepoolne muutmine ja selleks ei ole üürileandjal vaja üürnikuga uut kokkulepet sõlmida (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-04, p 19).
VÕS § 325 lg 2 p 4 kohaselt on eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul ülesütlemise vaidlustamiseks pöörduda. See, kelle vastu nõue esitada, tuleneb sellest, kes on märgitud ülesütlemisavalduse tegijana.
Kui üürilepingu ülesütlemise avalduse on lisaks üürileandjale teinud ka isik, kes ei olnud üürileandja, kannab ta kohtukulude riski, kui üürnik seetõttu tema vastu kohtusse pöördub. Juhul kui üürniku nõuded jäävad selle isiku vastu rahuldamata, oleks ebaõiglane jätta tema kohtukulud üürniku kanda, kuna tema ei põhjustanud kohtumenetlust. TsMS § 162 lg 4 võimaldab sellisel juhul jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Kui üürilepingu ülesütlemise avalduse on lisaks üürileandjale teinud ka isik, kes ei olnud üürileandja, kannab ta kohtukulude riski, kui üürnik seetõttu tema vastu kohtusse pöördub. Juhul kui üürniku nõuded jäävad selle isiku vastu rahuldamata, oleks ebaõiglane jätta tema kohtukulud üürniku kanda, kuna tema ei põhjustanud kohtumenetlust. TsMS § 162 lg 4 võimaldab sellisel juhul jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Kasutusvalduse seadmine oleks AÕS § 63 lg 3 alusel tühine, juhul kui ostueesõigusel oleks eelmärke (s.o asjaõiguslik) toime AÕS § 257 lg 3 järgi, kuna käsutusena kahjustab või piirab see ostueesõiguse teostamist.
VÕS § 325 lg 2 p 4 kohaselt on eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul ülesütlemise vaidlustamiseks pöörduda. See, kelle vastu nõue esitada, tuleneb sellest, kes on märgitud ülesütlemisavalduse tegijana.
|
| 3-2-1-34-10
|
Riigikohus |
28.05.2010 |
|
TsMS § 207 lg 3 järgi, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaashageja või -kostja esitab kaebuse, kehtivad tema toimingud ka teiste kaashagejate või -kostjate suhtes. Sama kinnitab kassatsioonimenetluse kohta TsMS § 680 lg 2 kolmas lause (vt selle kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 17 ja 13. veebruari 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17). Üürnike perekonnaliikmete õigus vallata eluruumi tuleneb üürniku õigusest valdusele. Juhul kui esitatakse hagi eluruumi vabastamiseks üürniku ja tema perekonnaliikmete vastu, on nad kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 järgi.
VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks 1. juuli 2002 seisuga piisas, kui isik kasutas enne nimetatud kuupäeva tööandja eluruumi, samuti piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ES § 60 lg-s 4 sätestatud ühele tingimusele.
Seadusandja ei soovinud võlaõigusseaduse jõustumisel muuta senikehtinud regulatsiooni nii oluliselt, et võtta isikutelt, kelle õigused eluruumile olid seni tagatud elamuseadusega, ära tagatised, mis nad olid juba välja teeninud ja millele oli neil alust loota. Kehtima jäi sama õiguslik olukord, mis oli sätestatud kuni 1. juulini 2002 kehtinud ES § 60 lg-s.
VÕSRS § 15 lg 4 alusel võib üürileandja sellise kasutusõiguse erakorraliselt üles öelda analoogia korras näiteks juhul, kui üürnik on viivituses üüri ja/või kõrvalkulude maksmisega VÕS § 316 lg-s 1 sätestatud ulatuses.
|
| 3-2-1-146-09
|
Riigikohus |
04.02.2010 |
|
Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.
1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.
2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 18 lg 1 viienda lause järgi ei kohaldata ORAS § 121 sätteid tähtajatu üürilepingu suhtes. See ei kehti nende kehtivate üürilepingute kohta, mis sõlmiti enne 2. märtsi 1997, olid tähtajalised seadusest tulenevalt ja muutusid tähtaja lõppemisel pärast võlaõigusseaduse jõustumist VÕS § 310 lg 1 või 2 järgi tähtajatuks. ORAS § 18 lg 1 viienda lausega sätestatud tingimus on otseselt seotud ORAS § 18 lg 1 neljandas lauses sätestatud tingimusega, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. ORAS § 18 lg 1 neljanda lause mõtte järgi mõjutab see üksnes neid kasutuslepinguid, mis sõlmitakse pärast 2. märtsi 1997. Nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu sätestatud ei ole. ORAS § 18 lg 1 neljandat ja viiendat lauset koos tõlgendades saab järeldada, et ORAS § 121 sätteid ei kohaldata ainult nende tähtajatute üürilepingute suhtes, mis sõlmiti pärast 2. märtsi 1997. Kehtivatele üürilepingutele, mis olid sõlmitud enne 2. märtsi 1997 ja muutusid tähtajatuteks VÕS § 310 lg 1 või 2 alusel, kohaldub ORAS § 121 lg 1, mille järgi elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti.
Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust.
1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.
|
| 3-2-1-85-09
|
Riigikohus |
26.10.2009 |
|
VÕSRS § 12 lg 1 alusel kohaldatakse vaidlusaluse eluruumi üürilepingule alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 310 lg 2 kohaselt, kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki lepingupool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks. VÕS § 310 lg-s 2 sätestatud üürilepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses. VÕS §-s 310 ei ole ette nähtud tähtajalise üürilepingu lõpetamise teate vorminõuet. Üürilepingu pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist.
TsK § 172 lg-st 1 tuleneb, et isikul, kelle kasuks leping sõlmiti, on eelduslikult õigus nõuda lepingu täitmist. Täitmisnõuet ei ole kolmandal isikul üksnes juhul, kui seaduse või lepinguga on teisiti ette nähtud või see tuleneb kohustise olemusest. TsK § 172 lg-st 1 tulenev täitmisnõue võib kolmandal isikul olla ka juhul, kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu aluseks olev õigussuhe on täitmisnõude esitamise ajaks lõppenud.
Kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, milles võlausaldaja oleks siis, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-08.
Kui riigi õigusabi osutajal ei ole võimalik seadusest tulenevalt jätkata riigi õigusabi saajale õigusteenuse osutamist, peab ta kooskõlas RÕS § 20 lg-ga 2 esitama kohtule taotluse uue riigi õigusabi osutaja määramiseks.
|
| 3-2-1-141-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja. Kohtu määratud esindaja esindusõigus lõppeb TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi jõustumisega või menetluse muul viisil lõppemisega, kui kohus ei lõpeta esindusõigust juba varem või ei ole esindajat määranud vaid ühe kohtuastme jaoks. Viimasel juhul on esindajal esindusõigus ka selles kohtuastmes tehtud lahendi peale kaebuse esitamiseks.
Üldjuhul on üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus faktiline asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. Kuid enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul ei saa üürilepingu tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust pidada aga pelgalt faktiliseks asjaoluks, sest üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub muu hulgas ka varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist ja uuele regulatsioonile ülemineku sätetest. Kuna üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub ka üürilepingutele kohaldatavast õigusest, tuleb pidada enne 1. juulit 2002. a sõlmitud üürilepingute tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust ühtlasi õiguse kohaldamise küsimuseks ning poole menetluses esitatud vastavasisulist väidet õiguslikuks väiteks, millega kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud. Küll tuleb pooltel tõendada faktiline asjaolu, millal üürileping sõlmiti, sest sellest võib sõltuda, kas poolte vahel on tähtajaline või tähtajatu üürileping.
Üürnikul on õigus vaidlustada nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu ülesütlemine, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üüritasu tõstmine käsitatav on üürilepingu muutmisena üürniku kahjuks VÕS § 327 lg 1 p 2 mõttes. Kuid lisaks materiaalsetele alustele tuleb üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõtte vastasuse tuvastamisel kontrollida ka selle formaalseid aluseid. VÕS § 329 lg 1 järgi peab üürnik eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest.
ES § 32 lg 2 kohaselt pikenes üürileping järgmiseks viieks aastaks juhul, kui kumbki pool enne üürilepingu tähtaja möödumist ei taotlenud lepingu lõpetamist. Üürilepingud, mille tähtaeg tulenes ES §-st 67 ja mis 1. juulil 1997. a pikenesid järgmiseks viieks aastaks, pikenesid 1. juulist 2002. a järgmiseks viieks aastaks ehk kuni 30. juunini 2007. a, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist ja kui lepingus ei olnud ette nähtud teisiti. Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lg 3 järgi loetakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud tähtajatud eluruumide üürilepingud sõlmituks viieks aastaks lepingu sõlmimisest.
Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei tule kohtul kontrollida üksnes siis, kui täisealist isikut esindab menetluses tema eestkostja. Sellisel juhul loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja.
|
| 3-2-1-99-07
|
Riigikohus |
29.10.2007 |
|
Eluruumi üürnik saab üürileandja hea usu põhimõttega vastuolus oleva üürilepingu ülesütlemise vaidlustada ka juhtudel, mida ei ole loetletud VÕS §-s 327.
Üürilepingu ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta. Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt ka eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses.
Kui üüritud eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele, ja üürnik keeldub remondi ajaks talle pakutud teise eluruumi kolimast, s.o rikub talumis- ja koostöökohustust, ei ole üürileandja VÕS § 317 alusel üürilepingut üles öeldes oma õigusi kuritarvitanud ja üürilepingu ülesütlemine ei ole sellisel juhul vastuolus hea usu põhimõttega.
Ka üürnik peab käituma üürileandja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt, st teostama oma õigusi ja täitma kohustusi heas usus. Olukorras, kus üürileandja soovib üüritud eluruumi remontida, on üürnikul VÕS §-st 283 tulenev talumiskohustus. Samuti tuleneb VÕS § 23 lg-st 2 üürniku kohustus teha üürileandjaga koostööd.
TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohtul on diskretsiooniõigus lubada menetlusosalisel erandjuhtudel esitada tõendeid hilinenult. Kohtul ei ole kohustust võtta uusi tõendeid vastu.
Kuna üürilepingu erakorralise ülesütlemise puhuks kohalikule omavalitsusele elamispinna andmise kohustust pandud ei ole, ei pidanud kohus kohaliku omavalitsuse üksust sellesse menetlusse kaasama.
Üürilepingu ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta. Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt ka eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses.
Kui üüritud eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele, ja üürnik keeldub remondi ajaks talle pakutud teise eluruumi kolimast, s.o rikub talumis- ja koostöökohustust, ei ole üürileandja VÕS § 317 alusel üürilepingut üles öeldes oma õigusi kuritarvitanud ja üürilepingu ülesütlemine ei ole sellisel juhul vastuolus hea usu põhimõttega.
Kuna üürilepingu erakorralise ülesütlemise puhuks kohalikule omavalitsusele elamispinna andmise kohustust pandud ei ole, ei pidanud kohus kohaliku omavalitsuse üksust sellesse menetlusse kaasama.
Eluruumi üürnik saab üürileandja hea usu põhimõttega vastuolus oleva üürilepingu ülesütlemise vaidlustada ka juhtudel, mida ei ole loetletud VÕS §-s 327.
|
| 3-2-1-79-07
|
Riigikohus |
03.10.2007 |
|
Üürilepingu ES § 32 lg 2 järgse automaatse ehk vaikimisi pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise või uue üürilepingu sõlmimise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist. ES § 32 lg 2 sätestatud lepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses, kuna selline teade ei lõpeta iseenesest veel üürisuhteid, kui üürnik soovib ES § 32 lg 1 alusel uut üürilepingut sõlmida. Uue üürilepingu sõlmimise tahteavaldus peab olema pakkumus (ofert) VÕS § 16 lg 1 tähenduses, s.t piisavalt määratletud ja väljendama tahteavalduse tegija tahet olla ettepanekuga nõustumisel sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Kui üürileandja on enne üürilepingu tähtaja möödumist lepingu lõpetamise soovi avaldanud ja üürnik ei avalda ES § 32 lg-s 1 sätestatud eesõiguse kasutamise tahet, siis üürileping ei pikene ES § 32 lg 2 alusel ja see lõpeb tähtaja möödumisel.
ES § 32 lg 2 sätestab üksnes tähtaja tahteavalduse tegemiseks senise üürilepingu automaatse ehk vaikimisi pikenemise vältimiseks, mitte aga tahteavalduse tegemiseks uue üürilepingu sõlmimiseks. Üürnik peaks pärast üürileandjalt lepingu lõpetamise teate saamist tegema vastava tahteavalduse mõistliku aja jooksul.
Juhul, kui üürnik, hoolimata üürileandja tahteavaldusest üürileping lõpetada, taotleb ES § 32 lg 1 kohaselt uue üürilepingu sõlmimist, tuleb kohaldada ES § 32 lg-t 1 ja üürileandja nõudel kontrollida ES § 33 lg 1 alusel, kas üürnikul on eesõigus uue lepingu sõlmimiseks ning kui on, siis vastava hagi alusel määrata kindlaks uue lepingu olulised tingimused. Üürniku eesõigus sõlmida uus üürileping ei tähenda aga senise üürilepingu pikenemist.
Üürilepingu ES § 32 lg 2 järgse automaatse ehk vaikimisi pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise või uue üürilepingu sõlmimise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist. ES § 32 lg 2 sätestatud lepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses, kuna selline teade ei lõpeta iseenesest veel üürisuhteid, kui üürnik soovib ES § 32 lg 1 alusel uut üürilepingut sõlmida. Uue üürilepingu sõlmimise tahteavaldus peab olema pakkumus (ofert) VÕS § 16 lg 1 tähenduses, s.t piisavalt määratletud ja väljendama tahteavalduse tegija tahet olla ettepanekuga nõustumisel sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
|
| 3-2-1-128-06
|
Riigikohus |
11.12.2006 |
|
Kohus peab tegema endast oleneva kohtuotsuse kättetoimetamiseks, olenemata otsuse vaidlustamise tähtajast, Sama kehtib TsMS § 632 lg 1 kohta maakohtu otsuse kättetoimetamise osas. Otsuse kättetoimetamata jätmine võib olla mõjuvaks põhjuseks apellatsiooni- või kassatsioonitähtaja ennistamisel.
Üldõigusjärgluse korral peab kohus selgelt otsustama poole õigusjärglase menetlusse lubamise ning õigusjärglus peab kohtulahendi täidetavuse huvides nähtuma ka kohtulahendist. Sama kehtib ka eriõigusjärgluse kohta.
Ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel tuleb järgida VÕS § 329 nõudeid. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. Nimetatud sätte teise lõike teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnev kehtib ka üürilepingu pikendamise avalduse esitamise kohta.
Tähtajatu üürilepingu võib kumbki pool igal ajal üles öelda, lähtudes VÕS § 195 lg-st 3 ning §-dest 311 ja 312. Konkreetset põhjust tähtajatu lepingu korraliseks ülesütlemiseks ka eluruumi puhul vaja ei ole. Seetõttu on ka VÕS § 325 lg 2 p 3 mõttes piisav, kui eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses on tehtud üksnes viide tähtajatu üürilepingu korralisele ülesütlemisele. Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele võlaõigusseaduse sättele, kuid oluline on, et üürnik saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust.
Ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel tuleb järgida VÕS § 329 nõudeid. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. Nimetatud sätte teise lõike teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnev kehtib ka üürilepingu pikendamise avalduse esitamise kohta.
EES § 5 lg 1 p 3 mõte on tagada, et asustamata eluruume võiksid eesõigusega osta esmajoones just tagastatud majas elavad üürnikud, kuid ostes korteri, pidi üürnik koos perekonnaliikmetega vabastama seni tema kasutuses oleva eluruumi. Kui üürnik sellise tingimusega ei nõustunud, oli eluruumi müüjal õigus keelduda temaga müügilepingu sõlmimisest. Kuid ostes eesõigusega korteri, ei lõppe automaatselt senine üürileping. See ei ole ka üürileandja poolt üürilepingu lõpetamise aluseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-9-06.
Tulenevalt TsMS § 210 lg-st 2 ei takista kinnisasja omaniku muutumine menetluse ajal menetluse jätkamist seniste pooltega. Samas võib poole menetluses asendada õigusjärglasega. TsMS § 210 lg 3 mõttest tulenevalt on poole asendamiseks selle sätte järgi vajalik nõusolek ka seniselt poolelt, kuna teda ei saa tahtevastaselt menetlusest eemaldada. Sõltumata vastaspoole (ja ka senise poole) nõusolekust võib õigusjärglane astuda TsMS § 210 lg 3 teise lause järgi menetlusse või teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel.
Üldõigusjärgluse korral peab kohus selgelt otsustama poole õigusjärglase menetlusse lubamise ning õigusjärglus peab kohtulahendi täidetavuse huvides nähtuma ka kohtulahendist. Sama kehtib ka eriõigusjärgluse kohta.
|
| 3-2-1-23-06
|
Riigikohus |
26.04.2006 |
|
Enne 1. jaanuarit 2005. a kehtinud TsMS §-s 227 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendas ka seda, et kohtuotsus oleks üheselt mõistetav ja vastuoludeta.
Kui üürileandja väidab üürnikul üürilepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu, peab üürileandja neid asjaolusid tõendama. Seda, kas valdajal on õigus asja vallata, peab tõendama valdaja.
Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on võimalik juhul, kui on olemas eluruumi seisukorrast tingitud kestev objektiivne oht inimeste tervisele. Kuid ehitisele kasutusloa mittesaamine ei tähenda seda, et eluruumi kasutamine oleks igal juhul seotud ohuga inimeste tervisele. Küll saab seda asjaolu eluruumi terviseohtlikkust hinnates arvestada.
|
| 3-2-1-28-06
|
Riigikohus |
18.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-111-98.
Üürilepingus, sh eluruumi tähtajalises üürilepingus kokku lepitud üüri suurust on võimalik ühe või teise poole nõudel muuta ka vastavalt VÕS §-le 97.
Vastavalt VÕS §-le 300 on tähtajalise üürilepingu puhul üüri tõstmine võimalik vaid juhul, kui tagastatud elamu üürnik ja üürileandja on üüri tõstmises või tõstmise alustes kokku leppinud. Vastav kokkulepe kehtib vaid juhul, kui üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga, üür tõuseb mitte rohkem kui kord aastas ja üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud. Seetõttu ei too üüri piirmäärade kaotamine tähtajalise lepingu puhul kaasa märkimisväärseid muutusi üürnike ja üürileandja suhetes.
|
| 3-2-1-20-06
|
Riigikohus |
12.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-24-05 ja lahend nr 3-2-1-146-04.
Ka juhul, kui tuvastatud asjaolude kohaselt rikkus üürnik oluliselt oma üürilepingust tulenevat kohustust VÕS § 116 lg 2 p-des 3 ja 4 viidatud asjaoludel ning üürileandjal ei olnud kohustust anda üürnikule mõistlikku tähtaega kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks, võib üürilepingu ülesütlemine olla tühine VÕS § 316 lg 2 alusel.
Üürisuhe on oma olemuselt kestvussuhe ja kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise üldalused on sätestatud VÕS §-s 196.
|
Facebook
X.com