Kohtulahendite liigitus

Kokku: 122| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
2-15-8794/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10) Kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Eluruumi üürilepingu pooled ei kaldu seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine. (p 12)
2-16-10710/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018
VÕS § 299 annab tähtajatu üürilepingu korral üürileandjale õiguse tõsta üüri seaduses sätestatud juhtudel ühepoolse tahteavaldusega, s.t muuta üürilepingut ühepoolselt, eeldusel et pooled ei ole sellist võimalust kokkuleppel välistanud. Seejuures peab üüri ühepoolne tõstmine olema põhjendatud ja toimuma seaduses sätestatud korras, et kaitsta üürniku kui üürisuhte nõrgema poole huve. (p 10) Selleks, et üüri tõstmine oleks kehtiv, peab üüri tõstmise teade mh vastama VÕS § 299 lg-s 2 märgitud tingimustele. Üürileandja peab üüri tõstmise teates teiste andmete kõrval VÕS § 299 lg 2 p 3 kohaselt põhjendama, miks ta üüri tõstab ning näitama ka arvestuse, millel üüri tõstmine põhineb. Seadusandja on teates üüri tõstmise põhjenduse ja arvestuse äranäitamise nõude kehtestanud selleks, et üürnikul oleks võimalik hinnata, kas eluruumi üüri tõstmine on VÕS § 301 tähenduses ülemäärane või mitte. Samuti peab üürileandja ühepoolne üüri tõstmine olema majanduslikult põhjendatud (Riigikohtu 2. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-05, p 11; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-05, p 16). (p 11) VÕS § 299 lg 2 p-s 3 sätestatud nõue ei ole täidetud, kui üürileandja märgib teates üüri tõstmise põhjusena üksnes seda, et uus üür on kooskõlas turuhinnaga. (p 12) Üüri turuhinna määramisel tuleb arvesse võtta, kas tegemist on eluruumide pikaajalise üürilepinguga või ja majutusettevõtte ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepinguga VÕS § 272 lg 4 p 1 mõttes. (p 15)
3-2-1-118-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
Kui üürilepingu kohaselt peab üürnik tasuma kõrvalkulud (kommunaalkulud) otse teenusepakkujatele, saab üürileandja üürnikult ennekõike nõuda lepingulise kohustuse täitmist selliselt, et üürnik tasuks kõrvalkulud teenusepakkujatele. Selline nõue oleks üürileandjal juhul, kui üürnik ei oleks kõrvalkulude tasumise kohustust täitnud ja kui teenusepakkujate arved oleksid maksmata. Kui aga arved on tegelikult tasutud (kuid mitte üürniku poolt), saab üürileandjal üürniku vastu olla tagasinõue või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 78 lg-s 4 sätestatud asjaoludel või nõue lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 alusel. Selline nõue saaks üürileandjal aga olla vaid siis, kui ta oleks ise maksnud kommunaalteenuste eest kommunaalteenuste osutajatele või hüvitanud kulud neile kolmandatele isikutele, kes need tegelikult tasusid. (p 21)
3-2-1-117-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
Alates 1. aprillist 2013 kehtiv ATS § 130 lg 1 võimaldab öelda tööandja eluruumi üürilepingu üles üksnes isikutega, kes on üürilepingu ülesütlemise ajal ametnikud kehtiva ATS § 7 lg 1 järgi. (p 11)
3-2-1-122-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
Kinnisasja omandajale VÕS § 271 alusel üleläinud üürilepingu või VÕS § 341 alusel üleläinud rendilepingu saab omandaja lõpetada lisaks kokkuleppele ühepoolselt ennetähtaegselt ülesütlemisega. Eraldi aluse üürilepingu ülesütlemiseks üürileandja vahetumise tõttu annab VÕS § 323, mida saab omakorda välistada VÕS § 324 alusel üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmisega. Sama kinnitab TMS § 161. Üle ei lähe mh kinnisasja tasuta kasutamise lepingud (vt VÕS § 389), milleks võivad mh olla ka sümboolse üüriga üürilepingud. (p 20)
3-2-1-100-13 PDF Riigikohus 09.10.2013
Kinnisasja võõrandamise korral lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle kinnisasja omandajale. Uus üürileandja võib öelda äriruumi tähtajalise üürilepingu üles eelkõige juhul, kui üürnik rikub üürilepingut. Lisaks võib uus üürileandja öelda äriruumi üürileping üles ka juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. VÕS § 323 lg-s 1 sätestatud uue üürileandja omavajadus tähendab üürileandja tõendatud vahetuid, tõsiseid ja aktuaalseid põhjusi üürilepingu eseme kasutamiseks. Omavajadus ei pea tingimata seisnema selles, et üürileandja on äärmises häda- või sunniolukorras, vaid situatsiooni, kus üürileandja saaks omandatud ruumide kasutamisega oluliselt kokku hoida oma kulusid. Üürileandja õiguse kasutamine öelda üürileping üles tungiva omavajaduse tõttu, ei eelda erinevalt VÕS § 313 lg-st 1 lepingu poolte huvide kaalumist (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-08, p 13). Kuigi üürilepingu erakorraline ülesütlemine VÕS § 323 lg 1 järgi ei ole lepingu rikkumine, toob see endaga kaasa üürilepingu lõppemise ning sellest tulenevalt võib üürnikul tekkida kahju. VÕS § 323 lg 2 annab üürnikule õiguse nõuda ka kahju hüvitamist eelmise üürileandja vastu. Uue üürileandja vastu ei ole üürnikul VÕS § 323 lg 2 alusel võimalik nõudeid esitada. Üürniku kaitse uue üürileandja ülesütlemise vastu tuleneb VÕS §-st 324, mille lg 2 kohaselt tagab kinnistusraamatusse kantud märge, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikul kinnisasja üürilepingu kohaselt kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut VÕS § 323 lg 1 alusel üles öelda (vt ka Riigikohtu 8. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04, p 44). (p 11)
3-2-1-139-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Kuivõrd poolte kokkuleppest tulenevalt sõltus vaidlusaluse allüürilepingu kehtivus üürilepingu kehtivusest, siis tuli kohtul allüürilepingu kehtivuse üle peetavas vaidluses hinnata ühe asjaoluna ka üürilepingu ülesütlemise kehtivust, sest sellest sõltus poolte nõuete rahuldamine. Nimetatud asjaolu tuleb hinnata sõltumata sellest, kas üürilepingu teine pool kaasatakse menetlusse või mitte. Üürilepingu lõppemine iseenesest ei too kaasa allüürilepingu lõppemist. Allkasutusleping võib pärast kasutuslepingu lõppemist kehtima jääda, kui lepingupooled ei leppinud kokku, et see lõppeb kasutuslepingu lõppedes (vt Riigikohtu 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 12). Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Lepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud omanik üürilepingut kehtivalt üles öelnud (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 19).
Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Lepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud omanik üürilepingut kehtivalt üles öelnud (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 19).
3-2-1-105-11 PDF Riigikohus 22.11.2011
Tähtajatu üürilepingu võib kumbki pool igal ajal üles öelda, lähtudes VÕS § 195 lg-st 3 ning §-dest 311 ja 312 (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p 24).
VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamiseks tuleb kohtul üürilepingu ülesütlemise kehtivuse üle otsustamisel kontrollida esiteks, kas isik kasutas tööandja eluruumi enne 1. juulit 2002, ning teiseks, kas oli täidetud üks ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimus. VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks ei pidanud 1. juuli 2002 seisuga olema pooltel kehtivat tööandja eluruumi üürilepingut. Üürileandja ülesütlemisõiguse piiramiseks piisab, kui isik kasutas enne viidatud kuupäeva tööandja eluruumi. Samuti ei pidanud pooltel olema vahetult enne 1. juulit 2002 või sel kuupäeval ja/või pärast seda kuupäeva kehtivat töösuhet, vaid piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ühele ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimustest (vt Riigikohtu 28. mai 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-10, p 10). ES § 60 lg 4 p 1 kohaldamisel tuleb lähtuda tegelikult tööandja juures töötatud ajast, mitte teenistusstaažist (vt Riigikohtu 8. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-11, p 13).
3-2-1-84-11 PDF Riigikohus 08.11.2011
ES § 60 lg 4 p 1 ei kasuta mõistet teenistusstaaž, vaid selles on õigusliku tagajärje saabumine seatud sõltuvusse tööandja juures töötatud ajast. Teenistusstaaži pikkusest saab lähtuda sellistel juhtudel, mil mingi õiguslik tagajärg on selgelt seotud teenistusstaažiga.
3-2-1-47-10 PDF Riigikohus 31.05.2010
ES
VÕS § 325 lg 2 p 4 kohaselt on eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul ülesütlemise vaidlustamiseks pöörduda. See, kelle vastu nõue esitada, tuleneb sellest, kes on märgitud ülesütlemisavalduse tegijana.
Kui üürilepingu järgi oli üürnik kohustatud õigel ajal tasuma kindlaksmääratud suuruses korteri üüri ja kommunaalteenuste eest, siis tuli üüri tasuda kehtestatud määras ehk kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud määras. Kehtestatud määras üüri nõudmine ei ole üürilepingu ühepoolne muutmine ja selleks ei ole üürileandjal vaja üürnikuga uut kokkulepet sõlmida (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-04, p 19).
VÕS § 325 lg 2 p 4 kohaselt on eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul ülesütlemise vaidlustamiseks pöörduda. See, kelle vastu nõue esitada, tuleneb sellest, kes on märgitud ülesütlemisavalduse tegijana. Kui üürilepingu ülesütlemise avalduse on lisaks üürileandjale teinud ka isik, kes ei olnud üürileandja, kannab ta kohtukulude riski, kui üürnik seetõttu tema vastu kohtusse pöördub. Juhul kui üürniku nõuded jäävad selle isiku vastu rahuldamata, oleks ebaõiglane jätta tema kohtukulud üürniku kanda, kuna tema ei põhjustanud kohtumenetlust. TsMS § 162 lg 4 võimaldab sellisel juhul jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3-2-1-34-10 PDF Riigikohus 28.05.2010
VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks 1. juuli 2002 seisuga piisas, kui isik kasutas enne nimetatud kuupäeva tööandja eluruumi, samuti piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ES § 60 lg-s 4 sätestatud ühele tingimusele. Seadusandja ei soovinud võlaõigusseaduse jõustumisel muuta senikehtinud regulatsiooni nii oluliselt, et võtta isikutelt, kelle õigused eluruumile olid seni tagatud elamuseadusega, ära tagatised, mis nad olid juba välja teeninud ja millele oli neil alust loota. Kehtima jäi sama õiguslik olukord, mis oli sätestatud kuni 1. juulini 2002 kehtinud ES § 60 lg-s. VÕSRS § 15 lg 4 alusel võib üürileandja sellise kasutusõiguse erakorraliselt üles öelda analoogia korras näiteks juhul, kui üürnik on viivituses üüri ja/või kõrvalkulude maksmisega VÕS § 316 lg-s 1 sätestatud ulatuses.
3-2-1-146-09 PDF Riigikohus 04.02.2010
ES
Enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilkoodeksi § 49 järgi ei olnud eluruumi üürileping tühine alates 1. juulist 1992. a kehtinud ES § 31 lg-s 1 sätestatud eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu, sest ES § 31 lg 1 ei näinud kirjaliku vormi nõude rikkumise tagajärjena ette eluruumi üürilepingu tühisust. 1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulenenud teisiti. See reegel ei olnud siiski absoluutne, sest seaduses sätestatud vorminõude eesmärgist võis tuleneda, et vorminõude rikkumine ei pea kaasa tooma tehingu tühisust. Ka pärast 1. septembrit 1994 ei olnud ES § 31 lg 1 eesmärgiks kaasa tuua muus kui kirjalikus (või kirjalikus ja notariaalselt tõestatud) vormis sõlmitud eluruumi üürilepingu tühisust ning järelikult kehtisid ka alates 1. septembrist 1994. a sõlmitud suulised eluruumi üürilepingud.
3-2-1-85-09 PDF Riigikohus 26.10.2009
TsK
VÕSRS § 12 lg 1 alusel kohaldatakse vaidlusaluse eluruumi üürilepingule alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 310 lg 2 kohaselt, kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki lepingupool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks. VÕS § 310 lg-s 2 sätestatud üürilepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses. VÕS §-s 310 ei ole ette nähtud tähtajalise üürilepingu lõpetamise teate vorminõuet. Üürilepingu pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist.
3-2-1-141-07 PDF Riigikohus 06.02.2008
Üldjuhul on üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus faktiline asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. Kuid enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul ei saa üürilepingu tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust pidada aga pelgalt faktiliseks asjaoluks, sest üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub muu hulgas ka varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist ja uuele regulatsioonile ülemineku sätetest. Kuna üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub ka üürilepingutele kohaldatavast õigusest, tuleb pidada enne 1. juulit 2002. a sõlmitud üürilepingute tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust ühtlasi õiguse kohaldamise küsimuseks ning poole menetluses esitatud vastavasisulist väidet õiguslikuks väiteks, millega kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud. Küll tuleb pooltel tõendada faktiline asjaolu, millal üürileping sõlmiti, sest sellest võib sõltuda, kas poolte vahel on tähtajaline või tähtajatu üürileping. Üürnikul on õigus vaidlustada nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu ülesütlemine, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üüritasu tõstmine käsitatav on üürilepingu muutmisena üürniku kahjuks VÕS § 327 lg 1 p 2 mõttes. Kuid lisaks materiaalsetele alustele tuleb üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõtte vastasuse tuvastamisel kontrollida ka selle formaalseid aluseid. VÕS § 329 lg 1 järgi peab üürnik eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest.
ES § 32 lg 2 kohaselt pikenes üürileping järgmiseks viieks aastaks juhul, kui kumbki pool enne üürilepingu tähtaja möödumist ei taotlenud lepingu lõpetamist. Üürilepingud, mille tähtaeg tulenes ES §-st 67 ja mis 1. juulil 1997. a pikenesid järgmiseks viieks aastaks, pikenesid 1. juulist 2002. a järgmiseks viieks aastaks ehk kuni 30. juunini 2007. a, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist ja kui lepingus ei olnud ette nähtud teisiti. Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lg 3 järgi loetakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud tähtajatud eluruumide üürilepingud sõlmituks viieks aastaks lepingu sõlmimisest.
3-2-1-99-07 PDF Riigikohus 29.10.2007
Eluruumi üürnik saab üürileandja hea usu põhimõttega vastuolus oleva üürilepingu ülesütlemise vaidlustada ka juhtudel, mida ei ole loetletud VÕS §-s 327. Üürilepingu ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta. Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt ka eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses. Kui üüritud eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele, ja üürnik keeldub remondi ajaks talle pakutud teise eluruumi kolimast, s.o rikub talumis- ja koostöökohustust, ei ole üürileandja VÕS § 317 alusel üürilepingut üles öeldes oma õigusi kuritarvitanud ja üürilepingu ülesütlemine ei ole sellisel juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Ka üürnik peab käituma üürileandja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt, st teostama oma õigusi ja täitma kohustusi heas usus. Olukorras, kus üürileandja soovib üüritud eluruumi remontida, on üürnikul VÕS §-st 283 tulenev talumiskohustus. Samuti tuleneb VÕS § 23 lg-st 2 üürniku kohustus teha üürileandjaga koostööd.
3-2-1-79-07 PDF Riigikohus 03.10.2007
Üürilepingu ES § 32 lg 2 järgse automaatse ehk vaikimisi pikenemise välistamiseks piisab teisele poolele lepingu lõpetamise või uue üürilepingu sõlmimise tahteavalduse tegemisest TsÜS § 69 järgi enne üürilepingu tähtaja möödumist. ES § 32 lg 2 sätestatud lepingu lõpetamise teade ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 tähenduses, kuna selline teade ei lõpeta iseenesest veel üürisuhteid, kui üürnik soovib ES § 32 lg 1 alusel uut üürilepingut sõlmida. Uue üürilepingu sõlmimise tahteavaldus peab olema pakkumus (ofert) VÕS § 16 lg 1 tähenduses, s.t piisavalt määratletud ja väljendama tahteavalduse tegija tahet olla ettepanekuga nõustumisel sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Kui üürileandja on enne üürilepingu tähtaja möödumist lepingu lõpetamise soovi avaldanud ja üürnik ei avalda ES § 32 lg-s 1 sätestatud eesõiguse kasutamise tahet, siis üürileping ei pikene ES § 32 lg 2 alusel ja see lõpeb tähtaja möödumisel. ES § 32 lg 2 sätestab üksnes tähtaja tahteavalduse tegemiseks senise üürilepingu automaatse ehk vaikimisi pikenemise vältimiseks, mitte aga tahteavalduse tegemiseks uue üürilepingu sõlmimiseks. Üürnik peaks pärast üürileandjalt lepingu lõpetamise teate saamist tegema vastava tahteavalduse mõistliku aja jooksul. Juhul, kui üürnik, hoolimata üürileandja tahteavaldusest üürileping lõpetada, taotleb ES § 32 lg 1 kohaselt uue üürilepingu sõlmimist, tuleb kohaldada ES § 32 lg-t 1 ja üürileandja nõudel kontrollida ES § 33 lg 1 alusel, kas üürnikul on eesõigus uue lepingu sõlmimiseks ning kui on, siis vastava hagi alusel määrata kindlaks uue lepingu olulised tingimused. Üürniku eesõigus sõlmida uus üürileping ei tähenda aga senise üürilepingu pikenemist.
3-2-1-128-06 PDF Riigikohus 11.12.2006
Tähtajatu üürilepingu võib kumbki pool igal ajal üles öelda, lähtudes VÕS § 195 lg-st 3 ning §-dest 311 ja 312. Konkreetset põhjust tähtajatu lepingu korraliseks ülesütlemiseks ka eluruumi puhul vaja ei ole. Seetõttu on ka VÕS § 325 lg 2 p 3 mõttes piisav, kui eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses on tehtud üksnes viide tähtajatu üürilepingu korralisele ülesütlemisele. Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele võlaõigusseaduse sättele, kuid oluline on, et üürnik saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust. Ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel tuleb järgida VÕS § 329 nõudeid. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. Nimetatud sätte teise lõike teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnev kehtib ka üürilepingu pikendamise avalduse esitamise kohta.
3-2-1-23-06 PDF Riigikohus 26.04.2006
Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on võimalik juhul, kui on olemas eluruumi seisukorrast tingitud kestev objektiivne oht inimeste tervisele. Kuid ehitisele kasutusloa mittesaamine ei tähenda seda, et eluruumi kasutamine oleks igal juhul seotud ohuga inimeste tervisele. Küll saab seda asjaolu eluruumi terviseohtlikkust hinnates arvestada.
3-2-1-28-06 PDF Riigikohus 18.04.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-111-98.
Vastavalt VÕS §-le 300 on tähtajalise üürilepingu puhul üüri tõstmine võimalik vaid juhul, kui tagastatud elamu üürnik ja üürileandja on üüri tõstmises või tõstmise alustes kokku leppinud. Vastav kokkulepe kehtib vaid juhul, kui üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga, üür tõuseb mitte rohkem kui kord aastas ja üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud. Seetõttu ei too üüri piirmäärade kaotamine tähtajalise lepingu puhul kaasa märkimisväärseid muutusi üürnike ja üürileandja suhetes.
3-2-1-20-06 PDF Riigikohus 12.04.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-24-05 ja lahend nr 3-2-1-146-04. Ka juhul, kui tuvastatud asjaolude kohaselt rikkus üürnik oluliselt oma üürilepingust tulenevat kohustust VÕS § 116 lg 2 p-des 3 ja 4 viidatud asjaoludel ning üürileandjal ei olnud kohustust anda üürnikule mõistlikku tähtaega kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks, võib üürilepingu ülesütlemine olla tühine VÕS § 316 lg 2 alusel.

Kokku: 122| Näitan: 1 - 20