/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-141-07 PDF Riigikohus 06.02.2008
Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei tule kohtul kontrollida üksnes siis, kui täisealist isikut esindab menetluses tema eestkostja. Sellisel juhul loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu. Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja. Kohtu määratud esindaja esindusõigus lõppeb TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi jõustumisega või menetluse muul viisil lõppemisega, kui kohus ei lõpeta esindusõigust juba varem või ei ole esindajat määranud vaid ühe kohtuastme jaoks. Viimasel juhul on esindajal esindusõigus ka selles kohtuastmes tehtud lahendi peale kaebuse esitamiseks.
Üldjuhul on üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus faktiline asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. Kuid enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul ei saa üürilepingu tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust pidada aga pelgalt faktiliseks asjaoluks, sest üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub muu hulgas ka varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist ja uuele regulatsioonile ülemineku sätetest. Kuna üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub ka üürilepingutele kohaldatavast õigusest, tuleb pidada enne 1. juulit 2002. a sõlmitud üürilepingute tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust ühtlasi õiguse kohaldamise küsimuseks ning poole menetluses esitatud vastavasisulist väidet õiguslikuks väiteks, millega kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud. Küll tuleb pooltel tõendada faktiline asjaolu, millal üürileping sõlmiti, sest sellest võib sõltuda, kas poolte vahel on tähtajaline või tähtajatu üürileping. Üürnikul on õigus vaidlustada nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu ülesütlemine, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üüritasu tõstmine käsitatav on üürilepingu muutmisena üürniku kahjuks VÕS § 327 lg 1 p 2 mõttes. Kuid lisaks materiaalsetele alustele tuleb üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõtte vastasuse tuvastamisel kontrollida ka selle formaalseid aluseid. VÕS § 329 lg 1 järgi peab üürnik eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest.
ES § 32 lg 2 kohaselt pikenes üürileping järgmiseks viieks aastaks juhul, kui kumbki pool enne üürilepingu tähtaja möödumist ei taotlenud lepingu lõpetamist. Üürilepingud, mille tähtaeg tulenes ES §-st 67 ja mis 1. juulil 1997. a pikenesid järgmiseks viieks aastaks, pikenesid 1. juulist 2002. a järgmiseks viieks aastaks ehk kuni 30. juunini 2007. a, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist ja kui lepingus ei olnud ette nähtud teisiti. Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lg 3 järgi loetakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud tähtajatud eluruumide üürilepingud sõlmituks viieks aastaks lepingu sõlmimisest.
3-2-1-102-03 PDF Riigikohus 21.10.2003
Eluruumi üürilepingu pikenemise võimaluse ettenägemine juhuks, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotle üürilepingu lõpetamist või uue üürilepingu sõlmimist, ei välista ES § 33 lg 1 p 4 kohaldamist juhul, kui üürilepingus on sätestatud üürniku kohustus eluruum vabastada üürileandja nõudel pärast üürilepingu lõppemist.
3-2-1-72-02 PDF Riigikohus 20.06.2002
Kuna jõustunud kohtuotsusest tulenevalt oli vaidlusaluse üürilepingu näol tegemist ES § 32 lg 3 alusel pikenenud lepinguga, ei kuulunud sama lõike viimase lause kohaselt kohaldamisele uue üürilepingu sõlmimiseks üürniku eesõigust sätestav ES § 32 lg 1. Sellises olukorras puudus kohtul võimalus otsustada uue lepingu sõlmimisest keeldumise põhjendatuse üle ES § 33 lg-s 1 märgitud asjaoludel, kuna üürnikul ei olnud seadusest tulenevalt uue üürilepingu sõlmimisele eesõigust.
3-2-1-73-00 PDF Riigikohus 29.06.2000
Üürileping pikeneb ORAS § 12^1 lg 3 alusel viieks astaks, kui üürileandja ei ole enne üürilepingu tähtaja möödumist üürnikule teatanud üürilepingu pikenemisega mittenõustumisest. Üürniku ORAS § 12^1 lg 4 p 2, 3 ja 4 alusel väljatõstmiseks tuleb kohtul tuvastada vastuandava eluruumi vastavus ORAS § 12^1 lg 5 nõuetele. Vastuantava eluruumi peab märkima kohtuotsuses.
3-2-1-94-99 PDF Riigikohus 10.11.1999
Apellatsioonikohus rikkus kohtuotsuse sisule TsMS § 330 lg 4 järgi esitatavaid nõudeid põhjendamata tõenditele antud hinnangut ning jättes otsuses märkimata, millist seadust kohus kohaldas.
ORAS § 12^1 lg 4 p 1 järgi on üürilepingu pikenemise vaidlustamise üheks eelduseks, et üürileandja on oma põhikohustused täitnud. Kohus peab tuvastama, kas üürileandja on oma kohustuse, teatada õigeaegselt üürnikele üüri suurus, täitnud või mitte. Kui kohus tuvastab, et üürileandja jättis oma kohustuse täitmata, siis tuleb, arvestades asjaolu, et üürilepingus ei ole määratud üüri suurust, hinnata, kas on tegemist üürileandja põhikohustuse täitmata jätmisega või mitte.
3-2-1-24-97 PDF Riigikohus 20.02.1997
ES § 33 sätestab uue üürilepingu sõlmimisest keeldumise alused tähtajalise üürilepingu lõppemisel. Kui kohus teeb otsuse uue üürilepingu sõlmimisest keeldumise kohta, siis kuuluvad üürnik ja temaga koos elavad isikud väljatõstmisele teist eluruumi vastu andmata.
3-2-3-12-96 PDF Riigikohus 10.04.1996
Kui asjas kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ja õigussuhted võivad mõjutada kolmanda isiku õigusi või kohustusi ühe poole suhtes, võib kolmas isik astuda asjasse hageja või kostja poolel kuni kohtuotsuse tegemiseni esimese astme kohtus. Ka võidakse teda asja kaasata poolte taotlusel või kohtu algatusel. Kui kohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja ei kaasatud, on see aluseks kohtuotsuse tühistamisele.
ES § 33 lg 2 ei sea väljatõstmise otsustamist sõltuvusse sellest, kas kohalikul omavalitsusel on kohe vastu anda teine eluruum või mitte. Kohustus anda üürnikule ja temaga koos elavatele isikutele vastu teine eluruum on pandud kohalikule omavalitsusele seadusega.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json