https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-12360/79 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.12.2021

Kui lähtuda kindlustushüvitise suuruse määramisel üksnes kindlustusjuhtumi toimumise ajast, arvestamata seejuures võimalikku ehitushindade (ehitusmaterjali ja ehitustööde hindade) tõusu, mille tõttu hüvitis ei kataks samaväärse ehitise tegelikke taastamise kulusid, ei hüvitaks kindlustusandja kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kogu kahju. Seega kindlustushüvitise suuruse määramisel ei tule lähtuda rangelt kindlustusjuhtumi toimumise hetkest, vaid arvestada saab mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist ehitise taastamiseks tehtavaid vajalikke ja põhjendatud kulusid. (p 11)

2-17-19459/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.05.2021

Kohtutäituri ametikindlustuse korral võib kohtutäituri eest vastutada tema kindlustusandja (VÕS § 510). Kindlustusjuhtumiks on kindlustusperioodi jooksul toimunud kohtutäituri kohustuse rikkumine. (p 20)


Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses, arvestades lisaks eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kohtutäituri vastutuse kohaldamiseks tuleb kannatanul tõendada kohtutäituri tegu, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kohtutäitur vabaneb vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. (p 14)

Lisaks kahju hüvitamise eelduste täidetusele on kohtutäituri vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks nõutav, et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega, s.o nt kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse peale kaebuse esitamisega (TMS § 217 lg 6). (p 16)

Kui kannatanu ei ole kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks kaebust või hagi esitanud, tuleb kindlaks teha selle mõjuv põhjus. (p 17)

2-17-13363/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. (p 14)

Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. (p 15)

Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust: · maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; · menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; · täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

TsMS § 637 lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. (p 18)

Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. (p 19) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)


Kui kindlustusandja täidab VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustuslepingujärgset kohustust kahju kindlakstegemiseks, millega kaasnevad kulud, siis nende kulude osas ei ole kindlustusvõtja kahju kandnud. Seetõttu ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandja õigusjärglasele üle minna. (p 23, 24)

2-17-9569/21 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 29.06.2018

Vastuoluline käitumine on hea usu põhimõtte vastane (p 9). Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus olukord, kus kindlustusandja suunab kindlustusvõtjat pöörduma lepitusorganisse, viidates võimalusele jätkata vaidlust kohtus ja tugineb pärast lepitusorgani menetlust nõude maksma panemist välistava tähtaja saabumisele VÕS § 457 lg 3 alusel (p 9). Hea usu põhimõttest lähtuvalt peab kindlustusandja teavitama kindlustusvõtjat, et õigust lõpetav tähtaeg ei peatu lepitusorganisse pöördumisel ja kindlustusvõtjal võib hagi esitamiseks jääda väga vähe aega. Sellele viitab ka VÕS § 475 lg 3 ise, mille kohaselt peab kindlustusandja teavitama kindlusvõtjat tähtaja möödumise tagajärgedest (p 9).


Lepitusmenetluse toimumisel VÕS § 475 lg 3 tähtaja jooksul ei ole asjakohane üks VÕS § 475 lg 3 põhieesmärke anda kindlusseltsile võimalus mõistlikult arvestada sellega, kas nõue esitatakse või mitte. On ilmne, et kindlustusvõtja võib soovida kohtusse pöörduda kohtuvälise lahenduse ebaõnnestumisel. Vaidluse kohtuväline lahendamine on otstarbekas, aitab menetlusosalistel kulusid vältida ja võib tuua kaasa vaidluse kiirema lahenduse (p 10).

2-16-8344/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018

Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). (p 12)


Üldjuhul on korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. (p 11)


Vt VÕS § 489 lg 1 ja § 448 lg 2 kohaldamise kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12; 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11 ja 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11. (p 12)


Kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud. Vt VÕS § 132 lg 3 kohaldamise kohta Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). (p 12)


VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). (p 12)

3-2-1-28-17 PDF Riigikohus 19.04.2017

Kohtutäituri seaduses ega ka VÕS-is ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu välistab täielikult viivise vähendamise. Sellist järeldust ei saa teha ka asjakohaseid sätteid tõlgendades. (p 11)

VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju igal konkreetsel juhul, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega. (p 11)

Üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 61). Erandjuhtudel on vähendamine siiski võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks on juhtum, mil seadusjärgne viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa. (p 12)

VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. (p 13)

Viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. (p 13)


Kohtutäituri seaduses ega ka VÕS-is ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu välistab täielikult viivise vähendamise. Sellist järeldust ei saa teha ka asjakohaseid sätteid tõlgendades. (p 11)

VÕS § 162 lg 1 loetelu lahtise iseloomu tõttu ("eelkõige") on kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolu üks asjaolu teiste hulgas, millega kohus võib viivise vähendamise taotlust lahendades arvestada. Seejuures tuleks otsustamisel lähtuda muu hulgas ka sellest, millises ulatuses katab kindlustusandja tekkinud kahju igal konkreetsel juhul, st lähtuda kindlustuslepingus sätestatud kindlustushüvitise ülempiirist võrrelduna nõutava viivise suurusega. (p 11)

3-2-1-57-16 PDF Riigikohus 21.09.2016

Kohustusliku vastutuskindlustusandja vastu nõude esitamisel tuleb viivise arvutamise algusaeg määrata VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi. (p 29)


Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)

Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)

Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)


VÕS § 515 kohaldub vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, kui kannatanul puudub otsenõue kindlustusandja vastu. (p 29)


Kindlustuslepingu raames on kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. (p 23)


Kindlustusmaakleri kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb põhjusliku seose hindamiseks lahendada hüpoteetiline olukord. Kohus peab hindama, kas juhul, kui maakler oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks hagejal kahju tekkinud, st kas maakleri selgitused oleksid viinud teistsuguse kindlustussummaga lepingu sõlmimiseni ning kas hageja oleks seetõttu saanud suurema kindlustushüvitise. Sealjuures tuleb kohtul kontrollida kahju seost kõigi tuvastatud rikkumistega. (p 27)


Kui puudub kirjalik kokkulepe selle kohta, millised toimingud peab maakler tegema, tuleb maakleri kohustuste määratlemisel lähtuda VÕS-i ja KindlTS sätetest. Seaduses sätestatud kohustuste sisustamisel on võimalik lähtuda ka Finantsinspektsiooni juhendist “Nõuetest kindlustusvahendusega tegelemiseks". (p 22)

Kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust. Üldjuhul ei saa maaklerile ette heita, et ta ei selgita välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel. (p 23)

Maakleril on kindlustushuvi väljaselgitamisel ning kindlustustingimuste tutvustamisel hoolsus- ja selgitamiskohustus, pidades silmas kliendi huve. Hoolsus- ja selgitamiskohustust tuleks sisustada juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Maakler võib oma hoolsus- ja teavitamiskohustuse täitmisel arvestada kindlustusvõtja kogemusi ja asjatundlikkust. Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. (p 24)

Ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Kui esialgse pakkumise teeb maakler, tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. (p 25)

3-2-1-150-15 PDF Riigikohus 16.12.2015

Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)


Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)


VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)


VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)


VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)

VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)

VÕS § 513 kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Erinevalt otsesest tahtlusest asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt RKTKo nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. (p 13)

Kindlustusandja vabaneb VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. (p 13)

Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)

Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)


Tüüptingimuste kohaldamiseks ei pea kindlustusleping sätestama tagasinõude õigust. Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest ja kindlustusvõtjale peab olema lepingust tulenevalt arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes. (p 14)


Kannatanu suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 521 lg-st 5 tulenevalt olla ei saa, seega VÕS § 521 lg 2 kolmas lause peab täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees. (p 11)

VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)

Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)

3-2-1-94-15 PDF Riigikohus 30.09.2015

VÕS § 495 ei ole VÕS § 459 suhtes erinormiks. Nende normide reguleerimisese on erinev. VÕS § 459 reguleerib kindlustusmaksete tasumise kohustuse ulatust kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise korral, VÕS § 495 aga õigust kindlustusleping kindlustatud asja võõrandamise korral üles öelda ja seda, kellel tuleb tasuda kindlustusmakseid aja eest, mis jääb võõrandamisest kuni kindlustuslepingu lõppemiseni, kui kindlustusandja või kindlustatud asja omandaja ütlevad kindlustuslepingu üles. (p 9)

VÕS § 495 lg-t 3 tuleb tõlgendada kooskõlas VÕS §-ga 459 selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest, kusjuures kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS § 495 lg 3 mõttes on VÕS §-st 459 tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemiseni. VÕS § 495 lg 3 teistsugune tõlgendamine oleks vastuolus VÕS §-s 459 sätestatud üldpõhimõtte ning kindlustuslepingu olemusega. (p 10)

3-2-1-84-15 PDF Riigikohus 23.09.2015

Kindlustusvõtja tõendada on talle kahju hüvitamise tõenäosus, kui ta väidab, et ta oleks saanud kindlustusmaakleri poolt lepingulise kohustuse nõuetekohasel täitmisel kindlustuskaitse ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad vähemalt eelduslikult ei kindlusta. (p 13)


Kui kindlustusvõtja ja kindlustusmaakler vaidlevad selle üle, kas kindlustusvõtjale oleks kahju hüvitatud, kui kindlustusmaakler oleks talle vahendanud kindlustusvõtja soovitud riskikaitsega lepingu, tuleb kohtutel lahendada hüpoteetiline olukord, mil kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks soovitud riskikaitsega lepingu olemasolul. Hüpoteetilise olukorra lahendamine on vajalik põhjusliku seose väljaselgitamiseks kindlustusmaakleri tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). (p 12)


Lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja. (p 15)


Kui kindlustusvõtja ja kindlustusmaakler vaidlevad selle üle, kas kindlustusvõtjale oleks kahju hüvitatud, kui kindlustusmaakler oleks talle vahendanud kindlustusvõtja soovitud riskikaitsega lepingu, tuleb kohtutel lahendada hüpoteetiline olukord, mil kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks soovitud riskikaitsega lepingu olemasolul. Hüpoteetilise olukorra lahendamine on vajalik põhjusliku seose väljaselgitamiseks kindlustusmaakleri tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). (p 12)

Lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja. (p 15)


Kui kindlustusvõtja ja kindlustusmaakler vaidlevad selle üle, kas kindlustusvõtjale oleks kahju hüvitatud, kui kindlustusmaakler oleks talle vahendanud kindlustusvõtja soovitud riskikaitsega lepingu, tuleb kohtutel lahendada hüpoteetiline olukord, mil kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks soovitud riskikaitsega lepingu olemasolul. Hüpoteetilise olukorra lahendamine on vajalik põhjusliku seose väljaselgitamiseks kindlustusmaakleri tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). (p 12)

Kindlustusvõtja tõendada on talle kahju hüvitamise tõenäosus, kui ta väidab, et ta oleks saanud kindlustusmaakleri poolt lepingulise kohustuse nõuetekohasel täitmisel kindlustuskaitse ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad vähemalt eelduslikult ei kindlusta. (p 13)

Lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja. (p 15)

3-2-1-53-15 PDF Riigikohus 27.05.2015

Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)


Kui üks lepingupool tasub teisele kohustust täites rohkem, kui ta oleks lepingu alusel kohustatud, saab ta enam tasutu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda. (p 10)

Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)


Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32, 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12, 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). (p 11)

3-2-1-152-14 PDF Riigikohus 19.03.2015

Olukorras, kus kindlustusandja on rikkunud VÕS § 489 lg-s 1 sätestatud kahju kindlakstegemise kohustust, on tema tuginemine sellele, et kindlustusvõtja ei ole tõendanud kahju suurust, hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine. Kohus saab sellisel juhul kahju suuruse määramisel tugineda VÕS § 127 lg-le 6, arvestades seejuures ka kindlustuslepingus sätestatud kindlustusväärtuse suurust. (p 15)


Kindlustusriskide määratlemine on üheks oluliseks teguriks kindlustusmaksete suuruse kujunemisel. Seega puudutab kindlustusriskide määratlemine vähemalt üldjuhul hinna ja üleantu väärtuse suhet. See kehtib eeldusel, et tegemist ei ole „varjatud" hoolsuskohustuste ettenägemisega kindlustusvõtjale (Riigikohtu 23. detsembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 14). (p 11)


Ringkonnakohus oleks pidanud TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tunnistaja ütlusi teisiti hindab. Ringkonnakohus ei ole aga vastava tunnistaja ütluseid otsuses üldse käsitlenud. Selline rikkumine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 järgi, sest see võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus. (p 9)

3-2-1-112-14 PDF Riigikohus 26.11.2014

VÕS § 445 lg-st 2 ning § 452 lg 2 p-st 2 tuleneva poolte tõendamiskoormuse kohta on kolleegium selgitanud, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Lisaks sätestab õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta VÕS § 552 (kindlustatud isiku tervise kahjustumine) eelduse, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu. (p 11)

VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Seega ei ole välistatud, et hageja (kindlustusvõtja) seisund (alkoholijoove) võis olenevalt asjaoludest olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumist ei ole mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu, olla kindlustusjuhtumi toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Hageja seisundi saab lugeda kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu. Arvestades seda, et enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe juhul, kui kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast riski tavaseisundis (st kainele) inimesele. Seega peab kostja (kindlustusandja) tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse koha olustik oli eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab hageja kostja käest kindlustushüvitise saamiseks tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks. Juhul kui tuvastatud asjaoludel ei olnud hageja alkoholijoove õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). (p 13, 14)


Kohus peab omal algatusel hindama, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). (p 14)

3-2-1-171-13 PDF Riigikohus 14.03.2014

Kindlustusandja võib esitada ka pärast hüvitise maksmisest keeldumise otsuse esitamist kõik põhjendused, mille tõttu ta kindlustusvõtjale hüvitist ei maksa. (p 10)

Ka siis, kui lepingu üldtingimuste järgi on kindlustusjuhtumi tõendamise kohustus kindlustusvõtjal, tuleb arvestada VÕS § 448 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et kindlustusandja võib nõuda kindlustusvõtjalt tõendeid muu hulgas kindlustusjuhtumi toimumise kohta niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Vastasel juhul koormataks kindlustusjuhtumi toimumise tõendamisel kindlustusvõtjat ülemäära. (p 13)

Kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest siis, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Keelatud ei ole kokkulepped, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Kindlustusvõtja kaitseks piirab VÕS § 452 lg 2 kindlustusandja õigust tugineda kokkuleppele, mille järgi ta vabaneb täitmiskohustusest. Sõltumata VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust võib auto vargusest politseile hilinenult teatamine anda kindlustusandjale aluse vähendada kindlustushüvitist VÕS § 488 lg 3 järgi. (p 14)

3-2-1-178-12 PDF Riigikohus 06.02.2013

Välisvääringus haginõude esitamine ei ole iseenesest keelatud (vt ka nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Sellise nõude esitamise alus peab aga tulenema seadusest või tehingust.


Õnnetusjuhtumist tingitud ravikulud on otsese varalise kahjuna VÕS § 130 mõttes hüvitatavate kuludena kindlustusse hõlmatud (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Kindlustusandja võib aga tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Kui see on seotud kindlustusvõtja (hoolsus)kohustuste rikkumisega, tuleb täiendavalt arvestada eelkõige VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna. (p 16) Tüüptingimustes tuleb tingimused sõnastada selliselt, et need oleks muudele isikutele (eelkõige kindlustusvõtjale ja kindlustatud isikule) selgelt arusaadavad. Tüüptingimust tõlgendatakse VÕS § 39 lg 1 järgi nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (vt ka nt Riigikohtu 11. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-07, p 12). (p 17) VÕS §-st 451 tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (p 25)

3-2-1-127-12 PDF Riigikohus 21.11.2012

VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutavad kindlustusandja ja kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees solidaarselt. VÕS § 137 lg 2 alusel ei saa küll kindlustusandjale solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutust panna, kuivõrd ta ei ole osalenud võlausaldajale kahju tekitamises, kuid VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes üldjuhul ainult kindlustusandja. VÕS § 521 lg 2 kolmas lause sätestab erandi sellest reeglist. Selle sätte kohaselt, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Seega sõltub solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagunemine kindlustusandja, võlausaldaja ja kindlustusvõtja vahel sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingute järgi.


Kuigi kahju hüvitamiseks kohustatud solidaarvõlgnike vastutust sisesuhtes reguleerib erinormina VÕS § 137 lg 2, tuleb ka sellisel juhul eeldada, et solidaarvõlgnike osad sisesuhtes on võrdsed, nagu sätestab VÕS § 69 lg 1. VÕS § 137 lg-s 2 toodud asjaolusid, millest nähtub, et vastutus solidaarvõlgnike sisesuhtes jaguneb üldreeglist erinevalt, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama see solidaarvõlgnik, kes sellele asjaolule tugineb. VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutavad kindlustusandja ja kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees solidaarselt. VÕS § 137 lg 2 alusel ei saa küll kindlustusandjale solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutust panna, kuivõrd ta ei ole osalenud võlausaldajale kahju tekitamises, kuid VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes üldjuhul ainult kindlustusandja. VÕS § 521 lg 2 kolmas lause sätestab erandi sellest reeglist. Selle sätte kohaselt, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Seega sõltub solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagunemine kindlustusandja, võlausaldaja ja kindlustusvõtja vahel sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingute järgi.

3-2-1-133-12 PDF Riigikohus 07.11.2012

Kindlustusvõtjal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga. Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine. Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.


Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine.


Hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, millest kindlustusvõtja pidanuks kindlustusandjat teavitama ning millest kindlustusvõtja pidanuks hoiduma. Üürniku lühiajaline lahkumine ei ole sündmus, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule. Samas tuleb igat kindlustusjuhtumit hinnata eraldi.


Kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12). VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kui pooled ei ole kokku leppinud kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumuse VÕS § 480 lg 4 järgi, siis tuleb arvestada VÕS §-s 477 sätestatut. Kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemine ei tähenda kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimist.


Kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.

3-2-1-124-11 PDF Riigikohus 13.12.2011

Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustushüvitist saama õigustatud isikul jätkuvalt õigus nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kindlustusandjal on eelkirjeldatud juhul kindlustusshüvitise õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.


Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustusandjal õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.


Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12).


Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud. Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Kostja taotlusel võib kohus hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 järgi.


Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud. Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).

3-2-1-70-11 PDF Riigikohus 14.09.2011

Kindlustuslepinguga võib sätestada kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused laiemalt VÕS §-s 513 sätestatust (vt Riigikohtu 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 12).


Ekspedeerija ekspedeerimislepingust tulenevad kohustused erinevad vedaja veolepingust tulenevatest kohustustest. VÕS § 774 lg 1 kohaselt on vedaja kaubaveolepingust tulenev põhikohustus vedada veos sihtkohta ja anda see üle saajale. Ekspedeerija ekspedeerimislepingu järgseks põhikohustuseks on aga vedu korraldada. See hõlmab VÕS § 855 lg 1 järgi eelkõige vedaja valikut ja vajalike lepingute sõlmimist. VÕS §-des 859 ja 860 nimetatud juhtudel on ekspedeerijal ka vedaja õigused ja kohustused. Samuti võivad ekspedeerijal olla vedaja kohustused poolte kokkuleppest tulenevalt.

3-2-1-35-11 PDF Riigikohus 07.06.2011

Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmisest, tuleb hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski, ning kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks. Raske hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid lubatud sõidukiiruse järgimisest, vaid hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Sõidukijuht, kes ületab libedal teel piirkiirust, on käibes jätnud järgimata vajaliku hoolsuse olulisel määral, st tema käitumine on vaadeldav raske hooletusena ja sellises olukorras võib kindlustusandja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest.


VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud.

Kokku: 58| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json