/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-150-15 PDF Riigikohus 16.12.2015

Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)


Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)


VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)


VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)


VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)

VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)

VÕS § 513 kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Erinevalt otsesest tahtlusest asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt RKTKo nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. (p 13)

Kindlustusandja vabaneb VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. (p 13)

Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)

Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)


Tüüptingimuste kohaldamiseks ei pea kindlustusleping sätestama tagasinõude õigust. Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest ja kindlustusvõtjale peab olema lepingust tulenevalt arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes. (p 14)


Kannatanu suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 521 lg-st 5 tulenevalt olla ei saa, seega VÕS § 521 lg 2 kolmas lause peab täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees. (p 11)

VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)

Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)

3-2-1-72-09 PDF Riigikohus 01.07.2009

Kuivõrd õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses.


Formuleering "vaidluse all mitteolnud asjaolud" on ebaselge ning et üksnes sellise formuleeringu kasutamisega ei ole lubatud põhjendada asjaolude tõendatust. TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. See kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.

Tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud.


Ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks.


TsK § 462 lg 2 võimaldab arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel solidaarvõlgniku varalist olukorda ning järelikult võib olla nii, et erinevatelt solidaarvõlgnikelt mõistetakse välja kahjuhüvitis erinevas suuruses. Juhul kui solidaarvõlgnikult väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendatakse TsK § 462 lg 2 alusel ja ta hüvitab vähendatud kahjuhüvitise, siis vastavalt vähenevad ka tema tagasinõuded teiste solidaarvõlgnike vastu TsK § 188 lg 5 järgi.


KindlS § 18 alusel läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue vaid ulatuses, milles kindlustusandja oli kohustatud kahju hüvitama kannatanule viimasega sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Kahju tekitajal oli õigus esitada kannatanu kindlustusandja vastu kõik need vastuväited, mida tal oleks olnud õigus esitada kannatanu vastu. See tähendab, et kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda kahju tekitajalt enammakstud summa hüvitamist.


Isikute grupi eelneval kokkuleppel kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks eeldatavasti ka grupi liige, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele. Kaasaaitaja vastutust ei välista asjaolu, et teo vahetud toimepanijad oleksid teo saanud toime panna ka kaasaaitamiseta. Kaasaaitamise lugemisel kahju üheks (kaas)põhjuseks on oluline, kas ja kuivõrd kaasaaitamine mõjutas teo toimepanemist. Kaasaaitamine kõnealuses tähenduses võib seisneda ka üksnes grupi teiste liikmete psüühilises mõjutamises tegu toime panema, ilma et kaasaaitaja kihutaks grupi teisi liikmeid tegu toime panema (nt plaani läbiarutamine, nõu andmine, saadava kasu jagamine, teo tegemiseks julgustamine jne). Samas võib kahju kaaspõhjustamine (osalemine kahju ühises põhjustamises) seisneda ka tegevuses, mis ei ole tahtlik ning ei kujuta seetõttu endast kaasaaitamist eelnimetatud tähenduses.


Saamata jäänud müügikatte ja saamata jäänud tulu mõiste ei ole TsK § 222 lg 2 järgi samad. Kuna tulu saamiseks pidi kindlustusvõtja muu hulgas kandma ka palgakulusid, siis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude korral palgakulude hüvitamine põhjustaks kindlustusvõtja rikastumise. See oleks aga vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõttega, mille kohaselt kannatanu ei tohi saada kahju hüvitamisest kasu.

3-2-1-2-08 PDF Riigikohus 12.03.2008

Kanalisatsiooniteenuse osutaja vastutab kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu rikkumisega isikule kahju tekitamise eest üksnes siis, kui isik oli selle lepinguga kaitstud kolmandaks isikuks VÕS § 81 järgi ning isikule tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Muul juhul võib kanalisatsiooniteenuse osutaja vastutada isikule kahju tekitamise eest süül põhineva deliktilise vastutuse alusel. Kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks on olukord, kus heitvesi tungib üldises trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse.

VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust.


Eeskiri võib olla tüüptingimuseks (VÕS § 35), mida isik kasutab lepingu sõlmimisel. VÕS § 36 lg 1 järgi ei kohaldata tüüptingimuste suhtes kehtivaid sätteid eelnevalt väljatöötatud tüüplepingute sätetele vaid siis, kui need põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Kui eeskirja punkt ei ole imperatiivne, saab selle kehtivust lepingu osaks oleva tüüptingimusena saab igal konkreetsel juhul hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi. Samas ei andnud ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 kohaliku omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi.


VÕS § 1044 lg 2 välistab deliktiõiguslikud nõuded kahju tekitaja vastu, kes tulenevalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) võiks vastutada lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, kui esinevad ka muud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (solidaarne vastutus).


Kalatehast ei ole alust ühiskanalisatsioonisüsteemi ummistamise ohu tõttu lugeda suurema ohu allikaks VÕS §-de 1056 ja 1058 järgi, sest sellise ohu realiseerumine ja kahju tekkimine on ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral. Ka juhul, kui selleks oleks alust, oleks tuleks tõendada põhjusliku seose suurema ohu allikale iseloomuliku ohu vallandumise ja tekkinud kahju vahel, s.t selle, et kalatehase käitamine põhjustas ummistuse ühiskanalisatsiooni süsteemis ja seetõttu üleujutuse hoones.


VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel.


Kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu rikkumine omab tähtsust üksnes kindlustuslepingu poolte omavahelises suhtes. Kahju tekitanud isiku vastutus kindlustusvõtja ees ei sõltu sellest, kas kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut või mitte. Isikul, kes ei ole kindlustuslepingu pooleks, on õigus VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt esitada VÕS § 492 lg 1 järgi kahjuhüvitisnõude saanud isikule üksnes neid vastuväiteid, mis tal olid senis(t)e võlausaldaja(te) vastu nõude ülemineku ajal, ja vastuväiteid, mis tal on uue võlausaldaja vastu. Kahju tekitamise eest vastutav isik ei saa vaidlustada ka nõude üleminekut VÕS § 491 lg 1 järgi põhjusel, et kindlustusandjal oli õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest selle tõttu, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingut.

3-2-1-112-02 PDF Riigikohus 23.10.2002

Kui apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud mitte asja tõenduslikku külge, vaid materiaalõigusnormi tõlgendamist, võib ringkonnakohus lahendada asja TsMS § 316 kohaselt kirjalikus menetluses.


TsK §-de 448, 458 ja KindlS § 18, mis kehtisid kuni 30.06.2002, mõttega pole kooskõlas kahju tekitaja vastutusest vabastamine LKindlS § 27 lg 5 alusel liikluskahju kannatanu ees, kes pole saanud kiiret hüvitust kahjutekitanu kindlustusandjalt.


LKindlS § 27 lg 5, mille kohaselt hüvitab liikluskahju selle tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja, ei välista kuni 30.06.2002 kehtinud KindlS § 18 kohaldamist.

3-2-1-60-01 PDF Riigikohus 10.10.2001

Hageja on hüvitanud sõidukikindlustuse lepingu (hõlmas riskina ka liiklusõnnetuse) alusel kahju isikule, kes on ennast ekslikult liikluskahju põhjustamises süüdi tunnistanud. Kohus on tuvastanud, et tegemist on liikluskahjuga, mille põhjustamises oli kumbki sõiduki juht süüdi 50 %. Hageja on õigustatud KS § 18 alusel nõudma varalist kahju tekitanud isiku kindlustusandjalt (kostja) 50 % osas kahju hüvitamist. Kostja pole esitanud LKS § 34 lg-st 1 tulenevaid asjaolusid, mis oleks liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks.

3-2-1-115-97 PDF Riigikohus 16.10.1997

Vabatahtlik autokindlustusleping ei ole samane kohustusliku liikluskindlustusega. Kindlustusjuhtumiks liikluskindlustuses on liiklusõnnetus teeliikluses. Kindlustusjuhtumiks autokindlustuses on loodusõnnetus, tulekahju, vandalism, vargus ja liiklusõnnetus, milleks on teelt väljasõit, kukkumine või ümberpaiskumine; esemete kukkumine sõidukile või kokkupõrge mistahes objektiga, sh. mets- ja koduloomadega; mõni eeltoodud juhtum, mis leiab aset sõiduki transportimisel selleks ettenähtud vahendiga. Kahe suurema ohu allika vastastikuse toime tõttu tekitatud kahju hüvitatakse nende valdajatele üldistel alustel, s. o. TsK §-de 448 ja 462 järgi. Tagasinõude õigus (regress) tekib siis, kui kindlustushüvitise väljamaksmine oli seaduslik ja põhjendatud. Kindlustushüvitise väljamaksmise kord on sätestatud kindlustusseltsi üldistes kindlustustingimustes ja kindlustusseaduses.

3-2-1-51-96 PDF Riigikohus 04.04.1996

Kindlustusseltsi rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni (CMR) artiklil 17 p 1 põhinev nõue on alusetu, kuna antud konventsioon ei reguleeri regressisuhteid. Kindlustusandjal on regressiõigus kuriteo toimepannud isiku(te) kui kahjutekitanu(te), mitte vedaja vastu.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json