/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 119| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-61508/73 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)
Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)
Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)
Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)
2-13-31650/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Sundtäitmine ei ole lubatav olukorras, kus hagejatel (pantijatel) on kostja (sissenõudja, hüpoteegipidaja) vastu kahju hüvitamise nõue, mida on võimalik kostja nõudega tasaarvestada. Juhul kui kostja on rikkunud hagejate suhtes tagatislepingu sõlmimisel kohustust teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejaid asjaoludest, mis seavad eelduslikult laenusaaja (põhivõlgnik) majandusliku suutlikkuse laenu iga kuu tagasi maksta kahtluse alla (vt VÕS § 14 lg 2), võib hagejatel kui tagatise andjatel tekkida kostja kui hüpoteegipidaja vastu kahju hüvitamise nõue. Ühtlasi on hagejatel õigus oma kahju hüvitamise nõue kostja nõudega tasaarvestada (VÕS § 197). Viidatud õigused on hagejatel kui pantijatel AÕS § 279 lg 7, samuti AÕS § 351 lg 1 alusel (p 10). Otsustades selle üle, kas hagejate kahju hüvitamise nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks, tuleb hinnata, kas esinevad erandlikud asjaolud (asjaolud, mille kohaselt on hagejate kulutuste kandmine vältimatu), mis annavad alust asuda üldreeglist (kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud) erinevale seisukohale. Kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, on võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi. Kinnisasja omaniku suhtes oleks ebaõiglane, kui ta hüpoteegipidaja vastu nõude olemasolu korral ei saaks kasutada seda võlgniku vastu esitatud nõude lõpetamiseks ja seega täitemenetluse lõpetamiseks. Tasaarvestada ei ole võimalik hüpoteegipidaja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks, küll aga saab selle rahuldamist vältida, kui tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud (Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 17) (p 11) Sundtäitmine on põhimõttelistelt võimalik tunnistada TMS § 221 lg 1 esimese lause alusel lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 42). VÕS § 110 ei anna aga pantijale alust oma kohustuste täitmisest keelduda, sest viidatud sättes märgitud täitmisest keeldumise õiguse kasutamise eelduseks on võlgniku ja võlausaldaja vaheline võlasuhe. (p 13)
Seaduses ei ole kindlaks määratud lepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 10; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). Samas sätestab VÕS § 128 lg 3 hüvitatava otsese varalise kahjuna ka tulevikus tekkivat kahju ja erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks siis, kui kulutuste kandmine on kindel (nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku vastu lepinguga (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). (p 11)
2-15-123028/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
Patsiendile võib osutada tervishoiuteenust üldjuhul üksnes pärast tema teavitamist ja tema nõusolekul (v.a VÕS § 766 lg-tes 4-6 ja § 767 lg-s 1 sätestatud juhtudel; vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 12). (p 19) See on vajalik esmajoones selleks, et patsient saaks teha teadliku valiku, kas ta nõustub mingi ravi või ravimeetodiga või mitte (VÕS § 766 lg 3). VÕS § 766 lg 3 ei reguleeri lepingu sõlmimise tahteavaldusi, vaid ravitoimingu tegemiseks nõusoleku andmist. (p 20.1) Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus patsienti teavitada ja saada temalt nõusolek sõltumata sellest, kes teenuse eest tasub. Teavitamis- ja nõusolekukohustuste rikkumisega kaasneb esmajoones patsiendi õigus nõuda kahju hüvitamist. (p 20.2) Patsiendi teavitamise ja nõusoleku saamise tõendamine on tervishoiuteenuse osutaja ülesanne. (p 26) See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. (p 21) Tervishoiuteenuse osutamise lepingule ei ole vorminõuet ette nähtud, st see võib olla sõlmitud ka suuliselt (VÕS § 11 lg 1). (p 21.2) Kui tervishoiuteenuse osutaja osutatud teenused on vajalikud ja ning hinnakiri on patsiendile eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel osutatuks ja patsient peab nende eest ka tasuma. Patsient peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud. Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Tegu ei ole eelduslikult töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 tähenduses, kuna patsiendile ei lubata tervenemist (VÕS § 766 lg 2). Patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda. (p 21.3) Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib tervishoiuteenuse osutajal olla patsiendi vastu tasu maksmise nõue lepinguvälisel alusel. (p 28) Tervishoiuteenuse osutaja nõue võib olla käsitatav ka käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel, kus soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2). Soodustatu teavitamine on nõutav ka käsundita asjaajamise puhul (VÕS § 1020; vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 29) Kuigi VÕS § 1042 lg-s 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste tegemisest teise isiku esemele, saab seda laiendavalt tõlgendada ka kulutuste tegemisel füüsiliselt teisele isikule. Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Seejuures tuleb arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja tema kavatsusi enda ravi suhtes. (p 30)
Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. (p 21.3)
See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. (p 21) Kui tervishoiuteenuse osutaja osutatud teenused on vajalikud ja ning hinnakiri on patsiendile eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel osutatuks ja patsient peab nende eest ka tasuma. Patsient peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud. Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. (p 21.3) Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib tervishoiuteenuse osutajal olla patsiendi vastu tasu maksmise nõue lepinguvälisel alusel. (p 28)
Kuigi VÕS § 1042 lg-s 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste tegemisest teise isiku esemele, saab seda laiendavalt tõlgendada ka kulutuste tegemisel füüsiliselt teisele isikule. Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Tervishoiuteenuse osutamise puhul tuleb seejuures arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja tema kavatsusi enda ravi suhtes. (p 30)
Tervishoiuteenuse osutaja nõue võib olla käsitatav käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 29)
2-13-34922/124 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.05.2018
Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. (p 12.1-12.2) Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)
Võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises. (p 12.1-12.2) Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid. (p 13.1) Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt, kuid seda peavad õigustama konkreetses menetluses esitatud asjaolud. (p 13.2) Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)
Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks (p 14.2)
Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). (p 14.2)
2-15-8579/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Vt hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapaneku kohta Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17, 21 ja 22) (p 24-26) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
Raha hoiustamisega notari juures saab võlgnik VÕS § 120 lg 1 järgi kohustuse täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral, samuti juhul, kui võlgnik ei tea ega peagi teadma, kes on võlausaldaja. Lisaks saab raha hoiustada notari juures NotS § 35 lg-te 1 ja 2 alusel notari ametitoiminguna. (p 28) Lisaks võlgnikule saab tema kohustuse VÕS § 78 eeldustel hoiustamisega täita ka kolmas isik, mh kinnistu omanik, kelle huvi maksmise vastu on täita hüpoteegiga tagatud kohustus ja vabaneda seeläbi hüpoteegist. (p 29) Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 22). Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse VÕS § 122 lg 1 teise lause järgi kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. (p 30) Vt VÕS § 122 ja 123 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-13, p 12 ja 14). (p 31) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
2-15-3965/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.04.2018
VÕS § 116 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116 mõttes või mitte. (p 14)
Nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises. (p 14) Kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani. (p 15) Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel. (p 28) Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1, tuleb hagejal selgitada ja tõendada, millistel tingimustel notar hoiustatud rahasumma tagastab ning kas selleks on vaja ka kostja tahteavaldust või mitte. Kui hoiustatud raha kättesaamiseks on vajalik kostja tahteavaldus, võib kostja keeldumine hoiustatud raha kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 29)
Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (p 31)
2-11-45657/146 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 02.04.2018
VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel tuleb eelkõige kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab lugeda selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Üürilepingu korral on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et üüripinna väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Üürihinna muutumine ainult 12% võrra ei ole käsitletav lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude olulise muutumisena, millega on kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine VÕS § 97 lg 1 mõttes. Seadusest ei tulene, et enne üürilepingu lõpetamist on vajalik alustada läbirääkimisi üürihinna vähendamiseks. VÕS § 97 lg 4 annab kahjustatud poolele võimaluse nõuda lepingu muutmist tagasiulatuvalt, kuid mitte varasena seisuga, kui alates kohustuste vahekorra muutumisest. Vähendatud üürihinna suurus ei saa sõltuda sellest, kas lepingupoolte vahel on enne toimunud läbirääkimisi üürihinna vähendamiseks või mitte. VÕS § 97 lg 4 seob lepingu tagasiulatuva muutmise kohustuste vahekorraga muutumisega, mitte aga ajahetkega, mil muudetakse teiste üürnike üürihindu. Kahjustatud poole õigus nõuda VÕS § 97 järgi lepingu muutmist ei ole ajaliselt piiratud, mistõttu ta ei kaota oma nõudeõigust ka siis, kui ta seda viivitamatult ei kasuta.
2-14-58735/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.01.2018
Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)
TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. (p 10) Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 11.1) VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)
Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Siiski võib võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)
Kui kehtivalt on antud konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite esitaja kausaalsuhtest tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel ning sellise hagi saab esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei vaielnud, ei saa (vastu)hagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale nõudele vastuväiteid esitada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 27). (p 11.2)
VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)
2-16-10124/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2017
Saneerimisel kujundatakse ümber konkreetseid nõudeid (vt SanS § 21 lg 1 p 4, §-d 22 ja 47), mitte lepinguid. Saneerimismenetluse eesmärk ja olemus on esmajoones juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgade restruktureerimine, mitte lepingute kohtu korras muutmine tulevikku suunatuna. Kui nõue ei ole saneerimiskavaga hõlmatud, kehtib see muutmata kujul edasi ja võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist saneerimiskava väliselt. See, et saneerimiskava võlausaldaja suhtes kehtib, ei tähenda automaatselt, et saneerimiskava kinnitamine mõjutab kõikide tema nõuete täitmist. (p 17) Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18) Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3) Saneerimismenetluses saab üldjuhul ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta kestvuslepingutest tulenevaid nõudeid, st sisuliselt muuta etteulatuvalt kestvuslepingut. Erandlikult saab saneerimise huvides siiski sekkuda ajutiselt ka kestvuslepingutesse, kui vastasel korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja see ei kahjusta ebaproportsionaalselt võlausaldajate huve. (p 19)
Nõuete saneerimiskavasse hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist. (p 18) Võimalik on saneerimiskava muutmine sarnaselt kava kinnitamisega ja seejuures kohaldada analoogia alusel võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35. (p 18.3)
Kui pooled on lepingus kokku leppinud, millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu arvata, tuleb esmajoones lähtuda poolte kokkuleppest. (p 25)
3-2-1-127-16 PDF Riigikohus 15.12.2016
VÕS § 76 lg 4 kohaldub, kui teenus on vastu võetud. Veekeskusesse sisenemine pärast pääsme ostmist ei tähenda, et teenus oleks vastu võetud. Kui isik saab tervisekahjustuse teenuse osutamise ehk veekeskuses viibimise ajal, siis ei saa hinnata tõendeid VÕS § 76 lg-st 4 lähtuvalt. (p 13)
VÕS § 620 lg 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 2 veekeskusele kui käsundisaajale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses valitsevatest ohtudest. Kui isik libeda põranda tõttu veekeskuses kukub ja kehavigastuse saab, siis on olemas põhjuslik seos käsundisaaja lepingulise kohustuse rikkumise, käsundiandja kehavigastuse ja sellega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Käsundisaaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta oli hoolas VÕS § 620 mõttes. (p 14)
3-2-1-118-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17) Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18) VÕS § 162 lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat lepingujärgset viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt RKTKo nr 3-2-1-167-09, p 10). Ringkonnakohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormuse kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 18). (p 19)
Kui üürilepingu kohaselt peab üürnik tasuma kõrvalkulud (kommunaalkulud) otse teenusepakkujatele, saab üürileandja üürnikult ennekõike nõuda lepingulise kohustuse täitmist selliselt, et üürnik tasuks kõrvalkulud teenusepakkujatele. Selline nõue oleks üürileandjal juhul, kui üürnik ei oleks kõrvalkulude tasumise kohustust täitnud ja kui teenusepakkujate arved oleksid maksmata. Kui aga arved on tegelikult tasutud (kuid mitte üürniku poolt), saab üürileandjal üürniku vastu olla tagasinõue või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 78 lg-s 4 sätestatud asjaoludel või nõue lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 alusel. Selline nõue saaks üürileandjal aga olla vaid siis, kui ta oleks ise maksnud kommunaalteenuste eest kommunaalteenuste osutajatele või hüvitanud kulud neile kolmandatele isikutele, kes need tegelikult tasusid. (p 21)
Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 11). (p 16) Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17) Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18)
3-2-1-93-16 PDF Riigikohus 26.10.2016
Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt struktureeritud ja liigendatud (mh nt punktide ja alapunktide abil) ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul. (p 18)
Ringkonnakohtule pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega esitatud haginõude alternatiivne arvutusmetoodika on TsMS § 634 lg 2 alusel käsitatav väitena õiguse tõlgendamise kohta, kui sellega ei muudeta hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. (p 15)
Tagajärg, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt intressi, on kehtiv ka võlakirjaemissiooni korral, mil emitent kui võlasuhtes kohustatud isik võtab kohustuse maksta võlakirjade omanikele võlakirjadelt intressi. (p 15)
3-2-1-75-16 PDF Riigikohus 24.10.2016
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23) Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28) Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18) Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20) Reisikorraldaja ülesanne on teavitada reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4 p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks. (p 21) Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23) Vääramatu jõud võib mõjutada reisiteenuse osutamist VÕS § 879 lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei pea esinema korraga. (p 25) Turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu võib pidada VÕS § 879 lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. (p 27) Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28) Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31) Viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse kulutused on mõistlikud kulutused VÕS § 879 lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võib reisikorraldaja põhimõtteliselt nõuda. (p 33) Reisijate plaanipärasel toimetamisel sihtkohariiki tuleb reisijatel reisikorraldaja selleks tehtud kulutused hüvitada VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel. Kui sihtkohta lend toimub plaanipäraselt ning sel ajal puudub vääramatu jõu situatsioon, peab reisikorraldaja arvestama tavapärase majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta suudab lennukis välja müüa, st kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda reisijate arvust lennukis, mitte lennukikohtade arvust. (p 34) Reisikorraldaja saab nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus ulatuses. VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest (koostoimes VÕS § 879 lg 2 esimese lausega) järeldub, et vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist nõuda, kuid VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses. (p 37) Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata sellele pidada mõistlikeks VÕS § 879 lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena nõuda VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist. Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms. Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. (p 37)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
3-2-1-36-16 PDF Riigikohus 01.06.2016
Kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud. Kohtul on seega kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka algne tasuotsus. Küll ei saa kohus algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha. (p 23)
Kui võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-108-15, p 13). Piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta. Kui võla tasumisest teatab kohtutäiturile võlgnik, tuleb kohtutäituril küsida sissenõudjalt kinnitust. (p 14)
KTS § 41 lg-s 2 sätestatud kohtutäituri tasu vähendatud ulatust kohaldatakse juhtudel, mil võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud, kohtutäitur on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ja 1) sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (sh võrdsustatakse võla maksmisega ka laenu refinantseerimine; vt ka RKTKm nr 3-2-1-108-15, p 13) (tasu suurust olukorras, mil võlg on makstud enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja algust või selle tähtaja jooksul, on reguleeritud KTS § 32 lg 4 esimeses lauses ja § 41 lg-s 1); 2) sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse enne nõude täielikku rahuldamist muul põhjusel kui võla tasumine (TMS § 48 lg 1 p 1). (p 13) Kui võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-108-15, p 13). Piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta. Kui võla tasumisest teatab kohtutäiturile võlgnik, tuleb kohtutäituril küsida sissenõudjalt kinnitust. (p 14) Kui kohtutäitur ei ole võlgniku (3. isikust pantija) kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu, ei saa vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral kohtutäitur oma tasunõude rahuldamiseks võlgniku muule varale sissenõuet pöörata. Sellisel juhtumil tasub kohtutäituri põhitasu vähendatud ulatuses KTS § 41 lg 2 järgi sissenõudja, kes on ka omavahelises suhtes võlgnikuga kohtutäituri tasu maksma kohustatud isik (RKTKm nr 3-2-1-77-15, p-d 29−30). (p 16) Sissenõudja võib olla KTS § 41 lg 2 tähenduses kohtutäituri tasu maksma kohustatud subjekt juhul, mil tegemist ei ole võla otsemaksmisega (sh nt kompromissi alusel osamaksetega), vaid sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse (TMS § 48 lg 1 p 1). (p 18) Kui kohtutäitur saab teate sissenõudja nõude rahuldamise kohta, siis ei tule kohtutäituril täitemenetlust TMS § 48 lg 1 p 2 järgi vähemalt üldjuhul lõpetada aga enne, kui rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue (vt RKTKm nr 3-2-1-77-15, p 29). Sissenõudja nõue TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses hõlmab ka täituri tasunõuet. Täituri tasunõue täidetakse üldjuhul samas täitemenetluses. Tasu maksma kohustatud subjekt on võlgnik. (p 19)
3-2-1-34-16 PDF Riigikohus 01.06.2016
Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31) Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
Tahteavalduse asendamist tuleks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause järgi hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga. (p 18)
Tagasivõtmise õiguseta hoiustamine loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause kehtivaks üksnes juhul, kui see oli VÕS § 76 lg 3 järgi nõuetekohane. Võlgnik ei vabane raha hoiustamisega kohustuse täitmisest võlausaldaja ees, keda ta raha saamiseks võimaliku õigustatud isikuna hoiustamisel ei nimetanud. (p 20, 22) Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31)
Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
3-2-1-179-15 PDF Riigikohus 05.05.2016
Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluna saab käsitada poolte ootust, et majanduskeskkond püsib stabiilsena ning seetõttu on võimalik pooltel üürilepingut täita, s.o tegemist on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluga VÕS § 97 lg 1 tähenduses (vt müügilepingu kohta Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 15). Lepingupoolte kohustuste vahekorra olulist muutumist hinnates tuleb arvestada poolte kohustuste iseloomu. (p-d 34–35)
Üüri maksmise kohustuse rikkumisel ning üüri maksmata jätmisel peab üürnik arvestama, et üüri maksmata jätmisel ning lepingu ülesütlemisel jääb üürileandjal loodetud tulu saamata. Üürileandjale tekkiva kahju, st saamata jäänud tulu, hüvitatavust ei piira VÕS § 127 lg 2 mõttes see, kas tulu jääb saamata omanikul kaubanduskeskuse majandamise käigus või selle võõrandamisel. (p 30)
VÕS § 127 lg 3 mõttes ei ole tähendust, kas üürnik nägi üürilepingu sõlmimisel ette üüripindade võõrandamist. (p 30)
VÕS § 135 lg 2 järgi üürihindade vahele tuginedes abstraktselt arvutatud kahju hüvitamist ei saa üürileandja pärast kaubanduskeskuse võõrandamist nõuda. VÕS § 135 lg 2 ei ole iseenesest nõude alus. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei oleks üürileandjal olnud võimalik üüritulu teenida, sest tal puudus pärast omandiõiguse üleandmist võimalus vaidlusaluseid ruume kolmandate isikute valdusesse anda, st neid välja üürida. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei jää üürileandjal üürniku tõttu saamata üüritulu, st puudub üürniku põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes. (p 27)
VÕS § 135 lg 2 järgi üürihindade vahele tuginedes abstraktselt arvutatud kahju hüvitamist ei saa üürileandja pärast kaubanduskeskuse võõrandamist nõuda. VÕS § 135 lg 2 ei ole iseenesest nõude alus. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei oleks üürileandjal olnud võimalik üüritulu teenida, sest tal puudus pärast omandiõiguse üleandmist võimalus vaidlusaluseid ruume kolmandate isikute valdusesse anda, st neid välja üürida. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei jää üürileandjal üürniku tõttu saamata üüritulu, st puudub üürniku põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes. (p 27) Üüripinna võõrandamisel ei ole siiski välistatud, et üürileandja kahju, st saamata jäänud tulu võib avalduda ka muul viisil. Muuhulgas võib kaubanduskeskuses asuvate ruumide üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine mõjutada kaubanduskeskuse müügihinda. Ka siis kui müügihind seetõttu väheneb, on üürileandja jaoks tegemist saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes. Mõju keskuse müügihinnale sõltub siiski konkreetse ostja huvidest ja eesmärkidest. Kahju hüvitamist nõudva üürileandja kohustus on tõendada, kas ja millises ulatuses on üürilepingu lõpetamine kaubanduskeskuse hinda mõjutanud. (p 29) Kahju arvutamisel tuleb lähtuda eelkõige VÕS § 127 lg-st 1. Üürileandjal tuleb tõendada, et ta oleks keskuse müünud kallimalt, kui üürnik ei oleks lepingut rikkunud ning see oleks edasi kehtinud. Üürnik võib omakorda tõendada, et sellist tulu ei oleks hageja saanud teenida. Lisaks on kohtul kohustus vajadusel kohaldada VÕS § 139 lg-t 1. Müügihinna vähenemise tõttu väljamõistetav kahju ei saa olla siiski suurem kui VÕS § 135 lg 2 järgi arvutatud esialgse üürilepingu ning turuhinna vahe üürilepingu tähtaja lõpuni. (p 31) Üüri maksmise kohustuse rikkumisel ning üüri maksmata jätmisel peab üürnik arvestama, et üüri maksmata jätmisel ning lepingu ülesütlemisel jääb üürileandjal loodetud tulu saamata. Üürileandjale tekkiva kahju, st saamata jäänud tulu, hüvitatavust ei piira VÕS § 127 lg 2 mõttes see, kas tulu jääb saamata omanikul kaubanduskeskuse majandamise käigus või selle võõrandamisel. VÕS § 127 lg 3 mõttes ei ole tähendust, kas üürnik nägi üürilepingu sõlmimisel ette üüripindade võõrandamist. (p 30)
VÕS § 296 lg 1 ei ole kohaldatav olukorras, kus üürnik on üürilepingu kehtetult üles öelnud ning lõpetab üüripinna valdamise ja kasutamise. Sellisel juhul tuleb lähtuda VÕS § 296 lg-s 3 sätestatust. Tegemist on ajaga, mil üürnik ei saanud asja kasutada temast endast oleneval põhjusel, ning üürnikul tuleb maksta üüri ka selle aja eest. Üürileandja võib üürnikult nõuda üüri, arvates sellest maha kolmandatelt isikutelt saadud tasu ning kokkuhoitud kulud. (p 19) Ainuüksi uue üürilepingu sõlmimist ei saa pidada asja kasutamise takistuseks VÕS § 296 lg 1 tähenduses. Üürnik võib üüri maksmisest keelduda ainult juhul, kui üürnik ei saa ruume kasutada uute üürilepingute tõttu. See tähendab, et üürnikul on tahe ja kavatsus ruume kasutada, kuid seda takistavad kolmandad isikud (st uued üürnikud). Iseenesest ei ole välistatud, et üürileandja sõlmib samade ruumide üürimiseks mitu üürilepingut. Sellisel juhul tuleb üürileandjal aga tagada, et ta suudab kõiki lepinguid täita. Oma kohustuste täitmiseks võib üürileandja mõnes üürilepingus nt kokku leppida üüripinna vabastamises kiirendatud korras. Võimalik, et üürileandjal võib olla seetõttu ka kohustus nt leppetrahvi tasuda. Vastasel juhul on üürnikul, kes takistuse tõttu ruume kasutada ei saa, õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. (p 20)
3-2-1-101-15 PDF Riigikohus 23.02.2016
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, saab kohustatud vanem nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 10–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on muutunud. (p 11–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 11–15) Kui kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, saab vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. (p 16) Mõjuval põhjusel võib vanem ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. (p 17)
3-2-1-108-15 PDF Riigikohus 16.12.2015
Kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). (p 12)
Kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha. (p 13) Hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatu tõttu tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude jaotamisel. Samuti peavad kohtud lahendama esitatud kaebuse alusel kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata uuesti kohtutäiturile. (p 26)
KTS § 41 lg 2 kohaldub ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. (p 13)
Abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka ning seega ei saa pankrotihaldur ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldada (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). (p 19) Kui ühisvara koormatakse KTS § 28 lg-t 2 rikkuva kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta, võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1, riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb. (p 20)
Seadusandja on kehtestanud kohtutäiturile lisatasu saamise õiguse vaid erandlikel juhtudel. Kohtutäituri jaoks, kelle igapäevaste ametitoimingute hulka kuulub KTS § 6 lg 1 p 1 kohaselt täitemenetluse läbiviimine täitemenetluse seadustiku alusel, ei saa olla KTS § 43 lg 1 mõtte kohaselt lisatasu saamise põhjuseks igapäevase töö tegemine. Täitetoimingu tegemine toob kaasa lisatasu saamise õiguse vaid KTS § 43 lg 1 tingimustel (v.a KTS §-des 44 ja 47 sätestatud juhud, mis reguleerivad lisatasu tunnitasuna ja mille korral ei ole vajalik tuvastada toimingu tehnilist või õiguslikku keerukust). (p 23) Lisatasu saamiseks ei ole ainuüksi piisav KTS § 45 lg-s 1 kirjeldatud eeltingimuste olemasolu, st vara enampakkumise korraldamine, läbiviimine ja tulemi jaotamine. Korraldatud enampakkumine või tulemi jaotamine peab olema võrreldes tavapärase enampakkumisega või tulemi jaotamisega kas tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Lisatasu määramiseks võib anda aluse enampakkumiste n-ö kogumi (kolm ja rohkem enampakkumist samas täiteasjas) ajaline kulukus. Lisaks peab olema selge ja kontrollitav kordusenampakkumiste põhjus. Ajalise kulukuse korral ei saa muu hulgas arvestada sellise ajakuluga, mis tekkis kohtutäiturist tuleneval põhjusel, sh kui ta rikkus vara arestimisel või enampakkumisel TMS norme ja see tõi kaasa täitemenetluse pikenemise või kui ta määras enampakkumise alghinna põhjendamatult kõrgeks. Ajalise kulukuse hulka ei mahu ka täitemenetluse raames kohtuga suhtlemine. (p 23) KTS § 45 lg 1 esimene lause võimaldab nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Kohtutäiturile antud kaalutlusruumi tuleb lisatasu eesmärgist lähtuvalt (lisatasu on võimalik nõuda vaid erandlikel juhtudel) sisustada selliselt, et mida kõrgem on vara müügihind, seda madalam peaks olema kaalutlusruumi sees määratav lisatasu. (p 23) KTS § 43 lg 2 teise lause kohaselt peavad kohtutäituri lisatasu otsuses olema mh märgitud lisatasu nõudmise põhjendused. Seega peab kohtutäitur otsuses mh kohtulikult kontrollitavalt näitama need erandlikud asjaolud, mis konkreetses täiteasjas andsid talle aluse nõuda lisatasu, sh põhjendused KTS § 45 lg 1 "kuni 3%" kaalutlusruumi kohaldamise kohta. (p 25) Hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatu tõttu tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude jaotamisel. Samuti peavad kohtud lahendama esitatud kaebuse alusel kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata uuesti kohtutäiturile. (p 26)
Kohtutäituri põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest. (p 22) Sissenõudja nõude osalise või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral tuleb kohtutäituril teha uus põhitasu otsus. Vajaduse korral tuleb kohaldada korraga KTS § 32 lg-t 5 ja KTS § 41 lg-t 2, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. (p 11) Kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). Kohtutäitur ei saa põhitasu nõudes alustada uut täitemenetlust või esitada uue täitemenetluse alustamiseks avaldust mõnele teisele kohtutäiturile, sest see võiks kaasa tuua uue põhitasu määramise otsuse ning lõputu täitemenetluste jada. (p 12) Kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha. KTS § 41 lg 2 kohaldub ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. (p 13) KTS § 28 lg 2 järgi on mh keelatud kokkulepped kohtutäituri tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Seda sätet on rikutud, kui sõlmitakse kokkulepe, mille kohaselt saab kohtutäitur tasu 50%-lt kinnistu müügist saadud rahast, kandes 50% müügist saadud rahast pankrotihalduri kontole (pärast ühe võlgnikust abikaasa pankroti väljakuulutamist). (p 20) Kui ühisvara koormatakse KTS § 28 lg-t 2 rikkuva kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta, võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1, riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb. (p 20)
3-2-1-116-15 PDF Riigikohus 11.12.2015
Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. (p 11)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12) Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13) Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguvõtja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12) Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13) Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
3-2-1-85-15 PDF Riigikohus 30.09.2015
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). (p 12)
Poolte sõlmitud tarbijakrediidilepingutes kokkulepitu järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut. Lepingutest tulenevalt on krediidiandjal (kostja) lepingute ülesütlemise õigus juhul, kui laenusaaja (hageja) ei täida talle antud täiendava tähtaja jooksul viivitatud maksete tasumise kohustust. Viivitatud maksete tasumise kohustus saab hõlmata vaid täiendava tähtaja andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. (p 14)

Kokku: 119| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json