https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-118-16 PDF Riigikohus 16.11.2016

Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17)

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18)

VÕS § 162 lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat lepingujärgset viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt RKTKo nr 3-2-1-167-09, p 10). Ringkonnakohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormuse kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 18). (p 19)


Kui üürilepingu kohaselt peab üürnik tasuma kõrvalkulud (kommunaalkulud) otse teenusepakkujatele, saab üürileandja üürnikult ennekõike nõuda lepingulise kohustuse täitmist selliselt, et üürnik tasuks kõrvalkulud teenusepakkujatele. Selline nõue oleks üürileandjal juhul, kui üürnik ei oleks kõrvalkulude tasumise kohustust täitnud ja kui teenusepakkujate arved oleksid maksmata. Kui aga arved on tegelikult tasutud (kuid mitte üürniku poolt), saab üürileandjal üürniku vastu olla tagasinõue või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 78 lg-s 4 sätestatud asjaoludel või nõue lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 alusel. Selline nõue saaks üürileandjal aga olla vaid siis, kui ta oleks ise maksnud kommunaalteenuste eest kommunaalteenuste osutajatele või hüvitanud kulud neile kolmandatele isikutele, kes need tegelikult tasusid. (p 21)


Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 11). (p 16)

Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 17)

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). (p 18)

3-2-1-108-15 PDF Riigikohus 16.12.2015

Kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). (p 12)


Kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha. (p 13)

Hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatu tõttu tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude jaotamisel. Samuti peavad kohtud lahendama esitatud kaebuse alusel kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata uuesti kohtutäiturile. (p 26)


KTS § 41 lg 2 kohaldub ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. (p 13)


Abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka ning seega ei saa pankrotihaldur ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldada (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). (p 19)

Kui ühisvara koormatakse KTS § 28 lg-t 2 rikkuva kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta, võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1, riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb. (p 20)


Seadusandja on kehtestanud kohtutäiturile lisatasu saamise õiguse vaid erandlikel juhtudel. Kohtutäituri jaoks, kelle igapäevaste ametitoimingute hulka kuulub KTS § 6 lg 1 p 1 kohaselt täitemenetluse läbiviimine täitemenetluse seadustiku alusel, ei saa olla KTS § 43 lg 1 mõtte kohaselt lisatasu saamise põhjuseks igapäevase töö tegemine. Täitetoimingu tegemine toob kaasa lisatasu saamise õiguse vaid KTS § 43 lg 1 tingimustel (v.a KTS §-des 44 ja 47 sätestatud juhud, mis reguleerivad lisatasu tunnitasuna ja mille korral ei ole vajalik tuvastada toimingu tehnilist või õiguslikku keerukust). (p 23)

Lisatasu saamiseks ei ole ainuüksi piisav KTS § 45 lg-s 1 kirjeldatud eeltingimuste olemasolu, st vara enampakkumise korraldamine, läbiviimine ja tulemi jaotamine. Korraldatud enampakkumine või tulemi jaotamine peab olema võrreldes tavapärase enampakkumisega või tulemi jaotamisega kas tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Lisatasu määramiseks võib anda aluse enampakkumiste n-ö kogumi (kolm ja rohkem enampakkumist samas täiteasjas) ajaline kulukus. Lisaks peab olema selge ja kontrollitav kordusenampakkumiste põhjus. Ajalise kulukuse korral ei saa muu hulgas arvestada sellise ajakuluga, mis tekkis kohtutäiturist tuleneval põhjusel, sh kui ta rikkus vara arestimisel või enampakkumisel TMS norme ja see tõi kaasa täitemenetluse pikenemise või kui ta määras enampakkumise alghinna põhjendamatult kõrgeks. Ajalise kulukuse hulka ei mahu ka täitemenetluse raames kohtuga suhtlemine. (p 23)

KTS § 45 lg 1 esimene lause võimaldab nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Kohtutäiturile antud kaalutlusruumi tuleb lisatasu eesmärgist lähtuvalt (lisatasu on võimalik nõuda vaid erandlikel juhtudel) sisustada selliselt, et mida kõrgem on vara müügihind, seda madalam peaks olema kaalutlusruumi sees määratav lisatasu. (p 23)

KTS § 43 lg 2 teise lause kohaselt peavad kohtutäituri lisatasu otsuses olema mh märgitud lisatasu nõudmise põhjendused. Seega peab kohtutäitur otsuses mh kohtulikult kontrollitavalt näitama need erandlikud asjaolud, mis konkreetses täiteasjas andsid talle aluse nõuda lisatasu, sh põhjendused KTS § 45 lg 1 "kuni 3%" kaalutlusruumi kohaldamise kohta. (p 25)

Hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatu tõttu tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude jaotamisel. Samuti peavad kohtud lahendama esitatud kaebuse alusel kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata uuesti kohtutäiturile. (p 26)


Kohtutäituri põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest. (p 22)

Sissenõudja nõude osalise või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral tuleb kohtutäituril teha uus põhitasu otsus. Vajaduse korral tuleb kohaldada korraga KTS § 32 lg-t 5 ja KTS § 41 lg-t 2, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. (p 11)

Kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). Kohtutäitur ei saa põhitasu nõudes alustada uut täitemenetlust või esitada uue täitemenetluse alustamiseks avaldust mõnele teisele kohtutäiturile, sest see võiks kaasa tuua uue põhitasu määramise otsuse ning lõputu täitemenetluste jada. (p 12)

Kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha. KTS § 41 lg 2 kohaldub ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. (p 13)

KTS § 28 lg 2 järgi on mh keelatud kokkulepped kohtutäituri tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Seda sätet on rikutud, kui sõlmitakse kokkulepe, mille kohaselt saab kohtutäitur tasu 50%-lt kinnistu müügist saadud rahast, kandes 50% müügist saadud rahast pankrotihalduri kontole (pärast ühe võlgnikust abikaasa pankroti väljakuulutamist). (p 20)

Kui ühisvara koormatakse KTS § 28 lg-t 2 rikkuva kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta, võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1, riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb. (p 20)

3-2-1-77-15 PDF Riigikohus 16.09.2015

Vaid erandlikult saab lahendada täitekulude vaidlustamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, seda eelkõige juhul, kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14). (p 23)


Võlausaldajal ei ole õigust keelduda täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult, kelle vara tagab võlgniku kohustuse täitmist ja kes võib täitemenetluse käigus varast ilma jääda (VÕS § 78 lg 3 p 1). Osalise täitmise vastuvõtmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 83 lg 1). (p 33)


Hüpoteegi asjaõiguslik sisu on määratud seaduse ja kinnistusraamatu kandega. Sama puudutab nende kohustuste täitmiseks tagamiseks sõlmitud leppetrahvikohustust (VÕS § 158). Võlaõiguslikud kohustused saavad teisele isikule üle minna üldjuhul vaid ülevõtja tahteavalduse ja võlausaldaja nõusoleku alusel kohustuse või lepingu ülevõtmisena (VÕS §-d 175, 179). (p 36)


Täitekutsest ei saa tuleneda võlgnikule kohustust maksta täituritasu, st täitekutse ei asenda täituritasu ega kulude väljamõistmise otsust. Täitedokumendiks täituritasu ja muude täitekulude osas saab TMS § 2 lg 1 p 16 järgi olla kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude ning sunniraha määramise kohta. Võlgnikule peab olema selge, milliseid täitekulusid temalt nõutakse, millal need tasuda tuleb ning vaidlustamise tähtaeg. (p 12) Täitekulude kohta tuleb teha selge vaidlustatav otsus. (p 14)

Võimalik täituritasu suurendamine seadusega pärast tasuotsuse tegemist ei õigusta muutma tasu juba tehtud toimingute eest. (p 16)

Vaid erandlikult saab lahendada täitekulude vaidlustamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, seda eelkõige juhul, kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14). (p 23)

Kinnisasja täitemenetluses müümisel on täiturile tagatud tasu ja täitekulude saamine sel viisil, et täitur saab need tulemist maha arvata enne raha sissenõudjale jaotamist. (p 28)

Kui sissenõudja nõue rahuldatakse täielikult või osaliselt väljaspool täitemenetlust ja täitemenetlus seetõttu lõpetatakse, on täituril õigus vaid osale tasust. Seejuures kohaldub KTS § 41 lg 2, mille järgi maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, mis on arvestatud sissenõudmata jäänud summalt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid. Seega on kohustatud isikuks sissenõudja, kelle suhtes võib täitur teha tasuotsuse, arvestades tasu poolelt väljaspool täitemenetlust tasutud summalt. (p 30)

3-2-1-44-11 PDF Riigikohus 07.06.2011

Hageja nõude lahendamine käsundita asjaajamise sätete alusel saab kõne alla tulla üksnes ulatuses, milles poolte vahel ei ole lepingut ega seadusjärgset muud võlasuhet. Käsundita asjaajamiseks peab lisaks üldistele eeldustele (nt midagi peab olema tehtud teise isiku kasuks) olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimus. Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.


Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub.


Hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi.


Koostööleping vastab kolleegiumi arvates esmajoones tasuta kasutamise lepingu tingimustele VÕS § 389 tähenduses.


Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Mõistlikku tasu võib VÕS § 1023 lg 2 esimese lause järgi nõuda üksnes oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja. Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks. Nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). Isegi kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul, kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi.


Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet ei saa lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes, olgugi et hageja tugines oma nõudes n-ö iga kuu esitatud arvete tasumata jätmisele.


Kostjale ei tulnud lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-de 1043 ja 1055 alusel, st lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29).


Kui asja hind on alla 2000 euro, siis on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus asja menetlemisel lihtsustusi ei tee ega märgi ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetleda (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12; 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10). Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14). Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).


Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14). Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).


Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kui maakohus kohaldas õigust üllatuslikult, saab ringkonnakohus asja menetluses puuduse kõrvaldada.


Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 ja § 1024 lg 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi.


Kuna tuvastatud ei ole, et maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate asjaõigustega (eelkõige servituutidega) hageja või kostja või teiste isikute kasuka, kehtib kinnisasjal teiste isikute kohta eelduslikult ka AÕS § 142, mille järgi võivad teised isikud seal viibida üksnes omaniku loal (vähemalt kui kinnisasi on tähistatud). Maaomanik võib põhimõtteliselt otsustada, kes ja mis tingimustel (sh tasu eest) võivad tema maad kasutada. TeeS § 52 teise lause järgi võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Sellest sättest tuleneb ka õigus küsida eratee kasutamise eest tasu. Sama kinnitab TeeS § 33 lg 8, mille järgi peab tee omanik lubama erateed tasuta kasutada üksnes erandina.


Eelleping ei olnud AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23).


Kui tegemist ei ole läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes, ei peatu aegumine, kui isik selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud.


Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi oma nõude loovutada teisele isikule. Loovutada võib VÕS § 165 järgi ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nii võib teeomanik loovutada teeseadusest ja AÕS § 156 lg-st 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist.

3-2-1-115-10 PDF Riigikohus 30.11.2010

Rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust kolmanda isiku täitmisest keelduda (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga VÕS § 78 lg 1 alusel kokku, et see maksab ära tema võla, ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma. Asjaolu, et võlausaldaja väljastab arved võlgnikule, ei tähenda, et neid arveid ei või tasuda kolmas isik (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-06, p 11). VÕS § 78 lg 4 ei tulene kolmanda isiku õigust nõuda hagejalt tagasi kostja eest tasutud võlga.


Rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust kolmanda isiku täitmisest keelduda (vt Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15). Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga VÕS § 78 lg 1 alusel kokku, et see maksab ära tema võla, ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma. Asjaolu, et võlausaldaja väljastab arved võlgnikule, ei tähenda, et neid arveid ei või tasuda kolmas isik (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-06, p 11). Pooled võivad kooskõlas VÕS § 396 lg-s 2 sätestatuga vormistada iga võla laenulepinguna. VÕS § 78 lg 4 ei tulene kolmanda isiku õigust nõuda hagejalt tagasi kostja eest tasutud võlga.

3-2-1-61-09 PDF Riigikohus 16.06.2009
TsK

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, peab ta võtma seisukoha maakohtu menetluses poolte esitatud kõigi väidete ja vastuväidete kohta. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-102-04.

Kolmanda isiku poolt kohustise täitmine TsK § 175 lg 2 alusel ei eelda kolmanda isiku ja võlgniku vahelise laenulepingu olemasolu.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-102-04.

Ühe maksega on võimalik täita mitu erinevat kohustust või üks kohustus osaliselt.

3-2-1-8-09 PDF Riigikohus 17.03.2009

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3 reguleerib eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist. TsÜS § 69 lg 2 teine lause reguleerib eemalviibijale tehtud sellise tahteavalduse kättesaamist, mis ei ole seotud lepinguga. Tulenevalt TsÜS § 69 lg-st 3 tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.


Õiguse, et pantijad võivad tugineda sellele, et laenusaaja ei saanud kätte krediidilepingu ülesütlemise avaldust, annab AÕS § 351 lg 3 analoogia alusel kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

Ka nn nimetu pandi korral on pandipidaja siiski kohustatud pantijale teatama tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatusest enne kohtutäituri vahendusel täitemenetluse alustamist. See on vajalik, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki. Ka pandiõiguse üldpõhimõtte kohaselt on koormatud vara omanikul õigus nõude asjast rahuldamine tasumisega ära hoida ja asi nii endale jätta. Teavitamine ja mõistliku tähtaja andmine täitemenetluse vältimiseks ei kahjusta enamasti oluliselt ka pandipidaja huve, sest pant krediidilepingu ülesütlemisega ei lõpe ning tagab pandipidaja nõuet ka edaspidi.

Kui pandipidaja rikub hea usu põhimõtete vastaselt pandilepingust tulenevat kohustust teavitada pantijat täitemenetluse alustamise kavatsusest, võib ta olla kohustatud VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama rikkumisega tekitatud kahju. Juhul kui pantija sai asja müügist teada pärast täitemenetluse alustamist ja suutis võla tasumisega vältida asja müüki täitemenetluses, on hüvitatavaks kahjuks eelkõige täitekulud. Kui asi on aga täitemenetluses müüdud ja pantija omand asjale lõppenud, on hüvitatavaks kahjuks lisaks täitekuludele ka kaotatud omandi väärtus, millest on VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvatud kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai. Kahju hüvitamise nõude eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi on eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Selline kahju on hõlmatud ka VÕS § 127 lg 2 kaitse-eesmärgist, s.o praeguse kahju ärahoidmine on kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.


VÕS § 78 lg-st 3 saab järeldada, et seadusandja on teatud juhul andnud kolmandale isikule õiguse täita võlgniku kohustus, kui sellega välditakse olukorda, kus täitemenetluse tõttu lõpeb kolmanda isiku valdus või muu õigus müüdavale asjale. Selle õiguse kasutamise eeldus on aga see, et kolmas isik saaks täitemenetluse alustamise kavatsusest teada.


Õiguse, et pantijad võivad tugineda sellele, et laenusaaja ei saanud kätte krediidilepingu ülesütlemise avaldust, annab AÕS § 351 lg 3 analoogia alusel kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

VÕS § 416 lg 1 võimaldab krediidiandjal üles öelda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu, kui tarbijale on antud edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg osamaksete võlgnevuse tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Pantija, kes ei ole ise tarbijana krediidilepingut sõlminud, ei ole krediidilepingu pooleks, kellele tuleks krediidilepingu ülesütlemisest teada anda. Pantija on krediidiandjaga asjaõiguslikes suhetes, ta ei ole ka krediidi käendaja. Seetõttu ei laiene temale VÕS § 416 lg-st 1 tulenev teatamiskohustus. Krediidilepingu ülesütlemisega võrreldes erinev olukord on siis, kui laenuandja soovib pärast lepingu ülesütlemist sundmüüki panna pantijale kuuluva pandieseme.

3-2-1-147-08 PDF Riigikohus 10.02.2009

Kui tagatise andmine ei olnud isiklikku täitmist nõudvaks kohustuseks, mis välistaks selle andmise kolmanda isiku poolt, ei olnud võlausaldajal õigus keelduda tagatise vastuvõtmisest.

3-2-1-1-08 PDF Riigikohus 28.02.2008

TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes.


See, et kolmanda isiku nimel on maksekorralduse allkirjastanud isik, kes oli maksete tegemise ajal ka tellija juhatuse liige ning kes tellija esindajana allkirjastas ka poolte sõlmitud töövõtulepingu, ei tõenda, et kolmas isik maksis arveid tellija eest VÕS § 78 lg 1 järgi. Ainuüksi sellele asjaolule tuginedes ei saa järeldada, et kolmas isik soovis täita väidetava kohustuse tellija eest.


Võlaõigusseaduse töövõtulepingut puudutavate sätete alusel ehitustööde eest tasu väljamõistmiseks ei piisa selles asjas vaid töövõtulepingu alusel töö tegemise tuvastamisest. Lisaks töövõtulepingu täitmisele on vajalik tuvastada, et tellija võttis tööd vastu või keeldus vastuvõtmisest alusetult.


Kui isik alltöövõtjana andis töö üle tellijale, kes selle ka vastu võttis, ei tulene sellest veel töö vastuvõtmist peatöövõtja poolt.

3-2-1-99-06 PDF Riigikohus 17.11.2006

Arve-saatelehtede alusel kaupade tarnimisest tekkinud võlgniku kohustus tasuda saadud kaupade eest ei ole isiklik kohustus. Tulenevalt TsK § 175 lg-st 2 saab sellise kohustuse täita võlgniku eest ka kolmas isik ja võlausaldaja on kohustatud kolmandalt isikult täitmise vastu võtma.

3-2-1-91-05 PDF Riigikohus 11.10.2005

Juhtudel, mil võlgniku kohustuse täidab VÕS § 78 järgi kolmas isik, saab VÕS § 88 kohaldada tõlgendusnormina vaid siis, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu täitmata kohustust. Kui VÕS § 88 ei saa kohaldada, tuleb täidetud kohustuse väljaselgitamisel juhinduda TsÜS §-s 75 sätestatud üldistest tahteavalduse tõlgendamise reeglitest.

3-2-1-55-05 PDF Riigikohus 23.05.2005

Tulenevalt TsK § 188 lg-st 5 on kohustuse täitnud käendajal tagasinõudeõigus ka teiste käendajate vastu.


Kuigi seaduse järgi on käendajal kohustuse täitmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas, võib käendaja sellest õigusest ka VÕS § 207 järgi loobuda. Käesoleval juhul kuigi kokkuleppe tekstis ei ole sõnaselgelt väljendatud, et hageja oleks tagasinõudeõigusest loobunud, võib seda kokkuleppest siiski järeldada.


Võlgnik ei pea TsK § 175 lg 2 järgi täitma kohustust isiklikult. Seega võib käendaja oma kohustuse täita isiklikult, kuid seda võis tema eest teha ka kolmas isik.


TsK § 209 lg 3 ei välista mitme käendaja omavahelisi tagasinõudeid. Mitme käendaja olemasolul kannavad käendajad põhivõlgniku maksevõimetuse riisikot ühiselt. Kohustuse täitnud käendaja tagasinõudeõigus teiste käendajate vastu tuleneb TsK § 188 lg-st 5.


Käendaja võib kohustuse täitmise korral VÕS § 207 järgi loobuda tagasinõudest kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas.

3-2-1-116-04 PDF Riigikohus 04.11.2004

Uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonimenetluses tuleb erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita.

Kui esimese astme kohus keeldus tõendit põhjendamatult vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada, võib selle esitada asja sisulise arutamise lõppemiseni apellatsioonikohtus, m.h ringkonnakohtu istungil.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-02.

Uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonimenetluses tuleb erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita.


Kolmandal isikul on õigus vaidlustada tervikuna kohtulahendeid. Kolmanda isiku iseseisvat kaebeõigust ei saa tunnustada olukorras, kus hageja või kostja, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb, ise on edasikaebamisele vastu vaielnud ja kaebusest tulenevalt ei saa see mõjutada poole ja kolmanda isiku vahelisi õigussuhteid.


Kui võlgnik ei vaidle vastu kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt, siis ei või võlausaldaja keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult (VÕS § 78 lg 2). Nõusoleku kolmanda isiku poolt kohustuse täitmiseks võib anda ka võlgniku pankrotihaldur, kuna ta esindab võlgnikku tema varaga seotud tehingutes ja toimingutes.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-107-01.

Võlgniku seadusliku esindajana saab pankrotihaldur kahtluse korral nõude põhjendatuse üle nõudele või pandiõigusele vastu vaielda nõuete kaitsmise koosolekul.

3-2-1-102-04 PDF Riigikohus 13.09.2004

Võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku poolt rahalise kohustuse täitmisest.


Võlgnik saab võlausaldaja suhtes vahetuda üksnes viimase teadmisel ja tahtel. Kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmine peab olema kirjalik (TsK § 221).


Tasaarvestuse eelduseks on vastastikuste samaliigiliste nõuete olemasolu.

3-2-1-88-00 PDF Riigikohus 12.09.2000

TsK § 175 lg 2 näeb üldise põhimõttena ette kreeditori kohustuse võtta vastu täitmine, mida on võlgniku eest pakkunud kolmas isik.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json