/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-58735/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.01.2018
Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)
TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. (p 10) Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 11.1) VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)
Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Siiski võib võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)
Kui kehtivalt on antud konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite esitaja kausaalsuhtest tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel ning sellise hagi saab esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei vaielnud, ei saa (vastu)hagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale nõudele vastuväiteid esitada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 27). (p 11.2)
VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)
3-2-1-177-14 PDF Riigikohus 24.03.2015
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest. Kostja pidi tõendama, et on laenusumma võlgnikule üle andnud. (p 10) Lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16; 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22). (p 11)
Kohtud on tõendamiskoormise valesti jaotanud. Kuivõrd tõendamiskoormise ebaõige jaotus võis kaasa tuua ebaõige lahendi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. (p 10)
Kohtud ei tuvastanud, et lepingu punkti, mille kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast, saaks lugeda kviitungiks raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse § 95 mõttes, mille laenusaaja peaks teiste tõenditega ümber lükkama (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 10). (p 10)
3-2-1-162-13 PDF Riigikohus 02.04.2014
Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).
Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29). Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14). Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).
Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).
Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).
Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).
Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).
Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).
Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).
Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36). Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44). Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)
3-2-1-57-13 PDF Riigikohus 15.05.2013
Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.
Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kohtul tuleb hageja esiletoodud asjaolude alusel tema nõue kvalifitseerida ning seda pooltega arutada, st õiguslik kvalifikatsioon ei tohi tulla pooltele üllatuslikult
Õigussuhte saab kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse või teha muu teo teise isiku kasuks. Võlasuhe võib tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Kohtul tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
Olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11).
Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Kohtul tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
3-2-1-96-11 PDF Riigikohus 17.11.2011
Kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
Kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud, ning ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale edasi kaevati. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu otsuse põhjenduste aluseks olla hagis, kostja vastuväidetes ega apellatsioonkaebustes esitamata asjaolud Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.
Laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Laenulepingu võlakohustuse täitmise tõendamine on liigi- ja vormivaba. Võlgnik võib võla tasumist tõendada nii VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditega kui ka muude kirjalike dokumentidega ja tunnistajate ütlustega.
Võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Võlgnik peaks varustama end tõendiga kohustuse täitmise kohta. Võlgnik saab oma kohustuse täitmist tõendada üksnes TsK § 233 lg-s 3 märgitud tõenditega (tagastatud võladokument, pealdis võladokumendil või võlausaldaja allkiri).
3-2-1-76-11 PDF Riigikohus 19.10.2011
Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus hindama neid apellatsioonkaebuse väiteid, mida esimese astme kohus ei ole hinnanud.
Ostuhinna tasumise kokkuleppe märkimine müügilepingusse selliselt, et ostja tasub müüjale ostuhinna enne müügilepingu sõlmimist, on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi, millega saab võlgnik tõendada oma kohustuse täitmist. Sellise dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p 10 ja Riigikohtu 2. juuni 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud otsuse p 15).
3-2-1-137-09 PDF Riigikohus 17.12.2009
Ainuüksi see, et hinnakokkulepe ei vasta tegelikkusele, ei saa olla aluseks TsÜS § 89 kohaldamisele. Täitmise kviitungi tegelikkusele mittevastavusest ei piisa järelduse tegemiseks hinnakokkuleppe kohta. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal.
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-53-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-122-08.
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-135-02.
Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-39-08.
3-2-1-98-08 PDF Riigikohus 03.12.2008
Kriminaalasjas tehtav võimalik kohtulahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel kohustuslik, kuid on käsitatav ühe tõendina ja kohus peab kriminaalasjas tehtud kohtulahendi tõendina arvestamata jätmist põhjendama. Kui hageja tõendab muude tõenditega oma nõuet väiksemas ulatuses, kui hagis on nõutud, tuleb tema nõue tõendatud ulatuses ka rahuldada. Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas kasutada asjaolude tõendamiseks. Kuid kriminaalmenetluse käigus politsei poolt eeluurimisel koostatud süüdistatava ja tunnistaja ülekuulamise protokolli kasutamine on vastuolus TsMS § 251 lg-ga 2, mille kohaselt kohus võib tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega.
Kviitungiga saab võlgnik tõendada oma kohustuse täitmist ja see muudab tavalist tõendamiskoormust võlasuhtes.
3-2-1-39-08 PDF Riigikohus 02.06.2008
Asjaõiguslepingu sõlmimise ajal ei kehtinud AÕS § 119 lg 2, mille kohaselt oleks vorminõudeid järgimata tehtud kohustustehing muutunud kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse.
Juhul kui täitmise kohta on väljastatud kviitung, on võlausaldaja võimalused kohustuse täitmata jätmise tõendamise kohta piiratud. Muuhulgas võib pool kasutada TsMS §-s 268 sätestatud võimalust anda vande all ütlusi, samuti on tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et võlgniku sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud vaja müügilepingus nimetatud kinnistu ostmiseks.
Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist.
Pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Üksnes selle tõttu, et nt müügilepingut ei ole täidetud, ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks. Enne 01. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma pidi. Sama põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
Enne 01. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma pidi. Sama põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
3-2-1-146-07 PDF Riigikohus 18.02.2008
VÕS § 96 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt, kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud. Poolte tõendamiskoormise kindlaksmääramiseks tuleb kõigepealt tuvastada, kas võlgnik oli andnud laenukohustuse kohta välja võladokumendid ning kas võlausaldaja on need talle tagastanud. Nõudes kohustuse, mille kohta on koostatud võladokument, täitmist, peab võlausaldaja kohtule esitama võladokumendi. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et võladokumendid on võlgnikule tagastatud kohustuse täitmise tõttu.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json