/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-11-45657/146 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 02.04.2018
VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel tuleb eelkõige kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab lugeda selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Üürilepingu korral on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et üüripinna väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Üürihinna muutumine ainult 12% võrra ei ole käsitletav lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude olulise muutumisena, millega on kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine VÕS § 97 lg 1 mõttes. Seadusest ei tulene, et enne üürilepingu lõpetamist on vajalik alustada läbirääkimisi üürihinna vähendamiseks. VÕS § 97 lg 4 annab kahjustatud poolele võimaluse nõuda lepingu muutmist tagasiulatuvalt, kuid mitte varasena seisuga, kui alates kohustuste vahekorra muutumisest. Vähendatud üürihinna suurus ei saa sõltuda sellest, kas lepingupoolte vahel on enne toimunud läbirääkimisi üürihinna vähendamiseks või mitte. VÕS § 97 lg 4 seob lepingu tagasiulatuva muutmise kohustuste vahekorraga muutumisega, mitte aga ajahetkega, mil muudetakse teiste üürnike üürihindu. Kahjustatud poole õigus nõuda VÕS § 97 järgi lepingu muutmist ei ole ajaliselt piiratud, mistõttu ta ei kaota oma nõudeõigust ka siis, kui ta seda viivitamatult ei kasuta.
3-2-1-75-16 PDF Riigikohus 24.10.2016
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23) Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28) Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18) Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20) Reisikorraldaja ülesanne on teavitada reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4 p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks. (p 21) Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23) Vääramatu jõud võib mõjutada reisiteenuse osutamist VÕS § 879 lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei pea esinema korraga. (p 25) Turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu võib pidada VÕS § 879 lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. (p 27) Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28) Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31) Viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse kulutused on mõistlikud kulutused VÕS § 879 lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võib reisikorraldaja põhimõtteliselt nõuda. (p 33) Reisijate plaanipärasel toimetamisel sihtkohariiki tuleb reisijatel reisikorraldaja selleks tehtud kulutused hüvitada VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel. Kui sihtkohta lend toimub plaanipäraselt ning sel ajal puudub vääramatu jõu situatsioon, peab reisikorraldaja arvestama tavapärase majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta suudab lennukis välja müüa, st kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda reisijate arvust lennukis, mitte lennukikohtade arvust. (p 34) Reisikorraldaja saab nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus ulatuses. VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest (koostoimes VÕS § 879 lg 2 esimese lausega) järeldub, et vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist nõuda, kuid VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses. (p 37) Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata sellele pidada mõistlikeks VÕS § 879 lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena nõuda VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist. Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms. Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. (p 37)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
3-2-1-179-15 PDF Riigikohus 05.05.2016
Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluna saab käsitada poolte ootust, et majanduskeskkond püsib stabiilsena ning seetõttu on võimalik pooltel üürilepingut täita, s.o tegemist on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaoluga VÕS § 97 lg 1 tähenduses (vt müügilepingu kohta Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 15). Lepingupoolte kohustuste vahekorra olulist muutumist hinnates tuleb arvestada poolte kohustuste iseloomu. (p-d 34–35)
Üüri maksmise kohustuse rikkumisel ning üüri maksmata jätmisel peab üürnik arvestama, et üüri maksmata jätmisel ning lepingu ülesütlemisel jääb üürileandjal loodetud tulu saamata. Üürileandjale tekkiva kahju, st saamata jäänud tulu, hüvitatavust ei piira VÕS § 127 lg 2 mõttes see, kas tulu jääb saamata omanikul kaubanduskeskuse majandamise käigus või selle võõrandamisel. (p 30)
VÕS § 127 lg 3 mõttes ei ole tähendust, kas üürnik nägi üürilepingu sõlmimisel ette üüripindade võõrandamist. (p 30)
VÕS § 135 lg 2 järgi üürihindade vahele tuginedes abstraktselt arvutatud kahju hüvitamist ei saa üürileandja pärast kaubanduskeskuse võõrandamist nõuda. VÕS § 135 lg 2 ei ole iseenesest nõude alus. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei oleks üürileandjal olnud võimalik üüritulu teenida, sest tal puudus pärast omandiõiguse üleandmist võimalus vaidlusaluseid ruume kolmandate isikute valdusesse anda, st neid välja üürida. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei jää üürileandjal üürniku tõttu saamata üüritulu, st puudub üürniku põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes. (p 27)
VÕS § 135 lg 2 järgi üürihindade vahele tuginedes abstraktselt arvutatud kahju hüvitamist ei saa üürileandja pärast kaubanduskeskuse võõrandamist nõuda. VÕS § 135 lg 2 ei ole iseenesest nõude alus. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei oleks üürileandjal olnud võimalik üüritulu teenida, sest tal puudus pärast omandiõiguse üleandmist võimalus vaidlusaluseid ruume kolmandate isikute valdusesse anda, st neid välja üürida. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei jää üürileandjal üürniku tõttu saamata üüritulu, st puudub üürniku põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes. (p 27) Üüripinna võõrandamisel ei ole siiski välistatud, et üürileandja kahju, st saamata jäänud tulu võib avalduda ka muul viisil. Muuhulgas võib kaubanduskeskuses asuvate ruumide üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine mõjutada kaubanduskeskuse müügihinda. Ka siis kui müügihind seetõttu väheneb, on üürileandja jaoks tegemist saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes. Mõju keskuse müügihinnale sõltub siiski konkreetse ostja huvidest ja eesmärkidest. Kahju hüvitamist nõudva üürileandja kohustus on tõendada, kas ja millises ulatuses on üürilepingu lõpetamine kaubanduskeskuse hinda mõjutanud. (p 29) Kahju arvutamisel tuleb lähtuda eelkõige VÕS § 127 lg-st 1. Üürileandjal tuleb tõendada, et ta oleks keskuse müünud kallimalt, kui üürnik ei oleks lepingut rikkunud ning see oleks edasi kehtinud. Üürnik võib omakorda tõendada, et sellist tulu ei oleks hageja saanud teenida. Lisaks on kohtul kohustus vajadusel kohaldada VÕS § 139 lg-t 1. Müügihinna vähenemise tõttu väljamõistetav kahju ei saa olla siiski suurem kui VÕS § 135 lg 2 järgi arvutatud esialgse üürilepingu ning turuhinna vahe üürilepingu tähtaja lõpuni. (p 31) Üüri maksmise kohustuse rikkumisel ning üüri maksmata jätmisel peab üürnik arvestama, et üüri maksmata jätmisel ning lepingu ülesütlemisel jääb üürileandjal loodetud tulu saamata. Üürileandjale tekkiva kahju, st saamata jäänud tulu, hüvitatavust ei piira VÕS § 127 lg 2 mõttes see, kas tulu jääb saamata omanikul kaubanduskeskuse majandamise käigus või selle võõrandamisel. VÕS § 127 lg 3 mõttes ei ole tähendust, kas üürnik nägi üürilepingu sõlmimisel ette üüripindade võõrandamist. (p 30)
VÕS § 296 lg 1 ei ole kohaldatav olukorras, kus üürnik on üürilepingu kehtetult üles öelnud ning lõpetab üüripinna valdamise ja kasutamise. Sellisel juhul tuleb lähtuda VÕS § 296 lg-s 3 sätestatust. Tegemist on ajaga, mil üürnik ei saanud asja kasutada temast endast oleneval põhjusel, ning üürnikul tuleb maksta üüri ka selle aja eest. Üürileandja võib üürnikult nõuda üüri, arvates sellest maha kolmandatelt isikutelt saadud tasu ning kokkuhoitud kulud. (p 19) Ainuüksi uue üürilepingu sõlmimist ei saa pidada asja kasutamise takistuseks VÕS § 296 lg 1 tähenduses. Üürnik võib üüri maksmisest keelduda ainult juhul, kui üürnik ei saa ruume kasutada uute üürilepingute tõttu. See tähendab, et üürnikul on tahe ja kavatsus ruume kasutada, kuid seda takistavad kolmandad isikud (st uued üürnikud). Iseenesest ei ole välistatud, et üürileandja sõlmib samade ruumide üürimiseks mitu üürilepingut. Sellisel juhul tuleb üürileandjal aga tagada, et ta suudab kõiki lepinguid täita. Oma kohustuste täitmiseks võib üürileandja mõnes üürilepingus nt kokku leppida üüripinna vabastamises kiirendatud korras. Võimalik, et üürileandjal võib olla seetõttu ka kohustus nt leppetrahvi tasuda. Vastasel juhul on üürnikul, kes takistuse tõttu ruume kasutada ei saa, õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. (p 20)
3-2-1-101-15 PDF Riigikohus 23.02.2016
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, saab kohustatud vanem nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 10–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on muutunud. (p 11–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 11–15) Kui kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, saab vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. (p 16) Mõjuval põhjusel võib vanem ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. (p 17)
3-2-1-143-13 PDF Riigikohus 18.12.2013
Pärast lepingu ülesütlemist on võimalik lepingut VÕS § 97 lg 4 järgi muuta alates kohustuste vahekorra muutumisest kuni lepingu ülesütlemiseni. Lepingut ei ole VÕS § 97 alusel võimalik muuta edasiulatuvalt, kuna ülesütlemisele järgneva aja osas on lepingulised kohustused ülesütlemisega lõppenud (vt ka VÕS § 97 kohaldamise võimalikkuse kohta pärast lepingu ülesütlemist Riigikohtu 12. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12). (p 10) Kui lepingu muutmise nõue esitatakse VÕS § 97 alusel pärast seda, kui teine lepingupool on lepingu üles öelnud, siis sellises olukorras ei mõjuta lepingu tagasiulatuv muutmine lepingu ülesütlemise kehtivust. Vastupidine tulemus ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, arvestades seda, et VÕS § 97 alusel on võimalik lepingut muuta üksnes äärmiselt erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 11). (p 11)
3-2-1-136-11 PDF Riigikohus 21.12.2011
Kehtivaks taganemiseks VÕS § 97 alusel peavad olema täidetud nii taganemise formaalsed eeldused kui ka sisulised eeldused: • lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud pärast lepingu sõlmimist; • asjaolude muutumisega on kaasnenud poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud on suurenenud oluliselt või teiselt poolelt lepinguga saadava väärtus vähenenud oluliselt; • kahjustatud pool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda • kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada • asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud pool; • kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel; • asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise poole suhtes mõistlik. Vt VÕS § 97 kohaldamise eelduste kohta ka Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10; Riigikohtu 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 13). VÕS § 97 lg 5 võimaldab lepingust taganeda erandlikult. Nimetatud säte võimaldab lepingust taganeda vaid juhul, kui selle muutmine ei ole võimalik või ei oleks teise lepingupoole suhtes mõistlik. Viimasel juhul tähendab see, et teiselt poolelt ei saa eeldada muudetud lepingu täitmise jätkamist ja õigem on leping lõpetada.
Kehtivaks taganemiseks VÕS § 97 alusel peavad olema täidetud nii taganemise formaalsed eeldused kui ka sisulised eeldused: • lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud pärast lepingu sõlmimist; • asjaolude muutumisega on kaasnenud poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud on suurenenud oluliselt või teiselt poolelt lepinguga saadava väärtus vähenenud oluliselt; • kahjustatud pool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda • kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada • asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud pool; • kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel; • asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine võimalik või ei oleks see teise poole suhtes mõistlik. Vt VÕS § 97 kohaldamise eelduste kohta ka Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10; Riigikohtu 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 13). VÕS § 97 lg 5 võimaldab lepingust taganeda erandlikult. Nimetatud säte eelistab lepingu muutmist sellest taganemisele ning võimaldab lepingust taganeda vaid juhul, kui selle muutmine ei ole võimalik või ei oleks teise lepingupoole suhtes mõistlik. Viimasel juhul tähendab see, et teiselt poolelt ei saa eeldada muudetud lepingu täitmise jätkamist ja õigem on leping lõpetada. VÕS § 97 lg-st 5 tuleneva lepingust taganemise õiguse kindlakstegemiseks ei ole kohustuste vahekorra muutumise täpne ulatus iseenesest määrav. Piisab, kui tehakse kindlaks kohustuste vahekorra muutumise suurusjärk. VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel on vaja kohustuste väärtus võimalikult kohtulahendi tegemise aja seisuga kindlaks teha eelkõige kestvuslepingu puhul, kui seda tahetakse tulevikku suunatult muuta. Teiste lepingute, eelkõige täitmata müügilepingu puhul (vt ka otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 12) tuleb VÕS § 97 lg 1 järgse kohustuse muutumise ajana hinnata kokkulepitud täitmise aega, st lepingu muutmist võib nõuda või lepingust taganeda üksnes muudatuse tulemusena, mis on toimunud lepingu sõlmimise ja ettenähtud täitmise aja vahepeal. Lepingu ettenähtud ajal täitmata jätmine (s.o lepingu rikkumine) ei saa õigustada lepingu muutmist ega lepingust taganemist. Seega ei ole lepingu muutmise ega sellest taganemise õigust, kui asjaolud muutusid või poolte kohustuste vahekord muutus pärast lepingu täitmise, nt ostuhinna tasumise aega.
3-2-1-24-11 PDF Riigikohus 04.05.2011
Olukorras, kus võlgnik taotleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kohus ei vähenda viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 26. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. Olukorras, kus võlgnik taotleb viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kui rendi suurus on kokku lepitud kaubavoost mittesõltuva fikseeritud rendina, millele lisandub täiendav tasu sõltuvalt kaubavoost, siis kannab rentnik eelduslikult kaubavoo muutumise riisikot VÕS § 97 lg 2 p 3 järgi.
3-2-1-99-10 PDF Riigikohus 22.11.2010
Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 võib kohus hinnata mh kostja vande all antud seletust ja tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks, kui need on vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega.
Vt Riigikohtu 24. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14.
VÕS § 97 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10. Kui üks lepingupool on oma müügilepingujärgse kohustuse täitnud (andnud üle müüdud asja omandi), kuid teisele lepingupoolele on lepinguga antud võimalus tasuda ostuhind hiljem, ei välista VÕS § 97 eesmärk selle sätte kohaldamist. Samuti on müügilepingu korral lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas VÕS § 97 lg 1 tähenduses üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Kinnisasja väärtuse olulise muutumise korral on võimalik VÕS § 97 kohaldada. VÕS § 97 kohaldamisel kinnisvara müügilepingu puhul, tuleks analüüsida ka seda, kas Eestis toimunud kinnisvarahindade languse tingis vaid Ameerika Ühendriikide pangandusest alguse saanud kriis või oli kinnisvarahindade langus vähemalt osaliselt tingitud ka Eestis tegutsevate krediidiasutuste laenupoliitikast, mis soodustas küllaltki madalate nõudmiste esitamist laenusoovijatele ja seega nn kinnisvaramulli tekkimist. Kui kinnisvarahindade langus oli tingitud ka Eesti sisemistest majandustingimustest, siis on suurem tõenäosus, et ostja võis mõistlikult võttes arvata, et kinnisvarahinnad võivad langeda ning seega asjaolud võivad muutuda (VÕS § 97 lg 2 p 1).
3-2-1-76-10 PDF Riigikohus 26.10.2010
VÕS § 97 annab kahjustatud lepingupoolele eelkõige õiguse nõuda lepingu muutmist. Seega peab kahjustatud lepingupool esitama hagi, milles nõuab lepingutingimuste muutmist. VÕS § 97 lg-s 1 nimetatud "lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud" hulka saab lugeda ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Seega ei kuulu lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka üldjuhul ühe lepingupoole ootused, kui need ei ole teisele poolele teatavaks tehtud ja teine pool ei ole neid teadmiseks võtnud või pidanud neid hea usu põhimõttest lähtuvalt teadma. VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel tuleb seetõttu alati kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Kui muutunud asjaolud ei kuulunud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole võimalik VÕS § 97 kohaldada. VÕS § 97 lg 1 võimaldab esitada lepingu muutmise nõude vaid siis, kui lepingupoolte kohustuste vahekord on oluliselt muutunud. Lisaks kohustuste vahekorra olulisele muutumisele peavad esinema kõik VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud alused. Viidatud regulatsioonidest on võimalik teha ühene järeldus, et seadusandja tahe on olnud võimaldada VÕS § 97 kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel. Vastasel korral muutuks tehinguline õiguskäive väga ebakindlaks. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude määramisel ei saa üldjuhul lähtuda ühe lepingupoole ootustest. Müügilepingu korral on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et müüdava asja väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Kinnisasja väärtuse olulise muutumise korral on iseenesest võimalik VÕS § 97 kohaldada. Õiglase otsuse tegemiseks ja teiste TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tuleb kinnisasja muutunud väärtust hinnata poolte esitatud tõendite alusel võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kõikidel juhtudel ei ole siiski vaja kohtule esitada esmalt lepingu muutmise nõuet. Võimalik on esitada lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise avaldus ja nõuda lepingu tagasitäitmist. Kolleegium märgib, et nagu lepingu tühistamise avaldus (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 35) nii võib ka lepingust taganemise avaldus sisalduda hagiavalduses. Sellise hagi esitamine on põhjendatud siis, kui kahjustatud lepingupool leiab, et lepingut muuta ei ole objektiivselt võimalik. Samuti võib sellise hagi esitada nt siis, kui teine lepingupool on väitnud, et lepingu muutmine poleks tema suhtes mõistlik (VÕS § 97 lg 5). Kohus ei saa rahuldada lepingu lõppemise tuvastamise ja tagasitäitmise hagi, ilma et ta tuvastaks lepingu muutmise võimatuse või muutmise ebamõistlikkuse teise lepingupoole suhtes. Kuna lepingust taganemine või selle ülesütlemine VÕS § 97 lg 5 järgi eeldab ka sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud aluste olemasolu, siis ei teki lepingu tagasitäitmise kohustust üksnes taganemisavalduse esitamisest.
Pooltevaheline riskijaotus (VÕS § 97 lg 2 p 3) ei pea tulenema konkreetsest õigusnormist, vaid lepingu iseloomust, selle sõlmimise asjaoludest, sisust ja seaduse mõttest. Sarnaselt hinnatakse nt eksimuse riisikot TsÜS § 92 lg-s 5.
3-2-1-28-06 PDF Riigikohus 18.04.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-111-98.
Üürilepingus, sh eluruumi tähtajalises üürilepingus kokku lepitud üüri suurust on võimalik ühe või teise poole nõudel muuta ka vastavalt VÕS §-le 97.
Vastavalt VÕS §-le 300 on tähtajalise üürilepingu puhul üüri tõstmine võimalik vaid juhul, kui tagastatud elamu üürnik ja üürileandja on üüri tõstmises või tõstmise alustes kokku leppinud. Vastav kokkulepe kehtib vaid juhul, kui üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga, üür tõuseb mitte rohkem kui kord aastas ja üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud. Seetõttu ei too üüri piirmäärade kaotamine tähtajalise lepingu puhul kaasa märkimisväärseid muutusi üürnike ja üürileandja suhetes.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json