3-2-1-93-16
|
Riigikohus |
26.10.2016 |
|
Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt struktureeritud ja liigendatud (mh nt punktide ja alapunktide abil) ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul. (p 18)
Ringkonnakohtule pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega esitatud haginõude alternatiivne arvutusmetoodika on TsMS § 634 lg 2 alusel käsitatav väitena õiguse tõlgendamise kohta, kui sellega ei muudeta hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. (p 15)
Tagajärg, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt intressi, on kehtiv ka võlakirjaemissiooni korral, mil emitent kui võlasuhtes kohustatud isik võtab kohustuse maksta võlakirjade omanikele võlakirjadelt intressi. (p 15)
|
| 3-2-1-47-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus lähtub sellest, et kui võlgnikul pole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, on haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel). (p 11)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
|
| 3-2-1-141-12
|
Riigikohus |
26.11.2012 |
|
Kolleegium on 29. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
|
| 3-2-1-94-12
|
Riigikohus |
03.10.2012 |
|
Kostja on TsMS § 205 lg 2 teise lause järgi isik, kelle vastu hagi on esitatud. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja II ei olegi kostjaks, kui tema vastu on esitatud konkreetsed haginõuded. Kui haginõuded kostja II vastu on lubamatud või edulootuseta, tuleb need jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 22)
Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1 ja 3 ei või ringkonnakohus üldjuhul tugineda asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus ei ole esitatud, kindlasti aga mitte asjaoludele, mida hagi alusena ei ole üldse esitatud. (p 36)
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). (p 37)
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna ja need kuuluvad tõendamisesemesse, mitte aga õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 36)
Hagimenetluse esemeks ei saa TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt olla menetluskulude väljamõistmine (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Selliselt ei ole hageja pöördunud kostja vastu kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (vt TsMS § 3 lg 1).
Selline haginõue tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev sellist asja hagimenetluses lahendama. (p 18)
Olukorras, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist avastab, et tegelikult tuleks esitatud asjaolusid asja lahendamisel hinnata oluliselt erinevalt seni esiletoodust ja arutatust, on võimalik TsMS § 437 p 1 alusel menetlus uuendada ja anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka uued tõendid. (p 38)
Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Õiguslikult on võimatu viivisenõue, mis tuleneb viivitamisest võlgnikule raha maksmiseks juhise andmisega. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid juhise andmine, olgu ka raha ülekandmiseks, ei ole rahaline kohustus selle sätte mõttes. Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
Kui võlgnikult nõuavad sama raha maksmist võlausaldajatena erinevad isikud, saab kohtuvaidluste vältimiseks mh VÕS § 120 lg 1 järgi vaidlusaluse raha hoiustada notari juures. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamisel loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et kohustus on hoiustamisega täidetud hoiustamise ajal. Tagasivõtmise õigusega hoiustamisel võib võlgnik raha maksmise nõudele esitada VÕS § 122 lg 2 järgi hoiustamise vastuväite. (p 27)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
TsMS § 373 lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu. Kui kostja I esitab selle lisaks ka tema kaaskostjana menetluses osalenud kostja II vastu, siis selline kostja I esitatud hagi menetlemine vastuhagina ei ole lubatav TsMS § 373 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12, p 14). (p 20)
|
| 3-2-1-153-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.
Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.
Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
|
| 3-2-1-42-09
|
Riigikohus |
28.04.2009 |
|
Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1- 54-08. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.
VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
PankrS § 107 ei keela taotleda nõude tunnustamist väiksemas ulatuses, kui võlausaldaja oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekule. Kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.
|
| 3-2-1-89-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus.
Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.
Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas.
TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.
|
| 3-2-1-75-08
|
Riigikohus |
14.10.2008 |
|
TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või ka ringkonnakohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
VÕS § 94 ei ole kahju suuruse kindlakstegemisel kohaldatav. VÕS § 94 lg 1 sätestab üksnes intressimäära juhuks, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi ja seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teist intressimäära.
TsMS § 391 reguleerib hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist kohtumenetluse poolte vahel ja ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei olnud selles menetluses pooleks.
Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sellest sättest tulenevalt tuleb hinnata, kas isiku tegevus takistas väidetavalt aktsiate müügilepingute sõlmimist või täitmist ja sealtkaudu raha saamist ja intressitulu teenimist ning kas selline kahju on hõlmatud rikutud lepinguvälise kohustuse eesmärgiga.
VÕS § 128 lg-s 4 mõistes võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
VÕS § 127 lg-le 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sellest sättest tulenevalt tuleb hinnata, kas isiku tegevus takistas väidetavalt aktsiate müügilepingute sõlmimist või täitmist ja sealtkaudu raha saamist ja intressitulu teenimist ning kas selline kahju on hõlmatud rikutud lepinguvälise kohustuse eesmärgiga.
TsMS § 391 reguleerib hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist kohtumenetluse poolte vahel ja ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei olnud selles menetluses pooleks. TsMS § 391 eesmärk on hüvitada muu hulgas teisele poolele hagi tagamist taotlenud poole tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Menetlusosaliseks mitteoleval isikul on võimalik täitemenetluse seadustiku § 222 lg-te 1 ja 3 kohaselt esitada sissenõudja ja võlgniku vastu hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. Kui isikule kuuluv asi pole arestitud, kuid keelatud on teha sellega toiminguid ja tehinguid, siis taotleb isik temale kuuluva asja vabastamist kasutus- ja käsutuskeelu alt. Sellise hagi rahuldamisel tühistab kohus toimingute ja tehingute tegemise keelu.
|
| 3-2-1-54-08
|
Riigikohus |
16.06.2008 |
|
Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist.
VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea võlgnik intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda intressi (VÕS §-s 94 sätestatud suuruses) asemel viivist (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses). Erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist.
Ka käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitiskohustuse täitmata jätmise korral peab soodustatu maksma asjaajajale viivist VÕS § 113 järgi.
Ka käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitiskohustuse täitmata jätmise korral peab soodustatu maksma asjaajajale viivist VÕS § 113 järgi.
VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea võlgnik intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda intressi (VÕS §-s 94 sätestatud suuruses) asemel viivist (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses). Erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist.
Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist.
VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea võlgnik intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda intressi (VÕS §-s 94 sätestatud suuruses) asemel viivist (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses). Erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist.
|
| 3-2-1-137-06
|
Riigikohus |
29.01.2007 |
|
Kui laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus.
Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kuid see võib olla aluseks näiteks põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel.
|
| 3-2-1-29-04
|
Riigikohus |
31.03.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-04.
Kui kohtumenetluses väidetakse, et laenuintress on heade kommetega vastuolus, siis tuleb kindlaks teha tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja sunnitus teha selline tehing raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning sellise olukorra ärakasutamine teise poole poolt (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 74). Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-02.
Ka enne 01.07.2002 tehtud tehingute korral võib tsiviilseaduse mõttest tulenevalt eeldada laenulepingu tasulisust, kui pooled on sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses.
|
| 3-2-1-108-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ja millest lähtuva intressiarvestusega ta laenu annab ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära (käitus liigkasuvõtjalikult laenulepingu intressi või viivist kehtestades).
TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles.
Kui viivis ületab ilmselgelt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. TsK § 194 annab kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada.
Pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
|
| 3-2-1-80-02
|
Riigikohus |
16.10.2002 |
|
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku.
Kuigi hagiavaldusele lisatud volikirja järgi oli esindaja volitus istungi toimumise ajaks, kus ta osales, lõppenud, võib esindamise lugeda kehtivaks TsÜS § 103 lg-st 2 tulenevalt.
TsÜS § 74 alusel tehingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul.
Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise ning on kohaldatav juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS-i nimetatud §-dega. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Leping sõlmiti hageja elukohas, järelikult oli kostja hageja elukohast teadlik. Seega, kui täitmise koht ei olnud kindlaks määratud, tuli rahaline kohustis TsK § 179 lg 2 p 2 kohaselt täita kreeditori elukohas. Ka rahasumma deponeerimist loeti TsK § 181 järgi kohustuse täitmiseks.
Laenulepingus sätestatavas intressimääras lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku ning seadus siin kitsendusi ei tee. 60 %-line aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel küll ebaproportsionaalne, kuid intresside kindlat ülempiiri ei ole siiski võimalik kindlaks määrata.
|
Facebook
X.com