/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-8579/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Vt hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapaneku kohta Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17, 21 ja 22) (p 24-26) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
Raha hoiustamisega notari juures saab võlgnik VÕS § 120 lg 1 järgi kohustuse täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral, samuti juhul, kui võlgnik ei tea ega peagi teadma, kes on võlausaldaja. Lisaks saab raha hoiustada notari juures NotS § 35 lg-te 1 ja 2 alusel notari ametitoiminguna. (p 28) Lisaks võlgnikule saab tema kohustuse VÕS § 78 eeldustel hoiustamisega täita ka kolmas isik, mh kinnistu omanik, kelle huvi maksmise vastu on täita hüpoteegiga tagatud kohustus ja vabaneda seeläbi hüpoteegist. (p 29) Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 22). Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse VÕS § 122 lg 1 teise lause järgi kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. (p 30) Vt VÕS § 122 ja 123 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-13, p 12 ja 14). (p 31) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
2-15-3965/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.04.2018
VÕS § 116 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116 mõttes või mitte. (p 14)
Nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises. (p 14) Kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani. (p 15) Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel. (p 28) Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1, tuleb hagejal selgitada ja tõendada, millistel tingimustel notar hoiustatud rahasumma tagastab ning kas selleks on vaja ka kostja tahteavaldust või mitte. Kui hoiustatud raha kättesaamiseks on vajalik kostja tahteavaldus, võib kostja keeldumine hoiustatud raha kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 29)
Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (p 31)
3-2-1-34-16 PDF Riigikohus 01.06.2016
Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31) Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
Tahteavalduse asendamist tuleks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause järgi hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga. (p 18)
Tagasivõtmise õiguseta hoiustamine loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause kehtivaks üksnes juhul, kui see oli VÕS § 76 lg 3 järgi nõuetekohane. Võlgnik ei vabane raha hoiustamisega kohustuse täitmisest võlausaldaja ees, keda ta raha saamiseks võimaliku õigustatud isikuna hoiustamisel ei nimetanud. (p 20, 22) Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31)
Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
3-2-1-130-13 PDF Riigikohus 19.03.2014
Tagasivõtmatu hoiustamise korral võib kõne alla tulla VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine analoogia korras. NotS § 35 lg 3 ei välista VÕS § 122 ja § 123 kohaldamist ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS § 122 ja § 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel. (p 12)
3-2-1-94-12 PDF Riigikohus 03.10.2012
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna ja need kuuluvad tõendamisesemesse, mitte aga õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 36)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
TsMS § 373 lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu. Kui kostja I esitab selle lisaks ka tema kaaskostjana menetluses osalenud kostja II vastu, siis selline kostja I esitatud hagi menetlemine vastuhagina ei ole lubatav TsMS § 373 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12, p 14). (p 20)
Hagimenetluse esemeks ei saa TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt olla menetluskulude väljamõistmine (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Selliselt ei ole hageja pöördunud kostja vastu kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (vt TsMS § 3 lg 1). Selline haginõue tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev sellist asja hagimenetluses lahendama. (p 18)
Olukorras, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist avastab, et tegelikult tuleks esitatud asjaolusid asja lahendamisel hinnata oluliselt erinevalt seni esiletoodust ja arutatust, on võimalik TsMS § 437 p 1 alusel menetlus uuendada ja anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka uued tõendid. (p 38)
Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1 ja 3 ei või ringkonnakohus üldjuhul tugineda asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus ei ole esitatud, kindlasti aga mitte asjaoludele, mida hagi alusena ei ole üldse esitatud. (p 36) Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). (p 37)
Kostja on TsMS § 205 lg 2 teise lause järgi isik, kelle vastu hagi on esitatud. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja II ei olegi kostjaks, kui tema vastu on esitatud konkreetsed haginõuded. Kui haginõuded kostja II vastu on lubamatud või edulootuseta, tuleb need jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 22)
Õiguslikult on võimatu viivisenõue, mis tuleneb viivitamisest võlgnikule raha maksmiseks juhise andmisega. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid juhise andmine, olgu ka raha ülekandmiseks, ei ole rahaline kohustus selle sätte mõttes. Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28) Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
Kui võlgnikult nõuavad sama raha maksmist võlausaldajatena erinevad isikud, saab kohtuvaidluste vältimiseks mh VÕS § 120 lg 1 järgi vaidlusaluse raha hoiustada notari juures. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamisel loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et kohustus on hoiustamisega täidetud hoiustamise ajal. Tagasivõtmise õigusega hoiustamisel võib võlgnik raha maksmise nõudele esitada VÕS § 122 lg 2 järgi hoiustamise vastuväite. (p 27)
Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
3-2-1-67-09 PDF Riigikohus 25.06.2009
VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.
VÕS § 116 lg 3 kohaldamisel on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 118 sätestab juhtumid, millal taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda. Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).
VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Samuti kehtestab VÕS § 196 lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi. Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).
VÕS § 119 lg 1 reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu.
VÕS §637 lg-te 3 ja 4 järgi on töövõtjal õigus nõuda tasu töö valmimisel või kokkuleppe kohaselt töö vastuvõtmisel. Töövõtja õigus nõuda tasu ei sõltu sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega või mitte. VÕS § 655 ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest. VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtja õiguse saada kokkulepitud tasu juhul, kui tellija ütleb lepingu üles: töövõtjale tuleb sel juhul maksta kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvata töövõtja poolt ülesütlemise tõttu säästetud kulutused. Ka tuleneb VÕS § 655 lg-st 2, et eeltoodut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Ainuüksi töö ositi üleandmisest ei saa teha järeldust, et ka maksmises oli kokku lepitud ositi. Nii tuleneb VÕS § 637 lg 4 teisest lausest, et iga osa eest tuleb tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel vaid juhul, kui pooltel on kokkulepe nii töö ositi üleandmise kui ka hinna ositi määramise kohta.
Töö lepingutingimustele mittevastavust ei saa samastada töö tähtajaks tegemata jätmisega. Tulenevalt VÕS § 641 lg-st 2 ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine).
Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping.
3-2-1-30-09 PDF Riigikohus 07.04.2009
Analoogselt vallasasja müügile VÕS § 125 järgi võib võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral müüa kinnisasja juhul, kui seda ei ole võimalik hoiustada. VÕS § 125 lg 1 p 1 kohaselt võib võlgnik asja müüa, kui selle üleandmine võlausaldajale ei ole võimalik seetõttu, et asja ei saa hoiustada selle olemuse või hoiustamiseks mõistliku võimaluse puudumise tõttu. Praegusel juhul oli korteriomandi võõrandamine vajalik elamuühistu likvideerimise lõpuleviimiseks. TsÜS § 41 lg 4 ja MTÜS § 45 lg 2 sätestavad elamuühistu likvideerijate kohustuse rahuldada võlausaldajate nõuded ja müüa vara. Seega ei olnud korteriomandit võimalik hoiustada.
AÕS § 65 lg 1 alusel kannet muuta soovival isikul on õigus esitada hagi tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 järgi ilma, et ta esitaks hagi kande aluseks oleva asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, siis tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas. Kinnistusraamatu kanne võib olla ebaõige ka siis, kui see on tehtud kehtiva asjaõiguslepingu alusel.
Vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel korteriomandina kantakse kinnistusraamatusse omanikuna EES § 211 ja § 214 lg 5 järgi isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Olukorras, kus vallasasjast korteri omandit ei olnud võimalik üle anda korterivaldaja omandisse, oli korteriomandi kandmine kinnistusraamatusse elamuühistu nimele põhjendatud, sest vastasel juhul oleks olnud takistatud maa erastamise lõpuleviimine. Lisaks elamuühistu kohustusele anda valdaja omandisse korter vallasasjana EES § 219 lg 4 järgi, on elamuühistul ka kohustus anda korterivaldaja korteriomand, kui korterivaldajale ei õnnestunud üle anda korteri kui vallasasja omandit.
3-2-1-69-08 PDF Riigikohus 15.10.2008
Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust.
Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust. Eri perioodil tuleb võlgnevusele kohaldada sel ajavahemikul kehtivat viivisemäära. Seadusjärgne viivise arvestus peab ka seadusele vastama. Seadusjärgse viivise arvestamiseks on lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, võlausaldajal võimalik sellele tuginedes nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Kuid siingi on seaduse eri redaktsioonide tõttu erisusi eri ajavahemike kaupa. Kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt.
Lepingu täitmise tähtaja pikendamisel kokkuleppel ei ole kohustuse täitmist nõudval isikul üldse õigust selle aja eest, mille võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati, leppetrahvi nõuda. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista VÕS § 114 lg 2 kohaselt kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest.
Teise poole kohustuse täitmiseks temaga vajaliku koostöö tegemata jätmist saab hinnata ka võlausaldaja vastuvõtuviivitusena VÕS § 119 lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on sama paragrahvi 2. lõike kohaselt mh see, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
3-2-1-122-06 PDF Riigikohus 07.02.2007
Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 652 lg-s 4 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud alused.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe menetlusosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud.
Lõpplao teatamata jätmisega rikkus ostja pooltevahelist lepingut ning VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust. Kuna tõendatud on, et ostja ei teatanud müüjale lõppladu, ei omagi asjas tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest müüjal puudus võimalus kaupa üle anda.
VÕS § 125 lg 3 eesmärgiks ongi reguleerida võlgniku kohustust võlgnetav asi müüa, et sellega vabastada ennast kohustuse täitmisest võlausaldaja ees ning vältida viivitusse sattumist. Lõpplao teatamata jätmisega rikkus ostja pooltevahelist lepingut ning VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust. Kuna tõendatud on, et ostja ei teatanud müüjale lõppladu, ei omagi asjas tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest müüjal puudus võimalus kaupa üle anda.
Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega.
3-2-1-51-06 PDF Riigikohus 16.05.2006
Kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus.
Asjaolu, et kindlustusandja ei ole õigeaegselt väljastanud poliisi või kindlustusvõtja ei ole tähtaegselt tasunud kindlustusmakset, ei too iseenesest kaasa liikluskindlustuse tavalepingu lõppemist.
VÕS § 119 lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
VÕS §-de 457 ja 458 näol on tegemist imperatiivsete normidega, mille eesmärk on kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse ning millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Kuid nende sätete rakendamisel tuleb järgida ka VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json