2-22-139256/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.07.2024 |
|
Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. (p 14.2)
Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. (p 14.2)
|
2-22-11970/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.07.2024 |
|
Äriühing on oma olemuselt ettevõtja (ÄS § 1 lg 1). (p 12)
Oma eesmärkidest tulenevalt tegutseb äriühing üldjuhul alati majandustegevuses. (p 12)
Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et äriühing sõlmib tehinguid, mis ei ole seotud tema majandustegevusega, kuid sellist asjaolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama sellele tuginev isik. (p 12)
Et lugeda leping sõlmituks majandus- või kutsetegevuses, ei pea see tingimata olema suunatud vahetult tulu juurde teenimiseks. Selliselt võib majandus- või kutsetegevuses olla sõlmitud ka leping, millega laenuandja nõustub pikendama maksegraafikut või loobuda võlgnikult osa sissenõutavaks muutunud raha nõudmisest. Seega ei saa üksnes asjaolust, et tehing ei toonud vahetult kaasa tulu, järeldada, et see ei ole tehtud majandus- või kutsetegevuses. (p 12)
Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et äriühing sõlmib tehinguid, mis ei ole seotud tema majandustegevusega, kuid sellist asjaolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama sellele tuginev isik. (p 12)
Vt RKTKm nr 2-21-13098/50, p 12; RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 13)
Ekslik on arusaam, et „krediidiandja“ VÕS 402 lg 1 mõttes on üksnes selline isik, keda saaks tema tunnuste kaudu iseloomustada kui krediidiandjat, ehk et ta oleks olemuselt krediidi- või finantseerimisasutus. Krediidiandja on VÕS § 401 lg-s 1 sisalduva definitsiooni järgi isik, kes kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma. (p 14)
Kui äriühing sõlmib tarbijaga lepingu, millega annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või esimest korda. Määrav on see, kas laenu või krediiti anti tarbijale ja kas laenu või krediiti andis isik, kes tegutseb majandus- või kutsetegevuses, milles äriühingud eelduslikult tegutsevad. (p 15)
Ei ole välistatud, et laenu või krediiti andev füüsiline isik tegutseb majandus- või kutsetegevuses, mille tulemusena on tema sõlmitud laenu- või krediidilepingud kvalifitseeritavad tarbijakrediidilepinguteks. (p 15)
|
2-21-16508/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.06.2024 |
|
Vt RKTKo nr 2-15-1663/127, p 20. (p 11)
Vt RKTKo nr 3-2-1-23-16, p 11. (p 12)
Võlasuhte lõppemine kohase täitmise korral tähendab VÕS § 186 p 1 järgi seda, et võlasuhte pooled ei saa nõuda kohustuse veelkordset täitmist, mitte seda, et tehtud soorituse alus langeks tagasiulatuvalt ära. (p 13)
Kui sooritus tehakse lepingu alusel, saab selle õiguslik alus puududa esmajoones vaid juhul, kui leping on tühine, ja ära langeda, kui leping on tühistatud. Ka lepingu lõppemine, olgu kokkuleppel või tähtaja möödumise tõttu või ka taganemise või ülesütlemisega, ei võta tehtud soorituselt õiguslikku alust ega anna põhjust kohaldada alusetu rikastumise väljanõudmise sätteid (RKTKo nr 2-17-280/31, p 18; RKTKo nr 3-2-1-62-08, p 9). (p 14)
VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. (p 16)
VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Seejuures on lepingu olemus üldjoontes tuletatav võlaõigusseaduse eriosas lepinguliikide kohta sätestatust. (p 17)
Tagasivõitmise hagi esitamise otstarbekuse hindamine, nagu ka hagi esitamine, on PankrS § 118 lg 1 teisest lausest tulenevalt halduri pädevuses, kes peab tulenevalt oma ülesannetest mh tagama seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse (PankrS § 55 lg 1). PankrS § 55 lg 2 järgi peab haldur täitma oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Pankrotivara, mille moodustamine on tulenevalt PankrS § 55 lg 3 p-st 1 halduri korraldada, moodustub mh tagasivõitmise tulemusena (PankrS § 108 lg 2). (p 18)
Halduril on mh kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. (p 18)
|
2-22-10417/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.06.2024 |
|
Olukorras, mil hagi alusena on tuginetud poolte kokkuleppele, peavad kohtud andma esmalt hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist üldjuhul nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Kahju hüvitamist saaks lepingurikkumise korral VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt erandina nõuda vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju. (p 20)
Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p-d 1 ja 4). Kui hinnakokkulepe on tüüptingimus, siis tuleb seda tõlgendada VÕS § 39 lg 1 kohaselt nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. (p 21)
VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Sellele vastab olemuslikult poolte kokkulepe, millega ei lepitud kokku kindlas hinnas, vaid jäeti see õigusaktidega reguleerida. (p 22)
Vt RKTKo nr 2-17-1937/52, p 15. (p 25)
|
2-23-116386/18
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.06.2024 |
|
Kui kohus on tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust. Kui võlatunnistusele tuginev pool ei ole tõendanud vastupidist, tuleb eeldada, et võlatunnistuse alussuhte poolteks on võlatunnistuse pooled. (p 14)
Kohus peab võlatunnistuse kehtivuse hindamisel esmalt kontrollima võlatunnistuse kooskõla seadusest tulenevate imperatiivsete normidega ning seejärel kontrollima, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad. (p-d 14.1–14.2)
Olukorras, kus võlatunnistuse on esitanud majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, võlatunnistuse kohaselt on tarbijale antud laenu ning ta on kohustatud tasuma laenu eest ka intressi, on eelduslikult tarbija ja võlatunnistusele tugineja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping. (p-d 14–14.1.1)
|
2-21-5364/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2024 |
|
Kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Dokumendi õigusliku siduvuse puhul on määravaks poolte tegelik tahe, mitte dokumendil lasuvate allkirjade arv. Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega. Alles siis, kui on tuvastatud poolte tahe sõlmida õiguslikult siduv võlatunnistus, saab kohus võtta seisukoha võlatunnistuse liigi osas (p-d 11–13 ja 16)
Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut abstraktset kohustust, vaid reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on pooltevaheline õigussuhe nende jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada. (p-d 15 ja 15.1)
Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus, kuid välistatud ei ole, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus. Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik võlatunnistust andes loobunud ei ole (vt ka RKTKo nr 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4). (p-d 15.2 ja 15.3)
Kui konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei pea hageja võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse, siis deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi sellest ei piisa. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest vastuväidetest loobumist järeldada. (p 15.4)
|
2-21-13098/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.11.2023 |
|
Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17)
Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18)
Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 4034 lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 4034 lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19)
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20)
Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21)
VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23)
Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24)
Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25)
Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26)
Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27)
Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13)
Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13)
Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13)
RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26)
Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26)
Vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16 ja selle alapunktid. (p 26)
Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 1001 lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31)
Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 1001 lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 1003 lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32)
Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33)
Vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13. (p 34)
|
2-20-2851/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2023 |
|
Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. (p 10)
AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. (p 10)
AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. Vältimaks sellelaadsete tagatisraha kokkulepete tühisust saab enampakkumise korraldaja kaasata enampakkumise korraldamisse notari. Näiteks on võimalik enampakkumise kutses informeerida pakkujaid, et ostupakkumus tuleb teha notariaalselt tõestatud vormis ning ka müüja saab nõustumuse anda või teha uue pakkumuse notariaalselt tõestatud vormis. (p-d 10 ja 11)
|
2-22-7114/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.10.2023 |
|
Tänu VÕS § 14 dispositiivsele iseloomule võivad pooled ka lepingueelsete kohustuste puhul omavahel täpsemalt kokku leppida nii nende kohustuste konkreetsemas sisus kui ka nende rikkumisega kaasnevates tagajärgedes. Samas ei tulene lepingueelsetest läbirääkimistest pooltele soorituskohustusi, eelkõige ei teki pooltel kohustust saavutada kokkulepe. Seetõttu ei saa lepingueelsete läbirääkimiste katkemist iseenesest pidada lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumiseks ka juhul, kui leping jääb sõlmimata ühest läbirääkimistel osalenud poolest tulenevatel põhjustel. Rikkumisest saaks kõnealuses kontekstis rääkida nt läbirääkimiste pahauskse pidamise või katkestamise puhul, kus osalenud poolel ei olnud tegelikult algusest peale tõsist kavatsust kavandatud lepingut sõlmida ega täita. (p 11)
Kuna kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, tuleb ka kinnisasja müügi eelleping VÕS § 33 lg 2 järgi sõlmida samas vormis. Juhul kui pooled ei ole notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppeid sõlminud, ei saa rääkida ka kinnisasja müügi eellepingust VÕS § 33 tähenduses. (p 12)
Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Pooled ei saa vorminõudest vabaneda seeläbi, et nimetavad kokkulepet lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva vastutuse täiendavaks reguleerimiseks. (p 12)
Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, mistõttu ei too ka vormivabalt korraldatud enampakkumine kinnisasja müügiks kõrgeima hinna saamise eesmärgil kaasa õiguslikult siduva (VÕS § 8 lg 2) lepingusuhte tekkimist VÕS § 10 järgi. Olukorda ei muuda ka see, kui pooled lepivad lihtkirjalikus vormis peetud enampakkumise tulemusena sisuliselt kokku kinnisasja müügi olulistes tingimustes. (p-d 12 ja 13)
Kinnisasja müügilepingu sõlmimata jäämise puhuks ettenähtud leppetrahv, mis on mõeldud kohalduma peamiselt olukorras, kus ostja on rikkunud enda antud lubadust osta kinnisasi kokkulepitud tingimustel, peab niisugust leppetrahvi tasuma kohustav kokkulepe olema sõlmitud AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalselt tõestatud vormis. (p 15)
|
2-21-7989/94
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.10.2023 |
|
Ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu puhul on olemuslikult tegemist maaklerilepinguga VÕS § 658 lg 1 mõttes. Vahendatavaks tehinguks on finantseerimisleping. (p 14)
Üldjuhul on maakleril õigus maakleritasule, kui maaklerilepingu eesmärk on saavutatud, st vahendatud leping on sõlmitud (VÕS § 664 lg 1). Samas on VÕS § 664 lg 1 dispositiivne norm, mistõttu võivad pooled kokku leppida maakleritasu maksmises ka siis, kui vahendatud lepingut ei ole sõlmitud, kuid maakler on oma kohustuse täitnud ning sobiva kolmanda isikuga lepingut käsunditäitja jaoks vahendanud. Kohtumenetluses tuleb maakleril tõendada, et maakleritasu maksmise tingimused on täidetud, sh kokkuleppe sõlmimine maakleritasu maksmiseks enne vahendatud lepingu sõlmimist. (p 15)
Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Sõltumata sellest, kas pooled nimetavad lepingus kokkulepitud raha maksmise kohustust tasuks, leppetrahviks või muuks, tuleb kohtul õigussuhte kvalifitseerimisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg-d 1 ja 4). (p 17)
Leppetrahv VÕS § 158 lg 1 mõttes on olemuslikult seotud lepingu rikkumisega, millele vastab kohustust rikkunud lepingupoole kohustus maksta lepingus määratud rahasumma. Ainult sellisele rikkumisega seotud kokkuleppele kohaldatakse leppetrahvi regulatsiooni, sh leppetrahvi nõudmisest teatamise kohustust (VÕS § 159 lg 2). Kui tegemist on muu tasuga, siis ei ole leppetrahvinõudele kohalduvad sätted asjakohased. (p 17)
See, kas vaidlusalune kiri on VÕS § 159 lg 2 mõttes teade leppetrahvi nõudmise kohta, tuleb välja selgitada vastavalt tahteavalduse tõlgendamise reeglitele. Iseenesest ei eelda VÕS § 159 lg 2 mõttes leppetrahvi nõudmisest teatamine, et teade sisaldaks sõna leppetrahv või viitaks leppetrahvi reguleerivale lepingu punktile. Kohtul tuleb hinnata, kas lepingut rikkunud pool või mõistlik isik tema asemel vähemalt oleks pidanud aru saama, et konkreetse tahteavaldusega teatab õigustatud pool oma kavatsusest nõuda lepingus rikkumise puhuks kokku lepitud rahasummat (VÕS § 158 lg 1). (p 20)
|
2-20-14179/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.06.2023 |
|
Kaudselt väljendatud kohustust sõlmida kinnisasja omandamisele suunatud leping võib sisaldada ka broneerimisleping, millega nähakse kinnisasja ostmisest huvitatud isikule tehingu temast sõltuvatel asjaoludel ärajäämise puhuks ette rahaline koormis, mis ületab temale lepingu alusel osutatud teenuse harilikku väärtust. Kui tasu ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstavat summat ja kokku on lepitud selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppele, mis AÕS § 119 lg 1 järgi peab olema notariaalselt tõestatud. (p 12.4)
AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Kohustus omandada või võõrandada kinnisasi võib olla nii asjaomase lepingu järgne põhi- kui ka kõrvalkohustus. AÕS § 119 lg 1 puudutab nii poolele endale kui ka kolmandale isikule kuuluvat kinnisasja võõrandama kohustumist, samuti võib kinnisasja omandamise kohustus olla suunatud nii kinnisasja omandamisele teiselt lepingupoolelt kui ka kolmandalt isikult. (p 12.2)
Kohtul tuleb tehingu tühisuse aluseid hinnata omal algatusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-137-09, p 12; RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19). Mh saab omal algatusel, sõltumata sellest, kas pooled selge sõnaga sellele tuginevad, hinnata tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist (RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 14), heade kommete vastasust (vt RKTKo nr 2-17-9822/101, p 15; RKTKo nr 3-2-1-83-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-08, p 23) ning tüüptingimuste kehtivust (RKTKo nr 3-2-1-106-13, p 22). (p 13)
Kohus peab poolte esile toodud asjaoludest lähtudes omal algatusel kontrollima, kas vaidlusalune leping on sõlmitud tüüptingimustel või mitte ning kas see asjaolu võis mõjutada lepingus sätestatud tingimuste kehtivust. (p 15)
|
2-19-7502/88
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.04.2023 |
|
Vt RKTKo nr nr 3‑2‑1‑98‑09, p 11. (p 12)
|
2-20-3869/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.11.2022 |
|
Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)
Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.
Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).
Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)
Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)
Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)
Pärimislepingu tühistamine on lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel). PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. (p 11.2)
Pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). (11.3)
Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. (p 11.3)
Kohtult saab taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. (p 11.2)
PärS § 102 lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist. (p 11.2)
Pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes. (p 12)
|
2-19-121704/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.05.2022 |
|
Kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse kindlas vormis, võib hageja lepingu muutmisele suunatud muus vormis tahteavaldus kujutada endast lepingu muutmist ka juhul, kui hageja võis aru saada, et kostja oli lepingu muutmisega nõus (vt ka VÕS § 13 lg 3 ja RKTKo nr 2-15-5027/137, p 12). (p 12)
Käsundita asjaajamise heakskiitmine VÕS § 1018 lg 1 p 1 mõttes tähendab asjaajamisele asumise, mitte aga selle tulemuse heakskiitmist. Heakskiitmine eeltoodud sätte mõttes tähendab tehingut, st õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 mõttes. (p 13)
See, kas hageja soovis kostjat VÕS § 1018 lg 1 mõttes soodustada, on faktiline asjaolu, millele pool peab tuginema selleks, et kohus saaks seda asja lahendamisel arvestada (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2), ehk see ei ole poole õiguslik seisukoht, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. (p 11)
|
2-17-18657/141
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.06.2021 |
|
Kui kauba saatja soovib vedajalt sisse nõuda kogu talle väidetavalt tekitatud kahju, mitte piirduda hüvitisega piiratud vastutuse alusel CMR art 23 lg 3 tähenduses, tuleb arvestada CMR art-s 29 sätestatut. (p 21)
CMR art 29 tähenduses on Eesti õiguse kohaselt vedaja vastutuse piirangute osas raske hooletus võrdsustatud tahtlusega.
Eesti õiguses reguleerib rasket hooletust VÕS § 104, mille lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. (p 21.1)
CMR art 29 ei reguleeri art-ga 29 seonduvat tõendamiskoormist. Seetõttu tuleb lähtuda Eesti kohtumenetlusõiguse sätetest. CMR art-st 29 järelduva VÕS § 104 lg 4 järgse raske hooletuse tõendamise koormis on esmalt hagejal, seda TsMS § 230 lg 1 üldreegli alusel. (p 22.1)
Kauba saatja on täitnud talle CMR art-st 29 ja TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormise vähemalt üldjuhul juba siis, kui ta esitab (põhistab) hagiavalduses sellised asjaolud, mis piisava tõenäosusega viitavad vedaja tahtlusele või raskele hooletusele. Sellisel juhul ei saa vedaja esitada hagile vastuseks vaid väidet, et ta ei ole nt raskelt hooletult käitunud. Vedaja peab sel juhul täpsemalt kirjeldama ja tõendama asjaolusid, mis viitavad tema nõuetekohasele käitumisele, kahju tekkimist vältivate või piiravate abistavate meetmete kasutuselevõtule. Sel juhul peab vedaja asjaolusid detailselt kirjeldades tõendama, et viivitus ei olnud tingitud tahtlusest ega raskest hooletusest. (p-d 22.2 ja 24)
Juhtudel, kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev vedaja kasutab temperatuuritundliku kauba veoks külmutusseadmega veokit, on tema hoolsuskohustus sisustatav eelkõige selliselt, et vedajal peab olema koostatud kriisiplaan/tegevuskava veoteenuse osutamise käigus tüüpiliselt tekkida võivate riskidega arvestamiseks, nende vältimiseks või nende mõjude võimalikult tõhusaks kõrvaldamiseks. (p 23.1)
Vedaja peab juba enne kauba vastuvõtmist olema teadlik, millised võimalused on olemas kauba temperatuuri säilitamiseks, kui külmutusseadmega midagi juhtub. (p 23.3)
Kui vedaja ei tea, kuidas käituda külmutusseadme rikke korral, ning ei oska seetõttu teha vajalikke toiminguid kauba riknemise vältimiseks, tekitab see põhistatud kahtluse, et vedaja on käitunud raskelt hooletult. (p 23.1)
Vedaja ei saa kauba saatjalt nõuda juhiseid, kuidas külmutusseadme riket või selle tagajärgi kõrvaldada. Lisaks ei pea kutsetegevuses tegutsev vedaja järgima saatja juhist, mis kauba hävinemist ei takista või hävinemisele kaasa aitab, vaid lähtuma kohapealsest olukorrast ning eelnevalt planeeritud tegevusjuhistest, mida rakendada veolepingu täitmisel probleemide ilmnemise korral. Küll aga peab vedaja küsima kauba saatjalt juhiseid siis, kui veolepingu täitmisel on tekkinud probleemid ja vedajal on nende probleemide kõrvaldamiseks nt võimalikud mitmed alternatiivid. (p 25)
|
2-19-5601/61
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.06.2021 |
|
Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.
Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.
Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)
Kolleegium peab vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. (p 16.4)
Vt selle kohta, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata, otsuse punktid 16-16.3 ja neis viidatud kohtupraktika.
Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Vt selle kohta otsuse punktid p-d 17-17.2.4 ja neis viidatud kohtupraktika.
Kui algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. (p 21)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis. (p 18.1)
Kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest).
Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab sellise vastuväite, peab kohus oma selgitamiskohustuse raames talle selgitama, et kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), ning võimaldama kostjal vastavad tõendid esitada. (p 18.2)
Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)
Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt otsuse p 17 jj). (p 20)
|
2-19-6362/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.03.2021 |
|
Olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (RKTKm 02.06.2008, nr 3-2-1-42-08, p 16). Muu hulgas võimaldab TMS § 217 esitada kaebuse täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale (vt RKTKo 03.04.2019 nr 2-16-3785/114, p 26.3; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p 21 ja seal viidatud lahendid; RKTKm 09.11.2009 nr 3-2-1-116-09, p 9). (p 11.2)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat (vt RKTKm 14.11.2007 nr 3-2-1-101-07, p 13). (p 17.1)
Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka RKTKo 23.11.2016 nr 3-2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt RKTKo 11.05.2005 nr 3-2-1-41-05, p 19). Olukorras, kus ringkonnakohtu õiguslik hinnang erineb poolte esitatust ja maakohtu käsitlusest, peab ringkonnakohus seda pooltele arusaadavalt väljendama, viidates vastavatele õigusnormidele ja selgitades sellest tulenevat tõendamiskoormist, ning võimaldama pooltel avaldada selle kohta oma seisukoht. (p 13.3)
Tühise tehingu kinnitamine TsÜS § 84 lg 3 järgi on ühtlasi uus tehing, mille sõlmimine eeldab poolte tahteavaldusi. Poolte tahe peab olema suunatud tühise tehingu kehtivuse saavutamisele. See eeldab, et pooled on teadlikud asjaoludest, mis toovad kaasa tehingu tühisuse. Lisaks peab tühise tehingu kinnitamiseks olema TsÜS § 84 lg 3 tähenduses ära langenud tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu. TsÜS § 84 lg 3 võimaldab pooltel kinnitamise teel muuta tehing kehtivaks sama sisuga, millisena ta oli tühisena tehtud. Kinnitamise teel ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse tingimusi, mida selles algselt ei olnud. Kui hilisema tehinguga muudetakse varasema tehingu tingimusi, võib tegemist olla uue tehingu tegemisega tühise tehingu asemel. (p 14)
Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)
Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks määratud tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt RKTKo 30.09.2014 nr 3-2-1-66-14, p 25). (p 15)
Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)
TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt RKTKo 03.12.2014 nr 3-2-1-134-14, p 13). Kui käendajal vastavaid sissenõutavaid kohustusi käenduslepingute tühisuse tõttu tegelikult ei ole, ei teki need ka TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi vormistamisega. (p 15.3)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. (p 17.1)
|
2-15-505/180
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.11.2020 |
|
KonkS § 16 kehtestab ettevõtja(te) turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu.
KonkS § 16 punktid 1-6 sisaldavad lahtist loetelu juhtumitest, millal on tegemist ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaubaturul. Eeltoodud loetelu ei tähenda, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja või ettevõtjate muud tegevust ei võiks kvalifitseerida turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks.
Kui hageja rajab oma nõude väitele, et kostja on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, ja toob välja asjaolud, mis puudutavad KonkS-i konkreetsete punktidega hõlmatud rikkumisi, tuleb kostja teo õigusvastasuse kohta hinnangu andmiseks kindlaks teha, kas kostja on rikkunud kasvõi ühte KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud või muud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena käsitatava tegevuse keeldu. KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks ei saa KonkS § 16 p-dest 1-6 tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.
Iga KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud kaitsenormi puhul tuleb teo õigusvastasuse kindlakstegemisel VÕS § 1045 lg 3 järgi hinnata konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärki. See tähendab, et kui hageja kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole kostja tegu, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele, VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi (vt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1). (p 16)
KonkS § 16 tõlgendamisel tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu praktikast Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-16-1267/49, p 20). (vt lähemalt p 19.1.1 ja selles viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktika)
Selleks, et tuvastada, et tegemist on KonkS § 16 p 3 rikkumisega, tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
· kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13)
· turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid;
· turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi;
· erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda);
· erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust. (vt lähemalt p 19.2.1.)
Tuvastamaks KonkS § 16 p 1 rikkumine, tuleb tuvastada järgmised asjaolud:
· kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13);
· kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi (praegusel juhul ebaõiglaselt kõrget müügihinda);
· kostja kui kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. (p 9.1.1)
KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Nimetatud hinnavahe on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi. (p 20.1.3)
Kostja süüd kui deliktilise üldvastutuse ühte eeldust (VÕS § 1043 ja § 1050) tuleb hinnata konkreetse kaitsenormi rikkumise aspektist. (p 16)
Iseenesest ei ole KonkS § 16 rikkumise puhul välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine, kui turgu valitseva ettevõtja kuritarvituse tõttu on isikul selline kahju tekkinud. (p 20.1.3)
Õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Üheks võimaluseks on arvestada õiglast hinda, lähtudes (tootmis)kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum. Samas ei ole välistatud ka muude meetodite kasutamine õiglase hinna sisustamisel, kui pool põhistab veenvalt, et muu meetodi kasutamine on põhjendatud. (p 20.1.4)
KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)
Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.
VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)
Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)
Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)
Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)
KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)
Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.
VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)
Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)
Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)
Lisaks tuleb VÕS § 196 kohaldamiseks hinnata ka seda, kas hageja esile toodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)
KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)
|
2-17-17756/159
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.10.2020 |
|
Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. (p 15)
Erinevalt kehtiva PKS § 59 lg-st 1, mis võimaldab kitsalt lisaks varasuhte valimisele ja vahetamisele teha muudatusi valitud varasuhte sees PKS § 59 lg 1 p 3 kohaselt üksnes seaduses ette nähtud juhtudel, võis abieluvaraleping PKS 1995 §-de 8 ja 9 järgi hõlmata laiemaid kokkuleppeid.
Praegu võimaldab PKS § 59 lg 1 p 3 koostoimes PKS § 27 lg-ga 4 varaühisuse korral tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või mõnda liiki kuuluvaid esemeid, kuid ei reguleeri olukordi, mil ühe abikaasa lahusvaras olev ese läheks teise abikaasa lahusvara hulka. Samuti ei ole ülalpidamiskokkulepped abieluvaralepingu ese.
Erinevalt kehtivast perekonnaseadusest, võimaldas PKS 1995 § 9 lg 1 p 5 määrata abieluvaralepingus kindlaks abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel, kuigi PKS 1995 § 8 lg 1 viidet sellele ei hõlmanud (p 20)
Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta saab selle eest vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13). (p 21)
Kuna iseenesest võib kinkija kingisaajale VÕS § 265 lg 1 kohaselt ette näha kohustusi ja koormisi (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 14), siis ei välista kingisaajale kohustuste panemine kinkelepingu regulatsiooni kohaldamist, kuid see eeldab, et lepingu tõlgendamisel nähtub, et ühe poole rikastamine ja teise poole kohustused ei olnud vastastikused kohustused. (p 22)
Kompromissileping eeldab, et kohustused on mõlemal poolel. (p 23)
Õigussuhete kvalifitseerimine kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes eeldab lisaks, et tuvastada tuleb, milline oli kompromissilepingu sisu, sh milliseid pooltevahelisi õigussuhteid kompromiss hõlmas ning millistest nõuetest pooled loobuda soovisid või milliseid nad ümber kujundasid. (p 24)
VÕS § 264 lg 5 on dispositiivne säte, mis piirab kingisaaja võimalust nõuda seadusjärgset viivist või kingitud esemest saadud kasu, kuid ei välista kinkelepingu poolte võimalust kinkelepingus lisakohustustes kokku leppida. (p 30)
Seega ei välista VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang abikaasa võimalust nõuda kinke eseme üleandmisega viivitamise eest ehk kinkelepingu täitmise eest viivist, kui selles on kokku lepitud. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)
Sama põhimõte rakendub ka leppetrahvile, mis on kinkelepingus kokku lepitud täitmise asendamiseks VÕS § 159 lg 1 mõttes. (p 32)
VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)
Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)
VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg. Mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud (TsÜS § 164 lg 1). (p 27)
Abikaasa ei pea leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel oma abikaasale teatama. Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna. (p 28)
VÕS § 264 lg 5 sätestatud piirang ei välista abikaasa võimalust nõuda ehk täitmise eest viivist. Selline kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa abikaasa VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud. (p 31)
|
2-18-9099/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.06.2020 |
|
Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)
Müüja vastutus ei sõltu VÕS § 218 lg 1 järgi sellest, kas talle saab ette heita VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustuse rikkumist. Samas on müüjal oma vastutuse välistamiseks parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne müügilepingu sõlmimist teada anda (Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)
Naabrite tavapäraselt aktsepteeritavatest ühiselureeglitest väljuv häiriv käitumine võib olla asjaoluks, mille vastu on eluruumi elukohaks ostnud ostjal äratuntav oluline huvi ning millest tuleks müüjal ostjaid teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus ilma, et ostja peaks selle kohta küsima. Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)
Kui müügiese ostetakse elukohaks, tuleb müüjal arvestada, et müügiese peab eelduslikult vastama elementaarsetele elamistingimustele ja kui müügiese eeltoodule ei vasta, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p-d 23 ja 26). (p 10)
Müüja vastutab VÕS § 218 lg-st 1 tulenevalt müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)
Kui menetlusosaline ei ole taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist, ei saa kohus teist poolt kohustada tasuma menetluskuludelt viivist.
Menetlusosalise taotluseta menetluskuludelt viivise väljamõistmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 tähenduses, mis on alus kohtulahendi tühistamisele selles osas kaebusest olenemata (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 17, milles kolleegium kohaldas samasisulist enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 177 lg-t 2). (p 16)
|