/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-17217/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019
VÕS § 29 kohaldamisel võivad pooled tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda. (p 15) Laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused. Üksnes raamatupidamises kajastamise viisist ei saa tuletada majandustehingu õiguslikku sisu. (p 16)
Pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). (p 18)
Lepingupooled võivad kokku leppida laenu allutamises (laen, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist). Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist. Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. jaanuari 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta). Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi. (p 22) Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24) Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25) Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele (mitte eriliigilisele nagu krediidiasutus, kindlustusandja vmt) äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Osanike või aktsionäride antud laenudele kohaldatakse samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. (p 24) Seadusandja võiks kaaluda äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevate erisätete lisamist Eesti pankrotiõigusesse tagamaks selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse pankrotimenetluses laenu andnud osanike ja aktsionäride nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. (p 25)
2-16-7999/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.04.2018
2-16-5143/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.03.2018
VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15). (p 13.2)
Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 2 kohaselt on tühised kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses ette nähtud. KLS § 6 lg 1 p 8 kohaselt võib kollektiivlepinguga kindlaks määrata tagatised ja hüvitused, mida pooled peavad vajalikuks. Seega võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste ettenägemist. Seega võib kollektiivlepingus tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)
Kollektiivlepingus võib tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus see, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. (p 13.3)
2-17-14427/17 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 26.03.2018
Müügilepingu tõlgendamisel ei saa keskenduda vaid maksuõiguslikule poolele. Tulumaksuseadus reguleerib olukorda, kus isik peab oma tulult maksma riigile tulumaksu (avalik-õiguslik suhe). Praegusel juhul on tegemist aktsionäri ja äriühingu vahel sõlmitud aktsiate müügilepinguga (eraõiguslik suhe), mistõttu ei saa poolte tahet lepingu sõlmimisel tõlgendada üksnes maksuseaduse kaudu. Asjaolu, et sellises olukorras ei näe tulumaksuseadus ette maksu kinnipidamist, vaid maksu tasumist, ei tähenda seda, et ostuhind ei saa tulumaksu sisaldada. Olukorras, kus muutmise lepingule eelnes müügileping, ei saa muutmislepingut müügilepingust eraldiseisvalt tõlgendada.
2-15-15662/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2017
Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. Kui vaidlusaluses osas ei tulenenud eelarve koostamise aluseks olnud asjaolud tellija esitatud andmetest, kannab töövõtja ise sellega seotud eksimusest tulenevat riski. (p 15) Töövõtja kanda ei peaks jääma tellija valedest lähteandmetest tulenevad lisakulutused. Ka professionaalsel töövõtjal peab olema võimalik temale kättesaadava teabe alusel majandus- või kutsetegevuses tavalist hoolsust rakendades arvestada, milliste tööde tegemine võib lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikuks osutuda. Kui aga tellija on töövõtjale andnud sootuks valed andmed või andmete puudulikkus on võimalik avastada alles ehitamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat hinnariski kannaks töövõtja. (p 18) Üldjuhul saab lähtuda sellest, et eelarve tegemisel võtab töövõtja aluseks tellija antud andmed. Seega saaks eeldada, et vaidlusalused tööd on eelarvega hõlmatud juhul, kui lepingu sõlmimisel töövõtjale teada olevate andmete põhjal oleks töövõtjal olnud alust kahelda, et tellija esitatud projektil on puudusi (st andmed on ebatäpsed), mis ohustavad ka tema enda tehtud tööde vastavust lepingutingimustele. Kui tellija antud andmete põhjal ei olnud alust vaidlusaluseid töid teha, siis ei saa eeldada, et tellija tõttu tehtud lisatööd oleks eelarvega hõlmatud. (p 19)
Poolte kohustuste sisustamisel saab arvestada ehituse töövõtulepingu üldtingimusi kui majandus- ja kutsetegevuses kohalduvaid üldiseid standardeid (VÕS § 29 lg 5 p-d 5 ja 6). (p 19)
Tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu sõlmimise menetluse eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. (p 21)
2-10-4395/107 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2017
vt VÕS-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglite kohta Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12 ja Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11 (p 16)
Kohtuotsusest peab olema jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). (p 16)
3-2-1-16-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
Lähtudes VÕS § 101 lg‑st 2, ei saa ostja samal ajal nõuda lepingu täitmist ja esitada avaldust hinna alandamiseks. Lepingu täitmise nõudega on tegemist ka juhul, kui ostja nõuab puuduste kõrvaldamist, sh asja parandamist või asendamist täiendava tähtaja jooksul. Samuti ei saa ostja samadele asjaoludele (puudustele) tuginedes pärast hinna alandamist lepingust taganeda. Hinna alandamisega võtab ostja mittekohase täitmise vastu (VÕS § 112 lg 1 esimene lause), mistõttu ei ole samad müügieseme puudused käsitatavad enam mittekohase täitmisena ja seega lepingu rikkumisena. (p 16) Lepingust taganemise aluseks saavad olla vaid puudused, mille osas ostja kehtivalt hinda ei alandanud ning mis kujutasid endast olulist lepingurikkumist. (p-d 27–28)
Täitmisega hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks. (p 22) Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mida ostja teostab avalduse tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). Kui hinda on kehtivalt alandatud, on selle tagajärjeks lepingu muutmine poolte kohustuste kokkulepitud tasakaalu taastamise eesmärgil. (p 24) Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. (p 26)
VÕS § 116 lg 2 p‑st 5 ei tulene kohustust kaaluda, kas taganemine oleks lepingut rikkunud poole suhtes proportsionaalne. Samas ei ole välistatud, et taganemise lubamatus võib tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), kui ebaolulistele puudustele tuginev taganemine on poolte huve kaaludes ebaõiglane. (p 31)
Pärast täiendava tähtaja andmist ei saa müüja ostjaga kokku leppimata seada uut täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. (p 30)
Hinna alandamisega poolte leping iseenesest ei lõpe. Ei saa välistada, et pärast kujundusõiguse kasutamist otsustavad pooled kokkuleppel õigussuhte taas ümber kujundada. Millised on sel juhul muudetud müügilepingu tingimused, tuleb välja selgitada poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise teel, arvestades TsÜS §‑s 75 ning VÕS §‑s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid. (p 26)
3-2-1-119-16 PDF Riigikohus 22.11.2016
Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14) Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16) VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19) Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12) Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20) Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
3-2-1-43-16 PDF Riigikohus 08.06.2016
Leping sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt RKTKo nr 3-2-1-25-08, p 13). Kui üks pool väljendab tahet kaikohta tasu eest kasutada ja teine pool sadamas sildumise, deklaratsiooni hilisema täitmise ning kaikoha eest tasumise võimaldamisega nõusolekut osutada teisele isikule kaikoha kasutada andmise teenust, on pooled sõlminud lepingu VÕS § 9 lg 1 järgi (poolte õigussuhe võib olla kvalifitseeritav kaikoha üürilepinguna VÕS § 271 järgi). (p 11, 13)
Poolte vahel sõlmitud sadama kaikoha üürileping ei anna iseenesest alust järeldada, et see leping sisaldab ka sadama omaniku hoiukohustust. Poolte ühist tegelikku tahet sadama omaniku hoiukohustuses kokku leppida ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et sadama omaniku avaldatud teabe (sh hoiatussiltide) kohaselt valvab sadama territooriumi ööpäevaringselt turvafirma. Valvel on ka muid eesmärke kui klientide vara säilimise eest vastutuse võtmine. Samuti ei saa järeldada sadama omaniku hoiuteenuse osutamist asjaolust, et sadama kodulehel on üldinfo all märgitud, et sadamas on ööpäevaringne valve. Arvestades kaikoha kasutamise tasu, ei ole sellise tasu eest hoiuteenuse osutamine usutav ega majanduslikult mõeldav. (p 13-16)
3-2-1-181-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)
Kui ühel äriühingul on teises äriühingus 50% suurune osalus ja pole tuvastatud, et tal oleks muul põhjusel valitsev mõju teise äriühingu üle, siis ei ole tegemist ema- ja tütarühingu suhtega. (p 50)
ÄS § 167^1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167^1 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167^1 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25) ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) ÄS § 167^1 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26) ÄS § 167^1 lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS §167^1 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik. (p 27) Üksnes mõju omamisest ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks ei piisa. Isik peab ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 167^1 lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, ei piisa üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 167^1 lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 167^1 lg 1 sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on eraldi reguleeritud ÄS § 167^1 lg-s 3. (p 28) Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu mõjutajaks ÄS § 167^1 lg 1 mõttes. Samuti ei ole mõjutamisega ÄS § 167^1 lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 28) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 167^1 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). (p 32) Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33) Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45) ÄS § 167^1 lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. (p 49)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167^1 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28) Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40) Kui advokaat ei ole hoia ära kahju tekkimist kliendile, või annab kliendile nõu, mis on vastuolus seadusega ja mille tulemusena klient muutub varatuks, või kui advokaat ei ole selgitanud kliendile tehingute õiguslikke tagajärgi ning on tegutsenud kliendile õigusabi osutades huvide konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt kliendi juhatuse liiget, võib tegu olla advokaadibüroo ja kliendi vahelise lepingu rikkumisega, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja advokaadibüroo solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. (p 43) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44) Selleks, et tuvastada advokaadibüroo ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). Kui lepingu eesmärk oli ühingu tegevuse jätkamiseks võimaluste leidmine ja on tuvastatud, et advokaadi osutatud õigusabi tulemusel muutus kliendist äriühing varatuks, võib advokaadibüroo vastutada selle lepingu rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest ning advokaat võib sama kahju eest vastutada AdvS § 47 järgi. (p 54) Üldjuhul ei ole advokaadil, kes esindab klienti tema pankrotiavalduse menetlemisel kohtus või osutab muud sellega seotud õigusabi, kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega maksejõudu. (p 60) Advokaat ei pea äriühingu juhatuse liikmele selgitama, et juhatuse liige peab esitama äriühingu pankrotiavalduse. Kui advokaat vaidleb vastu pankrotiavaldusele, ei riku ta seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust hoida ära kahju tekkimine äriühingu varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel endam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus esindamiseks käsunduslepingut. (p 61)
Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. (p 38)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39) Erinevus ÄS § 167^1 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167^1 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40) Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
ÄS § 167^1 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26) Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga. Just kohtuotsuse resolutsiooniga kohustatakse kostjat hagi rahuldamisel teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-88-07, p 14; RKTKo nr 3-2-1-17-09, p 16). (p 58)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus kohtulahendi põhjendamisel märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
TsMS § 392 lg 1 p 1 ei kohusta kohut selgitama hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-09, p 11). (p 57)
Kui advokaadibüroo ja advokaat vastutavad kliendile kahju tekitamise eest, vastuavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt. (p 40-44)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167^1 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)
Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
ÄS § 167^1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167^1 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167^1 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39) Erinevus ÄS § 167^1 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167^1 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud ja ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võib esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. (p 40)
Selleks, et tuvastada kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb äriühingu ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). (p 54)
ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31) VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
Kui osaühing nõuab ÄS § 167^1 lg 1 alusel kahju hüvitamist isikult, kes mõjutas osaühingu juhatuse liiget ühingule kahju tekitama, siis ei saa kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)
3-2-1-112-15 PDF Riigikohus 26.11.2015
Tulenevalt VÕS §-des 278 ja 296 sätestatust võib rentnik üüri alandada, kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on sellise puuduse või takistuse tõttu vähenenud, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea omal kulul kõrvaldama või mis takistab asja lepingujärgset kasutamist. (p 13)
VÕS § 277 lg 2 eesmärgiks ei ole võtta üürnikult ära õigust kasutada õiguskaitsevahendit puuduse osas, mille üürileandja on lubanud kõrvaldada, vaid sätte eesmärgiks on tagada, et kui üürnik võtab asja pretensioonideta vastu, ei asu ta hiljem üllatuslikult kasutama õiguskaitsevahendeid puuduse osas, mille olemasolust ta oli teadlik. (p 17)
Kui lepingu tõlgendamisel kohaldatakse VÕS § 29, on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-151-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-44-09, p 11). Seega oleks tulnud kohtutel arvestada rendilepingu tõlgendamisel sellega, mis oli vaidlusaluse rendilepingu olemus ja eesmärk ning kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt ka RKTKo nr 3-2-1-102-14, p 18). (p 15)
3-2-1-137-14 PDF Riigikohus 07.01.2015
TsMS § 303 lõike 2 kolmanda lause kohaselt tuleb poole taotlusel ekspert küsitlemiseks kohtuistungile kutsuda. (p 13)
VÕS § 679 lõike 4 mõtteks on tagada, et käsundiandjal ei tekiks kohustust agendile agenditasu maksta, kui on ilmne, et leping jääb täitmata käsundiandjast sõltumatu asjaolu tõttu. Seega ei ole välistatud agendi ja käsundiandja vaheline kokkulepe, mille kohaselt saab agent tasu nõuda ainult laekunud arvetelt. (p 11)
3-2-1-102-14 PDF Riigikohus 12.11.2014
Kui ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, peab see nähtuma ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist. (p 12)
Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19). (p 18)
Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus saab hinna hilisema muutmise mõistlik võimalus olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. Vaid juhul, kui hinna muutmise selge võimalus on hankemenetluses avaldatud, on hankija sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning ettenähtud muudatuse rakendamine lepingu täitmise käigus ei ole vastuolus hanke üldpõhimõtetega. (p 19) Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. (p 20) VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud ettenähtavuse hindamisel tuleb lisaks objektiivsetele kriteeriumidele arvestada ka üldist riskijaotust töövõtulepingus. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. (p 22) VÕS § 639 lg 2 loogika järgi peab töövõtja teatama eelarve olulisest ületamisest kohe, kui see ilmneb, ja ootama ära tellija seisukoha. Tellijale peab jääma võimalus kas ületamist aktsepteerida või töövõtuleping üles öelda. See säte ei kohaldu, kui pakkumisjärgset eelarvet ületati juba enne lepingu sõlmimist, sest siis olnuks see läbirääkimiste ese ja pidanuks kajastuma lepingus. (p 24) Töövõtjal saab olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid mittesiduva eelarve korral üksnes siis, kui esinevad VÕS § 639 lg 2 kolmanda lauses sätestatud eeldused. (p 26) VÕS § 639 lg 2 kolmandast lausest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega, vaid oluline on eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus. (p 26)
3-2-1-42-14 PDF Riigikohus 18.06.2014
Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-11-11 p 13 ja 3-2-1-64-11 p 11). Ringkonnakohtul on iseenesest õigus tuvastada ka asjaolusid ja tuvastatud asjaolude pinnalt teha järeldusi lepingu tõlgendamise kohta, kuid asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saates on ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendel rajanevad järeldused kohustuslikud maakohtule üksnes siis, kui ringkonnakohus teeb menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse tunnustamise osas TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid nõude (kahju) suuruse kindlakstegemiseks (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 p 13). (p 14)
Üldjuhul (v.a seaduses sätestatud erandid) saab üürilepingu erakorraliselt üles öelda ilma ette teatamata. Samas võivad pooled omavahel kokku leppida üürilepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja ka nendel juhtudel, mil seadus etteteatamist ei nõua. Lepingupooled võivad seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud (nt VÕS § 275 eluruumi üürilepingu puhul üürniku suhtes), või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 15). Üürilepingu pooled võivad kokku leppida, et erakorralise ülesütlemise aluseks ongi üksnes kindla etteteatamistähtaja järgimine (p 11).
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. (p 13)
3-2-1-151-13 PDF Riigikohus 30.04.2014
VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)
PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11) PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)
3-2-1-118-13 PDF Riigikohus 01.11.2013
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. (p 12)
3-2-1-51-13 PDF Riigikohus 15.05.2013
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik.
3-2-1-167-12 PDF Riigikohus 09.01.2013
TsÜS § 147 lg1 kohaselt algab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 12)
3-2-1-113-11 PDF Riigikohus 22.11.2011
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel. TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas. ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56). Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56). Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust. TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega. Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult. Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14). Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele. Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse. Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
3-2-1-104-11 PDF Riigikohus 08.11.2011
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192).
Isikute paljusus müüja poolel omab seaduse järgi tähendust nii lepingu täitmisel, lepingust taganemisel kui ka tagasitäitmisel. Muu hulgas võivad tagajärjed olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on nt solidaarvõlgnike või osavõlgnikega või kuidas saab mitme isiku puhul lepingust taganeda (vt nt VÕS § 192). Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5. Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust. Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest. Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping, võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5. Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust. Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 l g 2), kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saavad pooled kokku leppida täiendava taganemise aluse, mis ei seostu lepingu rikkumisega ega tooks kaasa nt leppetrahvi maksmise kohustust. Kui lepingu täitmata jätmise tagajärg on seotud äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 mõttes, kuid kokkulepitud tingimust ei saabu, saab tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest. Kui poolte tahet lepingu täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json