Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
2-16-16481/77 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.04.2019
Eriteadmistega isikul on lepingu sõlmimisel kohustus teavitada teist poolt tema eesmärkide saavutamiseks olulistest asjaoludest sõltumata sellest, kas teine pool teavet nõuab. (p 19.5)
2-17-284/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)
2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2) Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48) VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
3-2-1-160-16 PDF Riigikohus 22.02.2017
VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause). (p 13) Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14) Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.) Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.) VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
3-2-1-75-16 PDF Riigikohus 24.10.2016
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
3-2-1-30-16 PDF Riigikohus 26.05.2016
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10) Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12) VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
3-2-1-156-15 PDF Riigikohus 13.01.2016
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12) Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14) Käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool tulenevalt VÕS § 14 lg-st 2 mõistlikult oodata ei saa, ei pea teatama (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 17)
3-2-1-43-15 PDF Riigikohus 27.05.2015
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14) Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15) Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17) Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
3-2-1-50-15 PDF Riigikohus 25.05.2015
VÕS § 14 lg 2 järgi on teatamiskohustus nii lepingueelseid läbirääkimisi pidaval kui ka muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistaval isikul. Seega on enampakkumise korraldajal VÕS §-st 14 tulenevad kohustused juba enampakkumise väljakuulutamisel. (p 17) VÕS § 14 lg-st 2 ei tulene kohustust teavitada teist lepingupoolt kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks või tingimustest arusaamiseks võiks vajada. Lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustust reguleerib ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 95 (vt Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). Nii müüja antud kinnituste kui ka VÕS § 14 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada sellega, kas ostja võinuks saada andmeid (mh avastada puudusi) temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt müügieset ja müüja esitatud andmeid üle vaadates ehk kas puudused, mida ostja oleks saanud ise avastada, olid varjatud puudused või mitte (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Sealjuures kannab varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse riski müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja samuti puudustest ei teadnud. (p 18) Pooled võivad kokkuleppel välistada või piirata müüja vastutust muuhulgas VÕS §-st 14 tulenevate kohustuste rikkumise eest. Kas konkreetne kokkulepe hõlmab ka VÕS §-st 14 tulenevaid kohustusi, peab kokkuleppe tõlgendamise reegleid (VÕS § 29) arvestades hindama kohus. Sealjuures tuleb arvestada seadusest tulenevate piirangutega vastutuse piiramisel, eelkõige VÕS § 106 lg-ga 2 ja § 221 lg-ga 2. Eelnimetatud sätete kohaldumise eelduseks vajalikud asjaolud peab esitama pool, kes kokkuleppe tühisusele või sellele tuginemise lubamatusele tugineb. (p 20)
3-2-1-171-14 PDF Riigikohus 18.03.2015
VÕS § 14 lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Müüja võib olla kohustatud pöörama tähelepanu asjaolule, et veokis ei tohi magada veoki tühikäigul töötamise ajal, st teavitama ostjat asjaolust, mille vastu on tal lepingu eesmärki arvestades äratuntav huvi. Magamisasemega veokeid kasutatakse kaugsõitude korral tavapäraselt ka magamiseks, mis on nende eesmärgipärane kasutusviis veoste vedamise kõrval, ning selliste veokite kasutusjuhendid peavad mõistlikult sisaldama juhiseid ja hoiatusi neis ohutult magamiseks, et vältida kahju tekkimist. Riigikohus on lepingueelset teavitamiskohustust analüüsinud varasemates lahendites (vt nt Riigikohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14) ja leidnud, et kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Vastavalt VÕS § 217 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingutingimustele vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Asja juurde kuuluvateks dokumentideks nimetatud sätte mõttes tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid ning nende suhtes kohalduvad muu hulgas ka VÕS § 217 lg 2 p-d 1 ja 2. Oma varasemas praktikas on Riigikohus leidnud, et kasutusjuhendi puudus võib osadel juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena (vt Riigikohtu 1. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-08, p 13). (p 12) VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata. Hindamaks, milliste asjaolude teatamist võis hageja mõistlikult oodata, tuleb veoki omandamise eesmärgi kõrval arvestada ka hageja omaduste ja kogemustega. (p 14)
3-2-1-168-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
Läbirääkimistesse astumisega lepingu sõlmimise eesmärgil tekib poolte vahel seaduse alusel võlasuhe, mille sisuks on vastastikune kohustus arvestada võlasuhte kummagi poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). VÕS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed võivad saabuda siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed läbirääkimised pahauskselt katkestab. Pahauskne on läbirääkimiste katkestamine juhul, kui see toimub ilma mõjuva (kaaluka) põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse kaalukust tuleb hinnata teise poole seisukohalt, st kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. Usalduse rikkumisest võib tekkida usaldusvastutus näiteks juhul, kui keeldutakse lepingu sõlmimisest pärast pikki läbirääkimisi, mille käigus teine pool on teinud olulisi kulutusi, uskudes mõistlikult, et leping sõlmitakse, või kui pool keeldub läbirääkimistest ilma mõjuva põhuseta, olles enne käitunud selliselt, et teisel poolel oli alust uskuda, et leping sõlmitakse läbirääkimistel lubatud tingimustel. Läbirääkimiste pahauskse katkestamisega võib olla tegemist ka eellepingu tühisuse korral, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Tühine eelleping omab tõenduslikku tähendust. (p 14) VÕS § 14 lg 3 teise lause eesmärk on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Kahju hüvitamise nõue võib hõlmata mh ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest. (p 15) Usalduskahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. Kui tuvastatud asjaoludel tuginevalt oleks äärmiselt ebaõiglane piirduda üksnes läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutuste hüvitamisega, tuleb lepingupoolel hüvitada teisele lepingu poolele (kahjustatud isikule) kõik need kulutused, mida ta tegi tuginedes mõistlikult lepingupoole lubadusele sõlmida kehtiv leping. (p15) Kui üks lepingu pool pidi eellepingu järgi midagi teise lepingu poole kasuks tegema alles pärast põhilepingu sõlmimist, võib tema tehtud kulutuste hüvitamise nõude esitada käsundita asjaajamise sätete järgi. Käsundita asjaajamist ei välista tehtud kulutuste kasulikkus ka asjaajajale endale. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p16)
3-2-1-84-14 PDF Riigikohus 14.10.2014
Kui poolte e-kirjavahetus on mõistetav tagatislepingu muutmisele suunatud lepingueelsete läbirääkimistena, võib läbirääkimistest tulenevaid kohustusi (nt VÕS § 14 lg 1) rikkunud pool vastutada teise poole ees VÕS § 115 alusel. Kahju hüvitamise nõue on suunatud negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (p 22).
3-2-1-62-13 PDF Riigikohus 05.06.2013
Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise (olgu nt lepingu tühisuse, tühistamise või sellest taganemise korral). Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (vt Riigikohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14). (p 14) VÕS § 14 loob läbirääkimisi pidavate isikute vahel seadusest tuleneva võlasuhte, millest tulenevate kohustuste rikkumise eest vastutab kohustust rikkunud isik VÕS § 115 alusel (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 15). Müügilepingu sõlmimisel on müüja VÕS § 14 lg-s 1 või 2 nimetatud kohustuste rikkumiseks vähemalt eelduslikult see, kui potentsiaalsele ostjale ei teatata asjaoludest, mis võivad takistada müüjal müügileping täita, mh anda üle müügiesemeks oleva asja valdus või omand. (p 15) VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgsed kohustused ei laiene mitte üksnes isikutele, kelle nimel läbirääkimisi peetakse, vaid ka nende esindajatele või muudele lepingueelsetest läbirääkimistest osa võtvate isikutele isiklikult. Poole esindajana läbirääkimistel osalenud isiku vastutus nende kohustuste rikkumise eest põhineb VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7, st on vähemalt eelduslikult leebem. Hageja kahju peab VÕS § 1045 lg 3 järgi olema hõlmatud VÕS § 14 lg 1 või 2 kaitse-eesmärgiga. Eelkõige tuleb esindaja vastutus kõne alla, kui teisel poolel on konkreetse läbirääkimisi pidanud isiku vastu eriline usaldus nt tulenevalt tema ametiseisundist läbirääkimistel osalevas äriühingus või kui tema majanduslikud huvid kattuvad äriühingu huvidega. Lisaks peavad esindaja vastutuseks olema täidetud ka muud deliktilise vastutuse eeldused, mh peab isik olema kahju tekitavas käitumises süüdi. Esindaja saab tugineda VÕS §-le 1050 juhul, kui kannatanu ei tugine sellele ega tõenda, et esindaja rikkus VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 tahtlikult. (p 16) Võimalik lepingueelsete kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kui lepingueelsetel läbirääkimistel antud ebaõige oluline teave või olulistest asjaoludest teatamata jätmine viis lepingu sõlmimiseni, mida teine pool tegelikest asjaoludest teades ei oleks sõlminud, on kahju hüvitamise nõue suunatud kahju hüvitamisele, mis teisele poolele lepingust tekkis, st teine pool tuleks kahju hüvitamise kaudu panna võimalikult lähedasse olukorda võrreldes olukorraga, kus ta oleks olnud lepingut sõlmimata. (p 18)
3-2-1-136-12 PDF Riigikohus 27.11.2012
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
3-2-1-69-12 PDF Riigikohus 06.06.2012
Vt VÕS § 14 sisu ja eesmärgi kohta ning VÕS § 15 kohaldamise kohta Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada ka rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel ning kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13).
3-2-1-113-07 PDF Riigikohus 12.12.2007
Kahju hüvitamise kohustus võib tekkida lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumise tõttu. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises.
3-2-1-111-07 PDF Riigikohus 19.11.2007
Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist.
3-2-1-71-07 PDF Riigikohus 26.09.2007
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneb kohustus teatada lepingueelsete läbirääkimiste teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu isikul on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui isik vajas korterit elamiseks, siis oli tema huviks enne müügilepingu sõlmimist muu hulgas saada teada, kas ja missugust remonti ostetav korter vajab selleks, et sinna saaks mõistliku aja jooksul pärast müügilepingu sõlmimist elama asuda.
3-2-1-70-07 PDF Riigikohus 19.06.2007
Kui lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb VÕS § 15 lg 1 järgi teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. Kuid VÕS § 15 lg-l 4 saab olla tähendus vaid VÕS § 15 lg-te 2 ja 3 jaoks, mitte aga VÕS § 15 lg 1 puhul. VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud vastutuse eesmärgiks on hüvitada eelkõige usalduskahju, s.o lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutused.
3-2-1-89-06 PDF Riigikohus 15.01.2007
VÕS § 14 lg 3 teises lauses reguleeritud lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumise korral saab kahjustatud pool esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt VÕS §-st 115. Seejuures tuleb arvestada, et kahju hüvitamise nõue saab tekkida vaid kohustust rikkunud poole pahauskse käitumise korral. Ka juhul, kui leping osutub tühiseks VÕS § 15 lg-s 1 märgitud asjaoludel, võib oma kohustusi rikkunud pool vastutada kahjustatud poole ees VÕS § 14 lg 3 alusel. Läbirääkimiste pidamisena pahauskselt võib käsitada näiteks olukorda, kus poolel pole läbirääkimiste alustamisel tegelikku tahet ei läbirääkimiste pidamiseks ega lepingu sõlmimiseks ning läbirääkimisi peetakse eesmärgil, mis pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Läbirääkimiste katkestamisena pahauskselt võib käsitada näiteks sellist käitumist, kus pool on esitanud teisele poolele valeandmeid lepingu sõlmimisega seonduvate asjaolude kohta ning teise poole pahausksest käitumisest teada saanud pool juhib rikkuja tähelepanu lepingu korrigeerimise vajadusele, mille peale rikkuja lõpetab pooltevahelised läbirääkimised, tuginedes iseenda rikkumisele. VÕS § 14 lg 3 ja § 15 lg 1 rikkumisest tuleneva kahju hüvitise suuruse arvestamine saab toimuda sama põhimõtte järgi, sest kummalgi juhul ei ole pooled veel kehtiva lepingu sõlmimiseni jõudnud, kuid hüvitatava kahju suurus võib erineda. VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuste rikkumise korral tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks läbirääkimistele tuginenud, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis tekkis kahjustatud isikul lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest. VÕS § 14 lg-st 3 ja § 15 lg-st 1 tuleneva vastutuse puhul ei saa asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud tulemuslikult ning kehtiv leping oleks sõlmitud ja täidetud. Sellise lepingu sõlmimata ja täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist kahjustatud isik nõuda ei saa. Seetõttu saab kõnealuste sätete rikkumisest tuleneva vastutuse eesmärgiks pidada usalduskahju hüvitamist. Oluline on siinkohal eristada VÕS § 14 lg-s 3 ja § 15 lg-s 1 sätestatud vastutust vastutusest, mis tekib poolte vahel kehtiva lepingu sõlmimisest. Nii ei saa vaidlusalustest sätetest tuleneva vastutuse puhul asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud tulemuslikult ning kehtiv leping oleks sõlmitud ja täidetud. Sellise lepingu sõlmimata ja täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist kahjustatud isik nõuda ei saa. Seetõttu saab kõnealuste sätete rikkumisest tuleneva vastutuse eesmärgiks pidada usalduskahju hüvitamist (eelkõige lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutused). Usalduskahjuna saab käsitada näiteks kulutusi, mis on kantud seoses läbirääkimiste pidamisega enne kehtiva lepingu sõlmimist: läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulud, lepinguprojektide koostamise kulud jms.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane