/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 18| Näitan: 1 - 18

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-50307/132 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
Äriühingu juhtorgani liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika; 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11; 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7 (vt Riigikohtu eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11).
Kui juhatuse liikmele etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, nagu see on ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise puhul, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole juhatuse liikme käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). (p 18.2)
Vt konstitutiivse võlatunnistuse kohta ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20; 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13. Võlakiri võib vastavalt selle väljaandmise tingimustele olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena, kui sellega on soovitud tekitada emitendile võlakirja emiteerimisega iseseisev varaline kohustus. Kui võlakirja eest on vastavalt emissiooni tingimustele tasutud selle nimiväärtusest vähem, ent emissiooni tingimuste kohaselt tuleb võlakiri lunastada nimiväärtuses, võib võlakiri olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena ka üksnes osas, milles selle nimiväärtus ületab väljaandmisel tegelikult makstut. Sellisel juhul luuakse emitendile võlakirja emiteerimisega varaline kohustus tasuda võlakirja lunastamisel summa, mis ületab selle väljaandmisel tehtud vastusooritust. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). (p 19.1) (p 19.1)
Vt deklaratiivse võlatunnistuse kohta ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20. Kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted (vt ka 28. veebruari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 26). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). (p 19.1)
ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). ÄS § 180 lg 51 eesmärk on kaitsta osaühingu võlausaldajaid sellise kahju eest, mis on tingitud osaühingu majandustegevuse jätkamisest olukorras, kus esinevad alused pankrotiavalduse esitamiseks. Sätte eesmärk ei ole kaitsta võlausaldajaid kahju eest, mis neile tekib võimalike tavalisest majandustegevusest väljapoole jäävate tehingute ja muude tegude tõttu, mida osaühingu juhatuse liikmed võivad oma kohustusi rikkudes teha. (p 17)
2-13-34922/124 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.05.2018
Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. (p 12.1-12.2) Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)
Võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises. (p 12.1-12.2) Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid. (p 13.1) Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt, kuid seda peavad õigustama konkreetses menetluses esitatud asjaolud. (p 13.2) Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)
Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks (p 14.2)
Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). (p 14.2)
2-14-58735/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.01.2018
Võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)
TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. (p 10) Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. (p 11.1) VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)
Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Siiski võib võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). (p 11.1)
Kui kehtivalt on antud konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite esitaja kausaalsuhtest tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel ning sellise hagi saab esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei vaielnud, ei saa (vastu)hagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale nõudele vastuväiteid esitada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 27). (p 11.2)
VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). (p 12)
3-2-1-9-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29) Tehingu saab TsÜS § 92 lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel: • tehingu teinud isik oli eksimuses (TsÜS § 92 lg 1); • eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2) • eksimuse põhjustas teise poole käitumine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p 3); • eksimuse riisikot kannab vastaspool (TsÜS § 92 lg 5). (p 34) Kuna eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja kui nõukogu liige kirjutab aktsiaseltsi nimel alla juhatuse liikmega lepingu lõpetamise kokkuleppele, siis saab aktsiaseltsi eksimuse olemasolu hinnata selle järgi, kas nõukogu liige teadis kahjulikest tehingutest. (p 35) Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36) Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige asjaolusid hinnates tuvastada, kas isikul oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja mõistlik (vt ka RKTKo nr 3-2-1-93-05, p 16; RKTKo nr 3-2-1-50-15, p 18). (p 37) Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39) Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40) Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)
TsÜS tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94 ja 96) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 32). (p 28)
TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks hoiduda liigsest lihtsustamisest. Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel. Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele lahendamisele. (p 46)
Kui pooltel ei ole võimalik esitada uusi asjaolusid, ei ole kohtul mõistlik minna üle suuliselt menetluselt kirjalikule kohtuvaidlusele, sest see võib põhjustada pooltele lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle. (p 45) TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Kui isik jätab tähtaegselt tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel. (p 30)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24) Võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada. See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid. Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada. (p 25) Nõudest loobumine võib sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi. (p 25)
Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39) Hindamaks, kas kokkulepe, millega aktsiaselts ja tema juhatuse liige lõpetavad juhatuse liikme ametisuhte ja milles nad muu hulgas kinnitavad ka vastastikuste nõuete puudumist, on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et juhatuse liige võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st juhatuse liige ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. (p 42)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39) Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39) Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41) TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19) ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. (p 19) Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36) Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39) Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18) Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)
Kui hagi on tagatud ja maakohus jätab hagi rahuldamata, kuid ei lahenda resolutsioonis hagi tagamise tühistamise küsimust ja teeb hiljem määruse, millega tagamise tühistab, siis tuleb hagi tagamise tühistamise jõustumine siduda määruses otsuse jõustumisega. (p 47)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt RKTKo nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13). (p 18)
Lepingus antud kinnitus, mille kohaselt pooltel ei ole teineteise suhtes nõudeid, toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest. (p 26) VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud. Vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. (p 27)
3-2-1-147-15 PDF Riigikohus 23.02.2016
Konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla leping, mille pooled sõlmivad mingi ühise eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse. Sellisel juhul on võlatunnistuse sõlmisel silmas peetud eesmärk asjaoluks, mille tõttu ei saa võlatunnistusega võlausaldajale abstraktse nõudeõiguse andmist pidada antuks ilma õigusliku aluseta VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Küll võib VÕS § 1028 lg 1 kohalduda juhul, kui võlatunnistusega silmas peetud eesmärk jääb saavutamata. (p 13) Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega ning lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-15-09, p 12). Algse kohustuseta konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saaks eeldada juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta ei oleks poolte taotletud eesmärk saavutatav. (p 13)
3-2-1-125-15 PDF Riigikohus 18.11.2015
Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik võlast vabanemiseks esitama hagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, st kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Lisaks võib võlatunnistusest (nii deklaratiivsest kui ka konstitutiivsest) tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavad vastuväited. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36). (p 13) Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28). (p 14)
Kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud. Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 36, 41-46; Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23-24). (p 13)
3-2-1-148-14 PDF Riigikohus 28.01.2015
Juhul, kui pooled leppisid kokku müügihinna tasumiseks tagatise andmises, ei saa olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. (p 17) See tähendab, et juhul, kui konstitutiivsest võlatunnistusest nähtuv võlgnik ei ole võlausaldajale tegelikult sellest võlatunnistusest tulenevat rahasummat võlgu muul alusel, on konstitutiivne võlatunnistus alusetu ja see tuleb VÕS § 1028 jj järgi tagasi täita. (p 19)
3-2-1-124-14 PDF Riigikohus 10.12.2014
Tühistatud otsuse teinud kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja uueks läbivaatamiseks saatmisel maakohtule puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 28)
Võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. (p 25)
PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud tunnustamisnõudes ja TsMS § 368 lg 1 alusel esitatud tuvastusnõudes saab pärast 1. jaanuari 2010 olla menetlusosaliseks pankrotivõlgnik. (p 21)
Põhjendamatutele nõuetele vastuväite esitamine on halduri PankrS § 101 lg 1 järgne kohustus ning põhjendamatult vastuväite ja (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla PankrS § 63 lg 1 järgi kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud kahju. (p 27)
Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26). Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamisel esitatakse vastuväide, saab vastuväite esitaja nõude tunnustamise hagile vastuväiteid esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamiseks alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel. Kuna selline nõue puutub pankrotivarasse, saab hagi esitada üksnes pankrotihaldur. Kui haldur esitab vastuhagi, tähendab see võlatunnistuse tagasinõudmist pankrotivarasse ja sellele saavad tugineda ka nõudele vastuväite esitanud võlausaldajad. (p 27) Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selles tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. (p 28)
Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26). Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).
3-2-1-162-13 PDF Riigikohus 02.04.2014
Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).
Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29). Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14). Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).
Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).
Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).
Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).
Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).
Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).
Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).
Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36). Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44). Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)
3-2-1-149-11 PDF Riigikohus 06.02.2012
Poole soov asja arutamisel kohtuistungil isiklikult osaleda võib õigustada istungi edasilükkamist, kui on piisavalt põhistatud, et vastasel juhul võivad poole huvid jääda piisava kaitseta (eelkõige olulised asjaolud välja selgitamata), ja pool ei saa istungil osaleda mõjuval põhjusel. Samas tuleb tõkestada, et menetlust sellega asjatult ei venitataks, ja tagada poolte võrdõiguslikkus (TsMS §-d 2 ja 7).
Kokkulepe, mis kohustab abikaasat maksma abikaasale raha ainuüksi hüvitisena (leppetrahvina) abielu lahutamise eest, on tühine. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt abielu lahutamise õigust ja oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 alusel (vt tehingu vastuolu kohta heade kommetega ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30).
Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
3-2-1-146-11 PDF Riigikohus 17.01.2012
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). VÕS § 30 järgi peab võlatunnistuse andud isik võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel (vt Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 23 ja 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Deklaratiivne võlatunnistuse andnud isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks (vt selle kohta Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p-d 13 ja 17; 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15; 7. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Juhul, kui konstitutiivses võlatunnistuses lepitakse kokku intressis ja viivises, siis selles osas sõlmitud kokkulepete kehtivuse ja viivise vähendamiseks ei pea kostja esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel, vaid ta saab esitada kohtumenetluses vastuväite. VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule.
Deklaratiivne võlatunnistuse andnud isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule.
3-2-1-62-08 PDF Riigikohus 24.09.2008
Hinda võib alandada ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
Kokkulepitud sooritust ja vastusooritust ei muuda alusetuteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes see, kui üks lepingupooltest kavatses juba enne lepingu sõlmimist mitte teha omapoolset sooritust teise poole soorituse vastu või kui üks või mõlemad lepingupooled leppisid lepingudokumendis ekslikult kokku soorituste tegemises, mida kumbki pool tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul oleks tegemist lepingu rikkumisega ning hageja kasutada oleksid lepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Samuti võiks nendel juhtudel muude seaduses sätestatud täiendavate eelduste olemasolu korral olla isikul alust tühistada leping pettuse või eksimuse tõttu ja sellest tulenevalt saavutada lepingu tagasitäitmine. VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj. Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
3-2-1-72-08 PDF Riigikohus 23.09.2008
Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.
VÕS § 664 lg 2 järgi on maakleritasu saamise eelduseks maakleri vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimine. Selles sättes reguleeritakse olukorda, kui maaklerilepingus on kokku lepitud maakleritasu saamine alles pärast maakleri vahendatud lepingu täitmist käsundiandjale. Sellisel juhul on maakleril õigus tasule ka siis, kui vahendatud lepingust tulenev kohustus on käsundiandja suhtes täitmata käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu. VÕS § 664 lg 2 ei sätesta maakleri õigust maakleritasule juhul, kui leping jääb tema poolt täitmata põhjusel, et käsundiandja on valinud ka teise maakleri, kelle vahendamise või osutamise tulemusel sõlmitakse leping.
VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja.
3-2-1-124-07 PDF Riigikohus 09.01.2008
Nõudest loobumine võib toimuda kompromissilepingu tagajärjel VÕS § 578 lg 2 järgi. VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka nõudega seotud tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Kõrvalkohustuste hulka kuulub ka viivise maksmise kohustus.
VÕS § 30 järgi ei lõpeta võlatunnistus olemasolevat võlasuhet ega muuda seda.
3-2-1-87-07 PDF Riigikohus 09.10.2007
Kui pooled töövõtulepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitud töid teha, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on töövõtuleping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud töövõtulepingu olemuseks oleva töö tegemisele. Näiliku töövõtulepingu tõendamiseks tuleb tõendada seda, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud töövõtulepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele.
Kas kompromissilepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Kompromissileping võib sisaldada ka võlatunnistust. Lepingupoole kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab teise poole nõuet võib olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Poolte tahe selle kohta, et üks lepingupool loobub oma nõudest teise poole vastu võib olla käsitatav ka nõudest loobumisena VÕS § 207 lg 1 mõttes. Teisalt võib kompromissilepingus sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.
Kompromissileping võib sisaldada ka võlatunnistust. Lepingupoole kompromissilepingus väljendatud tahe selle kohta, et ta tunnustab teise poole nõuet võib olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele. Sellisel juhul on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud. Samuti saab nõudest loobumise tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel. Kompromissilepingus võib sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, puudub ka deklaratiivne võlatunnistus.
Kompromissilepingus võib sisalduda ka üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, puudub ka deklaratiivne võlatunnistus.
3-2-1-21-06 PDF Riigikohus 24.04.2006
Kui tehingud vajavad notariaalset tõestamist AÕS § 119 lg 1 järgi, siis selle vorminõude rikkumisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine.
Ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav tasu ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu. Heade kommetega ei saa üldjuhul olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus ning seda sõltumata sellise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu võimalikust heade kommete vastasusest. Erandina võib selle vastuolu heade kommetega kõne alla tulla, kui heade kommetega on vastuolus võlatunnistuse andmine ise.
Kohtud peavad otsuse tegemisel kontrollima poolte andmeid. Ka menetlusosalised peavad oma andmete muutumisest kohut viivitamata teavitama.
Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi.
Tühiste lepingute tagasitäitmine toimub alusetu rikastumise sätete järgi vastastikuse restitutsiooni põhimõttel.
Lõpetamiskokkulepped võivad olla käsitatavad ka kapitalirendilepingu muutmisena või selle tagasitäitmise korra kokkuleppena lepingu lõpetamisel.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.
Võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Kuid võlgnikul on samas võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud. VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Kui varem tunnustati tulenevalt TsK-st notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võla tunnustamist muus vormis, siis VÕS järgi on see asjakohane üksnes juhul, kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
3-2-1-146-05 PDF Riigikohus 23.01.2006
Kui hageja on tõendanud raha kostjale ülekandmise, siis peab kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada.
PankrS §-s 107 on mõeldud seda, et võlausaldaja peab hagi esitama samas suuruses ning samadel asjaoludel, nagu nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul.
Võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja.
3-2-1-101-04 PDF Riigikohus 19.10.2004
VÕS § 26 lg-st 5 tulenevalt on lahtiseks jäetud tingimuse korral õigustatud isikul õigus määrata kohustatud isiku kohustuse täitmise ulatus.
Võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. VÕS § 30 lg 2 järgi peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis. Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu.Võlatunnistuse kehtivus ei sõltu selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest.

Kokku: 18| Näitan: 1 - 18

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json