/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-5027/137 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Lepingu muutmise esmane eeldus on lepingut muuta sooviva poole selge tahteavaldus, milles väljendub soov õigusliku tagajärjena kaasa tuua lepingu muutmine tahteavalduses välja toodud viisil. Seejärel on vajalik, et tahteavaldus jõuaks teise lepingupooleni, kes väljendaks nõustumust lepingu muutmiseks tahteavalduses toodud viisil. Tahteavaldusele seatud nõudeid reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille § 68 lg 3 kohaselt saab tahteavalduse väljendada ka teoga. Seejuures tuleb eristada lepingu muutmise aluseid ja lepingu muutmise vorminõudeid. VÕS § 13 lg 3 näeb ette erisused lepingu muutmise vorminõuetele juhuks, mil pooled on kokku leppinud, et lepingut tuleb muuta kirjalikus vormis, kuid ei tee erandit VÕS § 13 lg-st 1, mille kohaselt saab lepingut üldjuhul muuta vaid poolte kokkuleppel. (p 12) Lepingu muutmise ettepaneku saab teha kaudse tahteavaldusega. Teine pool saab väljendada lepingu muutmiseks nõustumust samuti kaudse tahteavaldusega. Sealjuures saab VÕS § 20 lg 3 kohaselt nõustumuseks lugeda majandus- ja kutsetegevuses ka vaikimise. Seega võib lepingut olla muudetud olukorras, mil üks lepingupooltest on teinud majandus- ja kutsetegevuses teisele lepingupoolele ettepaneku lepingut muuta, kuid teine pool vaikib, lepingu muutmisele pikema aja jooksul vastuväiteid ei esita ning võlgnevust ei kajasta. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et lepingu muutmisele antud nõustumuse saaks tuvastada hindamata, milles seisnes lepingu muutmise kas või kaudne tahteavaldus ja milline oli selle tahteavalduse sisu. (p 14) Pool, kes tugineb sellele, et lepingut muudeti, peab tõendama nii selle, et lepingut üldse muudeti, kui ka selle, et lepingu sisu muudeti. (p 15)
Pool, kes tugineb sellele, et lepingut muudeti, peab tõendama nii selle, et lepingut üldse muudeti, kui ka selle, et lepingu sisu muudeti. (p 15)
3-2-1-171-15 PDF Riigikohus 11.02.2016
Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-86-07, p 12). (p 13)
Selleks, et kohtuotsus vastaks TsMS § 436 lg-st 1 tulenevetele nõuetele, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. (p 13)
Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada võimalik. (p 17)
Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. RHS § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke menetlusest möödaminekut. Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus hilisema muutmise mõistlik võimalus saab olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. (p 14)
Töövõtulepingu raames loetakse asjatundjaks eelkõige töövõtja (RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 15). (p 12)
3-2-1-120-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et lapse toidu- ja tervisekulu ei ole tõendatud, mistõttu maakohtu otsus ei ole selles osas põhjendatud. Olukorras, kus maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, millistele tõenditele on rajatud tema järeldus toidu- ja tervisekulu suuruse kohta, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes jätta kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Sama paragrahvi lg 5 järgi pidi ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 nõudeid, kui jättis vastamata kostja väidetele eluasemekulu suuruse kohta. (p 14)
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. (p 13)
Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Vanemate kokkulepet lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta tuleb lapse elatisenõude lahendamisel arvestada ka juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud kohtumenetluses ja kinnitatud kohtumäärusega. Riigikohus on TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 järeldanud, et elatise kohta tehtud kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta välistab samas asjas kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25). Vaatamata eeltoodule sätestab seadus võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kuivõrd kehtivas seaduses sätestatakse analoogne regulatsioon PKS §-s 108, siis jääb kolleegium viidatud lahendis märgitud seisukoha juurde ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades. VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. Vanemate kompromiss lapsele ülalpidamise andmise kohta jõustus vana PKS-i kehtivuse ajal, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem (PKS § 61 lg 1). Asjaolu, et uue PKS-i kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise (PKS § 97 p 1), ei mõjuta vana PKS-i alusel tehtud lapse ülalpidamist puudutava lahendi sisu ega tähendust. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks lapse ülalpidamise kohustuse täitmine. Ülaltoodut silmas pidades leidis ringkonnakohus ekslikult, et TsMS § 459 lg 2 asjas ei kohaldu. (p 13)
Ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). (P 14)
Seadus sätestab võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). (p 13)
3-2-1-128-12 PDF Riigikohus 07.11.2012
Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes, ei ole ringkonnakohtul alust keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlemast, kui ei ole ilmne, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, ega ole rikkunud menetlusnorme või on hinnanud õigesti tõendeid.
Alates 2003.a 1. juulist kehtiva AÕS § 203 kohaselt peab üksnes kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Kasutusvalduse tasu ei kuulu kasutusvalduse seadmise asjaõiguslepingu sisusse. Seega ei pea kokkulepe kasutusvalduse tasu või selle muutmise kohta olema seadusest tulenevalt notariaalselt tõestatud (vt ka VÕS § 13 lg 2 ja lg 3).
3-2-1-101-11 PDF Riigikohus 16.11.2011
Kokkuleppel lepingu muutmiseks on vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida TsÜS § 68 lg 3 järgi väljendada ka tegudega. Teoga tahteavalduse tegemise kohta vt nt ka 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 tehtud otsuse p 11. Juhul kui kokkulepe on muutunud siduvaks, ei tohi seda hiljem teise tahteavaldusega muuta või ühepoolselt tagasi võtta.
Tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega nõustub. VÕS § 20 lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga. Lepingut võib VÕS § 13 lg 1 järgi muuta poolte kokkuleppel. Kokkuleppel lepingu muutmiseks on seega vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida TsÜS § 68 lg 3 järgi väljendada ka tegudega. Teoga tahteavalduse tegemise kohta vt nt ka 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 tehtud otsuse p 11. Tegevusetust saab VÕS § 20 lg 2 alusel lugeda aktseptiks seaduse lepingupoolte kokkuleppe, pooltevahelise praktika või nende tegevus- või kutsealal kehtivate tavade järgi (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14). Juhul kui kokkulepe on muutunud siduvaks, ei tohi seda hiljem teise tahteavaldusega muuta või ühepoolselt tagasi võtta.
3-2-1-32-09 PDF Riigikohus 22.04.2009
TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 2 lugeda järgi kätte saaduks alates hetkest, millal tahteavalduse adressaat on teada saanud teost, millega kaudset tahteavaldust väljendati.
TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 2 lugeda järgi kätte saaduks alates hetkest, millal tahteavalduse adressaat on teada saanud teost, millega kaudset tahteavaldust väljendati. VÕS § 13 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia alusel ka juhtudele, kus lepingu pooled on kokku leppinud tahteavalduse kättetoimetamise tingimustes ja üks lepingu pooltest teeb tahteavalduse neid tingimusi rikkudes. See tähendab näiteks, et kui pooled on kokku leppinud, et lepingu kohta tehtavad tahteavaldused toimetatakse kätte allkirja vastu, siis muul viisil lepingust taganemise tehingu kättetoimetamine on kehtiv, kui sellise kättetoimetamisega on nõus selle tehingu adressaat. Ka lepingust kaudse tahteavalduse tegemise teel taganemisega väljendab sellise tahteavalduse tegija ühtlasi oma nõusolekut mitte järgida tahteavalduste tegemise kokkulepitud vormi ja kättetoimetamise tingimusi.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08.
Hüpoteegi kande kustutamiseks esitatud hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsioonis võib seada hüpoteegipidaja tahteavalduse tegemise kohustuse sõltuvusse võlgniku poolt tasumata võlgnevuse maksmisest hüpoteegipidajale. TMS § 19 lg 1 järgi saab täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumise seada sõltuvusse tingimuse saabumisest (tingimuslik nõue).
VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus on ette nähtud lepingu muutmine või lõpetamine teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Sellest sättest tulenevalt ei saa lepingupool, kes lepingust taganeb, ise tugineda lepingulisele piirangule lepingust taganemise vormi osas. VÕS § 13 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia alusel ka juhtudele, kus lepingu pooled on kokku leppinud tahteavalduse kättetoimetamise tingimustes ja üks lepingu pooltest teeb tahteavalduse neid tingimusi rikkudes. See tähendab näiteks, et kui pooled on kokku leppinud, et lepingu kohta tehtavad tahteavaldused toimetatakse kätte allkirja vastu, siis muul viisil lepingust taganemise tehingu kättetoimetamine on kehtiv, kui sellise kättetoimetamisega on nõus selle tehingu adressaat. Ka lepingust kaudse tahteavalduse tegemise teel taganemisega väljendab sellise tahteavalduse tegija ühtlasi oma nõusolekut mitte järgida tahteavalduste tegemise kokkulepitud vormi ja kättetoimetamise tingimusi.
3-2-1-107-08 PDF Riigikohus 20.11.2008
VÕS § 116 lg 1 näeb lepingust taganemise eeldusena ette lepingurikkumise olulisust, lg 2 loetleb näitlikult juhud, mille esinemisel saab olla tegemist olulise lepingurikkumisega. Samuti võivad lepingupooled ise kokku leppida, et oluliseks lepingurikkumiseks on mõni muu rikkumine, mis ei ole sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4, kuid annab ühele poolele õiguse lepingust taganeda.
Üürileandja teade üürnikule äriruumide üleandmise tähtaja muutumisest ei ole käsitatav lepingu muutmisena, millega lepingujärgne täitmise tähtaeg oleks pikenenud. Üksnes lepingupoole kohustus vastata teise poole muudatusettepanekule kirjalikult, ei anna alust käsitada lepingupoole vaikimist nõustumusena TsÜS § 68 lg 4 alusel.
VÕS § 277 määrab kindlaks asjaolud, mille esinemisel on üürnikul võimalik üürilepingust taganeda, kuid ka nende asjaolude esinemisel tuleb lisaks arvestada taganemise kui õiguskaitsevahendi kasutamise üldisi eeldusi, mis on sätestatud VÕS §-s 116. VÕS §-le 278 saab tugineda siis, kui asja kasutamise takistus ilmneb pärast üürilepingu eseme üleandmist.
3-2-1-30-08 PDF Riigikohus 28.04.2008
Kolmanda isiku kaasamine TsMS § 216 lg 1 järgi on õigustatud, kui esineb tõenäoline võimalus, et kohtuotsus võib sellele isikule kaasa tuua TsMS § 216 lg-s 1 nimetatud tagajärgi.
Lepingus märgitud tarbitud soojusenergia eest tasumisele kuuluva tariifi muutmine kujutab endast lepingu muutmist. Kuid VÕS § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.
Kaugkütteseaduse mõtteks ei saa olla nn väiketootja vabastamine kohustusest kooskõlastada soojusenergia piirhind kohaliku omavalitsusega. Kaugkütteseaduse mõtte kohaselt ning arvestades seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust, tuleneb seadusest, et soojuse piirhind tuleb kooskõlastada vallavalitsusega. Kooskõlastust ei asenda ka asjaolu, et KKütS § 28 ja § 29 lg 4 kohaselt on vallavalitsusel õigus kontrollida seaduses sätestatud juhtudel soojusettevõtja rakendatavat hinnakujundust. Pigem järeldub see, et vallavalisus peab piirhinna kooskõlastamisel kontrollima hinnakujundust. Alles seejärel, kui soojatootja on piirhinna kooskõlastanud vallaga, peab ta lisaks piirhinna ka avalikustama (KKütS § 8 lg 4). Kui soojatootja on kehtestanud soojusenergia piirhinna seaduses sätestatud korda järgides, on tal õigus müüa soojust hinnaga, mis ei ületa piirhinda (KKütS § 9 lg 4). Kui soojusenergia tootja nõuab soojusenergia tarbijalt tarbitud soojusenergia eest ühepoolselt tõstetud hinda KKütS § 9 lg 4 vastaselt, võib tema nõue tuleneda soojusenergia müügilepingust endast. Lepingu tõlgendamise kaudu võib lepingust tuleneda, et tootjal oli õigus muuta ühepoolselt hinda sõltumata sellest, kas ta kooskõlastas tariifi või piirhinna kohaliku omavalitsusega.
3-2-1-136-04 PDF Riigikohus 08.12.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-28-04.
Asjaolu, et hoonestaja esitab alles kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamiseks argumendi, et hoonestusõigus on pärast linnakohtu otsust võõrandatud, toob kaasa TsMS § 68 kohaldamise, kuna pool ei kasuta oma protsessiõigusi heauskselt.
Hoonestusõiguse võõrandamisel saab üürnik uue hoonestaja suhtes VÕS § 324 lg-s 2 sätestatud kaitse vaid siis, kui märkus üürilepingu kohta on tehtud hoonestusõiguse registriossa. Seega tuleb märkus kanda sellesse kinnistusregistriossa, mida peetakse üüritud asja kohta.
Pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt üürileping läheb üle vaid osaliselt, kui üürnik ei valda asja samas mahus, tähendab lepingu muutmist, mis VÕS § 13 lg 1 järgi saab toimuda üksnes poolte kokkuleppel või lepingus või seaduses ettenähtud muul alusel.
Lepingu ülevõtmisel väljub üks pool lepingust ning samal ajal astub uus pool lepingusse. Kokkulepe kolmanda isiku (allrentniku) astumises lepingusse hetkest, kui leping poolega (rentnikuga) mis tahes alusel lõpeb, tähendab seda, et samaaegselt tema väljumisega lepingust võtab selle üle kolmas isik.
Rendileping on suunatud püsivate ja korduvate kohustuste täitmisele, seega on rendileping kestvusleping, mille täitmisel kohaldatakse 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduses sätestatut.
Hagi tagamise abinõu ei või piirata kostjat rohkem, kui on vajalik hagi rahuldamise ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Üürilepingu kohta märkuse tegemise nõude tagamise abinõuks sobib ka AÕS § 63 lg 1 p-s 1 sätestatud eelmärge.
3-2-1-104-02 PDF Riigikohus 10.10.2002
Poolte omaksvõtuks TsMS § 116 tähenduses saab lugeda üksnes poole selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist vastaspoole väitega, mis on kohtule esitatud kirjalikus avalduses või protokollitud kohtuistungil.
Ringkonnakohtu otsus on vatuoluline ja ei vasta TsMS § 330 lg- s 4 otsuse põhjendavale osale kehtestatud nõuetele.
Sõltumata lepingus ette nähtud kokkuleppest lahendada vaidlused Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus, saab kohus hinnata siiski vahekohtu kokkuleppe kehtivust, st tehingu kehtetuse aluste olemasolu, muuhulgas ette nähtud vorminõuete järgimist, lähtudes seejuures 10. juunil 1958. sõlmitud Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i konventsiooni art-st 2. Kui vahekohtu kokkulepe on kehtiv, saab lepingu kehtivust muus osas ja selle täitmisega seonduvat hinnata vaid kokkulepitud vahekohus.
Ainuüksi asjaolu, et leping sõlmiti formaalselt viie isiku vahel, ei tähenda veel seda, et sellest ühele lepingupoolele tulenevaid kohustusi teise poole suhtes ei võiks täpsustada või ka muuta, kui sellega ei mõjutata teiste lepingupoolte õigusi ega kohustusi. Samadel tingimustel võib tunnistada lepingust tulenevat võlga või selle asendada TsK § 238 lg 1 alusel, samuti võib lepingupool võtta vastu ka kolmanda isiku poolse kohustuse täitmise.
TsK § 272 lg 3 võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna. Võla ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõenduskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Ringkonnakohus peab vaidlusaluse lepingu ja võlakirja rahatuse hindamisel tuvastama, kas sõlmitud lepingus, millest tulenes kohustus ja mis vormistati ümber laenuks, sisalduv kokkulepe oli kehtiv.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json