/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-8456/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11) Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12) AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15) Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14). Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11) Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12) AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15) Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14). Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11) Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12) AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15) Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14). Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kui poolte sõlmitud leping on tühine, on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda tühise lepingu järgi üleantu tagastamist isikult, kelle kasuks sooritus tehti (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 19). (p 18)
3-2-1-190-15 PDF Riigikohus 09.03.2016
Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)
Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. AÕS § 349 annab nõudeõiguse kinnistu omanikule (vt RKTKo nr 3-2-1-147-14, p 17). Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19) Kui isik on kantud vaidlusaluse kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse, saab ta nõuda pärast hüpoteegiga tagatud summa tasumist kolmandalt isikult talle kuuluvalt 1/2 mõtteliselt osalt kinnistust hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse tegemist. Kui kolmas isik sellist tahteavaldust vabatahtlikult ei tee, saab isik oma nõude maksma panna, esitades hagi hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks või lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. (p 19)
Kinnisasjal lasuvad õigused kujutavad endast üldjuhul lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Hagejal võib olla nõue kostja vastu, kohustamaks viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), kui pooled lepivad müügilepingus kokku, et hagejale tuleb omandiõigus üle anda vabana koormatistest. Kohustuse rikkumisel esitatavat täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning müügilepingu puhul ka VÕS §-s 222. (p 17-18)
Eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi on kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 20; RKTKo nr 3-2-1-78-09, p 12). (p 16)
3-2-1-168-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
Kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see VÕS § 1018 jj kohaldamist. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p 16)
See, et lepingu pool pidi eellepingu järgi midagi teise lepingu poole kasuks tegema alles pärast põhilepingu sõlmimist, ei välista iseenesest enne põhilepingu sõlmimist lepingu poole tehtud kulutuste hüvitamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. Kui lepingu pool tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see VÕS § 1018 jj kohaldamist. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p 16)
Läbirääkimistesse astumisega lepingu sõlmimise eesmärgil tekib poolte vahel seaduse alusel võlasuhe, mille sisuks on vastastikune kohustus arvestada võlasuhte kummagi poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). VÕS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed võivad saabuda siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed läbirääkimised pahauskselt katkestab. Pahauskne on läbirääkimiste katkestamine juhul, kui see toimub ilma mõjuva (kaaluka) põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse kaalukust tuleb hinnata teise poole seisukohalt, st kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. Usalduse rikkumisest võib tekkida usaldusvastutus näiteks juhul, kui keeldutakse lepingu sõlmimisest pärast pikki läbirääkimisi, mille käigus teine pool on teinud olulisi kulutusi, uskudes mõistlikult, et leping sõlmitakse, või kui pool keeldub läbirääkimistest ilma mõjuva põhuseta, olles enne käitunud selliselt, et teisel poolel oli alust uskuda, et leping sõlmitakse läbirääkimistel lubatud tingimustel. Läbirääkimiste pahauskse katkestamisega võib olla tegemist ka eellepingu tühisuse korral, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Tühine eelleping omab tõenduslikku tähendust. (p 14) VÕS § 14 lg 3 teise lause eesmärk on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Kahju hüvitamise nõue võib hõlmata mh ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest. (p 15) Usalduskahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. Kui tuvastatud asjaoludel tuginevalt oleks äärmiselt ebaõiglane piirduda üksnes läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutuste hüvitamisega, tuleb lepingupoolel hüvitada teisele lepingu poolele (kahjustatud isikule) kõik need kulutused, mida ta tegi tuginedes mõistlikult lepingupoole lubadusele sõlmida kehtiv leping. (p15) Kui üks lepingu pool pidi eellepingu järgi midagi teise lepingu poole kasuks tegema alles pärast põhilepingu sõlmimist, võib tema tehtud kulutuste hüvitamise nõude esitada käsundita asjaajamise sätete järgi. Käsundita asjaajamist ei välista tehtud kulutuste kasulikkus ka asjaajajale endale. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p16)
Eelleping kui kirjalik lepingudokument tõendab poolte tahet pidada läbirääkimisi. Õiguslikku tähendust võib omada ka tühine eelleping. Pooled on läbirääkimiste ajal seotud eellepingu tingimustega ka siis, kui eelleping on vorminõuete tõttu tühine. Seega võib ka eellepingu tühisuse korral olla tegemist läbirääkimiste pahauskse katkestamisega, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Tühine eelleping on tõendusliku tähendusega, kui hinnata lepingupoole vormikohase lepingu sõlmimise vastu usalduse tekkimise põhjendatust. Tühise eellepingu korral võib lepingu sõlmida lubanud pool vastutada seadusest tulenevate lepingueelsete kohustuste rikkumise eest, kui selle poole käitumine läbirääkimiste jooksul tekitas teises pooles põhjendatud ja mõistliku usalduse lepingu sõlmimise vastu. (p14) Eellepingus kokkulepitud kohustuste (anda kostjale tehniline võimalus tarbida elektrit ja vett) täitmine enne põhilepingu sõlmimist, kuigi pool pidi need täitma alles pärast põhilepingu sõlmimist, ei välista iseenesest tehtud kulutuste hüvitamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. (p16)
Üldjuhul tuleb usalduskahjuna VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise korral hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt võib kahju hüvitamise nõue hõlmata ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Kahjustatud poole usalduse kaitse vajadusest lähtuvalt võib nõuda muude kulutuste hüvitamist, mida pool tuginedes lubadusele sõlmida kehtiv leping mõistlikult tegi. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad kasutuks osutunud kulutuste kõrval olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest. (p15)
VÕS § 14 lg 3 teises lauses sätestatud kohustust, peab kohus kahjuhüvitise arvutamisel silmas pidama, et sellest rikkumisest tulenevat vastutust tuleb eristada vastutusest, mis tekib poolte vahel kehtiva lepingu sõlmimisest. Kuna vastutuse korral usalduskahju eest ei saa asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud kehtiva lepingu sõlmimisega, tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. (p15)
VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi ei või isik pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada (pahausksest käitumisest hoidumise kohustus). Selle kohustuse eesmärgiks on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (vt VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. (p 15)
3-2-1-22-13 PDF Riigikohus 27.03.2013
Kui maakohus leiab vaheotsuse tegemise taotlust lahendades, et kostja II suhtes ei saa hagi rahuldada, saab ta vaheotsuse tegemise asemel jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kui see on võimalik tõendeid hindamata üksnes hageja esitatud asjaoludel, eeldades nende õigsust. Nõude põhjendatuse kohta saab ta teha vaheotsuse vaid juhul, kui seda on taotletud. Mitme kostja vastu esitatud hagi lahendamisel saab maakohus asja mõne kostja suhtes sisuliselt lahendada vastavate eelduste olemasolul TsMS § 450 alusel osaotsusega. Ka ringkonnakohus saab vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa. Vaheotsuse tegemise eeldus on poole taotlus, seda ka TsMS § 449 lg 1 järgi nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemisel. Kui pool ei esita vaheotsuse tegemise taotlust, ei ole kohtul vaheotsuse tegemiseks alust. Samuti ei saa ilma taotluseta üle minna ühelt vaheotsuse liigilt (aegumine) teisele (nõude põhjendatus).
Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded ei ole aegunud. Selle asemel et sellega piirduda ning maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus asjaolusid tuvastades hindama kostjate vastuväidete põhjendatust selle kohta, et hageja kaotas lepingust taganemise õiguse. Apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus. Ringkonnakohtul ei olnud pädevust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust. Seda tehes väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ta ei saanud asja ise lõpuni lahendada. Selliselt täpsustab kolleegium 8. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-118-11 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohta ja lisab, et haginõude saanuks ringkonnakohus lõpuni lahendada üksnes hagi läbi vaatamata jättes. Ringkonnakohus saab ka vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa.
Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis jätnud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Selliselt on ringkonnakohtu resolutsioon kõigepealt osaliselt vastuolus põhjendava osaga. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded aegunud. Seega ei saa ka ringkonnakohtu otsuse põhjenduste loogika järgi vähemalt põhiosas õige olla maakohtu otsuse resolutsioon, mille järgi on hageja nõuded kostjate vastu aegunud. Maakohtu otsuse resolutsioon tulnuks lisaks vaidlustamata osale jätta muutmata üksnes osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga nõude aegumise kohta.
Eellepingu korral võib tegemist olla ka müügilepinguga, kui selle järgi oli kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused. Lepingu lugemist müügilepinguks ei välista selle nimetamine eellepinguks ega see, et kinnisasi ei olnud lepingu sõlmimise ajal kinnistusraamatusse kantud (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-09, p 12).
Jätkuva lepingu rikkumise puhul ei pruugi olla VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem. See kehtib eelkõige juhul, kui hagejal on küll täitmise nõue, kuid selle võimatuse tõttu ei saa ta seda realiseerida (kinnisasi on võõrandatud) ega ka muid nõudeid enam maksma panna. Vastupidine muudaks mh TsÜS § 146 lg 5 sisutühjaks.
Kui eelleping sõlmiti enne 1. juulit 2002, siis ei ole tegemist kestvuslepinguga, st võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 1 lg 1 ja § 11 järgi kohaldub sellele lepingule enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus, eelkõige Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK). VÕSRS § 7 lg 1 järgi saab enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu lõpetada tollal kehtinud seaduse alusel, kuid pärast 1. juulit 2002 kehtivas korras. See tähendab, et lepingu lõpetamise alus peab tulenema TsK-st (või lepingust enesest). VÕS § 118 taganemise tähtaja kohta on põhimõtteliselt ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud lepingute puhul kohaldatav, kuna see on koos lõpetamise ühepoolse avaldusega osa lepingu lõpetamise korrast ehk selle formaalsetest eeldustest.
3-2-1-44-11 PDF Riigikohus 07.06.2011
Kui tegemist ei ole läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes, ei peatu aegumine, kui isik selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud.
Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kui maakohus kohaldas õigust üllatuslikult, saab ringkonnakohus asja menetluses puuduse kõrvaldada.
Kui asja hind on alla 2000 euro, siis on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus asja menetlemisel lihtsustusi ei tee ega märgi ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetleda (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12; 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10). Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14). Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Kuna tuvastatud ei ole, et maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate asjaõigustega (eelkõige servituutidega) hageja või kostja või teiste isikute kasuka, kehtib kinnisasjal teiste isikute kohta eelduslikult ka AÕS § 142, mille järgi võivad teised isikud seal viibida üksnes omaniku loal (vähemalt kui kinnisasi on tähistatud). Maaomanik võib põhimõtteliselt otsustada, kes ja mis tingimustel (sh tasu eest) võivad tema maad kasutada. TeeS § 52 teise lause järgi võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Sellest sättest tuleneb ka õigus küsida eratee kasutamise eest tasu. Sama kinnitab TeeS § 33 lg 8, mille järgi peab tee omanik lubama erateed tasuta kasutada üksnes erandina.
Koostööleping vastab kolleegiumi arvates esmajoones tasuta kasutamise lepingu tingimustele VÕS § 389 tähenduses.
Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Mõistlikku tasu võib VÕS § 1023 lg 2 esimese lause järgi nõuda üksnes oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja. Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks. Nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). Isegi kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul, kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi.
Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 ja § 1024 lg 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi.
Hageja nõude lahendamine käsundita asjaajamise sätete alusel saab kõne alla tulla üksnes ulatuses, milles poolte vahel ei ole lepingut ega seadusjärgset muud võlasuhet. Käsundita asjaajamiseks peab lisaks üldistele eeldustele (nt midagi peab olema tehtud teise isiku kasuks) olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimus. Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.
Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet ei saa lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes, olgugi et hageja tugines oma nõudes n-ö iga kuu esitatud arvete tasumata jätmisele.
Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub.
Eelleping ei olnud AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23).
Kostjale ei tulnud lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-de 1043 ja 1055 alusel, st lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29).
Hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi.
Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi oma nõude loovutada teisele isikule. Loovutada võib VÕS § 165 järgi ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nii võib teeomanik loovutada teeseadusest ja AÕS § 156 lg-st 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist.
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14). Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
3-2-1-31-08 PDF Riigikohus 21.05.2008
Lepingu rikkumisele tuginemine kostja poolt oleks hea usu põhimõtte vastane, kui pooled kostja initsiatiivil sõlmisid teadlikult seaduses sätestatud vorminõuet rikkudes eellepingu muutmise kokkuleppe ja seda tegelikult täitsid.
TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka apellatsioonimenetluses. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
Lepingu rikkumisele tuginemine kostja poolt oleks hea usu põhimõtte vastane, kui pooled kostja initsiatiivil sõlmisid teadlikult seaduses sätestatud vorminõuet rikkudes eellepingu muutmise kokkuleppe ja seda tegelikult täitsid. Kui pooled lepivad kokku kohustuse täitmise tähtajas, siis ei tähenda see, et pärast nimetatud tähtaja möödumist kohustus lõppeks. Lepingu täitmise tähtaja järgimata jätmine võib olla lepingurikkumine, mis annab lepingupoolele õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid, sh taganeda lepingust.
Lepingust taganemiseks on üldjuhul vajalik, et lepingupool oleks lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 1 p 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist ka siis, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 114 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võivad kokku leppida, et lepingust on õigus taganeda ka mitteolulise rikkumise puhul ilma täiendavat tähtaega andmata. Samuti võivad pooled kokku leppida, et oluliseks rikkumiseks on ka muu rikkumine, mis ei ole sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4. Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist tuleb vaadelda konkludentse taganemisena lepingust.
Lepingust taganemiseks on üldjuhul vajalik, et lepingupool oleks lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 1 p 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist ka siis, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 114 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võivad kokku leppida, et lepingust on õigus taganeda ka mitteolulise rikkumise puhul ilma täiendavat tähtaega andmata. Samuti võivad pooled kokku leppida, et oluliseks rikkumiseks on ka muu rikkumine, mis ei ole sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4.
Kohustus põhileping sõlmida lasus võrdselt mõlemal lepingupoolel ja kostja ei ole tõendanud, et hageja ei soovinud või takistas lepingu sõlmimist. Seega sisuliselt ei tuvastanud ringkonnakohus hagejapoolset lepingurikkumist, mis oleks kostjale andnud põhjendatult alust eellepingust taganemiseks. Notariaalselt tõestatud eellepingust taganemise avaldus ei pea olema notariaalselt tõestatud. Vorminõuet ei ole ette nähtud lepingust taganemise avaldusele, lepingu ülesütlemise avaldusele, hinna alandamise avaldusele ega lepingu tühistamise avaldusele.
Kinnistu omandi üleandmise võimatusega hagejale tekkinud kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 135 lg-st 2.
Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist tuleb vaadelda konkludentse taganemisena lepingust. Kinnistu omandi üleandmise võimatusega hagejale tekkinud kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 135 lg-st 2.
3-2-1-32-06 PDF Riigikohus 08.05.2006
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse. AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tehingu tühistamiseks peavad lisaks formaalsetele tingimustele olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tühise lepingu järgi üleantu tagastamise üldised põhimõtted kehtivad kolmandate isikute lepingus osalemise korral ka lepingust taganemise korral, kuigi taganemise sätete juures ei ole neid nii detailselt reguleeritud.
Tüüptingimuste kasutaja ei saa ise tugineda tüüptingimuse tühisusele VÕS § 42 alusel. Kuid tal on võimalik nii tugineda tingimuse tühisusele üldiste tehingu tühisuse sätete järgi kui ka tingimus tühistada nt eksimuse tõttu.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json