https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-106-07 PDF Riigikohus 28.11.2007

Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.

Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.

VÕS § 489 eesmärk on suunata kindlustusandja võimalikult kiiresti tegutsema, et vahetult pärast kindlustusjuhtumi toimumist oleks võimalik kahju suurus kindlaks teha. See säte ei reguleeri aga tõendamiskoormist.


Kui kindlustuslepingu sõlmimisel ei kontrollita poliisil märgitud varaesemete olemasolu ülevaatusega või soetamisdokumentide abil, tuleb eeldada, et poliisil loetletud esemed on alles ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kindlustusandjal on aga võimalik esitada tõendeid, mis nimetatud eelduse ümber lükkavad. Erandjuhtudel on võimalik jõuda ka järeldusele, et nimetatud eeldus ei kehti. Seda juhul, kui kindlustusvõtja tuginemine varastatud asjade olemasolu tõendavate tõendite puudumisele ja ütlused varastatud asjade omandamise asjaolude kohta on täiesti ebamõistlikud. Kuid VÕS § 448 lg 2 teise lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda tõendite esitamist niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.

Kindlustusvõtjal on õigus tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 448 lg-st 2, mis sätestab, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta, mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.

3-2-1-34-03 PDF Riigikohus 01.04.2003

Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.


Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu kinnitamiseks tõendeid.


Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.


Kindlustushüvitise maksmise üldreegli kehtestas kuni 01.07.2002. a kehtinud KS § 12, mille kohaselt kindlustushüvitist ei maksta rohkem, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemad reguleeringud tulenevad kindlustuslepingust, mille tõlgendamisel tuleb tuvastada poolte kokkulepe hüvitise maksmise kohta.

Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.


Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise oluliste osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.


Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.


Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega.

3-2-1-127-02 PDF Riigikohus 20.11.2002

Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama. Kuivõrd pooled polnud kokku leppinud teatamisekohustuse vormis, võis see toimuda ka suuliselt. Tuvastatud on, et kindlustusandja seaduslik esindaja oli ümberehitusest teadlik, mistõttu tuleb ka kindlustusandja lugeda neist asjaoludest teadlikuks ning tal puudus alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks.


Hoone pööningu ümberehitamist kolmandaks korruseks sai varakindlustuse üldtingimuste kohaselt lugeda riskiastme suurendamiseks, millest kindlustusvõtja oli kohustatud kindlustusandjale esimesel võimalusel teatama.


Varakindlustuse üldtingimuste kohaselt oli kindlustatud kogu kahekorruseline hoone, seega oli kindlustusobjekti üheks osaks ka katus. Kuna hoonele ei ehitatud peale mitte uut korrust, vaid ehitati ümber teise korruse peal olnud pööning, oli kindlustusobjekti osaks nii kolmas korrus, kui seda kattev katus.

3-2-1-56-01 PDF Riigikohus 10.04.2001

Pooled sõlmisid kindlustuslepingu kahe kindlustusobjekti- traktori ja metsaveokäru kindlustamiseks. Lepingu tingimuseks oli, et kindlustusvõtja teatab igal juhul kirja teel kahjujuhtumi saabumisest kindlustusandjale 14 ööpäeva jooksul. Toimus mõlema kindlustusobjekti vargus, kuid kindlustusvõtja ei täitnud kindlustuslepingus sätestatud teatamiskohustust metsaveokäru osas. Seega ei tekkinud kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise kohustust seoses metsaveokäru vargusega. Põhjendatud pole kindlustusvõtja väide, et arvestades traktori ja käru komplektsust, ei pidanud ta vajalikuks käsitleda neid objekte kirjalikus teates eraldi. Kuna ta sõlmis kindlustuslepingu isiklikult, oli ta teadlik, et kindlustusobjektidena käsitleti kindlustuslepingus traktorit ja metsaveokäru eraldi.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json