https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 339| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-22-5835/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.04.2024

Kriminaalmenetluses võib kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tugineda ka asjaoludele, mida süüdistuse sisu otseselt ei hõlma ja millele ta ei rajanud süüdimõistvat otsust. (p 30)


Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. (p 31)

Nõue, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda seda, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Seejuures tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Järeldused varasemas kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite valimil. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused. (p-d 32-35 ja 43)


LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-54-07, p 13). Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt. (p 46)


Olukorras, kus süüdistatav ja tsiviilkostja saavad mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja. (p 52)

2-21-4251/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2024

VÕS § 42 lg 3 p 2 reguleerib olukorda, kus tüüptingimuse tõttu on ühe või mitme õiguskaitsevahendi kasutamine täielikult välistatud või konkreetsetel asjaoludel ebamõistlikult piiratud. VÕS § 42 lg 3 p 1 kohaldub juhtudel, kus tingimuse kasutaja vastutust ei ole täielikult välistatud, vaid seda on võrreldes seadusest tulenevaga üksnes piiratud. (p-d 11.2–11.3)

VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi saab lubatavaks pidada kokkuleppeid, mille alusel piiratakse ühe poole vastutust vastavalt tehingu hinnale, kuid vastutus ei tohi olla välistatud ega piiratud olukorras, kus põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu. (p 11.3)


Põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud. Kui on tõendatud asjaolu, mis üldise elukogemuse kohaselt viib sarnasele olukorrale omase tüüpilise sündmuste järgnevuse esinemisel konkreetses asjas tuvastatud kahju tekkimiseni, saab kohus lugeda põhjusliku seose tuvastatuks, kui kostja ei tõenda, et konkreetsel juhul esinesid erilised asjaolud, mis erinevad tavapärasest samalaadsele olukorrale tüüpilisest sündmuste jadast. (p 13.2)

2-20-9824/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2024

Müügieseme puuduse tõttu ostja omandile tekkinud kahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel (koos täitmisega) ja see ei eelda täiendava tähtaja andmist ega täitmisnõude esitamist (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3). Lepingutingimustele mittevastava vilja väiksemas väärtuses seisneva kahju hüvitamist, st kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel (täitmise asemel) saab nõuda üksnes juhul, kui ostja on esmalt andnud müüjale täitmiseks täiendava tähtaja (VÕS § 115 lg 2) või kui täiendava tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 kohaselt vajalik. (p 17.2)

VÕS § 115 lg 1 esimeses alternatiivis on silmas peetud kahju, mis on võlausaldajale kahju hüvitamise nõude esitamise hetkeks lõplikult tekkinud ja mida rikkumise heastamisega (nt parandamise või asendamisega) kõrvaldada ei saa. VÕS § 115 lg 1 teises alternatiivis on silmas peetud kahju, mille tekkimise oleks saanud täiendava tähtaja jooksul rikkumise heastamisega ära hoida. (p 17.3)


Olemuslikult on lepingus lubatust halvema kvaliteediga tarnitud asja väiksem väärtus (mitte halvema kvaliteediga asja eest makstud hinnavahe) ostjale tekkinud kahju VÕS § 127 lg 1 järgse diferentsihüpoteesi mõttes. VÕS § 127 lg 1 alusel kahju kindlakstegemiseks tuleb kindlaks teha lepingutingimustele vastava asja harilik väärtus ja lepingutingimustele mittevastava asja väärtus (turuhind) lepingu sõlmimise hetkel.

Kui müüja tarnitud mittenõuetekohane teravili (mahekaer) seguneb ostja viljapunkris olnud nõuetekohase mahekaeraga, siis tuleb ostja omandile tekkinud kahju ulatuse määramiseks kindlaks teha ostja punkris olnud mahekaera väärtus müüjate vilja tarnimise hetkel ja lahutada sellest väärtus, mis sellel kaeral oli pärast seda, kui see segunes müüjate tarnitud glüfosaadiga saastunud kaeraga. (p 22.2)


Kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärk võib olla ostja kaitsmine ka sellise kahju eest, mis tekib siis, kui müüja tarnitud ebakvaliteetne mahekaer rikub ostja juures hoiustamise käigus kvaliteetse mahekaera (p 25.3). Välistatud ei ole VÕS § 127 lg 2 alusel sellise kahju hüvitamata jätmine, mis tekib seetõttu, et ostja hoiustab vilja tavapärasest punkrist oluliselt suuremas punkris, mistõttu kahjustab ühelt tootjalt ostetud väike kogus vilja teistelt tootjatelt ostetud niivõrd suurt kogust vilja, et müüja ei saaks mõistlikult sellise kogusega ja sellest tuleneva kahjuga arvestada.

Põhimõtteliselt võib VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel pooltevahelise riskijaotuse määramise üheks kriteeriumiks olla lepingutasu (st kas mingi riski ülevõtmist saab eeldada sellise tasu eest või kas tasu suuruse kujundamisel on sellist kahjuriski arvesse võetud), riski kindlustatavus (ehk kummalt lepingupoolelt saab eeldada sellise riski vastu kindlustamist) ning küsimus sellest, kumma poole jaoks oleks vastava kahju vältimine odavam ja mõistlikum. (p 25.4)


TsMS § 169 lg 3 kohaselt võib mh arvestamata jäetud tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud jätta menetluse tulemusest sõltumatult menetlusosalise kanda, kes tõendi on esitanud. Sellest lähtuvalt on maakohtul otstarbekas juhtida menetlusosalise tähelepanu kohe pärast tõendi esitamist sellele, et see võib jääda ühel või teisel põhjusel arvestamata, kui see põhjus on kohe nähtav. (p 22.1)

2-20-5869/87 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.08.2023

Juriidilisel isikul võib olla varalise kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes tema kohta ebaõigete andmete õigusvastase ja süülise avaldamisega tekitab talle varalist kahju. Juriidilise isiku kohta ebaõigete andmete avaldamisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane eelkõige siis, kui nende andmete avaldamisega sekkutakse juriidilise isiku majandus- või kutsetegevusse, rikutakse seadusest tulenevat kohustust või käitutakse tahtlikult heade kommete vastaselt. Näiteks võib juriidilisele isikule tekkinud kahju seisneda käibekaotuses, klientide lahkumises, raskustes uute lepingute sõlmimisel (sh töötajate värbamisel). (p-d 14 ja 21)

2-21-5187/14 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.06.2023

Kui liikluskindlustusandja vaidleb sõiduki parandamiseks minevate kannatanu taotletud kulude vajalikkusele vastu, tuleb tal tõendada, et tema pakutava remondiettevõtja tehtavad remonttööd asetavad kahjustatud isiku olukorda, mis on maksimaalselt lähedane olukorrale, milles kahjustatud isik oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1), s.o kindlustusjuhtumieelsesse olukorda (LKindlS § 26 lg 2 kolmas lause). Selline tõendamiskoormis tuleneb muuhulgas LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt on kahjustatud isikul sõiduki kahjustamise korral õigus valida talle sobiv sõiduki taastusremonti tegev remondiettevõtja. (p 12)

Kuigi kahjustatud isik ei tohi kuritarvitada enda LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest tulenevat õigust valida talle sobiv remondiettevõtja ja kindlustusandja hüvitamiskohustus piirdub mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks, saab eeldada, et kahjustatud isik on valinud sellise remondiettevõtja, mille tehtavad remonttööd tagavad temale kuuluva sõiduki väärtuse taastamise võimalikult suurimas ulatuses. (p 12)


VÕS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Asi tuleb parandada mõistlikel tingimustel, st kahjustatud isik peab võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kui kahjustatud isik laseb teha tarbetult kalli remondi, rikub ta VÕS § 139 lg-s 2 toodud kahju vähendamise kohustust, mis toob kaasa tema kahjuhüvitise vastava vähendamise (vt RKTKo nr 3-2-1-124-11, p 16). (p-d 10 ja 16)

Kahjustatud isik ei pea VÕS § 132 lg 3 esimese lause alusel nõuet esitades siiski alati võtma aluseks kõige odavama remondivõimaluse, sest kahju hüvitamise eesmärgist (VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 esimene lause) lähtudes peab remont tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Eeltoodu kehtib ka LKindlS § 26 kohaldamisel. (p 17)

2-20-18894/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.04.2023

Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist TsMS § 2 järgi ei saa põhjendada sellega, et kuivõrd on olemas dokumentaalsed tõendid, ei ole tunnistajate ülekuulamine menetlusökonoomiliselt otstarbekas. TsMS § 238 lg 1 p 2 ega ükski muu TsMS‑i säte ei anna kohtule alust keelduda tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamisest põhjusel, et tunnistajad saaksid kinnitada samu asjaolusid, mille kohta on kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid, vt ka RKTKm nr 3-2-1-113-13, p 15. (p 10)

Vt RKTKo nr 3-2-1-79-15, p 9; RKTKo nr 2-14-61664/48, p 20; RKTKo nr 2-16-5282/51, p‑d 10 ja 11. (p 10)


Vt RKTKm nr 2-19-9543/48, p 18. (p 11.2)

2-19-9500/62 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.03.2023

Kui kahjustav asjaolu lähtus korteriomaniku korteriomandi eriomandi piirest, tuleb eeldada, et korteriomanik rikkus oma kohustust ja see rikkumine ei olnud vabandatav. Vastutusest vabanemiseks peab korteriomanik tõendama, tema ei ole oma kohustust rikkunud või rikkumine on vabandatav (vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 21). Kaasomandi eseme puhul saab korteriomanikule eelkõige ette heita kaasomandi eseme alalhoiu kohustuse rikkumist, mis kolleegiumi varasema praktika kohaselt tähendab eelkõige keeldu kaasomandi eset lõhkuda või rikkuda, samuti kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustumisest või kahjustumise ohust (vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 16). (p 15.1)

Kohus peab siiski uurimispõhimõttest tulenevalt välja selgitama, mis põhjusel kaasomandi ese kahjustus. See on oluline sisustamaks korteriomanikul lasunud kaasomandi eseme alalhoiu kohustust, sest üksnes kahjustumise põhjuse kaudu on võimalik öelda, kas ja mida oleks korteriomanik pidanud kahjustumise ärahoidmiseks tegema. Alles pärast selle asjaolu kindlakstegemist saab kohus hinnata, kas kaasomandi eseme kahjustumisest tekkinud kahju on korteriomaniku kohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos puudub juhul, kui kaasomandi ese kahjustus ja selle tõttu tekkis kahju sõltumata asjaolust, kas korteriomanik täitis tal lasuvat kaasomandi eseme alalhoiu kohustust või mitte. (p 15.3)


Juhul kui esineb mingi kahju põhjustanud mõjutus, mis lähtus kaasomandi esemest, saab kahjustatud korteri omanik alati esitada KrtS § 12 lg 2 ja AÕS § 72 lg 5 teise lause alusel tema eriomandi esemele ning tema ainukasutusse antud kaasomandi esemele tekitatud kahju hüvitamise nõude korteriühistu vastu. Sellist liiki vastutuse tekkimiseks piisab sellest, et kahjulik mõjutus lähtus kaasomandi esemest eriomandi esemele ning tema ainukasutusse antud kaasomandi esemele on tekkinud kahju. Korteriühistul on pärast kahju hüvitamist VÕS § 137 lg 2 alusel õigus esitada tagasinõue isikute (sh korteriomanike) vastu, kes olid sama kahju põhjustamise eest kaasvastutajad kannatanu ees. Eeltoodu ei välista seda, et kannatanu nõuab sama kahju hüvitamist ka korteriomanikult, kes tema arvates rikkus oma kohustusi. Sellisel juhul vastutavad korteriühistu ja oma kohtuste mittevabandatava rikkumise eest vastutav korteriomanik kannatanu ees solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). (p 16)

2-18-9985/70 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.03.2023

Ebamõistlike kulude hindamisel VÕS § 646 lg 1 mõttes ei pea tegema kindlaks täpset summat, mis uue töö tegemiseks või asja parandamiseks võib kuluda. (p 11.2)


Kui tellijal ei ole töö parandamise või uue töö tegemise nõuet ega seetõttu ka lepingust taganemise õigust, saab tellija kasutada töövõtja vastu siiski muid õiguskaitsevahendeid, kui nende õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused on täidetud. Nt võib tellija alandada hinda või nõuda kahju tekkimise puhul kahju hüvitamist. (p 12)


See, kas töövõtulepingu rikkumise puhul on välistatud VÕS § 646 lg 1 järgne täitmisnõue ja kas töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud (vt mh VÕS § 647 lg 1), mis annaks tellijale aluse lepingust taganeda, sõltub asjaoludest ja VÕS § 646 lg-s 1 ning §-s 647 sätestatud eeldusi tuleb igal üksikul juhul hinnata. (p 12)

2-19-8673/96 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.11.2022

Au teotamise puhul tuleb teo õigusvastasust hinnata eelkõige VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi, mille kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasusele hinnangu andmist võib mõjutada see, kui hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile (vt RKTKo nr 3-2-1-127-08, p 16), ning see, kas väidetavalt hageja au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (vt RKTKo nr 3-2-1-11-04, p 11). (p 11)

Õiguspärane ei ole see, kui isik, kelle au teotatakse, vastab sellisele tegevusele omalt poolt tema au teotanud isiku au teotamisega. Seetõttu ei saa selle asjaoluga, et hageja teotas esmalt kostja au, põhjendada ka kostja tegude õiguspäraseks lugemist VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi. (p 12)


Vt. RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18; RKTKo nr 3-2-1-142-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-127-16, p 19. (p 15)


VÕS § 6 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. (p 15)


Hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud. (p 13)


Vt. RKTKo nr 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 11. (p 17)

1-21-3082/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.10.2022

See, et süüdistatav ega tsiviilkostja ei vaidle enne kriminaalasja lühimenetluse korras kohtusse saatmist tsiviilhagile vastu (ei esita tsiviilhagile vastust), ei tähenda seda, et nad võtsid haginõude õigeks. Hagi õigeksvõtt (TsMS § 440) peab olema selgesõnaline ja sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta. Pelgalt tsiviilhagile vastamata jätmine ei ole käsitatav hagi õigeksvõtuna. (p 20)


KrMS § 233 lg 1 ei võta süüdistatavalt ega tsiviilkostjalt õigust avaldada lühimenetluses enda seisukoht tsiviilhagi kohta alles kohtuistungil. Kõnesolev säte ei piira kohtumenetluse poolte õigust esitada kohtuistungil avaldusi ja taotlusi ning neid kinnitavaid argumente, kui viimased ei tugine kriminaaltoimiku-välistele tõenditele. Muu hulgas võivad süüdistatav ja tsiviilkostja lühimenetluses kohtuistungil avaldada, kas nad võtavad tsiviilhagi õigeks või mitte. Selline avaldus on kohtule TsMS §-s 440 ette nähtud erandeid arvestades siduv. (p 21)


Surmasaanu lähedased on kannatanud KrMS § 37 lg 1 neljanda lause järgi. Kannatanud võivad esitada tsiviilhagi hukkunul endal enne surma tekkinud ja neile pärimise teel üle läinud mittevaralise kahju hüvitamiseks ka kriminaalmenetluses, kui haginõude alusfaktid kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Surmasaanud isikul ei pruugi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet aga tekkida, kui ta elas pärast tervisekahjustuse saamist väga lühikest aega ega saanud vigastuste raskuse tõttu sel ajal tajuda endaga toimuvat ning tunda olulist füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. (p-d 23 ja 24)


LKindlS § 23 lg 1 p 1 või p 2 ja VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutab VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju eest ka süüdistatava liikluskindlustuse andjast tsiviilkostja. (p 26)


Mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel. Kohtupraktikas ei ole esitatud erandlike asjaolude ammendavat loetelu. Surma saabumise asjaolude erandlikkusele peab andma hinnangu kohus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise seisukohalt ei ole ainumäärav, et lähedase kaotanud inimene surma pealt näeb või kas ja kui ruttu satub ta sündmuskohale, kus tema lähedane hukkus. Järelduse hukkunu lähedaste iseäranis traumaatiliste üleelamiste kohta, mis annab alust rääkida erandlikust asjaolust VÕS § 134 lg 3 tähenduses, saab teha ka surma saabumise ebatavaliselt rängast viisist. (p-d 27-30)

1-19-9061/92 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.03.2022

Kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1). See tähendab muu hulgas, et menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi (vt ka RKTKm nr 2 14-63261/149, p 12). (p 12)

Kohtumenetluse poole õigus nõuda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist ei olene sellest, kas ta on kandnud kriminaalmenetluses tekkinud kulud ise või on seda tema eest ja huvides teinud keegi teine. Seejuures pole ka oluline, kas kohtumenetluse poolel lasub tema eest menetluskulu tasunud isiku ees kohustus need kulud hüvitada või mitte. (p 15)

Vt RKKKo nr 3-1-1-23-15, p 78. (p 18)


Kui kohtumenetluse poole eest on temal kriminaalmenetluses tekkinud kulud tasunud keegi teine, peab menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhinduma ka VÕS § 127 lg-st 5. Osutatud sätte järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, v.a juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi ei võeta üldjuhul arvesse kahju kannatanu kasuna, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine (nt RKKKo nr 1-20-2438/33, p 34). Niisiis see, kui keegi võtab ühe kohtumenetluse poole olukorra kergendamiseks tema menetluskulu enda kanda, ei välista ega piira üldjuhul kohtumenetluse teisel poolel KrMS § 180 jj alusel tekkivat kohustust hüvitada menetluskulu. Näiteks, kui keegi maksab kannatanu huvide paremaks kaitsmiseks tema eest lepingulise esindaja tasu, on selle eesmärk toetada üksnes kannatanut, mitte aga vabastada süüdimõistetut kohustusest hüvitada kannatanu menetluskulu. (p 13)

2-18-4181/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.12.2021

Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset. (p 11)


Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. (p 14)


Pärast tõendite vastu võtmist võimaldab TsMS § 238 lg 5 jätta tõendi arvestamata TsMS § 238 lg-tes 1-3 sätestatud juhtudel, samuti, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. (p 17)

Juhul, kui kohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, peab kohus TsMS § 238 lg 4 järgi tegema määruse, millega keeldub tõendi vastuvõtmisest, ning andma hagejale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada hoone puudusi muude tõenditega. (p 17)


Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4). Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust. (p 19)


Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võib kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 18)

2-19-3808/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.12.2021

Kui pooled olid sõlminud tšarterlepingu, siis saanuks kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded kõne alla tulla vaid väga piiratud juhtudel. VÕS § 1044 lg 2 sätestab üldreegli, mille järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Olukorras, mil hagi alusena on tuginetud pooltevahelisele kokkuleppele, peavad kohtud andma esmalt hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Kahju hüvitamist saaks lepingurikkumise korral VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt erandina nõuda vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju (vt RKTKo nr 2-19-2439/36, p 13). Pankrotivõlgniku deliktiline vastutus eeldaks täiendavalt, et juhatuse liige on ärisaladust avalikustades kahjustanud deliktiõigusega kaitstud õigushüvesid (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1-5) või rikkunud käitumisnormi, eelkõige käitunud tahtlikult ja heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Seega on kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev nõue võimalik üksnes äärmiselt piiratud juhtudel. (p 13)


Ärisaladuse avalikustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue võib laiemalt kõne alla tulla lepingueelsetel läbirääkimistel põhineva VÕS § 14 lg-s 4 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisest tuleneva nõudena või lepingulise nõudena ning üksnes väga piiratud juhtudel kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena. Ärisaladuse avalikustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude puhul ei ole VÕS § 100 ja § 101 lg 1 ega hea usu ja mõistlikkuse põhimõte VÕS §-de 6 ja 7 mõttes iseseisvad nõudealused. Nii lepingueelsetel läbirääkimistel põhineva võlasuhte kui ka lepingurikkumise korral on kahju hüvitamise nõude aluseks VÕS § 115 ja § 127 jj. (p-d 14-15)

Kui hageja tugineb sellele, et pankrotivõlgnik rikkus ärisaladuse avalikustamisega pooltevahelisest lepingust tulenevat kohustust, peab ta tõendama, et lepingus oli sellises kohustuses kokku lepitud. Kui pooltevahelises lepingus selline kokkulepe puudus, võib kahju hüvitamiseks anda aluse lepinguliste kõrvalkohustuste rikkumine. Ärisaladuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole õiguste ja huvidega arvestamise kohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes. Seda eeldusel, et tegemist oli saladuses hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega (EKTÄKS § 5 lg 2), ning hagejal oli õigustatud huvi, et seda ei avalikustata. (p 16)

2-18-13432/108 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.11.2021

Töö lepingutingimustele mittevastavuse korral saaks VÕS § 116 lg 2 p 1 olla kohaldatav lepingust taganemise alusena juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. (p 18.2)

Isegi kui tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema. Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul (vt RKTKo nr 3-2-1-80-10, p 12). Seega tekib töövõtjal töö lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada või uue töö tegemisega kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis, kui ta on andnud töövõtjale võimaluse mittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö tegemisega, nõudes töövõtjalt lepingu täitmist VÕS § 646 lg 1 alusel või andes temale selleks täiendava tähtaja. (p 18.3)


VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mille järgimist peab kohus kontrollima ametiülesannete korras omal algatusel. (p 18.4)

Selle hindamisel, kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama, tuleb arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7 lg 2). Mõistliku aja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, st kohus peab asjas esile toodud kõiki asjaolusid arvestades võtma seisukoha, millise aja jooksul võis samas olukorras olev lepingut rikkunud pool mõistlikult eeldada, et kahjustatud pool võib lepingust taganeda (vt RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16; RKTKo nr 3-2-1-43-15, p 12). Üldjuhul on taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, v.a kui pooled on enne kohtus vaielnud täitmisnõude üle (vt RKTKo nr 3-2-1-165-09, p 9; RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16). Mõistliku aja arvestamisel tuleb arvestada ka poolte läbirääkimiste pidamisele kulunud ajaga, mis tuleb üldjuhul jätta mõistliku aja hulka arvestamata, st selle võrra pikeneb taganemise aeg. Analoogia korras saab mõistliku aja arvestamisel arvesse võtta ka aegumisele ettenähtud peatumise aluseid, sh jätta pooltevaheliste läbirääkimiste aeg mõistliku aja hulka lugemata (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 21). Samuti tuleb mõistliku aja arvestamisel arvestada ka lepingurikkumise (töö mittevastavuse) kindlakstegemisele mõistlikult kuluva ajaga. Asjatundja kaasamist kahjustunud asja ülevaatamiseks ja puuduste kindlakstegemiseks saab pidada üldjuhul vajalikuks, eriti kui lepingu esemeks on ehitise projekteerimis- ja ehitustööd. (p 18.5)

Lähtuvalt VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on pooled kohustatud kehtiva taganemise tagajärjel tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu, lasub selle asjaolu tõendamise koormis, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, poolel, kes sellisele väitele tugineb. Tuginedes üleantu tagastamise võimatusele VÕS § 189 lg 2 p 1 mõttes, peab kostja oma väidet tõendama. (p 19.4)

Kui kohus loeb tõendatuks, et üleantu tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, peab lepingupool, kellel pole võimalik saadut tagastada, hüvitama selle asemel üleantu väärtuse. Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see üleantu väärtuseks (VÕS § 189 lg 3). Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 26). Hageja, kes tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, on kohustatud tõendama temale üleantu tegeliku väärtuse, kui see on väiksem lepingus kokkulepitud hinnast. Kattuvas osas saab kohus vastastikused rahalised kohustused tasaarvestada, kui hüvitamine ei ole välistatud VÕS § 190 alusel. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust (vt RKTKo nr 2-16-15722/123, p 17.3). (p 19.4)


Lepingu rikkumise, mis seisneb tehtud töö lepingutingimustele mittevastavuses, tõttu lepingust taganemise (VÕS § 116 lg 1) ning rikkumisega tekitatud kahju (VÕS § 115 lg l esimene alternatiiv) hüvitamise eeldused on erinevad. Kahju hüvitamise nõue koos kohustuse täitmisega eeldab küll lepingu rikkumist, kuid erinevalt lepingust taganemise eelduseks olevast rikkumisest ei pea selle nõude puhul rikkumine olema oluline. Kui kohus on tuvastanud lepingu olulise rikkumise, kuid taganemise õigus on lõppenud taganemisavalduse tegemiseks ettenähtud mõistliku tähtaja möödumise tõttu VÕS § 118 kohaselt, ei lõpe selle tähtaja möödumisega kahju hüvitamise nõue. (p 23)


Otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses on käsitatavad ka lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed õigusabikulud. Kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) eeldused (vt RKTKo nr 3-2-1-79-08, p 18). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (vt RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). Kulutused õigusabile võivad olla mittevajalikud ulatuses, milles need on seotud lepingust taganemisega, kui kohus asub seisukohale, et hageja lepingust taganemine ei ole kehtiv. (p 24)

1-20-3535/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.11.2021

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, ja seda ka sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati ka seda, millisel määral on rikkuja õigusvastane tegu konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid silmas pidades hukkamõistetav. Tuvastades väljamõistetava hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, korrigeerib kohus hüvitist, sõltumata poolte taotlustest. Selle tegemata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p-d 18 ja 19)


Tuvastades väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, kuid jättes hüvitise summa korrigeerimata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 19)

2-19-7379/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.10.2021

Vt RKTKo 4.12.2019 nr 2-18-5278/51, p 11 ja RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 13. (p 16.2)

Maa all kinnisel meetodil horisontaalpuurimisega esineb kahju tekkimise oht üksnes juhul, kui sidetorustik ei asu ehitusprojektis ettenähtud kohas või kui pole teada, et nad üldse puurimise piirkonnas asuvad. Kui sidetorustiku toru puruneb ja selle sees olev valguskaabel saab kahjustada põhjusel, et sidetorustiku toru paikneb ehitusprojektis näidatust erinevas kohas ja seetõttu ei arvestata sellega puurimistööde tegemisel, ei ole tegemist sellise riski realiseerumisega, mida puurimistöö tegija poleks saanud hoolika käitumisega ära hoida. Kuna puurimisega kaasnevad kahjulikud tagajärjed (mis praegusel juhul ilmnesid põhjusel, et enne puurimistöö alustamist ei veendutud kaablite täpses asukohas) olid hoolika tegutsemisega (torustiku ja kaablite asukoha kindlakstegemine) ära hoitavad, siis ei saa praegusel juhul maa-alust horisontaalpuurimist kui kostja tegevust pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes. (p 16.3)

VÕS § 1056 kohaldamine võinuks kõne alla tulla nt siis, kui kostja puuri küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud kahjustatud sidetorustiku toru ja hagejate kaableid või kui puur oleks töötamise käigus muutunud juhitamatuks põhjusel, mida kostja ei oleks ka kõige hoolikama käitumisega saanud ära hoida (vt selle kohta RKTKo 10.04.2013 nr 3-2-1-21-13, p 22). (p 16.3)


Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist (vt RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 13). (p 18)

Olukorras, kus kannatanu nõuab tema asja kahjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et hoida ära kannatanu omandi kahjustamine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja rikkus käibekohustust, mistõttu ta vastutab kannatanule eelduslikult käibekohustuse rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tähendab et tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 eeldatakse, et kahju tekitaja on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes (vt nt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.2). (p 18.1)

Käibekohustus tähendab oma tegevusega ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste aspektist iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 24 ja RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 12). (p 18.2)

Juriidiline isik ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 26 ). (p 18.3)

Kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal võib olla tähtis ka delikti üldkoosseisul põhineva (s.t süülise) vastutuse (VÕS § 1043 jj) korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 18.4)

Kostja hoolsuskohustuse hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb arvestada, kas ta kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt selle kohta RKTKo 29.11.2017, nr 2-14-56641/69, p 18.2 ja RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 11). (p 18.5)

Kostjal oli juhul, kui ta tegi kõnealuseid puurimistöid oma majandustegevuse raames, kohustus võtta puurimistöid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine (vt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.4 ja RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.2). Juhul kui kostja sellisid abinõusid tarvitusele ei võtnud, on tema tegu käibekohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 5 rikkumise tõttu õigusvastane ja ta on ühtlasi õigusrikkumises VÕS § 1043 mõttes süüdi. (p 18.5)


VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ning selle sätte kohaldamisel (st rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi kindlakstegemisel) tuleb mh arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt RKTKo 6.06.2018 nr 2-16-14655/24, p 15.1 ja RKHKo 7.10.2015 nr 3-3-1-11-15, p 12). Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. ptk vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132) (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). Seega peab kahju hüvitamise nõude aluste esinemise korral maakohus nõude ulatuse kontrollimisel kohaldama üksnes VÕS § 132. (p 19)


VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid. (p 20)

Hageja võib kahju kõrvaldamiseks vajalike mõistlike kulude (VÕS § 132 lg 3) tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb hagejal siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et tema viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad (vt RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 22)

Juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, võib kõne alla tulla VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamine. (p 22)


TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta RKTKo 25.02.2009 nr 3-2-1-121-08, p 18 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 6.02.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 20)


Poole seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.5). Samas ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.2 ja RKTKo 27.11.2019 nr 2-16-17491/52, p 12.5). (p 21)

Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega. (p 21)


Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja RKTKo 31.03.2020 nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Ka kaudsete tõendite puhul tuleb arvestada, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.4). (p 21)


Vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.9. (p 22)

Ka juhul, kui kohtu hinnangul ei olnud hagejate esitatu käsitatav tõendina, vaid üksnes poole seletusena, tulnuks kohtul seda hagejatele selgitada ja võimaldada esitada kahju suuruse kohta seaduses sätestatud nõuetele vastavaid tõendeid. (p 22)

Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)


Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)

1-20-2438/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.09.2021

VÕS § 130 lg 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ka kulu, mis tekib liiklusõnnetuses tervisekahjustuse saanud isikul seetõttu, et tal on tervisekahjustuste tõttu raske üle vanniserva astuda ja ta peab oma elukohas asendama vanni dušinurgaga. (p 31)

VÕS § 130 lg-s 1 nimetatud kulu hüvitamist võib kahjustatud isik nõuda enne selle kulu kandmist, samuti pole üldjuhul oluline, millisel eesmärgil kahjustatud isik kahjuhüvitist tarvitab. (p 33)


VÕS § 127 lg 5 kohaselt ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine. (p 34)


Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust. Osutatud nõue kehtib ka lühimenetluses. Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus laskma kannatanul vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta oma põhiväidet tõendab. Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus. Lühimenetluses ei ole aga kohtus enam võimalik kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendeid esitada. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. (p-d 37–38)


Teatud väiksemaid nõudeid on kriminaalasja lahendav kohus KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 405 kohaselt õigustatud menetlema oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid, sh võib sellise nõude lahendamisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid. Märgitu ei puuduta selliste asjaolude tuvastamist, millel on varalise kahju hüvitamise nõude lahendamise kõrval tähendus ka näiteks süüdistatava süüküsimuse või mõne TsMS §-s 405 nimetamata nõude lahendamise aspektist. (p 41)


Kui kannatanu jätab mittevaralise kahju hüvitise suuruse TsMS §-s 366 ette nähtud võimalust kasutades märkimata, paludes enda kasuks välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, piirab see tema võimalust vaidlustada edasikaebemenetluses kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurust. (p-d 47–48)


Enne apellatsioonimenetlust süüküsimuse lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. Märgitu tähendab muu hulgas, et kannatanu ja tsiviilkostja valitud esindaja tasu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182 alusel, süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel peab aga juhinduma KrMS §-dest 180-181. (p 51)

Olukorras, kus haginõude täitmise eest vastutavad süüdistatav ja tsiviilkostja solidaarselt, tuleb ka hüvitis tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu menetluskulu katteks mõista KrMS § 182 lg 2 alusel välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. (p 55)

Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 185 ja KrMS § 182 seejuures ei kohaldu. (p 57)

Olukorras, kus ringkonnakohus teeb kannatanu apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, süüdistatava apellatsioon osutub aga täielikult põhjendamatuks, peab kannatanu apellatsiooni menetlemise tõttu tekkinud menetluskulu kandma KrMS § 185 lg 1 alusel riik, süüdistatava apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama aga süüdistatav. (p 58)


Lepingulise esindaja hilinemine Riigikohtule kirjaliku seisukoha ja kassatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse esitamisega võib olla käsitatav õigusteenuse osutaja lepingulise kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. Seega võib see anda esindatavale aluse tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamiseks, näiteks õigusteenuse eest makstava või juba makstud hinna alandamiseks (VÕS § 112). (p 65)

1-19-6307/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.06.2021

Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)

KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)


Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)

Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)


Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)


KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)

KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)

KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)


ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)

ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)


Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)


Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)


VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)

VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)

Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)


Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)


Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)


Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)

2-17-19464/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.06.2021

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)

Tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks. (p 16)


Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Nii lepingu- kui ka deliktiõiguslikul alusel vastutuseks tuleb teha kindlaks töötaja kahju ja tööandja tegu ning põhjuslik seos kahju ja teo vahel (VÕS § 127 lg 4). Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimise välistab üldjuhul vääramatu jõud, deliktilisest üldvastutusest õigusvastasust välistava asjaolu esinemine või süü puudumine. (p 10)

Sissetuleku kaotus võib olla põhjustatud tervisekahjustusest ka juhul, kui kannatanu saab vanaduspensioni.

Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kahju suuruse arvutamisel võib võtta aluseks nt keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu või arvestada sama tegevusala töötasu. (p 13)


Mitme tööandja ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. (p 11)


Põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga. Tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega ning tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks ka siis, kui ta ei oleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud, st et töötaja kaotas töö muul põhjusel, kui tööandja süül toimunud töövõime kaotus või vähenemine. (p 12) Eelduse, mille järgi on töötaja kaotanud sissetuleku oma töövõime kaotuse ulatuses, võivad mõlemad pooled ümber lükata - töötajal on õigus tõendada, et tema tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on suurem kehtiva korra alusel määratud töövõime kaotuse ulatusest, ning kahju hüvitama kohustatud tööandja võib tõendada, et töötaja tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotus on töövõime kaotuse ulatusest väiksem. (p 14)


Kahjuhüvitist vähendatakse muu hulgas juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Sellise toiminguna on tööõnnetusest tingitud kahju hüvitamise nõude lahendamise korral käsitatav ka kannatanu tööle asumine, kui seda võib temalt mõistlikult oodata. Tervise kahjustumise korral on töötajal selline kohustus aga üksnes juhul, kui tööõnnetuse toimumisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). (p 14)

1-18-5732/226 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2021

Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)

Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)

KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)


Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)


KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)


Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)

Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)


ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)

ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)

Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)


Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)


Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)


KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)


Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)


Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)


KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)


Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)


KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)

Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)

KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)

Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)

Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)


Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)

Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)

KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)

KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)


Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)


Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)

Kokku: 339| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json