/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-13-6457/143 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.06.2019
VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel võiks hüvitamisele kuuluda kahju, mida klient kandis seetõttu, et ta advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ilma võimalusest esitada nõuded oma lepingupartneri vastu. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui klient tõendab, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. (p 18) VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 järgi on hüvitatavad vastaspoole menetluskulud. Menetluskulude hüvitatavus sõltub sellest, milline on konkreetselt advokaadile etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses menetluskulude kandmisega VÕS § 127 lg 4 järgi. Eelkõige võib advokaat vastutada vastaspoole menetluskulude kandmise eest siis, kui advokaadi hooletuse tõttu lõppes kohtuvaidlus kaotusega, kuid hoolsa tegutsemise korral oleks lõpptulemus kliendi jaoks olnud positiivne, st hagi oleks vähemalt osaliselt rahuldatud. Vastaspoole menetluskulud võivad kuuluda hüvitamisele ka juhul, kui advokaadi kohase hoolsusega tegutsemise korral ei oleks klient üldse kohtusse pöördunud. See tähendab, et kui advokaat rikkus oma kohustusi sellega, et sai aru või pidi aru saama, et kliendi soovitud tulemust ei olegi võimalik saavutada, ning seda kliendile ei selgitanud. (p-d 19-20) VÕS § 127 lg-d 1 ja 2 võimaldavad hüvitada kliendile menetluskulude sissenõudmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulud. Samuti on sellised täitemenetluse kulud hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja võivad olla põhjuslikus seoses advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). (p-d 21, 43) Käsunduslepingujärgse tasu ettemakse saab tagasi nõuda lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise tagajärjel tekkinud tagasitäitmise võlasuhte raames (vt VÕS § 195 lg 5, §-d 189-191). Käsunduslepingu lõppemise korral tuleb järgida ka VÕS §-s 629 sätestatut. Samuti on osaliselt mittekvaliteetse töö korral võimalik VÕS § 112 alusel vastavalt tasu alandada ja enam makstu tagasi nõuda. Viidatud regulatsioonist tulenevalt ei ole õige ja puudub ka vajadus nõuda ettemakse tagastamist kahjuhüvitisena. (p 22)
Õigusteenuse osutajana peab nõustama ja juhendama klienti selles, milline ekspertiis oleks asjakohane, milliseid küsimusi tuleks eksperdi käest küsida ja kes võiks olla asjakohane ekspert. (p 25) Kui esindaja leiab, et kliendi huvides on mõne õiguskaitsevahendi kasutamine, siis lähtuvalt üldiselt tunnustatud kutseoskustest tuleb vandeadvokaadil nõuete esitamisel lähtuda seaduses sätestatud eeldustest. (p 27) Vandeadvokaat ei saa isiku ebakvaliteetset esindamist põhjendada üksnes sellega, et klient oli oma seisukohtades veendunud ning jäi oma seisukohtade juurde. Ka advokaadi ja kliendi suhetes antud juhistele kohaldub VÕS § 621. (p 28) Esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö nõuetelevastavust sõltumata sellest, et kaebemenetluses oleks kõrgema astme kohus võinud otsuse tühistada. Õigusteenus peab olema VÕS § 620 lg 2 nõuetele vastav ka ühe kohtuastme menetluse piirides. Vaatamata edasikaebamise võimalusele peab vandeadvokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et juba maakohtus oleks kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud. (p 30) Majandus- ja kutsetegevuses õigusteenust osutav vandeadvokaat ei saa tugineda oma vastutusest vabanemiseks sellele, et hageja oleks pidanud tema taotlusi parandama kohe kohtumenetluse ajal. Klient ei pea kohe kohtuistungil aru saama, kas ja millised vandeadvokaadi menetlustoimingud on kokkuvõttes tema jaoks kahjulikud. (p 31) Menetlusosalise esindaja, sh advokaat ei vastuta tunnistaja ütluste eest, mis lõppastmes võivad olla ka menetlusosalisele kahjulikud. Advokaat ei saa üldjuhul vastutada selle eest, et kohtu või teise poole küsimuste tulemusel selgub ütlustest mõni asjaolu, mida kohus hindab hiljem esindatava kahjuks. (p 37)
Hageja nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes) on algusest peale esitatud raha väljamõistmiseks. Isegi kui kohus oleks kohtulahendi põhjendamiseks kasutanud väiteid, mida hageja ei esitanud, siis ei kujutaks see endast haginõude piiride ületamist. (p 34)
2-16-6563/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Kasutuseeliste hüvitisena on asja omanikul õigus nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt kasu, mida ebaseaduslik valdaja asja vallates sai. Sellise nõude aluseks on AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause. (p 40) Kasutuseeliseid on asja omanikul AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda ka siis, kui valdajal oli mingil põhjusel (nt VÕS § 110 lg 1 järgi) õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja vallates jätkuvalt kasu (vt sarnaselt soorituskondiktsiooni kohta Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26). (p 42)
Kolleegium muudab tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määruse p-s 17 väljendatud seisukohta, mille kohaselt on osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine äriseadustikuga antud osanike pädevusse. (p 12) Kuigi ÄS § 177 lg 1 keelab osanikul hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ja selles vaidluses esindaja määramist, ei ole eelnimetatud küsimuse otsustamine ÄS § 168 järgi osanike ainupädevuses. ÄS § 177 lg 1 ei ole osanike pädevust reguleeriv säte, vaid osaniku hääleõigust piirav säte. ÄS § 168 ja § 177 lg-t 1 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et osaühingus, kus osanikud on samal ajal ka juhatuse liikmed ja kus tekib vajadus otsustada nõude esitamist enamusosanikust juhatuse liikme vastu, võimaldab ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirang vältida olukorda, kus enamusosanik blokeerib oma häältega nõude esitamise tema vastu. Hääletamispiirangu eesmärk on huvide konflikti vältimine, mitte osanike pädevuse kindlaksmääramine. (p 14) Osaniku vastu nõude esitamiseks ja temaga õigusvaidluse pidamiseks ei ole vaja osanike otsust. (p 15)
Mõistlike kuludena kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks on käsitatavad ka kulud, mida tööandja teeb selleks, et saada töötajalt tagasi asjad, mis tulnuks töölepingu lõppedes tööandjale tagastada, kuid üksnes eeldusel, et tööandja tegutseb asju tagasi võttes seadusega lubatud piires. (p 18) Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)
AÕS § 80 lg 1 sätestatud nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma õigusliku aluseta. Ainuüksi osaühingu osaniku õiguslik seisund ei anna osanikule õiguslikku alust osaühingu vara vallata. (p 23) Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Omanik saab nõuda asjade väljaandmise asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. (p 25)
Lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse rikkumisel (sh lepingu järgi tagastamisele kuuluva asja tagastamata jätmisel) on esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Lepingu täitmise nõude asemel kahju hüvitamise nõude saab esitada VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. (p 26) Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)
Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29) Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)
Töötaja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda tööandjale kuuluva ja töötajale töösuhte ajaks kasutamiseks antud asja väljaandmisest, kuni tööandja on täitnud töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. (p 34)
Töölepingust tuleneva asjade tagastamise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh kaitsta tööandjat kahju eest, mis tal võib tekkida sellest, kui töötaja ei anna talle töölepingu lõppedes töövahendeid tagasi, mistõttu tööandja ei saa neid asju kasutada. Eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab tööandjal saamata jäänud tulu. Sellist liiki kahju on VÕS § 127 lg 3 järgi lepingut rikkunud ja töövahendid tagastamata jätnud töötajale vähemalt üldjuhul ettenähtav. Kaotatud kasutuseeliseid eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk aga ei hõlma ja seega ei saa tööandja nõuda töötajalt kasutuseeliste kui lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. (p 36)
2-15-10683/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
TsK
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). (p 24)
Tulenevalt TsMS § 673 lg 4 ei hakka vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24-25). (p 25)
TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11). Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). (p 18.1) Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15). Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38). Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22) Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. (p 22)
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38). Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22) Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb nii varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes kui ka TsÜS § 153 kontekstis lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). (p 18.2)
Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. (p 20.1)
3-2-1-152-16 PDF Riigikohus 15.03.2017
Teise äriühingu osa võõrandamise tehingu tegemine, millega kaasneb osaluse lõppemine teises äriühingus, vajab ÄS § 317 lg 1 p 1 järgi nõukogu nõusolekut, sest selline tehing väljub ühingu igapäevase majandustegevuse raamest. (p 17) Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)
VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 21)
Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)
Vt otsuse p 18 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-113-16, p 24).
Nõukogu liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Rikkumist ei saa järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg (vt ka RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 15). (p 18)
Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada olukorda, kus juhatuse liige võtab liigseid riske, kuna müüb majandusraskustes ühingu kogu vara ebamõistlikult pika tähtajaga (rohkem kui aasta) ning ilma piisava ja likviidse tagatiseta. Seda eriti olukorras, kus ühing ei saa vara võõrandamise tulemusel majandustegevusega jätkata ja juhatusel peab olema arusaadav, et lepingu hind ei kata kõiki ühingu kohustusi. (p 14)
VÕS § 127 lg 1 kehtib ka äriühingu juhatuse liikme tekitatud kahju suuruse kindlakstegemisel. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 21) Selleks, et välja selgitada, kas teise äriühingu, mille osanik äriühing oli, osa võõrandamisega on äriühingule kahju tekitatud olukorras, kus teise äriühingu võõrandatud osa on kolmanda äriühingu väärtpaberikontol ning lepingu hinna tasumata jätmisel oli võõrandajast äriühingul õigus nõuda kolmandalt äriühingult võõrandatud äriühingu osa võõrandamist ja saadud rahast talle võlgnetavate kohustuste täitmist, tuleb tuvastada võõrandatud äriühingu võõrandatud osa väärtus lahendi tegemise ajal ja tehingu tegemise ajal. Kui osa väärtus on vähenenud, on see kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuks. Ka TsÜS § 65 järgi tuleb osa väärtust kahju hüvitamisel hinnata selle hariliku väärtuse ehk turuhinna järgi. (p 24.1.-24.2.)
3-2-1-75-16 PDF Riigikohus 24.10.2016
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23) Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28) Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18) Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20) Reisikorraldaja ülesanne on teavitada reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4 p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks. (p 21) Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23) Vääramatu jõud võib mõjutada reisiteenuse osutamist VÕS § 879 lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei pea esinema korraga. (p 25) Turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu võib pidada VÕS § 879 lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. (p 27) Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28) Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31) Viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse kulutused on mõistlikud kulutused VÕS § 879 lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võib reisikorraldaja põhimõtteliselt nõuda. (p 33) Reisijate plaanipärasel toimetamisel sihtkohariiki tuleb reisijatel reisikorraldaja selleks tehtud kulutused hüvitada VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel. Kui sihtkohta lend toimub plaanipäraselt ning sel ajal puudub vääramatu jõu situatsioon, peab reisikorraldaja arvestama tavapärase majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta suudab lennukis välja müüa, st kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda reisijate arvust lennukis, mitte lennukikohtade arvust. (p 34) Reisikorraldaja saab nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus ulatuses. VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest (koostoimes VÕS § 879 lg 2 esimese lausega) järeldub, et vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist nõuda, kuid VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses. (p 37) Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata sellele pidada mõistlikeks VÕS § 879 lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena nõuda VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist. Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms. Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. (p 37)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19) Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
3-2-1-34-16 PDF Riigikohus 01.06.2016
Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31) Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
Tahteavalduse asendamist tuleks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause järgi hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga. (p 18)
Tagasivõtmise õiguseta hoiustamine loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause kehtivaks üksnes juhul, kui see oli VÕS § 76 lg 3 järgi nõuetekohane. Võlgnik ei vabane raha hoiustamisega kohustuse täitmisest võlausaldaja ees, keda ta raha saamiseks võimaliku õigustatud isikuna hoiustamisel ei nimetanud. (p 20, 22) Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31)
Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
3-2-1-15-16 PDF Riigikohus 20.04.2016
Lähtumine keskmise sissetuleku indekseerimisel ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alap-st 3 on mehhaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. (p 38) Põhjendatuks saab pidada indekseerimist nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on kannatanud isiku eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Kohane indeks ei ole Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse p 4 teises lauses sätestatud tarbijahinnaindeks. Kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist arvestavaks näitajaks pole üldjuhul ka nn pensioniindeks (RPKS § 26 lg 1 ja lg 6). Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Sissetuleku indekseerimine ei või viia kannatanu rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). (p 44)
TsK ega VÕS ei täpsusta detailsemalt, kuidas töövõime vähenemise tõttu igakuise saamata jäänud sissetuleku hüvitamine peaks toimuma. Seega saab hüvitise arvutamisel ja maksmisel lähtuda ajutise korra vastavast metoodikast, kuivõrd see ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg 1). Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korrast" lähtudes saab hüvitise määramisel lahendada küsimuse, kuidas arvutada välja hüvitise määramise aluseks olev kannatanu sissetulek ning kas ja kuidas oleks õige näha ette selle perioodiline muutumine. (p 31-35) Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p 11 esimese lõigu teise lause järgi võib kutsehaiguse korral kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. See reegel on mõistlik võtta keskmise kuusissetuleku arvestamisel lähtekohaks ka tervisekahju hüvitise määramisel VÕS-i alusel. Kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, võib viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada kahju hüvitamise eesmärke ning tuleb kaaluda, kas hüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil töötaja kõigil tööpäevadel ei töötanud. Samuti peab hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, või tuleb kannatanu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. (p 34-36) Lähtumine keskmise sissetuleku indekseerimisel ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alap-st 3 on mehhaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. (p 38) Seaduses on sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta (TsK § 470, § 471, Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 21). Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. (p 40-41) Põhjendatuks saab pidada indekseerimist nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on kannatanud isiku eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Kohane indeks ei ole Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse p 4 teises lauses sätestatud tarbijahinnaindeks. Kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist arvestavaks näitajaks pole üldjuhul ka nn pensioniindeks (RPKS § 26 lg 1 ja lg 6). Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Sissetuleku indekseerimine ei või viia kannatanu rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). (p 44) Perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks. (p 46)
Seaduses on sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta (TsK § 470, § 471, Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 21). Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. (p 40-41) Perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks. (p 46)
3-2-1-138-15 PDF Riigikohus 09.12.2015
ÄS
TsK
Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13)
Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13) Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)
Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)
Enne VÕS-i jõustumist ehk enne 1. juulit 2002. a toimunud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 187 lg 1 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsiooni. (p 11) Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13) Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13)
3-2-1-133-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
Tööde tellimine ja nende eest tasumine ilma üldkoosoleku otsuseta tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Kuna korteriühistu eesmärgiks on KÜS § 2 lg 1 järgi mh korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade majandamine ühiselt, on juhatusel õigus teha ilma üldkoosoleku otsuseta üksnes selliseid kulutusi, mis on TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud kaasomandi eseme säilitamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 19). (p 14)
Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – korteriühistu peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). (p 16)
Kahjuna saab käsitada ainult seda osa kahjust, mille võrra korteriühistule tehtud vastusoorituse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). (p 16) Kahjunõude arvutamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mh VÕS § 127 lg 5. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia korteriühistu põhjendamatu rikastumiseni (vt nt RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 26; RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-08, p 16; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 15; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 12; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 16). (p 17) VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kaaluda, kas kannatanu suhtes on õiglane arvata maha kasu olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida (vt RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 26). (p 17)
Korteriühistu puhul on vastutusest vabanemise alus sätestatud MTÜS § 32 lg 2 teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 11). (p 11) MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 12). (p 12) Korteriühistu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja korteriühistu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühistule võtta põhjendamatuid riske. Korteriühistu juhatuse liige peab toimima kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Lepingute sõlmimisel peab ta arvestama nii korteriühistu huvide kui ka ühistu käsutuses oleva raha ja muude vahenditega (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 13). (p 13) Tööde tellimine ja nende eest tasumine ilma üldkoosoleku otsuseta tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Kuna korteriühistu eesmärgiks on KÜS § 2 lg 1 järgi mh korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade majandamine ühiselt, on juhatusel õigus teha ilma üldkoosoleku otsuseta üksnes selliseid kulutusi, mis on TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud kaasomandi eseme säilitamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 19). (p 14) Kulutatud summade sisaldumine majandusaasta aruandes ei kujuta endast kulutuste heakskiitmist, vaid üksnes faktilist olukorda. Kulutuse majandusaasta aruandes kajastamine ei välista korteriühistu kahju hüvitamise nõude esitamist juhatuse liikme vastu, kui kulutust võib pidada ühistule tekkinud kahjuks. Korteriühistu üldkoosoleku pädevuses olevate majandamiskulude tegemise saab mh heaks kiita üldkoosoleku otsusega majandustegevuse aastakava vastuvõtmisel (vt RKTKo nr 3-2-1-89-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 18). (p 15) Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – korteriühistu peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). (p 16) Korteriühistu juhatuse liikme poolt tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Selle kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas juhatuse liige on ühistusse tehinguga kahju tekitanud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo 3-2-1-110-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 12). (p 16)
MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 12). (p 12) Korteriühistu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja korteriühistu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühistule võtta põhjendamatuid riske. Korteriühistu juhatuse liige peab toimima kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Lepingute sõlmimisel peab ta arvestama nii korteriühistu huvide kui ka ühistu käsutuses oleva raha ja muude vahenditega (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 13). (p 13)
3-2-1-130-15 PDF Riigikohus 25.11.2015
VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4)(vt RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 15). (p 11)
VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt RKTKo nr 3-2-1-45-08, p 16; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 16). (p 13)
Tellija, kes ei ole asja omanik, võib nõuda töövõtjalt asja tagastamist töövõtulepingu järgi. Kui asja ei tagastata, võib tellija nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. (p 12)
VÕS § 636 lg 1 mõttes peab töövõtja tööna valmistatud asja andma üle tellijale ja ei ole oluline, kes on asja omanik. Ka sellisel juhul, kui töövõtulepinguga muudetakse asja, tuleb asi üle anda tellijale. (p 10)
3-2-1-68-15 PDF Riigikohus 17.06.2015
Maakleriteenuse kulu hüvitamine kahjuna on põhjendamatu, sest kuna TMS § 3 järgi korraldab täitedokumendi täitmist, sh vara müüki, täitemenetluses kohtutäitur, ei saa seda hageja kulutust pidada mõistlikuks. (p 15)
VÕS § 1048 reguleerib olukorda, kus üks isik (teine isik VÕS § 1048 mõttes) tellib arvamuse isikult, kes tegutseb arvamust andes oma kutsealal ja kellele kuulub kutsealasest arvamuste andmisest tulenevalt eriline usaldusseisund. Juhul kui see isik annab tellijale ebaõige arvamuse ja sellele tugineb oma mingis varalises küsimuses otsust tehes kolmas isik (teabe saaja VÕS § 1048 mõttes), kes võis konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades sellele usaldusele tugineda, siis on arvamuse andja pannud toime õigusvastase teo ja peab süü olemasolul hüvitama kolmandale isikule selle teoga põhjustatud kahju. Selle sätte mõttes ei ole iseenesest oluline, mis vormis arvamus on koostatud. Samuti ei pea arvamuse andja olema arvamuse saatnud kolmandale isikule ning ei pea esinema tema tahet arvamust kolmandale isikule avaldada. Viimase kui arvamuse saaja usaldus arvamuse vastu VÕS § 1048 mõttes tekib ka siis, kui arvamuse andja annab arvamuse selle tellijale. (p 13) Lisaks õigusvastasusele VÕS § 1048 järgi on VÕS §-st 1043 tulenevalt arvamuse avaldanud isiku vastutuse eelduseks selle sätte järgi tema süü. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju tekitanud isiku hooletust. (p 13) Kuigi asjatundja arvamus antakse välja väljaspool poolte koostöösuhet, võivad poolte varasemad kokkulepped mõjutada seda, kas arvamuse saaja võib VÕS § 1048 mõttes, vaatamata sellele, et kostjale kuulus tema kutsetegevuse tõttu eriline usaldusseisund, tugineda asjatundja arvamusele olukorras, kus need ei vastanud koostöölepingu ja kokkuleppe tingimustele. (p 14) Kui arvamuse saaja võib arvamusele VÕS § 1048 mõttes siiski tugineda, võib asjaolu, et ta arvestas asjatundja arvamust vaatamata sellele, et see ei vastanud koostöölepingu ja kokkuleppe tingimustele, anda aluse kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 15) Koostöölepingus sätestatud vastutuse piirsumma võib kohalduda kokkuleppena lepinguvälise kahju nõude piiramise kohta (tingimuslik kokkulepe VÕS § 1048 kohaldamise puhuks). (p 15)
VÕS § 127 lg 2 järgi saab VÕS § 1048 kaitse-eesmärgiks mh olla see, et ära hoida olukord, kus laenuandja ei küsi kinnisvara väärtuse hindamise alal asjatundja arvamust usaldades laenusaajalt piisavat tagatist. (p 15)
3-2-1-60-15 PDF Riigikohus 10.06.2015
VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. (p 16)
Kui kohus on välja selgitanud, millised puudused iga töövõtja töös esinesid, kuid kohtule esitatud asjaoludel ei ole võimalik välja selgitada, millise konkreetse töövõtja tegevus tõi kaasa tellijale kahju tekkimise, on kohtul vajadusel võimalik kohaldada VÕS § 138, mille kohaselt vastutaksid töövõtjad ühiselt ning kahju hüvitamist võiks nõuda kõigilt. (p 18)
Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 13). Kuna tellija on väitnud ja esitanud tõendid, et ülerõhuklapid olid otstarbekohaselt kasutatava süsteemi rajamiseks vajalikud, siis pidid töövõtjad tõendama, et lepingutele vastav kustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta ja süsteem on võimalik taastada odavamalt (TsMS § 230 lg 1). (p 16)
VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 13). Kuna tellija on väitnud ja esitanud tõendid, et ülerõhuklapid olid otstarbekohaselt kasutatava süsteemi rajamiseks vajalikud, siis pidid töövõtjad tõendama, et lepingutele vastav kustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta ja süsteem on võimalik taastada odavamalt (TsMS § 230 lg 1). (p 16)
Üldreegli kohaselt hakkab töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistlik aeg kulgema alates töö ülevaatamisest. Samas ei hakka teavitamise mõistlik tähtaeg kulgema töö ülevaatamisest juhul, kui tegemist on varjatud puudustega. Sarnaselt müügilepinguga tuleb ka töövõtulepingu puhul eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida tellija ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Eeltoodu on kohaldatav ka VÕS §-st 643 tuleneva töö ülevaatamis- ning teavitamiskohustuse puhul. Ka juhul, kui töö vaatab üle asjatundja, tuleb töövõtjat teavitada vaid välisel vaatlusel äratuntavatest tööl esinevatest puudustest. Tellijal ei ole iseenesest kohustust lasta töö üle vaadata asjatundjal. Seaduses sätestatust kõrgema hoolsusega ülevaatamiskohustuse täitmine ei vabasta vastutusest töövõtjat, kelle töö ei vasta lepingutingimustele. Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui tellija on sõlminud töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses ja on täitnud VÕS § 643 järgi ülevaatamiskohustuse vähemalt käibes vajaliku hoolsusega. (p 13) VÕS § 644 lg 2 järgi ei ole vajalik puuduse põhjuse väljatoomine, vaid selle iseloomu kirjeldamine ulatuses, milles see on võimalik pärast eriteadmisi mitte eeldavat töö välist ülevaatust. Ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsev tellija ei pea puuduste kirjeldamiseks tegema ekspertiisi, st ka professionaalselt tellijalt saab eeldada puuduste kirjeldamist vaid üldiselt. (p 14) VÕS § 644 järgi võib teavitamise ning puuduste kirjeldamise kohustuse täitmiseks piisata ka avariist teavitamisest ning olukorra fikseerimisest sündmuskohal koos töövõtjaga. Isegi kui tellija tegutseb majandustegevuses, on töövõtulepingu raames asjatundjaks eelkõige töövõtja. Seetõttu võib eeldada, et kui töövõtja tutvub asjaoludega sündmuskohal, suudab ta VÕS § 644 lg-s 2 viidatud määras selgeks teha töö puuduste iseloomu. (p 15)
Alles kokkulepitud tulemuse kindlaksmääramisel on kohtul võimalik hinnata, kas ja millised puudused töövõtjate töös esinesid. Tööde lepingutingimustele vastavus tuleb välja selgitada VÕS § 641 järgi, vajadusel analüüsides, kas töö vastab ka keskmisele kvaliteedile, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud (VÕS § 641 lg 1 p 2, § 77 lg 1) (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-14, p 15). Tulekustutussüsteemi saab tavalisele kasutusotstarbele vastavaks pidada, kui see käivitub vaid põlengu korral. (p 12)
3-2-1-36-15 PDF Riigikohus 06.05.2015
Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21) VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline. See põhimõte ei ole absoluutne ja erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3; vt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 17). Omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustumisel kahju hüvitamist reguleerivate sätete mõtteks ei ole aga kaitsta kannatanut puhtmajandusliku kahju eest. See tuleneb otseselt asja kahjustamisel kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust. Nimelt näeb VÕS § 132 lg 4 ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Eelnevast nähtub, et isikul, kelle asja on õigusvastaselt kahjustatud ja kes kasutas seda asja oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole õigust nõuda asja kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu, kuid selle asemel on tal õigus nõuda saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. (p 25)
VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. (p 22)
Kasutuseelist tuleb eelkõige mõista kui kahjustatud asja asendamiseks üüritud asja üürimisele tehtud kulutusi, arvates sellest maha osa, mille kahjustatud isik säästab oma asja kasutamata jätmisega. Kui kahjustatud isik ei kasuta uue asja muretsemisele kulunud aja jooksul teist samaväärset asja, siis annab VÕS § 132 lg 4 teine lause võimaluse nõuda nn normatiivse kahjuna saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt. Kui kasutuseelise väärtuse kindlakstegemine ei ole võimalik või kui see on oluliselt raskendatud, saab kahju suuruse määrata kohus (TsMS § 233 lg 2). (p 26) Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21)
3-2-1-168-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
Kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see VÕS § 1018 jj kohaldamist. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p 16)
See, et lepingu pool pidi eellepingu järgi midagi teise lepingu poole kasuks tegema alles pärast põhilepingu sõlmimist, ei välista iseenesest enne põhilepingu sõlmimist lepingu poole tehtud kulutuste hüvitamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. Kui lepingu pool tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see VÕS § 1018 jj kohaldamist. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p 16)
Läbirääkimistesse astumisega lepingu sõlmimise eesmärgil tekib poolte vahel seaduse alusel võlasuhe, mille sisuks on vastastikune kohustus arvestada võlasuhte kummagi poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). VÕS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed võivad saabuda siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed läbirääkimised pahauskselt katkestab. Pahauskne on läbirääkimiste katkestamine juhul, kui see toimub ilma mõjuva (kaaluka) põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse kaalukust tuleb hinnata teise poole seisukohalt, st kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. Usalduse rikkumisest võib tekkida usaldusvastutus näiteks juhul, kui keeldutakse lepingu sõlmimisest pärast pikki läbirääkimisi, mille käigus teine pool on teinud olulisi kulutusi, uskudes mõistlikult, et leping sõlmitakse, või kui pool keeldub läbirääkimistest ilma mõjuva põhuseta, olles enne käitunud selliselt, et teisel poolel oli alust uskuda, et leping sõlmitakse läbirääkimistel lubatud tingimustel. Läbirääkimiste pahauskse katkestamisega võib olla tegemist ka eellepingu tühisuse korral, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Tühine eelleping omab tõenduslikku tähendust. (p 14) VÕS § 14 lg 3 teise lause eesmärk on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Kahju hüvitamise nõue võib hõlmata mh ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest. (p 15) Usalduskahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. Kui tuvastatud asjaoludel tuginevalt oleks äärmiselt ebaõiglane piirduda üksnes läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutuste hüvitamisega, tuleb lepingupoolel hüvitada teisele lepingu poolele (kahjustatud isikule) kõik need kulutused, mida ta tegi tuginedes mõistlikult lepingupoole lubadusele sõlmida kehtiv leping. (p15) Kui üks lepingu pool pidi eellepingu järgi midagi teise lepingu poole kasuks tegema alles pärast põhilepingu sõlmimist, võib tema tehtud kulutuste hüvitamise nõude esitada käsundita asjaajamise sätete järgi. Käsundita asjaajamist ei välista tehtud kulutuste kasulikkus ka asjaajajale endale. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Selleks, et hinnata, kas aetakse ainult enda või ka teise isiku asja, tuleb esmalt tuvastada, milliste kulutuste hüvitamist nõutakse. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas asjaajaja ajas ka võõrast asja või mitte (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16). (p16)
Eelleping kui kirjalik lepingudokument tõendab poolte tahet pidada läbirääkimisi. Õiguslikku tähendust võib omada ka tühine eelleping. Pooled on läbirääkimiste ajal seotud eellepingu tingimustega ka siis, kui eelleping on vorminõuete tõttu tühine. Seega võib ka eellepingu tühisuse korral olla tegemist läbirääkimiste pahauskse katkestamisega, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Tühine eelleping on tõendusliku tähendusega, kui hinnata lepingupoole vormikohase lepingu sõlmimise vastu usalduse tekkimise põhjendatust. Tühise eellepingu korral võib lepingu sõlmida lubanud pool vastutada seadusest tulenevate lepingueelsete kohustuste rikkumise eest, kui selle poole käitumine läbirääkimiste jooksul tekitas teises pooles põhjendatud ja mõistliku usalduse lepingu sõlmimise vastu. (p14) Eellepingus kokkulepitud kohustuste (anda kostjale tehniline võimalus tarbida elektrit ja vett) täitmine enne põhilepingu sõlmimist, kuigi pool pidi need täitma alles pärast põhilepingu sõlmimist, ei välista iseenesest tehtud kulutuste hüvitamise nõuet käsundita asjaajamise sätete järgi. (p16)
Üldjuhul tuleb usalduskahjuna VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise korral hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms). Kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt võib kahju hüvitamise nõue hõlmata ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Kahjustatud poole usalduse kaitse vajadusest lähtuvalt võib nõuda muude kulutuste hüvitamist, mida pool tuginedes lubadusele sõlmida kehtiv leping mõistlikult tegi. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad kasutuks osutunud kulutuste kõrval olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest. (p15)
VÕS § 14 lg 3 teises lauses sätestatud kohustust, peab kohus kahjuhüvitise arvutamisel silmas pidama, et sellest rikkumisest tulenevat vastutust tuleb eristada vastutusest, mis tekib poolte vahel kehtiva lepingu sõlmimisest. Kuna vastutuse korral usalduskahju eest ei saa asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud kehtiva lepingu sõlmimisega, tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. (p15)
VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi ei või isik pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada (pahausksest käitumisest hoidumise kohustus). Selle kohustuse eesmärgiks on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (vt VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. (p 15)
3-2-1-84-14 PDF Riigikohus 14.10.2014
VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed (p 16). Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega (p 17).
Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega (p 17). Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja mh tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, sh nt mis aja seisuga oleks investeering tehtud ja hiljem sellest kasumlikult väljutud (p 18). Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused selle sissetuleku saamiseks (VÕS § 127 lg 5) (p 19).
E-kirjavahetuse teel ei saa ühepoolse tahteavaldusega või poolte kokkuleppel muuta hüpoteegi seadmise lepingut ja tagatislepingut, mis tuleb sõlmida notariaalselt tõestatud vormis (p 17).
TsMS § 654 lg 5 teises lauses ja TsMS § 442 lg 8 kolmandas lauses sätestatu kohustab ringkonnakohut maakohtu otsuse tühistamisel ja uue otsuse tegemisel hindama poolte kõiki väited, vastuväited ja tõendeid, sh hindama kõikide tõendite korral, kas ja missugust asjas tähtsat asjaolu üks või teine tõend tõendab (p 20).
Kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Kulud, mis tekivad alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest, hüvitatakse TsMS-s ettenähtud korras (p 24).
Kui poolte e-kirjavahetus on mõistetav tagatislepingu muutmisele suunatud lepingueelsete läbirääkimistena, võib läbirääkimistest tulenevaid kohustusi (nt VÕS § 14 lg 1) rikkunud pool vastutada teise poole ees VÕS § 115 alusel. Kahju hüvitamise nõue on suunatud negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (p 22).
3-2-1-20-14 PDF Riigikohus 30.04.2014
Hageja peab oma kahjuks seda, et tema vara väärtus vähenes ebasoodsa müügilepingu sõlmimise tulemusena, st ta arvestab oma kahju VÕS § 127 lg 1 järgi. Kahju kindlakstegemiseks tuleb esmajoones hinnata, kas müügilepingu sõlmimise tagajärjel vähenes hageja vara väärtus. Selleks tuleb selgeks teha müüdud kinnistute harilik väärtus ja ostjalt saadud vastusoorituse väärtus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 19). VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13; 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22). Olukorras, kus kinnistud müüdi turuhinna eest, ei saanud hagejal eeldatavasti tekkida varalist kahju kinnistute väljaüürimise võimaluse kaotuse tõttu, sest kinnistute väljaüürimise võimalus kajastus müügihinna suuruses. (p 13)
ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35); • aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 11) Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige teeb tehingu ilma nõukogu või üldkoosoleku nõusolekuta, kui selline nõusolek on vajalik. Tehes tehingu ilma kõrgema organi nõusolekuta, rikub juhatuse liige tema ja äriühingu vahelisest sisesuhtest tulenevat kohustust. ÄS § 307 lg 2 esimese lause kohaselt on juhatuse liikmed aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel kohustatud aktsiaseltsi suhtes järgima põhikirjas ettenähtud, samuti üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Samas on juhatuse liikme kohustuse rikkumine vaid üks ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju.
ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35); • aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 11) Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige teeb tehingu ilma nõukogu või üldkoosoleku nõusolekuta, kui selline nõusolek on vajalik. Tehes tehingu ilma kõrgema organi nõusolekuta, rikub juhatuse liige tema ja äriühingu vahelisest sisesuhtest tulenevat kohustust. ÄS § 307 lg 2 esimese lause kohaselt on juhatuse liikmed aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel kohustatud aktsiaseltsi suhtes järgima põhikirjas ettenähtud, samuti üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Samas on juhatuse liikme kohustuse rikkumine vaid üks ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju. Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Just vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige on just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule tehinguga kahju tekitanud või mitte. (p 12) Hageja (äriühing) peab oma kahjuks seda, et tema vara väärtus vähenes ebasoodsa müügilepingu sõlmimise tulemusena, st ta arvestab oma kahju VÕS § 127 lg 1 järgi. Iseenesest on selline kahju juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 315 lg 2 kaitsealas. (p 13)
3-2-1-100-13 PDF Riigikohus 09.10.2013
Kinnisasja võõrandamise korral lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle kinnisasja omandajale. Uus üürileandja võib öelda äriruumi tähtajalise üürilepingu üles eelkõige juhul, kui üürnik rikub üürilepingut. Lisaks võib uus üürileandja öelda äriruumi üürileping üles ka juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. VÕS § 323 lg-s 1 sätestatud uue üürileandja omavajadus tähendab üürileandja tõendatud vahetuid, tõsiseid ja aktuaalseid põhjusi üürilepingu eseme kasutamiseks. Omavajadus ei pea tingimata seisnema selles, et üürileandja on äärmises häda- või sunniolukorras, vaid situatsiooni, kus üürileandja saaks omandatud ruumide kasutamisega oluliselt kokku hoida oma kulusid. Üürileandja õiguse kasutamine öelda üürileping üles tungiva omavajaduse tõttu, ei eelda erinevalt VÕS § 313 lg-st 1 lepingu poolte huvide kaalumist (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-08, p 13). Kuigi üürilepingu erakorraline ülesütlemine VÕS § 323 lg 1 järgi ei ole lepingu rikkumine, toob see endaga kaasa üürilepingu lõppemise ning sellest tulenevalt võib üürnikul tekkida kahju. VÕS § 323 lg 2 annab üürnikule õiguse nõuda ka kahju hüvitamist eelmise üürileandja vastu. Uue üürileandja vastu ei ole üürnikul VÕS § 323 lg 2 alusel võimalik nõudeid esitada. Üürniku kaitse uue üürileandja ülesütlemise vastu tuleneb VÕS §-st 324, mille lg 2 kohaselt tagab kinnistusraamatusse kantud märge, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikul kinnisasja üürilepingu kohaselt kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut VÕS § 323 lg 1 alusel üles öelda (vt ka Riigikohtu 8. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04, p 44). (p 11)
Varalise kahju suuruse arvutamiseks kasutatakse diferentsihüpoteesi. Kahjuhüvitisest tuleb kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 5 maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, kui see ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.(p 13)
Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12). Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust arvata maha vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks (vt Riigikohtu 19. oktoobri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-99). (p 13)
3-2-1-175-12 PDF Riigikohus 15.02.2013
Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas esindaja käsunduslepingu rikkumine tõi esindatavale kaasa kahju. Kohtud on tuvastanud, et esindaja rikkus käsunduslepingut, kui jättis õigel ajal esitamata halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, ning et see rikkumine ei ole vabandatav. Hinnates sellises tsiviilasjas kahjunõude põhjendatust, tuleb kohtul sisuliselt asuda positsioonile, nagu ta hindaks apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse peale, s.o maakohus peaks hindama halduskohtu otsuse põhjendatust halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse alusel ja halduskohtumenetluse reeglite ja kahju tekkimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse poolt kahju hüvitamist reguleerinud materiaalõiguse järgi. Maakohus peab halduskohtu otsuse põhjendatust ja halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse perspektiivikust hinnates rakendama ka halduskohtule omast uurimispõhimõtet.
3-2-1-136-12 PDF Riigikohus 27.11.2012
Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Sel juhul tuleks otsuse selguse huvides märkida otsuse resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet. Võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Võlausaldaja võib esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust. VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust. VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet. Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41) ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). Samuti ei mõjuta võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude aegumist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p-d 11 ja 12).
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.
Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tuleb asja hinna määramisel lähtuda TsMS 137 lg 1 järgi hageja eraldi nõuetest erinevate kostjate vastu (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 51).
Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada ka hageja erinevaid nõudeid eri kostjate vastu ning nt hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga nt solidaarselt (vt ka TsMS § 163 lg 1 ja § 165 ning Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 16). Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.
3-2-1-126-12 PDF Riigikohus 07.11.2012
TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine) on TsÜS § 150 (kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg) suhtes erinormiks. Kui kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle riigile, kohalduvad samad reeglid (TsÜS § 153) ka riigi nõude aegumisele, st õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue ei muutu nõude üleminekul riigile seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt. Kuigi OAS § 31 lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile, on TsMS §-s 369 sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega on riigil võimalik nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist. Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.

Kokku: 36| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json