/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 62| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-7833/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.11.2019
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38^1 lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25) Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42.) (p-d 15-16)
Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 38^1 lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)
Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21) Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22) Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25) KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)
Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)
KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)
2-16-9313/102 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Kassatsioonkaebuse tagasivõtmise taotluse esitamine on võimalik lugeda kassatsioonkaebusest loobumise avalduseks TsMS § 683 mõttes. Seadus ei näe ette kassatsioonkaebusest loobumise kõrval ette selle tagasivõtmist. Samale seisukohale on Riigikohus määruskaebuse kohta jõudnud ka varem (vt nt Riigikohtu 18. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-15, p 13). (p 13) Tulenevalt TsMS § 683 lg-st 1 ja § 684 lg-st 4 saab kassaator kassatsioonkaebuse loobumistaotluse lahendamiseni ümber mõelda ja taotluse tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta. Sama on kolleegium varem leidnud ka hagist loobumise kohta (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 18). (p 16.1)
PankrS § 43 lg 1 ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astuda. PankrS § 43 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda, kui ta on menetlusest teada saanud. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3. Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid. (p 16.2)
Vähemalt eelduslikult kuuluvad pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu pankrotivara hulka (PankrS § 35 lg 1 p 1, § 108 lg-d 1 ja 2, erand § 108 lg 3 ja TMS § 131 lg 1 p 6). (p 15.1)
PankrS § 43 lg 1 ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astuda. PankrS § 43 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda, kui ta on menetlusest teada saanud. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3. Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid. (p 16.2) Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Vt tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamise ja väljamõistmise kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15. (p 28)
2-14-56622/204 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.03.2018
Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (vt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 20.1; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Kolleegium on varasemas praktikas aga selgitanud, et see tähendab, et perioodiliste maksete korral võib eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. Seega saab eeldada, et ulatuses, milles kostja maksis hagejale hüvitist, tunnustas ta hageja nõuet ning selles osas võib hagi aegumine olla katkenud ja uuesti alanud ajast, mil kostja maksete tegemise lõpetas (vt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 20.1-20.2). (p 16.1) Kui kostjad tasusid hagejale hüvitist tegelike kulutuste järgi, saab hageja nõude aegumine olla katkenud tegelike kulutuste ulatuses, st hageja saab ka edasiulatuvalt nõuda kostjatelt hüvitist tegelike kulutuste suuruses. (p 16.2)
VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamisest tekkinud kulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel (vt Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-12837, p 11.3). Kulutuste hüvitamise nõuet ei saa rahuldada viisil, et kostjaid kohustatakse hagejale hüvitama kulutused arvete alusel, kuna sellisel viisil nõude rahuldamisel ei oleks kohtuotsuse resolutsioon täidetav (vt Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-12837, p 12). (p 16.2)
2-15-10683/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
TsK
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). (p 24)
Tulenevalt TsMS § 673 lg 4 ei hakka vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24-25). (p 25)
TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11). Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). (p 18.1) Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15). Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38). Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22) Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. (p 22)
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38). Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22) Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb nii varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes kui ka TsÜS § 153 kontekstis lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). (p 18.2)
Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. (p 20.1)
2-15-12837/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.10.2017
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit. Kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saaks kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata tehtud kulutusi ja nende põhjendatust analüüsima, sest peab lähtuma otsuse resolutsioonist (Riigikohtu 26. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10). (p 12)
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit. Kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saaks kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata tehtud kulutusi ja nende põhjendatust analüüsima, sest peab lähtuma otsuse resolutsioonist (Riigikohtu 26. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10). (p 12)
Tervise kahjustamise korral tuleb VÕS § 136 lg 2 järgi hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena (vt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 10). Igakuiste eelnevate maksetena hüvitise tasumine võimaldab vältida pidevat hüvitise taotluste koostamist ja koos kuludokumentidega esitamist ning taotluse ja kuludokumentide läbitöötamist ja neile hinnangute andmist. Väljamõistetav hüvitis peab olema kooskõlas tegelike kuludega lähiminevikus (nt viimase aasta jooksul) või põhinema piisava täpsusega ette teada olevatele kuludele tulevikus. (p 11.1) Asjaolust, et kostja on hagejale kuludokumentide alusel kulutused hüvitanud, ei saa iseenesest järeldada, et hagejale on olnud tagatud kõik vajalikud teenused. VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel. Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise kanda (Riigikohtu 25. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-13, p 11). (p 11.3)
Tervise kahjustamise korral tuleb VÕS § 136 lg 2 järgi hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena (vt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 10). Igakuiste eelnevate maksetena hüvitise tasumine võimaldab vältida pidevat hüvitise taotluste koostamist ja koos kuludokumentidega esitamist ning taotluse ja kuludokumentide läbitöötamist ja neile hinnangute andmist. Väljamõistetav hüvitis peab olema kooskõlas tegelike kuludega lähiminevikus (nt viimase aasta jooksul) või põhinema piisava täpsusega ette teada olevatele kuludele tulevikus. (p 11.1) Asjaolust, et kostja on hagejale kuludokumentide alusel kulutused hüvitanud, ei saa iseenesest järeldada, et hagejale on olnud tagatud kõik vajalikud teenused. VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel. Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise kanda. (Riigikohtu 25. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-13, p 11) (p 11.3)
3-2-1-161-16 PDF Riigikohus 15.03.2017
Töövõime vähenemisest tuleneva saamata jäänud tulu nõude aegumise kohaldamisel peab kohus tuvastama, millal isiku sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis ja millal isik kahjust teada sai või teada saama pidi. Ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa kohus lähtuda menetlusosalise esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 30; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)
Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 29; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12). Seega hakkab ka tervisekahjustusest tulenevate ravikulude, sõidukulude jmt eest nõutava kahju hüvitamise nõue aeguma ühtselt ajast, mil osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 10)
Ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt RKTKo nr 3-2-1-15-16, p 46; RKTKo nr 3-2-1-134-15, p 13). (p 10)
3-2-1-142-16 PDF Riigikohus 01.02.2017
VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)
VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14) VÕS § 139 lg-d 1-3 annavad aluse vähendada töötajale kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa töötaja tahtlus või raske hooletus. Nt võib hüvitise vähendamise aluseks olla asjaolu, et töötaja ei teavitanud tööandjat oma töötamisega seotud terviseprobleemist ja töötas edasi. (p 14)
VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). (p 14) Kuna mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. (p 15) Kui isik palub välja mõista õiglase mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ja hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa isik kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 13). Vaidlustamine on võimalik juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt RKTKo nr 3-2-1-18-13, p 22). (p 15)
3-2-1-20-16 PDF Riigikohus 03.05.2016
Nii TsK § 86 kui ka TsÜS 1994 § 116 esimese lause mõttes tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise (mh kutsehaiguse diagnoosimise) aega, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (vt RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 27) Kui nõuete aegumine algab pärast 1. juulit 2002, kohaldub nende aegumisele TsÜS § 153. (p 28) Tervisekahjustusest tuleneva (mh kutsehaigusest põhjustatud) nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12). (p 29)
Kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja § 448 lg-st 1 juhindudes osavastutuse põhimõttest, lähtudes eelduslikult töötamise proportsionaalsest ajast iga tööandja juures (vt ka RKTKo nr 3-2-1-55-10, p 29-30). (p 21)
Osavastutuse põhimõttel kaaskostjate hagemisel saab pidada mõistlikuks hagi rahuldamisel hageja menetluskulude jätmist kostjate kanda vastutuse osade järgi. (p 36)
3-2-1-15-16 PDF Riigikohus 20.04.2016
Lähtumine keskmise sissetuleku indekseerimisel ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alap-st 3 on mehhaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. (p 38) Põhjendatuks saab pidada indekseerimist nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on kannatanud isiku eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Kohane indeks ei ole Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse p 4 teises lauses sätestatud tarbijahinnaindeks. Kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist arvestavaks näitajaks pole üldjuhul ka nn pensioniindeks (RPKS § 26 lg 1 ja lg 6). Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Sissetuleku indekseerimine ei või viia kannatanu rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). (p 44)
TsK ega VÕS ei täpsusta detailsemalt, kuidas töövõime vähenemise tõttu igakuise saamata jäänud sissetuleku hüvitamine peaks toimuma. Seega saab hüvitise arvutamisel ja maksmisel lähtuda ajutise korra vastavast metoodikast, kuivõrd see ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg 1). Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korrast" lähtudes saab hüvitise määramisel lahendada küsimuse, kuidas arvutada välja hüvitise määramise aluseks olev kannatanu sissetulek ning kas ja kuidas oleks õige näha ette selle perioodiline muutumine. (p 31-35) Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p 11 esimese lõigu teise lause järgi võib kutsehaiguse korral kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. See reegel on mõistlik võtta keskmise kuusissetuleku arvestamisel lähtekohaks ka tervisekahju hüvitise määramisel VÕS-i alusel. Kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, võib viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada kahju hüvitamise eesmärke ning tuleb kaaluda, kas hüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil töötaja kõigil tööpäevadel ei töötanud. Samuti peab hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, või tuleb kannatanu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. (p 34-36) Lähtumine keskmise sissetuleku indekseerimisel ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alap-st 3 on mehhaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. (p 38) Seaduses on sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta (TsK § 470, § 471, Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 21). Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. (p 40-41) Põhjendatuks saab pidada indekseerimist nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on kannatanud isiku eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Kohane indeks ei ole Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse p 4 teises lauses sätestatud tarbijahinnaindeks. Kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist arvestavaks näitajaks pole üldjuhul ka nn pensioniindeks (RPKS § 26 lg 1 ja lg 6). Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Sissetuleku indekseerimine ei või viia kannatanu rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). (p 44) Perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks. (p 46)
Seaduses on sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta (TsK § 470, § 471, Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 21). Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. (p 40-41) Perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks. (p 46)
3-2-1-132-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
TsK
Tööandja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt RKTKo nr 3-2-1-68-10, p 10; RKTKo nr 3-2-1-68-11, p 12). (p 11)
Menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks saab pidada olukorda, kus ringkonnakohus rikub TsMS § 693 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. (p 11)
3-2-1-48-15 PDF Riigikohus 10.06.2015
Langevarjuhüppeteenust pakkuv isik ei saa kokkuleppel välistada oma vastutust tahtlikult ja õigusvastaselt tekitatud kahju korral. Samuti ei saa teenuse pakkuja tüüptingimustes oma seadusest tulenevat vastutust üldse piirata juhuks, kui lepingut rikkudes põhjustatakse tarbija surm või kahjustatakse tema tervist. (p 20) Kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel tekkis tervisekahjustus või kehavigastus, tuleb kaitsenormi puudumise korral selgitada, kas kahjutekitajal lasus käibekohustus, s.o ohu loonud või ohtu kontrolliva isiku kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Langevarjuhüppe korraldaja käibekohustuseks on kõige üldisemas mõttes ohutu langevarjuhüpete korraldamine ja hüppe sooritajate piisav koolitamine ning instrueerimine enne hüpet. (p 24) Langevarjuhüppe korraldaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et järgis oma kutsealal keskmise langevarjuhüppekorraldaja hoolsusstandardit (p 26)
Kui langevarjuhüppe korraldaja on rikkunud oma käibekohustust, ei anna langevarjuhüppe sooritaja süüline käitumine alust välistada korraldaja deliktilist vastutust, küll aga saab seda arvestada hüvitise suurust määrates. (p 27)
Kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamisekohustusest tulenevalt nõudealuse välja selgitama (3-2-1-21-13, p-d 16-17). (p 14)
Langevarjuhüppeteenust pakkuv isik ei saa kokkuleppel välistada lepingu rikkumisest tulenevat vastutust ega seda ebamõistlikult piirata. Olukorras, kus teenust pakutakse tarbijale, ei saa teenuse pakkuja tüüptingimustes oma seadusest tulenevat vastutust üldse piirata juhuks, kui lepingut rikkudes põhjustatakse tarbija surm või kahjustatakse tema tervist. (p 20)
Käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks, sh võib käsunduslepingust tuleneda kõrvalkohustusena käsundisaaja kohustus kaitsta käsundiandja vara, elu ja tervist. See kehtib ka siis, kui käsunduslepingu sisuks on langevarjuhüppe korraldamine tasu eest, st langevarjuhüppeteenust pakkuv isik peab tegema kõik endast oleneva, et langevarjuhüppe sooritaja omandaks piisavad teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist, ning tagama, et hüpe sooritatakse ohutult. (p 17–18) Kaitsekohustuse vm lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral saab käsundiandja nõuda käsundisaajalt mh kahju hüvitamist. Vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et täitis seadusest tulenevat hoolsuskohustust, mistõttu ei saa talle kahju tekitamist ette heita. (p 19)
3-2-1-17-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Pärast 1. juulit 2002 töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korral tuleb töötajale kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada eelkõige VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga. Lisaks on kohtul sellise kahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada enne VÕS-i kehtinud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise. (p 15)
3-2-1-106-14 PDF Riigikohus 06.11.2014
Perioodiliselt makstava tervisekahjuhüvitise indekseerimine on mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (p 10). Perioodiliselt makstavat kutsehaigusega tekitatud tervisekahjuhüvitist saab indekseerida indeksiga, mis arvestab kahjuhüvitise suuruse määramise aluseks olevate asjaolude muutumist. Selliseks indeksiks võib olla üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks (p 11). Kohus peab kohaldama asjakohast indeksit ja selgitama, millise indeksiga saab hüvitist indekseerida (p12).
Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 alusel uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. (p 10)
3-2-1-73-13 PDF Riigikohus 20.06.2013
Üldise käibekohustuse sisuks on kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). See tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Kuna üldine käibekohustus tähendab õigusteoorias üldtunnustatud seisukoha järgi hoolsuskohustust, hooletus on süü üheks vormiks ning kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd eeldatakse, siis lasub kostjal koormus tõendada, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Sellise tõendamiskoormuse tekkimiseks peab hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü ehk üldise käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud. ( p 10)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14). VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hageja hooletust, hageja kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14). (p 13)
3-2-1-126-12 PDF Riigikohus 07.11.2012
TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine) on TsÜS § 150 (kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg) suhtes erinormiks. Kui kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle riigile, kohalduvad samad reeglid (TsÜS § 153) ka riigi nõude aegumisele, st õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue ei muutu nõude üleminekul riigile seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt. Kuigi OAS § 31 lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile, on TsMS §-s 369 sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega on riigil võimalik nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist. Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
3-2-1-72-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Isik, kes väidab, et ta tekitas kahju hädakaitse seisundis, peab tõendama ka selle, et ta ei ületanud hädakaitse piire. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi.
Kriminaalasjas menetlusosalise vande all antud seletus ja tunnistaja ütlus on tsiviilasjas lubatavateks tõenditeks. Samuti on dokumentaalseks tõendiks kriminaalasjas tehtud kohtuotsus. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kostja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Kahju tekitanud isik, kes tahab tugineda mõnele VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud teo õigusvastasust välistavale alusele, peab tõendama, et ta tahtis kasutada nendest sätetest tulenevat õigust teist isikut kahjustada. Hädakaitseseisundi korral peab isik, kes ründajale kahju tekitas, olema tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega. Järelikult peab ta olema ründajale kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. See tähendab, et ründaja tahtmatu kahjustamise korral ei saa ründajale kahju tekitanud isik ennast vabandada hädakaitseseisundis kahju tekitamise kui VÕS § 1045 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja vastutusest juhul, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15; 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Juhul, kui esineb kahju tekitaja väline hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi, võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Ohvriabi seaduse (OAS) § 31 lg 1 järgi saab riik esitada regressinõude üksnes osas, milles ta oli OAS-i järgi kohustatud hüvitist maksma. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Nimetatud sätte eesmärgiks on piirata riigi nõude ulatust kannatanu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatusega. Seejuures tuleb muu hulgas lähtuda VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatud põhimõttest, mille järgi on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu endise varalise olukorra taastamine ja tema rikastumise välistamine. Eeltoodust tuleb riigi tagasinõudest maha arvestada kahjuhüvitis, mille kahju tekitaja on kannatanule juba maksnud. Selles osas saab riik OAS § 31 lg 3 alusel kannatanult talle enam makstud hüvitise tagasi nõuda.
3-2-1-51-12 PDF Riigikohus 09.05.2012
Kui kohus määrab tsiviilasja hinna TsMS § 129 lg 2 järgi (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36) ning seejärel ei ületa hagihind summat, mis vastab 2000 eurole, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse rikkumise tõttu. Seejuures on kohtul kohustus selgitada, kas hageja tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele või tahab tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15).
Vt Riigikohtu on 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10.
Apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata jätmist olukorras, kus selles sättes nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise eeldused puudusid, tuleb lugeda TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob TsMS § 692 lg 4 (koostoimes TsMS §-ga 695) järgi kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
3-2-1-68-11 PDF Riigikohus 07.12.2011
Kolleegium peab vajalikuks muuta senist seisukohta tööandja käitumise õigusvastasuse tõendamise koormuse jagamise kohta. Juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi.
3-2-1-171-10 PDF Riigikohus 08.04.2011
Kohus ei tohi kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada vaheldumisi lepingulise ja lepinguvälise vastutuse sätteid (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11).
Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab lepingu rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib kannatanu esitada oma nõuded alternatiivselt. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määratlenud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
Mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Tervishoiuteenuse osutaja peab üldjuhul hüvitama patsiendile diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik. Üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju. (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13 ja vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14). Tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga peab olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Selleks, et vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, peab kostja tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi.
Mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lisaks võib tervishoiuteenuse osutaja vastutada lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral VÕS § 1044 lg 3 järgi ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj).
3-2-1-174-10 PDF Riigikohus 09.03.2011
Kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi , ning on ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (vt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14).
VÕS § 130 lg 1 võimaldab kahjustamisest tekkinud kulusid ja töövõimetusest tekkinud kahju nõuda üksnes kahjustatud isikul, st isikul, kellele tekitati kehavigastus või muu tervisekahjustus. Seadus ei näe ette isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral teise isiku õigust nõuda talle sama juhtumiga tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. peatüki sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132). VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima ka lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab.

Kokku: 62| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json