Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping

Hageja kui liisinguvõtja võib VÕS § 365 lg 1 alusel esitada kostja kui auto müüja vastu müügilepingust tulenevaid ostja hüvitisnõudeid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-49-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud kohustus eseme eest tasuda ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 10). Seega võib liisinguvõtja kasutada müüja vastu müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nii juhul, kui müüja jätab müügilepingu täitmata, kui ka siis, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, st on puudustega. Liisinguese on liisinguandja omandis eelkõige selleks, et tagada liisinguandja nõudeid liisinguvõtja vastu. Liisitud esemega seotud riske kannab liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes eelkõige liisinguvõtja (VÕS § 362 lg 3 ja § 364). Kuna oma olemuselt on liising eseme omandamiseks kasutatav finantseerimisabinõu, siis ei saa müüja vastutus lepingu rikkumise eest oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas asi osteti liisinguga või ilma selleta (mh nt laenuraha eest) (vt RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 25). Liisingulepingut reguleerivate sätete mõte on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale õiguslikult võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). (p 13)

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes on liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 362 lg 3 mõttes võrdsustatud olukord, kus müüja jätab täitmata lepingulise põhikohustuse anda üle eseme omand (vt RKTKo nr 3-2-1-12-12, p 11). See tähendab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees ei juhul, kui liisinguese on puudusega (ei vasta lepingutingimustele), ega ka siis, kui liisinguese võetakse liisinguvõtjalt ära põhjusel, et see kuulub tegelikult kolmandale isikule, mistõttu ei saanud müüja seda kehtivalt käsutada (liisinguandja vastutuse erandid on siiski sätestatud VÕS § 362 lg 3 p-des 1 ja 2). Samuti on Riigikohus varem osutanud, et liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna ka liisingueseme hävimise ega kahjustumisega seotud riske (VÕS § 364) (vt ka RKTKo nr 2-16-3600/32, p 11.3). Eeltoodu ei tähenda aga, et müüja ja ostja vahelises suhtes saaks olukorda, kus müüja ei täida lepingulist põhikohustust teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, lugeda lepingutingimustele mittevastava asja müügiks. Sellises olukorras on müüja rikkunud lepingulist põhikohustust. Ka ei kohaldu müüja ja ostja vahelises suhtes VÕS § 364, vaid VÕS § 214 lg 2. Müüja vastutuse standard ostja ees ei saa olla erinev sõltuvalt sellest, kas asi ostetakse liisingut kui finantseerimisabinõu kasutades või ilma selleta. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping
• ->
• liisingulepingu ülesütlemine ja tagajärjed

VÕS § 365 lg 1 alusel on liisinguandja ja liisinguvõtja müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 tähenduses. VÕS § 75 lg 1 järgi kuulub liisinguandja ja liisinguvõtja sisesuhtes müüjalt saadud kahjuhüvitis liisinguandjale ulatuses, milles liisinguvõtja ei ole täitnud § 367 järgset hüvitamiskohustust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 27). Kui liisinguandja nõuab kahju hüvitamist endale, saab liisinguandja antud krediidi osaliselt või täielikult kahjuhüvitise arvel tagasi ja tema VÕS § 367 lg-st 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu väheneb. Kui kahju hüvitamist nõuab liisinguvõtja, saab ta kahjuhüvitise arvel osaliselt või täielikult täita oma kohustused liisinguandja ees.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• asja üleandmise kohustus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• müüja vastutus asja lepingutingimustele mittevastavuse korral

Kui müüja ei saa teha võimalikuks asja omandi üleminekut ostjale, on müüja jätnud täitmata omandi üleandmise kohustuse kui lepingulise põhikohustuse (VÕS § 208 lg 1), mitte andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja (VÕS § 217 lg 1 jj). Nende kahe olukorra eristamine on oluline muu hulgas põhjusel, et müüja vastutusstandard on omandi üleandmise kohustuse täitmata jätmisel ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel erinev. Nimelt on VÕS § 218 lg 1 erinorm VÕS § 103 suhtes ja kui lepinguese ei vasta lepingutingimustele, siis VÕS § 103 ei kohaldu (vt RKTKo nr 3-2-1-100-15, p 21). Kui müüja jätab täitmata oma lepingulise põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi ostjale üleminek, ei kohaldu müüja vastutusele VÕS § 218 ja müüja saab vastutusest vabaneda juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103). Samuti ei kohaldu omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmata jätmisel VÕS §-d 219-220, mis reguleerivad ostja kohustust ostetud asi üle vaadata ja müüjat avastatud puudustest teavitada. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise eesmärk (diferentsihüpotees)

Omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmise asemel võib ostja VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui ta lepingust ei tagane. Kui kahju hüvitamist nõutakse täitmise asemel, asendub täitmata põhikohustus VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusega ulatuses, mis võimaldab panna ostja olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja ei oleks asja omandi ülemineku võimaldamise kohustust rikkunud. Kahju olemasolu tuvastatakse seejuures rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu ehk diferentsihüpoteesi abil (vt nt RKTKo nr 3-2-1-100-13, p 13). (p 19)

Kui müüja on jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale ja täitmise asemel nõutakse VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi alusel kahju hüvitamist, saab kahjuks olla müüja täitmata jäänud soorituse väärtus ajal, mil müüja pidi müügilepingu alusel omandiõiguse ülemineku võimaldama. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui müüja jätab täitmata kohustuse teha võimalikuks müügieseme omandi üleminek ostjale ja ostja on täitnud oma kohustuse tasuda selle eest müügihind ning ostja nõuab täitmise asemel kahju hüvitamist, saab lepingujärgset müügihinda pidada ostjale tekkinud kahju eelduslikuks suuruseks. Mõlemal poolel on siiski võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et müügihind ei vastanud turuhinnale. (p-d 20 ja 21)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• vabandatavus

VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mille puhul ei saanud võlgnikult mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et müügiese oli varastatud, ei ole vääramatu jõud, sest müüja saab valida, millise asja ta müüb, samuti saab müüjalt oodata, et ta müüks asja, mille omandi ülemineku ta saab võimaldada. Seega kannab müüdava asja omandi ostjale ülemineku võimatuse riski müüja ja VÕS § 103 lg 2 ei vabasta müüjat lepingulisest vastutusest.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• juhusliku hävimise riisiko üleminek

Kui müügiese on juba enne müügilepingu sõlmimist kolmandast isikust omanikult varastatud, siis ei ole tegemist asja juhusliku hävimise ega kahjustumisega VÕS § 214 lg 2 mõttes. Riski, et müüja ei saa teha võimalikuks müügieseme omandi üleminekut ostjale, kannab ostja ja müüja vahelises suhtes müüja.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• taganemine õiguskaitsevahendina

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• liisinguleping

VÕS § 365 lg 2 sätestab, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Liisinguandja ei või aga keelduda lepingust taganemise nõusolekut andmast, kui müüja on jätnud täitmata omandi ülemineku võimaldamise kohustuse ja seda poleks võimalik täita ka täiendava tähtaja jooksul, samuti muul juhul, kui müüja on ilmselt müügilepingut oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-29-06, p 26). Sellises olukorras tuleneb liisinguandja kohustus anda liisinguvõtjale nõusolek müügilepingust taganemiseks VÕS § 2 lg 2 esimese lause, § 6 ja TsÜS § 138 koosmõjust. Nende sätete järgi peab liisinguandja arvestama liisinguvõtja huviga mitte tasuda liisingumakseid, kui liisinguandja ja müüja sõlmitud müügileping jääb täitmata. Kui liisinguandja keeldub põhjendamatult müügilepingust taganemiseks nõusolekut andmast, võib see olla liisingulepingu rikkumine ja tuua kaasa liisinguandja lepingulise vastutuse liisinguvõtja ees. Kui liisinguandja ei anna nõusolekut liisingulepingust taganemiseks, võib liisinguvõtja pöörduda kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks liisinguandjat seda nõusolekut andma. Hagi rahuldamisel asendab kohtulahend TsÜS § 68 lg 5 järgi liisinguandja tahteavaldust. Kui liisinguandja ei anna liisinguvõtjale liisingulepingust taganemiseks nõusolekut ja liisinguvõtja esitab liisinguandja vastu hagi selle nõusoleku saamiseks, peab liisinguvõtja selleks, et ta saaks müüja suhtes panna maksma taganemisest tulenevaid nõudeid, siiski järgima lepingust taganemise regulatsiooni, sh esitama müüjale taganemisavalduse (VÕS § 188 lg 1). (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• riskivastutus
• ->
• riskivastutuse üldkoosseis

Vt RKTKo 4.12.2019 nr 2-18-5278/51, p 11 ja RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 13. (p 16.2)

Maa all kinnisel meetodil horisontaalpuurimisega esineb kahju tekkimise oht üksnes juhul, kui sidetorustik ei asu ehitusprojektis ettenähtud kohas või kui pole teada, et nad üldse puurimise piirkonnas asuvad. Kui sidetorustiku toru puruneb ja selle sees olev valguskaabel saab kahjustada põhjusel, et sidetorustiku toru paikneb ehitusprojektis näidatust erinevas kohas ja seetõttu ei arvestata sellega puurimistööde tegemisel, ei ole tegemist sellise riski realiseerumisega, mida puurimistöö tegija poleks saanud hoolika käitumisega ära hoida. Kuna puurimisega kaasnevad kahjulikud tagajärjed (mis praegusel juhul ilmnesid põhjusel, et enne puurimistöö alustamist ei veendutud kaablite täpses asukohas) olid hoolika tegutsemisega (torustiku ja kaablite asukoha kindlakstegemine) ära hoitavad, siis ei saa praegusel juhul maa-alust horisontaalpuurimist kui kostja tegevust pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes. (p 16.3)

VÕS § 1056 kohaldamine võinuks kõne alla tulla nt siis, kui kostja puuri küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud kahjustatud sidetorustiku toru ja hagejate kaableid või kui puur oleks töötamise käigus muutunud juhitamatuks põhjusel, mida kostja ei oleks ka kõige hoolikama käitumisega saanud ära hoida (vt selle kohta RKTKo 10.04.2013 nr 3-2-1-21-13, p 22). (p 16.3)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• süü

Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist (vt RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 13). (p 18)

Olukorras, kus kannatanu nõuab tema asja kahjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et hoida ära kannatanu omandi kahjustamine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja rikkus käibekohustust, mistõttu ta vastutab kannatanule eelduslikult käibekohustuse rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tähendab et tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 eeldatakse, et kahju tekitaja on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes (vt nt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.2). (p 18.1)

Käibekohustus tähendab oma tegevusega ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste aspektist iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 24 ja RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 12). (p 18.2)

Juriidiline isik ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 26 ). (p 18.3)

Kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal võib olla tähtis ka delikti üldkoosseisul põhineva (s.t süülise) vastutuse (VÕS § 1043 jj) korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 18.4)

Kostja hoolsuskohustuse hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb arvestada, kas ta kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt selle kohta RKTKo 29.11.2017, nr 2-14-56641/69, p 18.2 ja RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 11). (p 18.5)

Kostjal oli juhul, kui ta tegi kõnealuseid puurimistöid oma majandustegevuse raames, kohustus võtta puurimistöid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine (vt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.4 ja RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.2). Juhul kui kostja sellisid abinõusid tarvitusele ei võtnud, on tema tegu käibekohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 5 rikkumise tõttu õigusvastane ja ta on ühtlasi õigusrikkumises VÕS § 1043 mõttes süüdi. (p 18.5)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• normi eesmärk kahju hüvitamise ulatuse piiramisel

VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ning selle sätte kohaldamisel (st rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi kindlakstegemisel) tuleb mh arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt RKTKo 6.06.2018 nr 2-16-14655/24, p 15.1 ja RKHKo 7.10.2015 nr 3-3-1-11-15, p 12). Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. ptk vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132) (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). Seega peab kahju hüvitamise nõude aluste esinemise korral maakohus nõude ulatuse kontrollimisel kohaldama üksnes VÕS § 132. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta RKTKo 25.02.2009 nr 3-2-1-121-08, p 18 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 6.02.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendi mõiste

Poole seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.5). Samas ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.2 ja RKTKo 27.11.2019 nr 2-16-17491/52, p 12.5). (p 21)

Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendi asjakohasus ja lubatavus

Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja RKTKo 31.03.2020 nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Ka kaudsete tõendite puhul tuleb arvestada, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.4). (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.9. (p 22)

Ka juhul, kui kohtu hinnangul ei olnud hagejate esitatu käsitatav tõendina, vaid üksnes poole seletusena, tulnuks kohtul seda hagejatele selgitada ja võimaldada esitada kahju suuruse kohta seaduses sätestatud nõuetele vastavaid tõendeid. (p 22)

Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• uute tõendite esitamine

Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ERIOSA
• ->
• varavastased süüteod
• ->
• omastamine

Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)

KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüteokoosseis
• ->
• süüteokoosseis (üldine)
• ->
• vältavus ja jätkuvus

Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)

Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)

• Karistusõigus
• ->
• materiaalõigus
• ->
• ÜLDOSA
• ->
• süüteokatse

Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtumenetlus maakohtus
• ->
• kohtuotsuse tegemine
• ->
• kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tõend ja tõendamine
• ->
• dokument ja asitõend
• ->
• asitõendite hoidmine ja asitõendi suhtes võetavad meetmed

KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 83¹ nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)

KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)

KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 83¹ eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku juhtimine
• ->
• juhatuse liikme esindusõigus

ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)

ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• omandi kaitse
• ->
• asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest (vindikatsioonihagi)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine (soorituskondiktsioon)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• teistmine
• ->
• asjaolud, mis on teistmise aluseks

Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• muul alusel esitatavad nõuded

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus juriidilise isiku ees

Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• muud kondiktsioonid
• ->
• väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral

Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• tsiviilhagi ja avalikõiguslik nõudeavaldus (vt ka „eraõigus“ ja „avalik õigus“)
• ->
• tsiviilhagi menetlemise üldpõhimõtted

Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 38¹ lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• omandi kaitse
• ->
• asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest (vindikatsioonihagi)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine

Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine
• ->
• kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
• ->
• hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis

Kuigi võlausaldajate huvide kahjustamist, st seda, et tehing tehti liiga väikese väärtusega vastusoorituse eest, peab tõendama see vaidluse pool, kes soovib tagasivõitmisega tehingu kehtetust saavutada, ei ole selline tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016/34, p 11; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 9)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Võlgniku vara tagasivõitmine
• ->
• tagasivõitmise eeldused

Vt TMS § 189 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12. Kuna sama sätte lg 2 lubab kohtul tunnistada kehtetuks ka kinke iseloomuga lepingu, tuleb kohtul kindlaks teha, kas tehing kujutas endast kinkelepingut või kinke iseloomuga lepingut. (p 10)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

Selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• korteriomand
• ->
• mõiste

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• korteriomand
• ->
• korteriomanike omavahelised suhted

Üldjuhul on korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kindlustuslepingud
• ->
• kahjukindlustus (va liikluskindlustus)
• ->
• kindlustusjuhtum

Vt VÕS § 489 lg 1 ja § 448 lg 2 kohaldamise kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12; 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11 ja 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• ese
• ->
• asi
• ->
• olulised osad
• ->
• kinnisasja olulised osad

Maaga püsivalt ühendatud kontaktliini mast on kinnisasja oluline osa TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Maaga püsivalt ühendatud asja kahjustamise korral on kahjustatud kinnisasja. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Hageja peab tõendama, millised on parandamise mõistlikud kulud VÕS § 132 lg 3 mõttes ehk millised kulutused on vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks. Hageja võib kulude tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• vallasomandi tekkimine
• ->
• heauskne omandamine

Tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud asjade heauskne omandamine on jäädavalt välistatud. Seega kui AÕS § 95 lg 3 rakendamist välistavad erandid ei kohaldu, ei saa kord omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asja omandiõigus ka heauskse omandamise kaudu kehtivalt üle minna. Seda sõltumata asjaolust, kaua aega tagasi omanik valduse kaotas või kui mitu korda asja vahepealse aja jooksul heausksetele isikutele edasi võõrandati. (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine

Kui ühel isikul on võimalik teiselt isikult välja nõuda talle loovutatud nõuete alusel vaidlusalused asjad, saab ta nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 21). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
• ->
• hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis

Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. (p 24)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• üürileping
• ->
• üürilepingu mõiste

Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• valdus
• ->
• valduse kaitse

Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal (auto vastutaval kasutajal) õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. Valdaja saab AÕS § 46 alusel liisinguvõtja (auto vastutava kasutaja) nõude rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline ja et tal on õigus autot vallata. (p 14-15,17)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel

Kui kannatanu nõuab kahju tekitajalt kahjuhüvitist põhjusel, et kahjutekitaja valdab õigusliku aluseta kannatanu asja, siis ei ole kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel alust vähendada põhjusel, et väidetav kahjutekitaja on nõus kannatanule asja raha maksmise vastu välja andma. (p 33)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine

Ainuüksi kohtuniku, kohtuametniku vm isiku (nt advokaadi) nime esinemine dokumendi metaandmetes ei anna alust väita, et see inimene on tegelikult koostanud kohtulahendi. Dokument võib olla koostatud varasemale dokumendipõhjale, mis iseäranis sarnaste asjade puhul on ka mõistlik. Kohtulahendi sisu eest vastutavad selle allkirjastanud kohtunikud. (p 35)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise eesmärk (diferentsihüpotees)

VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine mitme isiku poolt

Kui kohus on välja selgitanud, millised puudused iga töövõtja töös esinesid, kuid kohtule esitatud asjaoludel ei ole võimalik välja selgitada, millise konkreetse töövõtja tegevus tõi kaasa tellijale kahju tekkimise, on kohtul vajadusel võimalik kohaldada VÕS § 138, mille kohaselt vastutaksid töövõtjad ühiselt ning kahju hüvitamist võiks nõuda kõigilt. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• töövõtuleping
• ->
• kahju hüvitamise nõue

VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 13). Kuna tellija on väitnud ja esitanud tõendid, et ülerõhuklapid olid otstarbekohaselt kasutatava süsteemi rajamiseks vajalikud, siis pidid töövõtjad tõendama, et lepingutele vastav kustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta ja süsteem on võimalik taastada odavamalt (TsMS § 230 lg 1). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• töövõtuleping
• ->
• töö ülevaatamise ja puudustest teatamise kohustus

Üldreegli kohaselt hakkab töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistlik aeg kulgema alates töö ülevaatamisest. Samas ei hakka teavitamise mõistlik tähtaeg kulgema töö ülevaatamisest juhul, kui tegemist on varjatud puudustega. Sarnaselt müügilepinguga tuleb ka töövõtulepingu puhul eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida tellija ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Eeltoodu on kohaldatav ka VÕS §-st 643 tuleneva töö ülevaatamis- ning teavitamiskohustuse puhul. Ka juhul, kui töö vaatab üle asjatundja, tuleb töövõtjat teavitada vaid välisel vaatlusel äratuntavatest tööl esinevatest puudustest. Tellijal ei ole iseenesest kohustust lasta töö üle vaadata asjatundjal. Seaduses sätestatust kõrgema hoolsusega ülevaatamiskohustuse täitmine ei vabasta vastutusest töövõtjat, kelle töö ei vasta lepingutingimustele. Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui tellija on sõlminud töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses ja on täitnud VÕS § 643 järgi ülevaatamiskohustuse vähemalt käibes vajaliku hoolsusega. (p 13) VÕS § 644 lg 2 järgi ei ole vajalik puuduse põhjuse väljatoomine, vaid selle iseloomu kirjeldamine ulatuses, milles see on võimalik pärast eriteadmisi mitte eeldavat töö välist ülevaatust. Ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsev tellija ei pea puuduste kirjeldamiseks tegema ekspertiisi, st ka professionaalselt tellijalt saab eeldada puuduste kirjeldamist vaid üldiselt. (p 14) VÕS § 644 järgi võib teavitamise ning puuduste kirjeldamise kohustuse täitmiseks piisata ka avariist teavitamisest ning olukorra fikseerimisest sündmuskohal koos töövõtjaga. Isegi kui tellija tegutseb majandustegevuses, on töövõtulepingu raames asjatundjaks eelkõige töövõtja. Seetõttu võib eeldada, et kui töövõtja tutvub asjaoludega sündmuskohal, suudab ta VÕS § 644 lg-s 2 viidatud määras selgeks teha töö puuduste iseloomu. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• töövõtuleping
• ->
• töö vastavus lepingutingimustele

Alles kokkulepitud tulemuse kindlaksmääramisel on kohtul võimalik hinnata, kas ja millised puudused töövõtjate töös esinesid. Tööde lepingutingimustele vastavus tuleb välja selgitada VÕS § 641 järgi, vajadusel analüüsides, kas töö vastab ka keskmisele kvaliteedile, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud (VÕS § 641 lg 1 p 2, § 77 lg 1) (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-14, p 15). Tulekustutussüsteemi saab tavalisele kasutusotstarbele vastavaks pidada, kui see käivitub vaid põlengu korral. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju liigid

Asja kahjustumisega seoses kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kahjustatud asja omanik (või vastava nõude omandanud kasutusvaldaja) peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma asu- või elukohta. (p 21) VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline. See põhimõte ei ole absoluutne ja erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3; vt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 17). Omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustumisel kahju hüvitamist reguleerivate sätete mõtteks ei ole aga kaitsta kannatanut puhtmajandusliku kahju eest. See tuleneb otseselt asja kahjustamisel kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust. Nimelt näeb VÕS § 132 lg 4 ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Eelnevast nähtub, et isikul, kelle asja on õigusvastaselt kahjustatud ja kes kasutas seda asja oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole õigust nõuda asja kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu, kuid selle asemel on tal õigus nõuda saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise eesmärk (diferentsihüpotees)

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahjuhüvitise vähendamine

Praegusel juhul oli hageja vara kostja otseses valduses, seega oli kostja mõjusfääris ja kontrolli all ka kahju tekkimine hagejale. Kuigi hagi tagamise taotluse esitamine võinuks kahju vähendada, ei saanud seda hagejalt mõistlikult oodata. VÕS § 139 lg 2 kohustab kannatanut tegutsema juhtudel, kus kahju ärahoidmine või selle vähendamine on saavutatav mõistlike pingutustega. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• riskivastutus
• ->
• mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus

Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena. Sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Mõlemal juhul võib kohus kahjuhüvitist poole taotlusel VÕS §-de 139 ja 140 alusel piirata (p 11).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• kahju põhjustanud teo õigusvastasus

Kahju tekitamine mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel on hinnatav lepinguvälise kahju põhjustamisena. Sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Mõlemal juhul võib kohus kahjuhüvitist poole taotlusel VÕS §-de 139 ja 140 alusel piirata (p 11).

Õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (p 12).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi üldjuhul arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud nt seetõttu, et ta ei saanud enda asja kasutada (VÕS § 132 lg 4) (p 15).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• ese
• ->
• väärtus

Sõiduki turuväärtuse hindamisel olukorras, kus selle kohalikku keskmist müügihinda ei ole võimalik teada saada, saab aluseks võtta sarnaste sõidukite väärtuse teistes riikides. TsÜS § 65 ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist Eesti piirest väljaspool, kui see on mõistlik (p 13).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• dokumentaalne tõend

Kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes (p 19).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine
• ->
• resolutsiooni selgus ja täidetavus

Kui hagejad on solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (p 13).

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnisomand
• ->
• ulatus

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• vallasomandi tekkimine
• ->
• muud tekkimise viisid

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• ese
• ->
• asi
• ->
• kinnisasi

Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16) (p 11).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju liigid

Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16; 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. (p 11)

Üldjuhul tuleb pidada kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja vigastuste kindlakstegemist vajalikuks, st VÕS § 128 lg 3 järgi mõistlikuks. Selliste kulutuste tegemine aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõudele kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 10)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel
• ->
• menetluskulude jaotus hagi osalise rahuldamise korral

Menetluskulude poolte vahel jaotamisel apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral tuleb lähtuda TsMS §-st 163. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kindlustuslepingud
• ->
• kahjukindlustus (va liikluskindlustus)
• ->
• kindlustushüvitis

Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustushüvitist saama õigustatud isikul jätkuvalt õigus nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kindlustusandjal on eelkirjeldatud juhul kindlustusshüvitise õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine (soorituskondiktsioon)
• ->
• nõude eeldused, sh tõendamiskoormis

Juhul, kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule isikule, on kindlustusandjal õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj järgi.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• süü

Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud. Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Kostja taotlusel võib kohus hüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 järgi.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamisest vabastamise alused, sh poolte omaksvõtt

Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole nõustumine vastaspoole väitega (vt Riigikohtu 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09 p 13). Omaksvõtu tuvastamine TsMS § 231 lg 4 alusel eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09 p 12).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus

Hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• tõendamiskoormise selgitamine

Kohtu kohustuseks on hageja nõude kvalifitseerimisel selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 18).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju liigid

Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 14).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamise ulatus

Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 14). TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendite hindamine

TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33).