1-22-5835/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.04.2024 |
|
Kriminaalmenetluses võib kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tugineda ka asjaoludele, mida süüdistuse sisu otseselt ei hõlma ja millele ta ei rajanud süüdimõistvat otsust. (p 30)
Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. (p 31)
Nõue, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda seda, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Seejuures tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Järeldused varasemas kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite valimil. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused. (p-d 32-35 ja 43)
LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-54-07, p 13). Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt. (p 46)
Olukorras, kus süüdistatav ja tsiviilkostja saavad mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja. (p 52)
|
1-18-7833/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.11.2019 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 381 lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25). Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga (vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). (p-d 15-16)
Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 381 lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)
Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21)
Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22)
Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)
KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27). Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)
Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)
KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27). Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)
|
2-15-8533/125
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.10.2018 |
|
VÕS 770 lg-st 3 järeldub, et asjaolu puhul, mille dokumenteerimiskohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud. (p 14)
Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel.
VÕS § 770 lg 4 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16). VÕS § 770 lg 4 kohaselt kehtib selline põhjusliku seose eeldus vaid diagnoosi- või ravivea korral. Kui tegemist on aga patsiendi terviseriskist teavitamata jätmisega, siis VÕS § 770 lg 4 ei kohaldu. (p 15)
Kui tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, tuleb tal kahju hüvitamise kohustusest vabastamiseks tõendada süü puudumist VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). (p 17)
Kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi. Ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud patsiendi väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav.
Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul patsient tervishoiuteenuse osutaja rikkumise tõttu ennast ei ravinud. Kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile mittevaralise kahju tekitamise eest, tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kõiki asjaolusid. (p 18)
|
1-16-5540/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2017 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käsitles 1. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järgset õiguslikku olukorda 2. juuni 2017. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17. Kolleegium selgitas, et kehtiv KarS § 263 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas (KorS § 54) ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. (p 23)
Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut. (p 31)
|
3-2-1-37-17
|
Riigikohus |
10.05.2017 |
|
Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks VÕS § 134 lg 2 järgi võib anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu. Kui kannatanu jäeti nakkushaiguse kahtlusest õigel ajal teavitamata, tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldustena muu hulgas kontrollida, kas ravi korral oleks olnud võimalik haigust vältida ning samuti seda, kas kannatanu teadis nakkushaiguse kahtlusest ja oleks saanud tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevale teavitamiskohustuse rikkumisele vaatamata kahju ära hoida. (p-d 14-15)
|
3-2-1-177-12
|
Riigikohus |
30.01.2013 |
|
Aegumisele tuginemiseks piisab selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg.
Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).
Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud.
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
Kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist.
Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest.
Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
|
3-1-1-116-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2).
Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTKo 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-85-08, p 13).
|
3-2-1-171-10
|
Riigikohus |
08.04.2011 |
|
Kohus ei tohi kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada vaheldumisi lepingulise ja lepinguvälise vastutuse sätteid (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11).
Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab lepingu rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib kannatanu esitada oma nõuded alternatiivselt. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määratlenud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
Mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj).
Tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Tervishoiuteenuse osutaja peab üldjuhul hüvitama patsiendile diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik.
Üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju. (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13 ja vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14).
Tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga peab olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud.
Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel.
Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Selleks, et vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, peab kostja tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi.
Mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab kannatanu nõuda eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Lisaks võib tervishoiuteenuse osutaja vastutada lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral VÕS § 1044 lg 3 järgi ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj).
|
3-2-1-85-08
|
Riigikohus |
22.10.2008 |
|
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitada neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.
VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis sellisel juhul on isik saanud kehavigastusi koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel.
VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline.
Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.
Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.
Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu.
Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega. Asjaolud, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse.
Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu.
Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
VÕS § 139 lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.
VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline.
Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.
Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist. Ka VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.
|
3-2-1-43-08
|
Riigikohus |
28.05.2008 |
|
Ümbritsev müra võib vähendada asja väärtust ilma asja füüsiliselt kahjustamata juhul, kui müra segab asja kasutamist ning asja omanikul ei ole võimalik nõuda segamise lõpetamist. Juhul kui müra levitamine kujutab endast õigusrikkumist, on asja omanikul õigus nõuda müra tekitamise lõpetamist või müra tugevuse viimist kooskõlla seadusega VÕS § 1055 lg 1 esimese lause alusel. VÕS § 1055 lg 2 järgi ei ole õigust nõuda § 1055 lõikes 1 nimetatud kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui sellist käitumist tuleb mõistliku arusaama järgi taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. Sellisel juhul võib kannatanu esitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude.
Korteriomandi väärtus võib väheneda VÕS § 132 lg 3 esimese lause mõttes üksnes siis, kui on selgunud korteriomandi kasutamist segava müra levitamise kui õigusvastase tegevuse lõpetamise või seadusega lubatud tasemele viimise võimatus VÕS § 1055 lg 2 järgi.
Seadus piirab lepinguväliselt tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise võimalusi, sätestades ammendavalt juhtumid, millal tuleb mittevaraline kahju hüvitada. Seadus ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist asja kahjustamise korral. VÕS § 130 lg 2 üheks võimalikuks lepinguvälise kohaldamise eelduseks on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava delikti süüline (VÕS § 1050) toimepanemine.
Teise isiku tervise õigusvastase ja süülise kahjustamise tagajärg - tervisekahjustus - ei pea selleks, et kannatanul oleks õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 130 lg 2 järgi, kestma hagi esitamiseni. Kannatanul on õigus nõuda rahalist hüvitist ka varasema tervisekahjustuse eest.
Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine isiku poolt ning tema teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt isiku süüd.
VÕS § 1054 lg 1 vastutuse kohaldamise eelduseks on oluline kahju tekitaja süü, mitte aga isiku süü, kellele kahju tekitanud isik osutas viimase majandus- või kutsetegevuses kestvalt teenust.
VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Õigusrikkuja tegevusest sõltumatu asja turuhinna tõus ei tee olematuks õigusrikkuja tegevuse tõttu juba toimunud asja väärtuse vähenemist.
Korteriomandi väärtus võib väheneda VÕS § 132 lg 3 esimese lause mõttes üksnes siis, kui on selgunud korteriomandi kasutamist segava müra levitamise kui õigusvastase tegevuse lõpetamise või seadusega lubatud tasemele viimise võimatus VÕS § 1055 lg 2 järgi.
|
3-2-1-54-07
|
Riigikohus |
31.05.2007 |
|
Kannatanu tegevus kui VÕS § 1059 kohaldamist välistav asjaolu tähendab üksnes kannatanu tahtlikku enesekahjustamist. Hageja tahtluse korral ennast kahjustada on välistatud põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja kahju vahel. Sama kehtib kõikidel kahjustamise juhtudel.
Deliktilise üldvastutuse esinemise kontrollimisel on süü element kõige viimane, st et enne süü küsimuse hindamist peab olema kindlaks tehtud kahju põhjustamine isiku poolt ning isiku teo õigusvastasus.
VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on kahjustatud isiku huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses.
|
3-2-1-138-02
|
Riigikohus |
05.12.2002 |
|
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud moraalse kahju hüvitamise reeglid pole kohaldatavad eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Erinevalt kehavigastusest tingitud moraalsest kahjust, sätestas 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS aluse nõuda eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist.
Tuvastades, et hageja isiku identifitseerimist võimaldanud artikli avaldamine tõi temale kaasa uusi õigustamatuid kannatusi ning psüühilise heaolu languse, on kohtud õigesti leidnud, et kostja tegevus tekitas hagejale moraalset kahju. Arvestades moraalse kahju tekitamise asjaolusid, on kohtud määranud hüvitise mõistlikkuse piires.
Hageja on kannatanu kriminaalasjas, milles kohtualust süüdistati seksuaalkuritegude toimepanemises. Hageja isiku identifitseerimist võimaldanud artikli avaldamisega (kuritegude toimepanemise asjaolude täpne kirjeldamine, kannatanu eesnime ja perekonnanime esitähe kasutamine, väikelinna nimetamine, kus kannatanu elab) on rikutud PS §-st 26 lähtuvat eraellu sekkumise keeldu. Ka kohtuotsuse avalik kuulutamine ei tähenda iseenesest veel õigustust teha ajakirjanduse kaudu kohtuotsus avalikkusele kättesaadavaks viisil, mis võimaldab kuriteos kannatanu identifitseerimist. Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut teda puudutavate eraeluliste andmete avaldamiseks ning kostjal puudusid hageja eraellu sekkumist õigustavad asjaolud, mistõttu on artikli avaldamine eraelu puutumatuse rikkumine TsÜS § 24 mõttes.
|
3-2-1-144-00
|
Riigikohus |
18.01.2001 |
|
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuet jättes põhjendusi esitamata hinnangu andmata tõenditele, millega kostja soovis tõendada vastavaid asjaolusid.
Tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5, kui apellatsioonikohus asub maakohtust vastupidisele seisukohale, peab ta oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 330 lg 4).
Vääramatuks jõuks TsK § 458 tähenduses saab lugeda loodusnähtust, mis lükkas ümber teeäärse telefoniposti üksnes siis, kui kohus tuvastab, et telefoniliin vastas planeerimis- ja ehitusseaduse § 43 lg 1 p 2 nõuetele, mille kohaselt ehitis peab olema ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et see ei tekitaks ohtu elule, varale tervisele ja keskkonnale.
Moraalse kahjuna PS § 25 alusel kuulub hüvitamisele kehavigastusest tingitud püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on seega moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel.
|
3-2-1-111-96
|
Riigikohus |
12.12.1996 |
|
Moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Kas kehavigastusega kaasnes moraalne kahju, tuvastab kohus iga juhtumi puhul eraldi. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla.
|