/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-56641/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20) Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1) Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20) Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1) Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2) Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3) Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4) Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)
Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)
AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17) Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32). Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1) Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51). Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)
VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1) Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2) Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4) Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)
2-15-16007/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.10.2017
Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17) IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16) VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29). Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17) IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16) VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29). Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29). Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
3-2-1-153-16 PDF Riigikohus 29.03.2017
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete, täpsemalt VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. Kui koguteoses on rikutud isiku õigusi vaid üksikute lausetega, ei ole seega üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu. (p 18)
Kuivõrd IKS-i eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1 lg 1), siis eelduslikult tuleb ka juhul, kui isikuandmete avalikustamisel on rikutud IKS-i nõudeid, hüvitada isikule andmete avaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks piisab ka sellest, et õigusvastane oleks mõne hageja viidatud lause või nime avalikustamine. Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud. Näiteks kui kannatanule on omistatud tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud ning lisaks on need ka au teotavad, siis võib olla põhjendatud suurem mittevaralise kahju hüvitis, võrreldes olukorraga, kus avalikustatud on küll kannatanu nõusolekuta tema tsitaate, kuid sellega ei ole avalikustatud isiku kohta tundlikke eraelulisi fakte. (p 17.5)
Autoriõigusliku kaitse saamiseks peab intervjuu kui intellektuaalse tegevuse tulem vastama AutÕS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustele. Ühe võimaliku teose liigina on AutÕS § 4 lg 3 p-s 4 nimetatud suulised teosed, nagu kõned, loengud, ettekanded, jutlused jt, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt. AutÕS § 4 lg 6 järgi eeldatakse teose kaitstust autoriõigusega, välja arvatud juhul, kui AutÕS-ist või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Kui teose reprodutseerimiseks autori luba ei ole ning puuduvad alused teose kasutamiseks autori nõusolekuta, siis kasutatakse teost õigusvastaselt. AutÕS § 81^7 lg 1 järgi võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 (p 1) kohaselt ja teose õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist VÕS §-de 1037 ja 1039 (p 3) järgi. (p 20)
Välistatud ei ole üksnes tuvastushagi esitamine, milles hageja palub tuvastada väärtushinnangu või faktiväite õigusvastasuse, kui ta leiab, et tuvastushagiga on võimalik taastada tema au ja hea nime (TsMS § 368 lg 1). Kolleegiumi arvates ei saaks kohus muude eelduste täidetuse korral keelduda sellise tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p 19.2)
Kui isikule omistatakse lauseid, mida ta ei ole öelnud, siis võivad au teotavad olla mh isikule omistatud tsitaatide väljenduslaad või ka tsitaatides sisalduvad teisi isikuid halvustavad hinnangud. (p 30) Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28) Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31)
Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Isikul on üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta (mh reisimine, sõpruskond jms) avalikustab. (p 34) Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)
Kannatanu nõusolek õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja sellega kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses ei ole tehing, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omav tahteavaldus, mille võib anda ka suuliselt. Nõusolekust VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses saab rääkida juhul, kui õiguste rikkumisega kahju tekitamine on nõusoleku andmise ajal kannatanu jaoks kindel. Kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu peab tõendama kostja. VÕS § 1045 lg 2 p 2 ei ole kohaldatav nende andmete avalikustamisel, mis on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ja mille avalikustamiseks on vajalik nõusolek IKS § 11 lg 1 ning IKS § 12 lg 1 järgi. Küll aga võib VÕS § 1045 lg 2 p 2 kohane nõusolek välistada nende andmete avalikustamise õigusvastasuse, mis ei ole käsitatavad isikuandmetena IKS-i tähenduses. (p 40) Kui kahju õigusvastaseks tekitamiseks on antud nõusolek VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, siis tuleb kahju tekitamise õigusvastasuse välistamiseks esmalt nõusolekut tõlgendada ja välja selgitada, millistel tingimustel oli nõusolek antud. Kannatanu nõusoleku tõlgendamisel on analoogia korras kohaldatav TsÜS § 75 lg 1. (p 41) Kui kannatanu on andnud nõusoleku VÕS § 1045 lg 2 p 2 alusel, ei saa ta seda erinevalt IKS § 12 lg-s 7 sätestatust igal ajal tagasi võtta. Kas, millal ja millistel tingimustel saab kannatanu nõusoleku tagasi võtta, sõltub ennekõike poolte ja eelkõige kannatanu tahtest nõusoleku andmise ajal. (p 42)
Isikuandmeteks IKS-i tähenduses võivad olla ka eraelulised seigad isiku vaba aja sisustamise või suhete kohta kolmandate isikutega. (p 22) Kui IKS-i nõudeid on rikutud, ei saa andmete avalikustamise õigusvastasuse puudumise põhjendamisel tugineda VÕS §‑le 1046. Kui on tuvastatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi rikkumine, võib kostja tegevuse õigusvastasuse välistada vaid VÕS § 1045 lg 3 alusel asjaolu, et rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. IKS-i nõuded isikuandmete avalikustamiseks kehtivad olenemata sellest, millisel põhjusel ei soovi isik oma andmete avalikustamist. (p 24) Isikuandmeid sisaldavate tsitaatide kasutamiseks nõusoleku andmist reguleerivad IKS § 10 lg 1 ja § 11 lg 3 on erinormid VÕS § 1045 lg 2 p 2 suhtes. (p 26) Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28) Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31) Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)
3-2-1-18-13 PDF Riigikohus 26.06.2013
Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20). Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15) Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28) Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22) Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26) VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27) Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)
3-2-1-169-11 PDF Riigikohus 20.06.2012
Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel eeldab mh seda, et kõnealune faktiväide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane. Tegelikkusele vastava faktiväide, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et faktiväide vastab tegelikkusele. Seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega peetakse VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses silmas mis tahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja tema tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärgiks. Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist nii tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 kui ka sama sätte p-st 7. IKS § 4 lg 2 p 8 eesmärgiks on kaitsta süüteo (väärteo või kuriteo) toimepanijat (tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest (põhiseaduse § 22)) kui ka selle ohvrit enne avalikku kohtuistungit, otsuse tegemist või asja menetluse lõpetamist. Alates 1. septembrist 2011 laieneb KrMS § 214 lg-s 1 sätestatud keeld kohtueelse menetluse andmete avaldamise kohta ka menetlusvälistele isikutele.
Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel eeldab mh seda, et kõnealune faktiväide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane. Tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et faktiväide vastab tegelikkusele. Seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega peetakse VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses silmas mis tahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja tema tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärgiks. Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist nii tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 kui ka sama sätte p-st 7.
3-2-1-4-12 PDF Riigikohus 19.03.2012
Kui hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist isikuõiguste rikkumise tõttu, paludes kohtul kostjalt välja mõista õiglase hüvitise oma äranägemisel ja kohus rahuldab hagi, mõistes kostjalt oma äranägemisel välja rahasumma, siis ei kohaldu asjas TsMS § 163, sest asjas ei saa kindlaks määrata osa, milles hagi rahuldatakse, ja osa, milles hagi jääb rahuldamata.
Kui hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist isikuõiguste rikkumise tõttu, jättes nõudesumma kohtu otsustada, siis sel juhul määrab hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isikuõiguste rikkumise korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.
3-2-1-67-10 PDF Riigikohus 21.12.2010
Riigikohtu tsiviilkolleegium on faktiväite ja väärtushinnangu eristamisel oma hilisemas praktikas lähtunud 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07 märgitud seisukohtadest (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 ja 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10). Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).
Võlgnike kohustuse täitmise mõjutamisele suunatud tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus nt võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võlgnikult võla saamisele.
Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).
VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada rikkumise asjaolusid, esmajoones rikkumise intensiivsust ja kestust. Hüvitise suurust põhjendavad asjaolud peab kohtule esitama hageja. Kostjal on võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid, mille alusel kohus saab kaaluda hüvitise suuruse vähendamist.
3-2-1-83-10 PDF Riigikohus 26.11.2010
Au ja head nime kahjustav on mis tahes viisil ja vormis levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid. Faktiväide (kohtupraktikas on faktiga samatähenduslikud "andmed" ja "asjaolu") ei sisalda hinnanguid, vaid fakte. Kuid faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku "väärtustamist" negatiivse hinnanguga. Au teotavate asjaolude (andmete) avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 kohaselt õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.
Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17 ja 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14).
Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 2 ja 3 alusel eeldab mh seda, et kõnealused andmed on hageja au teotavad ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane.
3-2-1-159-09 PDF Riigikohus 25.02.2010
Lammutustööde alustamisega olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab. Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. Ka isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel.
Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).
Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanule. Ei saa lugeda tõendatuks asjade kahjustamist neid tuvastamata.
Lammutustööde alustamisega, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.
VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.
VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
3-2-1-152-09 PDF Riigikohus 13.01.2010
Põhiseaduse § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Nimetatud üldisest isiksuspõhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb muu hulgas mõista õigust oma kujutisele. Õigus kujutisele hõlmab nii kujutise pildis kui ka liikuvas pildis. PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. Õigus oma kujutisele kuulub ka PS § 26 kaitsealasse, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seega on igal isikul õigus määrata oma kujutise kasutamine ise. Samas ei ole see piiranguteta õigus. Piirangud tulenevad muu hulgas VÕS §-st 1046. Nimetatud paragrahvi lg 1 esimese lause kohaselt on õigusvastane isiku kujutise õigustamatu kasutamine ja eraelu puutumatuse rikkumine. Siiski ei ole VÕS § 1046 lg 2 kohaselt isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Isiku keeld ennast filmida hõlmab ka keeldu endast tehtud filmilõik (avalikult) esitada. Isiku kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta on üldjuhul lubatav vaid selle isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks. Sellele lisandub eeldus, et isiku kujutise kasutamine on päevasündmuse kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi. Isiku kujutise kasutamine ei olnud praegusel juhul politseioperatsiooni kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi ei kaalunud üles isiku huvi. Avalikkuse huvi võinuks eelkõige jaatada juhul, kui isik oleks pannud toime tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Üldjuhul on keelatud kasutada isiku kujutist juhuslikus seoses kajastatava päevasündmusega. Isiku kujutamine ka neutraalses või positiivses toonis ei asenda isiku puuduvat nõusolekut. Kujutise kasutamine ilma nõusolekuta on lubatav vaid eespool nimetatud eelduste olemasolul. Isiku kujutise ilma nõusolekuta kasutamine ei ole üldjuhul õigusvastane ka siis, kui isik ise asetab end teadvalt sellisesse olukorda, mille korral võib eeldada tema kujutise kasutamist avalikkusele nähtavalt, nt osaledes erinevatel seltskonnaüritustel, mille vastu tunneb eelkõige huvi nn kollane ajakirjandus. Isiku kujutise kasutamine võib olla lubatav siis, kui kujutist muudetakse tehniliste vahenditega selliseks, mis ei võimalda isikut tuvastada. Seejuures ei tohi isiku tuvastamist võimaldada ka kontekst. (Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. jaanuari 2003. a otsus asjas Peck vs. the United Kingdom, p 80).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-09. Isiku au ja head nime kahjustav väärtushinnang võib põhineda ka tema kohta avaldatud andmetel. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane.
Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kuna praegusel juhul on hageja selgesõnaliselt keelanud enda kujutise kasutamise, kuid kostja on seda sellest hoolimata tahtlikult teinud, tuleb tahtlikku rikkumist lugeda VÕS § 134 lg 2 kohaselt üldjuhul kahjuhüvitist õigustavaks asjaoluks. Seetõttu ei ole ka piisav õiguste kaitse vahend vabandamine. Samuti ei ole isiku kujutise õigustamatut kasutamist võimalik ümber lükata.
3-2-1-17-05 PDF Riigikohus 13.05.2005
Ebaõigete andmete ümberlükkamise kohutuse panemine nende avaldajale on nii kannatanu efektiivse õiguste kaitse kui ka ajakirjandusvabaduse huvides. Tõepärase informatsiooni levitamise nõude tagamine ebaõigete andmete avaldajale nende ümberlükkamise kohustuse panemisega, ei ole ajakirjandusvabaduse piirang. Vabandamine ei ole õiguskaitsevahend, mistõttu ei saa seda nõuda ka mittevaralise kahju tekitamise korral. Küll aga võib kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks kahjutekitaja vabandusega.
Vabandamine ei ole õiguskaitsevahend, mistõttu ei saa seda nõuda ka mittevaralise kahju tekitamise korral. Küll aga võib kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks kahjutekitaja vabandusega.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-04. Kohus võib au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks kahjutekitaja vabandusega.
3-2-1-11-04 PDF Riigikohus 11.02.2004
Hindamaks, kas faktiväide või väärtushinnang riivab isiku head nime, tuleb muuhulgas arvestada seda, kas väidetavalt au teotavad andmed või hinnangud on suunatud konkreetse isiku vastu või isikute grupi vastu kuhu ta kuulub. Kui isikut eriti halvustavad väited ja/või hinnangud avaldatakse massimeedias, on alust eeldada, et kannatanu mainet kahjustatakse oluliselt.
Igale au teotamise juhtumile pole põhjust reageerida rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad au teotamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks.
3-2-1-138-02 PDF Riigikohus 05.12.2002
Hageja on kannatanu kriminaalasjas, milles kohtualust süüdistati seksuaalkuritegude toimepanemises. Hageja isiku identifitseerimist võimaldanud artikli avaldamisega (kuritegude toimepanemise asjaolude täpne kirjeldamine, kannatanu eesnime ja perekonnanime esitähe kasutamine, väikelinna nimetamine, kus kannatanu elab) on rikutud PS §-st 26 lähtuvat eraellu sekkumise keeldu. Ka kohtuotsuse avalik kuulutamine ei tähenda iseenesest veel õigustust teha ajakirjanduse kaudu kohtuotsus avalikkusele kättesaadavaks viisil, mis võimaldab kuriteos kannatanu identifitseerimist. Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut teda puudutavate eraeluliste andmete avaldamiseks ning kostjal puudusid hageja eraellu sekkumist õigustavad asjaolud, mistõttu on artikli avaldamine eraelu puutumatuse rikkumine TsÜS § 24 mõttes.
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
Kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud moraalse kahju hüvitamise reeglid pole kohaldatavad eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Erinevalt kehavigastusest tingitud moraalsest kahjust, sätestas 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS aluse nõuda eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Tuvastades, et hageja isiku identifitseerimist võimaldanud artikli avaldamine tõi temale kaasa uusi õigustamatuid kannatusi ning psüühilise heaolu languse, on kohtud õigesti leidnud, et kostja tegevus tekitas hagejale moraalset kahju. Arvestades moraalse kahju tekitamise asjaolusid, on kohtud määranud hüvitise mõistlikkuse piires.
3-2-1-105-01 PDF Riigikohus 17.10.2001
Isikliku õiguse kaitseks esitatud hagi lahendamisel tuleb kohtul silmas pidada, et moraalse kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Isiklikust aspektist on moraalseks kahjuks isikule põhjustatud õigustamatud kannatused, mille olemasolu eeldatakse ning see kahju loetakse hüvitatuks rikutud õiguse (õigus heale nimele ja lugupidamisels) kaitsega. Ühiskondlikust aspektist väljendab moraalne kahju ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule, talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Selles tähenduses kuulub kahju TsÜS §-st 172 lg 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Moraalse kahju rahalise hüvitise suuruse (TsÜS § 172 lg 4) määramisel tuleb kohtul hinnata au teotamise vormi, ulatust, iseloomu, rikkuja süü astet, rikkuja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitise suurust sama liiki asjade kohtupraktikas.
3-2-1-61-98 PDF Riigikohus 07.05.1998
Avaliku elu tegelase au riivamine seoses tema avaliku eluga võib kaasa tuua moraalse kahju üksnes siis, kui kohus loeb tema kohta levitatud tegelikkusele mittevastavatele andmetel põhineva negatiivse sisuga informatsiooni tema au ja head nime eriti teotavaks.
3-2-1-32-98 PDF Riigikohus 12.03.1998
Pärast põhiseaduse vastuvõtmist ja enne alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse jõustumist 1. jaanuaril 1998. a, kuulub alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalne kahju hüvitamisele PS § 25 alusel, mille kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Õigusvastasena tuleb käsitleda nii alusetut kui ka ebaseaduslikku vabadusevõtmist. Ebaseaduslikuks ei saa pidada juurdleja, uurija, prokuröri ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui see on toimunud seaduse kohaselt. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega muutub isikult vabaduse võtmine alusetuks. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamisel peab kohus arvestama kriminaalprotsessi üldpõhimõtetest tulenevate teatud erisustega lähtudes sellest, et õigusemõistmisel on isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed olenemata mistahes asjaoludest. Hüvitise alusetu kinnipidamise eest maksab riik lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest ja hüvitis peab olema võrreldav, mõistlik ja õiglane lähtudes ühiskonna üldise heaolu tasemest. Hüvitise suurus ei ole sõltuvuses üksnes kahju hindaja soovist.
3-2-1-117-97 PDF Riigikohus 23.10.1997
Vabaduse võtmisel vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetega, on isikul õigus nõuda hüvitist temale konventsiooniga tagatud vabaduse ja isikupuutumatuse rikkumise eest (EIÕK artikkel 5 p 5).
Kui isiku au on teotatud tegevusega, milleks on ebaseaduslik menetlustoiming, on isikul õigus au kaitsele tsiviilkohtupidamise korras ning õigus nõuda TsÜS § 23 lg 1 alusel au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist.

Kokku: 17| Näitan: 1 - 17

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json