VÕS § 134 lg 3 kohaldamiseks vajalik esimene eeldus on, et põhjustatud on isiku surm, raske kehavigastus või tervisekahjustus.
Mittevaralise kahju hüvitamiseks seaduses ette nähtud aluseid ei saa analoogia korras laiendada ja need on seaduses selgelt piiritletud. (p 11)
Seadusandja on mittevaralise kahju hüvitamise VÕS § 134 lg 4 alusel ette näinud vaid nendeks juhtudeks, kus asi, mille vastu isikul on eriline huvi, hävib või läheb kaotsi. Kuigi loomaomanikel võib tekkida lemmikloomadega emotsionaalne side ja lemmikloomade suhtes võib omanikel esineda eriline huvi, ei saa lemmikloomade tervise (ajutist) kahjustamist samastada asja hävimise või kaotsiminekuga. (p 12)
VÕS § 134 lg 2 tähenduses ei saa lähedase isiku tervisekahjustuseks lugeda ainuüksi väidetavat raske psüühilise seisundi tekkimist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 15). Lähedasel isikul tuleb enda tervisekahjustuse tekkimist tõendada.
VÕS § 134 lg 2 näeb ette kahju hüvitise isiku tervise kahjustamise eest, kuid see säte ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist loomadele tekitatud tervisekahjustuse eest. (p 13)
Juhul kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). (p 14)