https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 103| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-604/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.09.2022
2-20-9975/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2022

TMS § 221 lg 1 võimaldab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes kuni täitemenetluse lõpuni. Olukorras, kus täitemenetlus on pärast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist lõpetatud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotletavat eesmärki enam võimalik saavutada. Selline hagi on õiguslikult perspektiivitu ning kohus võib jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kui on enne hagi läbi vaatamata jätmist andnud hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks. (p-d 11 ja 12.2)


Täitemenetluse seadustiku mõttest tulenevalt ei tohi sissenõudja esitada täitedokumenti täitmisele ja peab esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse, kui täitedokumendist tulenevat nõuet ei ole või see lõpeb. (p 14.2)


TsMS § 423 lg 2 kohaldamisel peab kohus enne hagi läbi vaatamata jätmist andma hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks, kui seda asjaolu on võimalik kõrvaldada. Kui kohtumenetluse käigus on asjaolud muutunud, mistõttu ei saa enam hagi eset nõuda, kuid selle asemel saaks hageja nõuda teist eset (TsMS § 376 lg 4 p 3), peab maakohus määrama hagejale tähtaja, mille jooksul hageja võib esialgu nõutud eseme asemel nõuda teist eset (TsMS § 3401 lg 1). (p 12.2)


Asjaolude muutumise tõttu esialgu nõutud eseme asemel teise eseme või muu hüve nõudmine ei ole käsitatav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses (TsMS § 376 lg 4 p 3). Lisaks on hagejal enne hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist õigus muuta hagi eset või alust ilma kostja või kohtu nõusolekuta (TsMS § 376 lg 1 esimene lause). (p 13)


Kui täitemenetlus lõpetatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal, ei ole võlgnikul üldjuhul alust muuta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuvastushagiks. Õigustatud huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes ei ole tuvastada, kas lõpule viidud sundtäitmine oli lubatav, põhjusel, et see asjaolu võiks mõjutada menetluskulude jaotust. (p 17)


Kui võlgnik esitas sissenõudja vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude ja muutis menetluse kestel täitemenetluse lõpetamise tõttu hagi eseme rahaliseks nõudeks ning tema rahaline nõue rahuldatakse, ei ole välistatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude menetlemisest tulenevate menetluskulude jätmine sissenõudja kanda. (p 15)

Kui täitemenetlus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal lõpetatud, kuid võlgnik ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul muutnud hagi eset rahaliseks nõudeks ja kohus jätab hagi läbi vaatamata, on üldjuhul põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda. (p 17)


Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj alusel. (p 14.2)


Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel. Deliktiõiguslik vastutus võib tuleneda mh nt sellest, kui võlgnik on oma rahalise nõude tasaarvestanud (TMS § 221 lg 1) ja seetõttu on täitemenetluse alus ära langenud, kuid sissenõudja ei ole esitanud täitemenetluse lõpetamise avaldust. (p 14.2)

2-21-10665/27 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.05.2022

TsÜS § 167 lg 1 alusel aegumistähtaja peatumise eeldus on see, et peatatud on ka täitemenetlus, seda nõude sundtäitmise asjaolude (nt nõude vähendamine) üle peetavate läbirääkimiste ajaks. (p 12.3)

TsÜS § 162 toime saavutamiseks täitemenetluses tuleb nt täitemenetluses maksegraafikus kokkuleppimise korral selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms), hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest. (p 12.4)

Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg peatub juhul, mil kohus on rakendanud TMS §-s 45 märgitud abinõusid, st täitemenetluse peatanud, täitmise pikendanud või ajatanud. (p 12.4)


Kolleegiumi arvates ei reguleeri VÕS § 1028 lg 2 p 2 (üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud) täitemenetluses üleantut, sh võlgniku poolt sissenõudjale või kohtutäiturile raha maksmist pärast aegumistähtaja saabumist, et vältida kinnis- või vallasvara omandi kaotust. VÕS § 1028 lg 2 p 2 ei kehti juhul, kui üleandmine VÕS § 1028 lg 1 tähenduses ei toimunud vabatahtlikult. (p 13)

1-21-2156/48 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.01.2022

Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. (p 20)

Asjaolu, et konfiskeerimisotsustuse adressaadi pangakontol olev raha on omandatud teise isiku õigusi rikkudes tema arvel ja et sel isikul on nõue vara väärtuse tagastamiseks, ei muuda seda, et kontoraha kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile ja läheb konfiskeerimisel üle riigi omandisse. (p 20)


Kui konfiskeeritud vara on omandatud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema arvelt, on kolmanda isiku heastamisnõudel eelisõigus konfiskeerimise ees. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel konfiskeeritud varale pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Riik (pantija) vastutab konfiskeeritud varaga (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib kolmandast isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeeritud vara arvel. Juhul, kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist. Lõppastmes vastutab riik kolmanda isiku nõude täitmise eest maksimaalselt konfiskeerimise tulemi ulatuses. (p-d 25–26)

Ehkki konfiskeerimispandi tekkimine ei võta pandiga tagatud nõude võlausaldajalt õigust nõuda tagatud kohustuse täitmist võlgnikult endalt, ei ole nõude eelnev edutu esitamine võlgniku vastu ega nõude maksmapaneku võimatuse tõendamine mingil muul moel vähemalt üldjuhul konfiskeerimispandiõiguse realiseerimise eeldus. (p-d 27 ja 29)

Riik pandipidajana võib esitada konfiskeerimispandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada ka võlgnik ise, ja seda ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega on riigil õigus keelduda konfiskeerimispandi realiseerimisest muu hulgas näiteks siis, kui ta leiab, et tagatavat nõuet ei ole tekkinud, see ei ole muutunud sissenõutavaks või see on täitmisega lõppenud. (p 30)


Kui rahapesu objektiks oleva vara arvel täidetakse sellise isiku nõue, kelle õigusi rikkudes ja kelle arvel see vara on omandatud, langeb ka ära võimalus rahapesu vahetu objekti konfiskeerimiseks. (p 28)


Konfiskeerimispandist tuleneva realiseerimisnõude täitmine ega pandieseme väärtusele vastava hüvitise maksmine neil juhtudel, mil pandi ese pole säilinud, ei ole käsitatav süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisena SKHS § 1 mõttes. KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks tuleb esitada avaldus Rahandusministeeriumile. Rahandusministeeriumi keeldumisel konfiskeerimispandi realiseerimisest või hüvitise maksmisest neil juhtudel, kui pandi ese pole säilinud, on isikul õigus pöörduda halduskohtusse. (p-d 31 ja 33)


Rahalise kohustuse täitmisel valele isikule tekib raha maksjal raha saaja vastu VÕS § 1028 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis VÕS § 1032 lg 1 järgi ulatub vähemalt kogu alusetult üle kantud summani. (p 23)

Olukorras, kus isik kannab raha teise isiku pangakontole kolmanda isiku pettusliku teo tõttu, ei pea ta raha tagasinõudmiseks selle saajalt tõendama, et ta ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet pettusliku teo toimepanija vastu. Alusetust rikastumisest tuleneval nõudel on üldjuhul prioriteet kahju hüvitamise nõude suhtes, mitte vastupidi. (p 23)


Vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) ei saa nõuda pangakontol oleva raha väljaandmist. (p 21)

1-19-6307/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.06.2021

Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)

KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)


Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)

Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)


Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)


KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)

KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)

KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)


ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)

ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)


Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)


Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)


VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)

VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)

Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)


Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)


Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)


Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)

2-19-12266/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.06.2021

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 221 lg 1 alusel on iseenesest lubatav ka olukorras, mil pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on õige võlgniku või sissenõudjaga (vt ka RKTKo 10.02.2021, nr 2-19-9679/27, p 12).

Sellisel juhul esitab hageja materiaalõiguslikke vastuväiteid täitedokumendist tulenevale nõudele. (p 12)


Nõude loovutamise lepingu tühisuse vastuväite võib esitada ka võlgnik ehk isik, kelle vastu olev nõue loovutati. VÕS § 170 esimese lause eesmärk ei ole välistada võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Võlgnik võib VÕS § 171 lg 1 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt RKTKo 16.09.2015, nr 3-2-1-74-15, p 11; RKTKo 21.04.2005, nr 3-2-1-35-05, p 17). (p 13)

VÕS § 169 lg 1 kaitseb ka uut võlausaldajat juhul, kui võlgnik täidab pärast seda, kui esialgne võlausaldaja oli talle teatanud nõude loovutamisest, kohustuse uuele võlausaldajale. Võlgnik ei saa nõude loovutamise tühisuse korral esitada pärast kohustuse uuele võlausaldajale täitmist uue võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Esialgsel võlausaldajal on sellisel juhul loovutuse saaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 4 alusel (vt RKTKo 08.05.2017, nr 3-2-1-43-17, p 17). (p 15)


VÕS § 169 lg 1 kaitseb ka uut võlausaldajat juhul, kui võlgnik täidab pärast seda, kui esialgne võlausaldaja oli talle teatanud nõude loovutamisest, kohustuse uuele võlausaldajale. Võlgnik ei saa nõude loovutamise tühisuse korral esitada pärast kohustuse uuele võlausaldajale täitmist uue võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Esialgsel võlausaldajal on sellisel juhul loovutuse saaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 4 alusel (vt RKTKo 08.05.2017, nr 3-2-1-43-17, p 17). (p 15)

2-17-3478/77 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). (p 12)

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)

Kui juhatuse liige teeb ühingu kontole sularaha sissemakseid, tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara. (p 14.2)

Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Sooritus võib olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)


Igal mittetulundusühingu juhatuse liikmel lasub kohustus tagada, et mittetulundusühingu raamatupidamist peetaks nõuetele vastavalt, et iga juhatuse liikme tehtud väljamakse aluseks olevad algdokumendid oleksid olemas ja et iga väljamakse tehtaks üksnes juhul, kui selleks on õiguslik alus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Raamatupidamise korraldamise kohustust on rikutud ka siis, kui juhatuse liige jätab osa ühingu sularahakäibest raamatupidamises kajastamata. (p 14.1)


Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Kuid kostjale kui mittetulundusühingu juhatuse liikmele tasu maksmisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 627, mis reguleerib käsundisaajale tasu maksmist. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme tasustamise regulatsioon (MTÜS § 281) erineb nii osaühingu juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 1801) kui ka aktsiaseltsi juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 314) regulatsioonist. MTÜS § 281 lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega.

Mittetulundusühingu põhikirjas võib ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole seda ette nähtud, võib juhatuse liikmele tasu maksta juhul, kui makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega. Juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise, sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine kuulub üldkoosoleku pädevusse (MTÜS § 19 lg 1 p 4 ja § 281 lg 1 teine lause).

Juhatuse liikmel võib tekkida tasu saamise õigus juhul, kui juhatuse liige seab ametisse asumise nõusolekus tingimuseks kindlas suuruses tasu saamise ja üldkoosoleku otsusest nähtub vastava tingimusega nõustumine või ka siis, kui juhatuse liikmeks määramise otsuses on määratud tasu suurus ning juhatuse liige annab nõusoleku sellise otsuse alusel juhatuse liikmeks asumiseks. Sellisel juhul saab seda käsitada poolte kokkuleppena tasu maksmise kohta. Tasu saamise õigus võib juhatuse liikmel tekkida ka juhul, kui lisaks ametisse nimetamisele sõlmitakse juhatuse liikmega kehtivalt juhatuse liikme leping, mis näeb ette tasu saamise õiguse.

Juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul, kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Juhatuse liikmele on võimalik tasu määrata ka tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras juhatuse liikme ettepanekul juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. Juhatuse liige ei saa aga ilma üldkoosoleku otsuseta mittetulundusühingu vastu tasu saamise nõuet esitada. (p 13.3)


Juhatuse liikmel võib lisaks ametisuhtele ühinguga olla sõlmitud ka juhatuse liikme teenistusleping, samuti võib olla nende vahel ka eraldi töösuhe. Juhatuse liikme leping ega juhatuse liikme ametisuhe ei allu töölepingu seaduse regulatsioonile (TLS § 1 lg 5). (p 13.1)

Mittetulundusühingu ja juhatuse liikme vahelisele suhtele kohaldatakse lisaks mittetulundusühingute seaduse sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Kuid kostjale kui mittetulundusühingu juhatuse liikmele tasu maksmisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 627, mis reguleerib käsundisaajale tasu maksmist. (p 13.2)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme tasustamise regulatsioon (MTÜS § 281) erineb nii osaühingu juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 1801) kui ka aktsiaseltsi juhatuse liikme tasustamise (ÄS § 314) regulatsioonist. MTÜS § 281 lg 1 sätestab, et kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, võib juhatuse liikmele maksta tasu. Seega võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega.

Mittetulundusühingu põhikirjas võib ette näha mittetulundusühingu juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmise. Kui põhikirjas ei ole seda ette nähtud, võib juhatuse liikmele tasu maksta juhul, kui makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse üldkoosoleku otsusega. Juhatuse liikmega kokkuleppe sõlmimise, sh tasu suuruse ja maksmise korra üle otsustamine kuulub üldkoosoleku pädevusse (MTÜS § 19 lg 1 p 4 ja § 281 lg 1 teine lause).

Juhatuse liikmel võib tekkida tasu saamise õigus juhul, kui juhatuse liige seab ametisse asumise nõusolekus tingimuseks kindlas suuruses tasu saamise ja üldkoosoleku otsusest nähtub vastava tingimusega nõustumine või ka siis, kui juhatuse liikmeks määramise otsuses on määratud tasu suurus ning juhatuse liige annab nõusoleku sellise otsuse alusel juhatuse liikmeks asumiseks. Sellisel juhul saab seda käsitada poolte kokkuleppena tasu maksmise kohta. Tasu saamise õigus võib juhatuse liikmel tekkida ka juhul, kui lisaks ametisse nimetamisele sõlmitakse juhatuse liikmega kehtivalt juhatuse liikme leping, mis näeb ette tasu saamise õiguse.

Juhatuse liikmel puudub ilma üldkoosoleku sellekohase otsuseta õigus saada tasu ka juhul, kui asjaolusid arvestades ei saaks juhatuse liikme kohustuste tasuta täitmist eeldada. Juhatuse liikmele on võimalik tasu määrata ka tagasiulatuvalt. Kui üldkoosolek ei määra sellises olukorras juhatuse liikme ettepanekul juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja maksmise korda, on juhatuse liikmel õigus tagasi astuda. Juhatuse liige ei saa aga ilma üldkoosoleku otsuseta mittetulundusühingu vastu tasu saamise nõuet esitada. (p 13.3)

Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). (p 12)

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)

Igal mittetulundusühingu juhatuse liikmel lasub kohustus tagada, et mittetulundusühingu raamatupidamist peetaks nõuetele vastavalt, et iga juhatuse liikme tehtud väljamakse aluseks olevad algdokumendid oleksid olemas ja et iga väljamakse tehtaks üksnes juhul, kui selleks on õiguslik alus. Kui juhatuse liige jätab nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Raamatupidamise korraldamise kohustust on rikutud ka siis, kui juhatuse liige jätab osa ühingu sularahakäibest raamatupidamises kajastamata. (p 14.1)

Kui juhatuse liige teeb ühingu kontole sularaha sissemakseid, tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara. (p 14.2)

Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Sooritus võib olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)


Mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32; ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause).

Mittetulundusühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja nende rikkumiste tulemusena on mittetulundusühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud mittetulundusühingu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo 04.03.2015 nr 3-2-1-169-14, p 12; RKTKo 02.12.2015 nr 3-2-1-133-15, p 12). (p 12)


Kohustuste rikkumisega kahju tekitamise nõue ei välista alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

Juhul, kui ühingu juhatuse liige teeb ühingu nimel ja arvel enda kasuks soorituse, võib sooritus olla ilma õigusliku aluseta, kui juhatuse liikmel puudus selleks õigustus, kuid erinevalt tehingust ei ole sooritus tühine. Sellisel juhul on ühingul õigus nõuda juhatuse liikmelt viimase tekitatud kahju hüvitamist, samuti ilma õigusliku aluseta saadu tagastamist. (p 15)

2-19-2439/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Olukorras, kus mõlemad pooled on tuginenud asjaolule, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise kokkuleppe alusel, peab kohus esmalt kontrollima, kas pooltevaheline võlasuhe tekkis VÕS § 3 p 1 mõttes lepingulisel alusel. Sealjuures tuleb kvalifitseerida, millist liiki lepingu pooled sõlmisid, hinnata kokkuleppe sisu ning võimalikke õiguslikke tagajärgi. Enne lepingu sisule hinnangut andmata ei saa kohus analüüsida, kas hagejal on kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sest VÕS § 1044 lg 2 kaudu ei kohaldu kahju õigusvastase tekitamise sätted lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevale kahjule. (p-d 13 ja 15)

Erandina saaks hageja nõuda kostjalt vaatamata lepingu rikkumisele VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt kahju hüvitamist vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju. (p 13)

Arvestades, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis hageja pangakontolt raha hageja teadmisel mõne kokkuleppe alusel, võib hageja raha tagasi nõuda pärast lepingust taganemist või selle ülesütlemist. Hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)

Kui kohus ei tuvasta, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise lepingu alusel, või nähtub poolte esitatud asjaoludest, et pooltel puudus raha pangakontolt väljavõtmise kohta kokkulepe, saab VÕS § 1044 lg-t 2 arvestades hinnata pooltevahelisi lepinguväliseid võlasuhteid. Kohus saab hinnata, kas hageja nõue kostja vastu võiks tuleneda kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust rikastumisest (VÕS § 1037 lg 1 jj), arvestades selliste nõuete kohta kehtivaid tõendamiskoormise jaotuse reegleid. (p-d 18 ja 19)

Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)


Juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. (p 18)


Kui pooltevahelise võlasuhte aluseks oli leping, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi TsÜS § 90 lg 2 alusel seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)


Vajaduse korral tuleb kohtul pooltele nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist täiendavalt selgitada. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad esile tooma pooled. Kohus saab küsida pooltelt selgitusi. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega. (p-d 14 ja 19)


Arvestades, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis hageja pangakontolt raha hageja teadmisel mõne kokkuleppe alusel, võib hageja raha tagasi nõuda pärast lepingust taganemist või selle ülesütlemist. Hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt RKTKo 26.10.2010, nr 3-2-1-76-10, p 12). (p 17)

1-20-1975/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.11.2020

Olukorras, kus ringkonnakohus on KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel tehtud määruses argumenteerinud tegelikult seda, miks tuleb määruskaebus jätta rahuldamata, ja ühtlasi pole põhjust arvata, et KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 11 nõuete järgimata jätmine võib mõjutada menetluse lõpptulemust, on Riigikohus määruskaebemenetluses pädev andma maakohtu määruse muutmata jätmisele sisulise hinnangu, tagastamata kohtuasja teise astme kohtule. (p 23)


Hagi ese on hageja selgelt väljendatud nõue ehk protsessuaalne taotlus, milles palutakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. (p 25)

Hagi, milles omanik nõuab asjade väljaandmist ebaseaduslikust valdusest, pole TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes sama esemega kui hagi, milles omanik nõuab ebaseaduslikult valdajalt asjade väärtusele vastava rahasumma väljamõistmist. (p 26)


Hagi alus on need hageja osutatud asjaolud, mille tuvastamisega ta seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hagi alusena ei saa käsitada igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 mõttes samal alusel on haginõuded, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumi ehk faktikogumiga. (p 27)

Üldjuhul on ebatäpne piirduda tsiviilhagis üksnes süüdistatava väidetava kuriteo nimetamisega, kirjeldamata täpsemalt neid elulisi asjaolusid, millel kannatanu nõue rajaneb. (p 29)

Hagi, milles tuginetakse sellele, et hageja vallasasi on kostja ebaseaduslikus valduses ja hageja soovib seda tagasi saada, pole aluse poolest samane hagiga, mille kohaselt on hagejale kuuluv, kuid kostja ebaseaduslikus valduses olev või olnud vallasasi kadunud ja hagejal ei ole mõistlikult võimalik seda asja tagasi saada, sh saavutada asja valduse väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse sundtäitmist. (p 39)


Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)


Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)

Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)


Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. (p 35)


Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ei pea tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Küll aga peab süüdistatav olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (p 36)


Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)

TsMS § 365 võimaldab omanikul esitada asja väljaandmise nõude selliselt, et kohus kehtestaks kostjale asja üleandmiseks tähtaja ja määraks sama otsusega kindlaks kahjuhüvitise juhuks, kui kohustatud isik asja tähtajal välja ei anna. (p 40)

Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa hageja (kannatanu) väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata hagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)


Kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)


Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)

Kui tsiviilhagi menetlusse võtmine (KrMS § 2631) pole kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel tingimusliku lõpetamise ajaks lõplikult otsustatud, peatub selle küsimuse lahendamine hetkeni, mil kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, kriminaalmenetluse uuendamise võimalus ära langeb või kannatanu tsiviilhagi tagasi võtab. Kriminaalmenetluse uuendamise korral tuleb kohtul tsiviilhagi menetlusse võtmise küsimuse lahendamist jätkata. (p 47)


Olukorras, kus asja kaotsiminek või hävimine on VÕS § 115 lg-test 1 ja 3 ning § 116 lg 2 p-st 4 tulenevalt üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ja pärast kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et asi on siiski alles ja omanikule kättesaadav, on tegemist sellise uue asjaoluga, mis annab TsMS § 702 lg 2 p 9 kohaselt aluse kahju hüvitamise nõude kohta tehtud kohtuotsus teista. (p 43)


Ei ole täielikult välistatud, et kui omanik saab lisaks kohtuotsusega määratud kahjuhüvitisele ka oma asja tagasi, tekib isikul, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti, omaniku vastu VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tulenev nõue. (p 44)

2-15-505/180 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.11.2020

KonkS § 16 kehtestab ettevõtja(te) turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu.

KonkS § 16 punktid 1-6 sisaldavad lahtist loetelu juhtumitest, millal on tegemist ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaubaturul. Eeltoodud loetelu ei tähenda, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja või ettevõtjate muud tegevust ei võiks kvalifitseerida turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks.

Kui hageja rajab oma nõude väitele, et kostja on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, ja toob välja asjaolud, mis puudutavad KonkS-i konkreetsete punktidega hõlmatud rikkumisi, tuleb kostja teo õigusvastasuse kohta hinnangu andmiseks kindlaks teha, kas kostja on rikkunud kasvõi ühte KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud või muud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena käsitatava tegevuse keeldu. KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks ei saa KonkS § 16 p-dest 1-6 tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.

Iga KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud kaitsenormi puhul tuleb teo õigusvastasuse kindlakstegemisel VÕS § 1045 lg 3 järgi hinnata konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärki. See tähendab, et kui hageja kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole kostja tegu, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele, VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi (vt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1). (p 16)

KonkS § 16 tõlgendamisel tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu praktikast Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-16-1267/49, p 20). (vt lähemalt p 19.1.1 ja selles viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktika)

Selleks, et tuvastada, et tegemist on KonkS § 16 p 3 rikkumisega, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13) · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid; · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi; · erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda); · erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust. (vt lähemalt p 19.2.1.)

Tuvastamaks KonkS § 16 p 1 rikkumine, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13); · kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi (praegusel juhul ebaõiglaselt kõrget müügihinda); · kostja kui kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. (p 9.1.1)

KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Nimetatud hinnavahe on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi. (p 20.1.3)

Kostja süüd kui deliktilise üldvastutuse ühte eeldust (VÕS § 1043 ja § 1050) tuleb hinnata konkreetse kaitsenormi rikkumise aspektist. (p 16)

Iseenesest ei ole KonkS § 16 rikkumise puhul välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine, kui turgu valitseva ettevõtja kuritarvituse tõttu on isikul selline kahju tekkinud. (p 20.1.3)

Õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Üheks võimaluseks on arvestada õiglast hinda, lähtudes (tootmis)kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum. Samas ei ole välistatud ka muude meetodite kasutamine õiglase hinna sisustamisel, kui pool põhistab veenvalt, et muu meetodi kasutamine on põhjendatud. (p 20.1.4)

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine. VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)

Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)

Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)


KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.

VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)


Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)


Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Lisaks tuleb VÕS § 196 kohaldamiseks hinnata ka seda, kas hageja esile toodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)


KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

2-16-8751/184 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.09.2020

Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)


Maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Ringkonnakohtul tuleks võtta eraldi seisukoht kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (sh osaliselt tühistab) või muutmata jätab (RKTKo 18.12.2014 nr 3-2-1-139-14, p 24; RKTKo 20.09.2017 nr 2-13-40856/124, p 16). (p 14)


    Kehtetu:
    Kehtetu:

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 150.

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 151. (p 20.2)


Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)


Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)


Autor saab nõuda autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu kas kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5) või alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037) (vt ka RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.1 ja RKTKo 29.05.2013 nr 3-2-1-50-13, p 30). Autor ei saa esitada oma teose õigusvastasest kasutamisest tulenevat rahalist nõuet vahetult AutÕS § 14 lg 1 alusel. (p-d 20.2 ja 21.4)

Kehtiva õiguse kohaselt saab autor nõuda selle litsentsitasu (autoritasu) hüvitamist, mida ta oleks saanud, kui rikkuja oleks hankinud loa teose kasutamiseks (nn hüpoteetiline litsentsitasu), esitades alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5) või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037). Autor ei saa nõuda saamata jäänud autoritasu korraga mõlemal alusel. (p 21.5)

Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Kui kahju tekitaja on juriidiline isik, ei saa ta vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18). (p 26.1)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)


VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)


Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011 nr 3-2-1-138-10, p 29). Hagejal on VÕS § 127 lg 2 ning § 128 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda kostjalt hüvitist enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalike ja ettenähtavate õigusabikulude eest (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 22). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). (p 28)


VÕS § 1039 alusel esitatud nõude eelduste täidetuse hindamisel tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 14). (p 21.8)

Kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleb lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 1039 teises lauses sätestatust. (p 29.6)

Tulenevalt VÕS § 1039 teisest lausest lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). Hageja õiguste pahauskse rikkumise korral saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai tema õiguste rikkumisest tulu. Kostjal tuleb juhul, kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused (sh kostja pahausksus) on täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada, kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai. (p 29.2)

Teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu väljamõistmise nõudes saab hageja põhjendatud nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja transpordikulud) tõttu väiksem (vt ka RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). (p 29.4)

Lisaks võimalikele põhjendatud mahaarvamistele kostja müügitulust, mis seisnevad tulu saamiseks kantud kulutustes, on kostjal võimalik välja tuua ka muid asjaolusid, mis mõjutavad selle tulu suurust, mille kostja hageja õiguste rikkumise tõttu sai. VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 annavad aluse nõuda vaid rikkumise teel saadud tulu väljaandmist. (RKTKo 29.93.2017 nr 3-2-1-153-16, p 18).

Üldjuhul saab eeldada, et toote müügist saadav tulu ei ole tingitud üksnes toote kohta tehtud reklaamist ega selles kasutatud muusikast, vaid tulu kujunemises mängivad rolli ka muud asjaolud. Hagejal on võimalik siiski tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu. (p 29.5)


AutÕS § 4 lõike 2 teise lause kohaselt on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. AutÕS § 4 lg 2 sisustamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Kohtu praktikat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas kohta, mille kohaselt tuleb „teost“ üldjuhul tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Euroopa Kohtu sõnul selleks, et objekti saaks kvalifitseerida „teoseks“ direktiivi 2001/29 tähenduses, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab see objekt olema algupärane (originaalne, ingl original) selles mõttes, et see on autori enese intellektuaalne looming. Teiseks saab „teoseks“ pidada ainult sellise intellektuaalse loomingu väljendust (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 2018. a otsus kohtuasjas C 310/17, Levola Hengelo, p-d 33, 35-37 ja seal viidatud kohtupraktika; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 29). (p 22.1)

Teose osade autoriõiguse kaitset hinnatakse tervikteosega samadel alustel (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 38). Teose osa loata kasutamine rikub autori õigusi siis, kui ka kõnealune osa sisaldab elemente, mis on selle teose autori enese intellektuaalne looming (vt samas, p-d 39 ja 51). (p 22.2) Teose või selle osa äratuntavus ei ole autoriõiguse kaitse eraldiseisev eeldus. Ka väga lühike, mõnesekundiline teose osa (sh kahe takti pikkune helilõik) võib olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud siis, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud (vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas C-476/17, Pelham jt, p 39; 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas C-145/10, Painer, p-d 88, 89 ja 92; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 30; 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 48). (p 22.5)

Kostja kohustus on tuua esile asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusalune helilõik ei ole autoriõigusega kaitstud, kuna see ei vasta AutÕS § 4 lg-s 2 sätestatud teose juriidilistele tunnustele (vt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 10; RKTKo 29.03.2017 nr 3-2-1-153-16 p 20.2). (p 22.3)


Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)


AutÕS 1994. a-l kehtinud § 49 lg 2 redaktsiooni kohaselt ei ole kirjalik vorm kohustuslik lihtlitsentsi andmisel, mistõttu oli suulise lihtlitsentsilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kehtiva AutÕS § 49 lg 1 teise lause kohaselt peab lihtlitsentsi andmine olema vormistatud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa autorilepingu tühisust (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 16; RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 11).

Välistatud ei ole ka see, et autor annab teose kasutamiseks loa (litsentsi) AutÕS § 46 lg 1 tähenduses ühepoolse, sh suulise tahteavaldusega. Teose kasutamiseks loa andmine ühepoolse tahteavaldusega tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui autor luba andes autoritasust loobub või loeb selle hõlmatuks näiteks tellijalt saadud tasuga teose loomise eest. Autori põhimõtteline nõusolek teose kasutamiseks võib kujutada endast ka kannatanu nõustumist tema õigustesse sekkumisega (ja seega kahju tekitamisega) VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, s.o deliktiõiguslikku tahteavaldust, mis välistab kahju tekitamise õigusvastasuse (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 11). (p 25.2)

Kui kasutusõigus, millele litsentsileping laieneb, ei ole lepingus täpselt määratletud, määratakse kasutusõiguse ulatus vastavalt lepingu eesmärgile. (p 25.3)

Olukorras, kus pooled ei ole teose kasutamise viisis ja ulatuses selgelt kokku leppinud, ei saa autori tahe litsentsilepingu sõlmimisel, teose kasutamiseks loa andmisel või oma õigustesse sekkumisega nõustumisel ulatuda kaugemale teose kasutamise sellistest eesmärkidest, viisist ja mahust, mis olid talle kõnealuse lepingu sõlmimise või tahteavalduse tegemise ajal teada või mõistlikult ettenähtavad. Üldjuhul ei saa ilma poolte sellekohase konkreetse kokkuleppeta eeldada, et reklaami jaoks muusika loonud autor peab ette nägema seda, et tellija soovib kasutada teost väga pika aja jooksul ja erinevates arranžeeringutes. Pigem saab reklaamis kasutamiseks loodava teose puhul eeldada, et autor annab tellijale loa kasutada teost algsel kujul; reklaami tellimisel või vähemalt teose üleandmisel autorile ettenähtaval viisil; ajavahemiku jooksul, mis vastab sarnase reklaami kasutamise tavapärasele kestusele. (p 25.3)

Samuti ei hõlma tellitud teose otstarbekohaseks kasutamiseks antud luba üldjuhul luba teosest töötluse (arranžeeringu) tegemiseks. (p 25.4)

2-18-7948/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4). Seega peab hageja nõude lahendamiseks olema selge pooltevaheliste õigussuhete kvalifikatsioon ning see, millises ulatuses oli hageja sooritus alusetu. (p 20)


Aegumise kohta otsuse tegemisel peab kohus aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õiguslikult kvalifitseerima (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13). Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). (p 22)

Kui hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 23)


Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 6. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317/38, p 13.2). (p 16)

Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)


Vt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja kohta Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46. (p 22)


Olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Ei ole mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist või õigeksvõttu (Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13).

Võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut ei saa käsitada ka menetlusosalise taotlusena jätta tema menetluskulud tema enda kanda. (p 27)

2-16-10632/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.12.2019

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14. (p 11.1)

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse tegemise kostjatele, saavad kostjad omakorda tõendada, et vaatamata hageja soorituste alusetusele on neil õigus keelduda saadut tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti saavad kostjad tõendada, et hageja ei teinud neile alusetuid sooritusi, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjatel on õigus raha saada ja nad ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). (p 11.4)


    Kehtetu:

Raha maksmine on sooritus, mitte tehing, mistõttu see ei saa olla tühine ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 128 lg 1 sellele ei kohaldu. (p 12)

2-15-13695/129 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.12.2019

Kuivõrd VÕS § 1036 kohaldub tingimusel, et saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, tuleb enne viidatud sätte kohaldamist kontrollida, kas üleandja saab saaja vastu nõude maksma panna eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. (p 13)

Esmalt tuleb kontrollida, kas VÕS § 1028 kohaldumise eeldused on täidetud. Seejärel tuleb anda hinnang kostja I rikastumise äralangemise vastuväitele VÕS § 1033 lg 1 mõttes ning kontrollida, kas kostja I saab rikastumise äralangemise vastuväitele tugineda, arvestades VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi. (p 15)

Kui VÕS § 1028 eeldused on täidetud ning kostja I ei saa tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele, saab hageja nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 2 alusel saadu väärtuse hüvitamist. Hageja ei saa nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 1 kohaselt tagasi saadut ja sellest saadud kasu, sest saadu väljaandmine ei ole võimalik. Kostjale I ei kuulunud hagi esitamise ajal kaasomandiosa. Asjaolu, et kostja I võis omandada kaasomandiosa kostja II üldõigusjärglasena, ei muuda eeltoodud järeldust. (p 16)


Asjaolude kohaselt kinkis hageja kostjale I mõttelise osa kinnistust (kinkeleping I). Kostja I kinkis selle edasi kostjale II (kinkeleping II). Hageja soovis kinkelepingust taganeda. Kostja II suri 2018, kostja I on kostja II üldõigusjärglane.

Kui kinkelepingust I taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, võib hagejal olla VÕS § 268 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt I kaasomandiosa alusetu rikastumise sätete alusel tagasi. Käesoleva asja eripära on selles, et kostja I saab kinkelepingust I kehtiva taganemise korral olla VÕS § 1028 lg 1 mõttes soorituse saaja, samal ajal on ta kostja II üldõigusjärglasena ühtlasi ka VÕS § 1036 mõttes kolmas isik, kellele saaja on saadu kinkinud.

Nii võib tulla kõne alla hageja nõue kostja I kui saaja vastu eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel, teisalt aga ka kostja I kui kolmanda isiku vastu VÕS § 1036 mõttes. (p 11)

VÕS § 1036 alusel saab hageja nõue kostja I kui kostja II üldõigusjärglase vastu kõne alla tulla siis, kui kostja I saab tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele ning VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi ei esine. (p 17)

VÕS § 1036 kohaldamine ei eelda, et kostjate I ja II vahel sõlmitud kinkeleping II kehtib, oluline on kaasomandi üleminekuks sõlmitud käsutustehingu kehtivus, mis ei sõltu TsÜS § 6 lg 4 kohaselt kohustustehingu kehtivusest. (p 18)

Kui VÕS § 1036 kohaldamise eeldused on täidetud, saab hageja nõuda kostjalt I kui kostja II üldõigusjärglaselt saadu väljaandmist. Kui saadu väljaandmine ei ole võimalik peab saaja hüvitama VÕS § 1032 lg 2 kohaselt saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. (p 21)


Ainuüksi kohustustehingu näilikkus ei muuda näilikuks omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut. Abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22). (p 19)

Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Erandina võib käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; vt ka viidatud 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30‒31). (p 20)

2-16-461/173 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.09.2019

Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt nt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50, p 13.1; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 13.1)


VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). (p 15.1)

Kui hageja tõendab eelnimetatud asjaolud, saab kostja omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). (p 15.3)

2-16-3785/114 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.04.2019

Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34).

Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)


Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)


Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)


Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24)

Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)


Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26)

Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1)

Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2)

TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14).

Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)

2-17-1413/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Vt VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduste kohta Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 18478/33, p 11. (p 11)


VÕS § 140 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS § 140 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)


VÕS §-d 139 ei kohaldu alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudele (väärtuse hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi). VÕS §-d 139 kohaldub juhul, kui õigustatud isik nõuab kohustatud isikult kahju hüvitamist (vt selle kohta Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 18; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). (p 11)

2-16-6563/81 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)


Kasutuseeliste hüvitisena on asja omanikul õigus nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt kasu, mida ebaseaduslik valdaja asja vallates sai. Sellise nõude aluseks on AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause. (p 40)

Kasutuseeliseid on asja omanikul AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel õigus nõuda ka siis, kui valdajal oli mingil põhjusel (nt VÕS § 110 lg 1 järgi) õigus omaniku asja kinni pidada ja ta sai võõrast asja vallates jätkuvalt kasu (vt sarnaselt soorituskondiktsiooni kohta Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26). (p 42)


NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11 tehtud Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määruse p-s 17 väljendatud seisukohta, mille kohaselt on osanikuga õigusvaidluse pidamise otsustamine äriseadustikuga antud osanike pädevusse. (p 12)

Kuigi ÄS § 177 lg 1 keelab osanikul hääletada, kui otsustatakse temaga õigusvaidluse pidamist ja selles vaidluses esindaja määramist, ei ole eelnimetatud küsimuse otsustamine ÄS § 168 järgi osanike ainupädevuses. ÄS § 177 lg 1 ei ole osanike pädevust reguleeriv säte, vaid osaniku hääleõigust piirav säte.

ÄS § 168 ja § 177 lg-t 1 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et osaühingus, kus osanikud on samal ajal ka juhatuse liikmed ja kus tekib vajadus otsustada nõude esitamist enamusosanikust juhatuse liikme vastu, võimaldab ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirang vältida olukorda, kus enamusosanik blokeerib oma häältega nõude esitamise tema vastu. Hääletamispiirangu eesmärk on huvide konflikti vältimine, mitte osanike pädevuse kindlaksmääramine. (p 14)

Osaniku vastu nõude esitamiseks ja temaga õigusvaidluse pidamiseks ei ole vaja osanike otsust. (p 15)


Mõistlike kuludena kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks on käsitatavad ka kulud, mida tööandja teeb selleks, et saada töötajalt tagasi asjad, mis tulnuks töölepingu lõppedes tööandjale tagastada, kuid üksnes eeldusel, et tööandja tegutseb asju tagasi võttes seadusega lubatud piires. (p 18)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)


AÕS § 80 lg 1 sätestatud nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma õigusliku aluseta. Ainuüksi osaühingu osaniku õiguslik seisund ei anna osanikule õiguslikku alust osaühingu vara vallata. (p 23)

Kui asjad on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asjade väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 alusel. Omanik saab nõuda asjade väljaandmise asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. (p 25)


Lepingulisest suhtest tuleneva kohustuse rikkumisel (sh lepingu järgi tagastamisele kuuluva asja tagastamata jätmisel) on esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Lepingu täitmise nõude asemel kahju hüvitamise nõude saab esitada VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. (p 26)


Kui pooled vaidlevad lepingu rikkumisest tuleneva nõude puhul selle üle, kas hagejal on õigus asju välja nõuda, ja kui on tuvastatud, et kostja sai asjad enda kätte lepingu täitmiseks, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole asju talle tagasi andnud. Selles olukorras peab kostja tõendama, et ta on täitnud lepingust tuleneva kohustuse asjad tagastada. (p 29)

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. (p 37)


Töötaja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda tööandjale kuuluva ja töötajale töösuhte ajaks kasutamiseks antud asja väljaandmisest, kuni tööandja on täitnud töölepingust tuleneva töötasu maksmise kohustuse. (p 34)


Töölepingust tuleneva asjade tagastamise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes on mh kaitsta tööandjat kahju eest, mis tal võib tekkida sellest, kui töötaja ei anna talle töölepingu lõppedes töövahendeid tagasi, mistõttu tööandja ei saa neid asju kasutada. Eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk hõlmab tööandjal saamata jäänud tulu. Sellist liiki kahju on VÕS § 127 lg 3 järgi lepingut rikkunud ja töövahendid tagastamata jätnud töötajale vähemalt üldjuhul ettenähtav. Kaotatud kasutuseeliseid eelnimetatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk aga ei hõlma ja seega ei saa tööandja nõuda töötajalt kasutuseeliste kui lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. (p 36)

2-17-284/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
    Kehtetu:

Volituse lõppemine ei tähenda, et samal ajal pidanuks lõppema ka kindlustuslepe, isegi kui selles sisaldus volitus. Volituse lõppemine ei mõjuta TsÜS § 115 lg 3 järgi esindaja ja esindatava vahelist võimalikku volituse andmise kokkulepet, st see kokkulepe võib lõppeda ka volitusest hiljem. Volituse alusel tehtud tehingu kehtivust hinnatakse volitust reguleerivate sätete järgi. (p 28)


Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Ringkonnakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormuse ümberpööramist, ega arutanud seda nendega, ega andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Sellega rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. (p 53)


Kui liisinguvõtja ei ole andnud liisinguandjale volitust sõlmida kindlustusleping liisinguesemele, ega ole seda lepingut ka heaks kiitnud, siis on see kindlustusleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. (p 30)

Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).


Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).

Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)


Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2)

Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.

Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)


Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)

2-16-14924/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.11.2018

AÕS §-s 80 sätestatud nõude maksmapanekut ei takista see, kui asjad on kohtumäärusega hagi tagamise korras antud hoiule kolmandale isikule. Viimane peab need hagi rahuldamise korral hagejale välja andma (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 29). (p 14)

AÕS § 80 lg 1 järgset nõuet ei välista antud asjas see, et hageja on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega isiku vastu, kes oli asjade valdaja juhatuse liige ja kellelt on tsiviilhagi õigeksvõtu korras välja mõistetud kahjuhüvitis hageja kasuks, millest on suur osa ka hagejale hüvitatud.

Tsiviilhagi esitati isiku vastu, kes ei olnud hagi esitamise ajal eelduslikult asjade (ekskavaatorite) valdaja. Sellelt isikult ei olnud võimalik asju välja nõuda (või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 tingimustel erandlikult väljanõudmisest loobuda, vt viimase kohta nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kahju hüvitamise nõude esitamine ega ka rahuldamine ei toonud kaasa hageja omandiõiguse ega asjade tegelike valdajate vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja loobus kahju hüvitamise nõuet esitades ekskavaatorite omandiõigusest või kiitis ekskavaatorite käsutustehingu(d) heaks VÕS § 1037 lg 2 tähenduses. Vindikatsiooninõudele ei ole kohaldatav ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui talle on kohustuse täitmise asemel tema nõudel hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. (p 14.1)


AÕS § 90 lg 1 eeldus kaitseb nii valdaja kui ka valdajaga tehingu teinud isikute huve. Seega on just valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22). Muu hulgas on valdusel eriline õiguslik tähendus ka AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 kontekstis, kui kohtutel tuleb otsustada, kas vallasasja omandaja oli pahauskne või mitte. TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust. (p 15.1)

Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata AÕS § 95 lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega võivad konkreetse üksikjuhtumi asjaolud anda alust kõrvale kalduda p-s 15.1 kirjeldatud valduse õiguslikust tähendusest. AÕS § 95 lg 2 sisustamisel tuleb lähtuda konkreetsest elujuhtumist. (p 15.2)


Menetluskulude jaotamisel ei ole alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1, kui hageja saavutas esimese alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi, kuigi teine alternatiivne nõue jäi rahuldamata (vt ka sarnaselt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 55). (p 19.2)


VÕS § 1028 lg-t 1 on võimalik kohaldada olukorras, mil isik rikastub jõustunud kohtulahendi alusel tehtud maksete arvel alusetult (Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-14, p 18). (p 14.2)

Kokku: 103| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json