/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-123028/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.06.2018
Patsiendile võib osutada tervishoiuteenust üldjuhul üksnes pärast tema teavitamist ja tema nõusolekul (v.a VÕS § 766 lg-tes 4-6 ja § 767 lg-s 1 sätestatud juhtudel; vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 12). (p 19) See on vajalik esmajoones selleks, et patsient saaks teha teadliku valiku, kas ta nõustub mingi ravi või ravimeetodiga või mitte (VÕS § 766 lg 3). VÕS § 766 lg 3 ei reguleeri lepingu sõlmimise tahteavaldusi, vaid ravitoimingu tegemiseks nõusoleku andmist. (p 20.1) Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus patsienti teavitada ja saada temalt nõusolek sõltumata sellest, kes teenuse eest tasub. Teavitamis- ja nõusolekukohustuste rikkumisega kaasneb esmajoones patsiendi õigus nõuda kahju hüvitamist. (p 20.2) Patsiendi teavitamise ja nõusoleku saamise tõendamine on tervishoiuteenuse osutaja ülesanne. (p 26) See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. (p 21) Tervishoiuteenuse osutamise lepingule ei ole vorminõuet ette nähtud, st see võib olla sõlmitud ka suuliselt (VÕS § 11 lg 1). (p 21.2) Kui tervishoiuteenuse osutaja osutatud teenused on vajalikud ja ning hinnakiri on patsiendile eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel osutatuks ja patsient peab nende eest ka tasuma. Patsient peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud. Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Tegu ei ole eelduslikult töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 tähenduses, kuna patsiendile ei lubata tervenemist (VÕS § 766 lg 2). Patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda. (p 21.3) Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib tervishoiuteenuse osutajal olla patsiendi vastu tasu maksmise nõue lepinguvälisel alusel. (p 28) Tervishoiuteenuse osutaja nõue võib olla käsitatav ka käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel, kus soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2). Soodustatu teavitamine on nõutav ka käsundita asjaajamise puhul (VÕS § 1020; vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 29) Kuigi VÕS § 1042 lg-s 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste tegemisest teise isiku esemele, saab seda laiendavalt tõlgendada ka kulutuste tegemisel füüsiliselt teisele isikule. Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Seejuures tuleb arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja tema kavatsusi enda ravi suhtes. (p 30)
Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. (p 21.3)
See, kas tervishoiuteenuse osutajal on teise lepingupoole (reeglina patsiendi) vastu lepinguline tasunõue, tuleb lahendada üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi, hinnates, kas teenuse osutamise õiguslikuks aluseks oli leping või mitte ning kas ja millist tasu selle eest saab nõuda. (p 21) Kui tervishoiuteenuse osutaja osutatud teenused on vajalikud ja ning hinnakiri on patsiendile eelnevalt mõistlikult kättesaadav, võib teenuseid lugeda lepingu alusel osutatuks ja patsient peab nende eest ka tasuma. Patsient peab tasu maksma isegi siis, kui teda igast toimingust eraldi ei teavitatud ja tema nõusolekut ei saadud. Seejuures tuleb lähtuda sellest, kas osutatud teenused on mingi diagnoosi või selle kahtluse korral tavalised, ning arvestada tuleb ka teenuste hinda ja patsiendi maksekohustust. Mida ebatavalisemad ja kallimad on ravivõtted, seda kõrgem on ka standard poolte kokkuleppe hindamisel. (p 21.3) Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib tervishoiuteenuse osutajal olla patsiendi vastu tasu maksmise nõue lepinguvälisel alusel. (p 28)
Kuigi VÕS § 1042 lg-s 1 räägitakse õigusliku aluseta kulutuste tegemisest teise isiku esemele, saab seda laiendavalt tõlgendada ka kulutuste tegemisel füüsiliselt teisele isikule. Selle nõude eelduseks on mh see, et kulutuste tegija kui asjaajaja on olnud heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes, kusjuures heausksuse üle otsustamisel on oluline, kas asjaajaja on järginud teavitamiskohustust VÕS § 1020 järgi. Tervishoiuteenuse osutamise puhul tuleb seejuures arvestada kulutuste kasulikkust patsiendile ja tema kavatsusi enda ravi suhtes. (p 30)
Tervishoiuteenuse osutaja nõue võib olla käsitatav käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja mõistliku tasu maksmise nõudena VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 29)
3-2-1-51-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)
Kui kohus on teises asjas leidnud, et pooltevahelise eluruumi üürilepingu ülesütlemine on tühine, ei saa kohus TsMS § 457 lg 1 järgi asuda teises asjas seisukohale, et pooled ei ole sõlminud üürilepingut. (p 15)
Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 19). (p 15)
Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-116-06, p 11). (p 14)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
VÕS § 286 kohaldub kulutustele, mis tehakse üürilepingu kehtivuse ajal pärast 1. juulit 2002. Enne 1. juulit 2002 ei kehtinud analoogilist sätet VÕS § 286 lg-ga 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada üürileandja nõusolekuta tehtud kulutuste hüvitamiseks lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude. (p 16) VÕS § 286 lg 2 alusel ei ole hüvitatavad üürniku puuduste või takistuste kõrvaldamiseks tehtud vajalikud kulutused, mis tuleb hüvitada VÕS § 279 lg 3 järgi. (p 17) VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18) Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)
Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19) Kui isik kasutab kinnisasja omaniku esindajana omanikule maa erastamiseks enda või oma lähedaste EVP-kroone, on omanik isiku arvel alusetult rikastunud, kui ta isikule EVP-kroonide makseid ei hüvita. Enne 1. juulit 2002 kantud maa erastamise kulude nõude aluseks saab olla TsK § 477 ja see nõue muutub sissenõutavaks päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (VÕSRS § 9 lg 1 teine lause, kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause). TsK § 477 lg 5 kohaselt on alusetult vara saanud isik lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (vt RKTKo nr 3-2-1-67-05, p 11). (p 20)
3-2-1-193-13 PDF Riigikohus 03.03.2014
Hageja nõue oleks perspektiivitu üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja rahalist nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõigluslikul alusel. Kui hagis esitatud asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta, et anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon ning selgitada hageja nõue välja. (p 12)
Vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18.
Abikaasad võivad sõlmida seltsingulepingu ning teha ühise eesmärgi saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes. (p 11)
Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. (p 12)
Abikaasade vahel võivad tekkida tsiviilõigused ja -kohustused ka tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, kui see ei ole vastuolus perekonnaseadusest tuleneva abikaasade varasuhtega. Abikaasad võivad omavahel teha tehinguid lahusvara hulka kuuluva esemega, sh sõlmida seltsingulepingu ning teha ühise eesmärgi saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes. Seega ei ole õiguslikult välistatud abikaasa nõue teise abikaasa vastu seltsingulepingu alusel. (p 11) Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. Samuti võib abikaasal olla PKS §-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. (p 12)
3-2-1-158-13 PDF Riigikohus 29.01.2014
VÕS § 1024 lg 4 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest.VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 12)
VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muuhulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lõigetes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). (p 12)
VÕS § 1041 alusel on hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest. (p 12)
3-2-1-66-11 PDF Riigikohus 21.09.2011
Vajalike kulutuste (TsÜS § 63 lg 1) kindlakstegemisel tuleb hinnata kulutuste tegemise hetke seisuga seda, kas kulutustega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi.
AÕS § 88 lg 1 reguleerib kulutuste hüvitamist ebaseaduslikule valdajale, st viidatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli kulutuste tegemise ajal asja ebaseaduslik valdaja ning kostja asja omanik (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 30). Vajalike kulutuste korral tuleb need hea usu põhimõttest tulenevalt hüvitada mõistlikus ulatuses. See tähendab, et kulutusi ei hüvitata nende tegijale ulatuses, mis ületab kulutuste kohalikku keskmist turuhinda. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise äratarbinud, sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi. AÕS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt saab valdaja nõuda kõigi asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, teise lause kohaselt on tal aga õigus nõuda muude kulutuste hüvitamist VÕS § 1042 järgi. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas isik, kelle esemele on teine isik õigusliku aluseta kulutusi tegi, on viimase arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates eseme omaniku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab.
VÕS § 1042 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas isik, kelle esemele on teine isik õigusliku aluseta kulutusi tegi, on viimase arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates eseme omaniku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Neid eeldusi on teisel poolel võimalik ümber lükata. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab.
3-2-1-107-07 PDF Riigikohus 05.12.2007
VÕS § 1042 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente.
TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.
Alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara. VÕS § 1042 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente. VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json