2-15-9288/60
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.09.2017 |
|
VÕS § 1041 saab kohaldada üksnes juhul, kui kohustuse täitnud isik ei olnud selleks teise isiku suhtes õigustatud ega kohustatud. Olukorras, kus üks osanik teeb teiste osanike eest osakapitali suurendamiseks rahalisi sissemakseid, olemata selleks lepingu või seaduse alusel kohustatud, tegutseb ta käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-102-12, p-d 12 ja 13). (p 20.4)
Kui kohus tuvastab kõik PKS 1995 § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks vajalikud eeldused, saab ta kõrvale kalduda ühisvara poolte osade võrdsusest. Muu hulgas tuleb tuvastada, et üks ühisvara omanikest on ühisvaras olnud raha arvel omandanud mingi nõude kellegi teise vastu, see on omandatud lahusvarasse ja selle väärtuse võrra on selle poole lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud. PKS 1995 § 19 lg 2 p-i 4 saab kohaldada ka olukorras, kus kumbki pooltest ei ole abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist taotlenud. (p-d 21 ja 23)
Kui kohus tuvastab nõude kuulumise ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks pooltest seda taotlema. (p 22)
Kokkuleppe alusel ühele abikaasale ülekantud raha ei pruugi olla läinud poolte ühisvarasse, kui see kanti sinna konkreetsel eesmärgil, st käsundi täitmiseks, seda kinnitab ka VÕS § 626 lg 3. (p 25.1)
Väär selgitamiskohustuse täitmine võib õigustada uute asjaolude ja tõendite esitamise ringkonnakohtus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. (p 25.3)
Kuna ühisvara jagamisest tulenev asi on TsMS § 103 lg 1 p 4 järgi abieluasi, siis tuleb arvestada TsMS § 230 lg-ga 3. Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis mh õigustab kohut laskma menetluses tugineda ka üldreeglite järgi hilinenult esitatud asjaoludele ja tõenditele. (p 25.4)
PKS 1995 § 17 lg 3 kohaldub üksnes vallasasja võõrandamisel (vt RKTKo 3-2-1-37-14, p 12), seega ei saa seda normi kohaldada pangakontol oleva raha suhtes. (p 26.2)
Kuna äriregistrist kustutamisega äriühingu õigusvõime lõppeb (ÄS § 2 lg 3) ning osanikud kaotavad võimaluse osast tulenevate õiguste (ÄS § 148 lg 5) teostamiseks, siis registrist kustutatud osaühingu osal eelduslikult majanduslikku väärtust ei ole. (p 27)
|
| 3-2-1-111-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Eratee omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Eratee omaniku tasunõuet tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Eratee kasutamise tasu arvestamisel tuleb arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks.
Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.
VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust.
Lepingu sõlmimisest keeldumine ei ole praegusel juhul käsitatav õigusvastase teona VÕS §-de 1043 ja 1055 järgi, mida oleks võimalik tunnustada lepingu sõlmimise alusena.
VÕS § 1028 jj kohaldamine on välistatud, kuna hageja ei väida, et ta tahtis kostjale teenuste osutamisega täita mingit olemasolevat või tulevast kohustust, mida polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.
VÕS §-d 164-174 ei näe ette seadusest tuleneva nõude loovutamiseks erikorda. Nimetatud sätetest ei tulene, et seadusest tuleneva nõudeõiguse loovutamine peab olema lepingus sõnaselgelt kirjas.
VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust. Samas võib seadusega sätestada, et isik on lepingu sõlmimiseks kohustatud.
Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada.
Eratee omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Eratee omaniku tasunõuet tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Eratee kasutamise tasu arvestamisel tuleb arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada.
Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.
|
| 3-2-1-44-11
|
Riigikohus |
07.06.2011 |
|
Hageja nõude lahendamine käsundita asjaajamise sätete alusel saab kõne alla tulla üksnes ulatuses, milles poolte vahel ei ole lepingut ega seadusjärgset muud võlasuhet.
Käsundita asjaajamiseks peab lisaks üldistele eeldustele (nt midagi peab olema tehtud teise isiku kasuks) olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimus.
Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.
Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub.
Hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi.
Koostööleping vastab kolleegiumi arvates esmajoones tasuta kasutamise lepingu tingimustele VÕS § 389 tähenduses.
Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Mõistlikku tasu võib VÕS § 1023 lg 2 esimese lause järgi nõuda üksnes oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja.
Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks. Nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). Isegi kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul, kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi.
Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet ei saa lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes, olgugi et hageja tugines oma nõudes n-ö iga kuu esitatud arvete tasumata jätmisele.
Kostjale ei tulnud lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-de 1043 ja 1055 alusel, st lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29).
Kui asja hind on alla 2000 euro, siis on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus asja menetlemisel lihtsustusi ei tee ega märgi ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetleda (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12; 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10).
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14).
Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.
Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14).
Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.
Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kui maakohus kohaldas õigust üllatuslikult, saab ringkonnakohus asja menetluses puuduse kõrvaldada.
Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 ja § 1024 lg 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi.
Kuna tuvastatud ei ole, et maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate asjaõigustega (eelkõige servituutidega) hageja või kostja või teiste isikute kasuka, kehtib kinnisasjal teiste isikute kohta eelduslikult ka AÕS § 142, mille järgi võivad teised isikud seal viibida üksnes omaniku loal (vähemalt kui kinnisasi on tähistatud). Maaomanik võib põhimõtteliselt otsustada, kes ja mis tingimustel (sh tasu eest) võivad tema maad kasutada. TeeS § 52 teise lause järgi võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Sellest sättest tuleneb ka õigus küsida eratee kasutamise eest tasu. Sama kinnitab TeeS § 33 lg 8, mille järgi peab tee omanik lubama erateed tasuta kasutada üksnes erandina.
Eelleping ei olnud AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23).
Kui tegemist ei ole läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes, ei peatu aegumine, kui isik selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud.
Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi oma nõude loovutada teisele isikule. Loovutada võib VÕS § 165 järgi ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nii võib teeomanik loovutada teeseadusest ja AÕS § 156 lg-st 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist.
|
Facebook
X.com