https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-19-18463/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.03.2024

Olukorras, kus tellija ei ole töövõtulepingu esemeks olevaid töid vastu võtnud, peab töövõtja selleks, et tema tasunõude saaks lugeda VÕS § 637 lg 4 ja § 638 alusel sissenõutavaks, tõendama, et ta on lepingukohased tööd teinud ja tellijale vastuvõtmiseks esitanud. (p 12)

VÕS § 655 lg 1 teise lause kohaselt, kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Sama sätte teise lõike kohaselt eelnevat ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. (p 15)


Kui tellija ei tagane kehtivalt lepingust, võib töövõtjal olla tekkinud VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel õigus lepingust taganeda põhjusel, et tellija tegevuse tõttu muutus töövõtjal lepingu täitmine võimatuks, kuna kolmas isik oli juba teinud tööd, mida töövõtja pidi lepingu alusel tegema. Juhul, kui tuvastatakse, et osaliselt tegi töid kolmas isik ning et tellija taganes töövõtulepingust, võib töövõtja nõuda tagasitäitmise võlasuhte raames VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel üleantu väärtuse hüvitamist. Selle nõude eeldusena peaks töövõtja tõendama, millises ulatuses ta töid tegi. Eelduslikult on tööde väärtus nende lepingujärgne maksumus, kuid tellijal on võimalik tõendada, et tööde väärtus on nende osalise tegemata jätmise tõttu väiksem. (p 14)

VÕS § 655 lg 1 alusel lepingu ülesütlemine eeldab tellija selge tahte tuvastamist, et ta soovib lepingu igal juhul lõpetada sõltumata töövõtja lepingurikkumisest. (p 15)


Kui töövõtulepingu esemeks olnud tööd on valmis teinud kolmas isik, ei lõppe töövõtja ja tellija õigussuhe automaatselt. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Kohtul tuleb pooltega võlasuhte lõppemise aluseid arutada. Sõltuvalt võlasuhte lõppemise alusest võib hagejal olla kostja vastu kas tehtud tööde väärtuse või (osalise) töötasu hüvitamise nõue. (p 13)

2-16-5851/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.06.2018

Kui pooled leppisid kokku, et töö tuleb vastu võtta tervikuna, võib töö osaline tegemata jätmine või vaegtöö olla kohustuse mittekohane täitmine, sest töö ei vasta lepingutingimustele. (p 18)


Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas töövõtja ja tellija vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest.

Vt ka nt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.4; vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 10; 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13. (p 16)

Töö etapiviisilisel tegemisel on töövõtja tasunõude hindamiseks vajalik tuvastada, milliseid töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning milline oli selle etapi eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused tasu sissenõutavuses, sest etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi. (p 17)

Eristada tuleb kohustuse mittetäitmist ja kohustuse mittekohast täitmist. Kui töö vastuvõtmises on kokku lepitud etapiviisil, kuid tegemist on mittetäitmisega ehk selle etapi töid ei ole tehtud, ei muutu töövõtja tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks. Kui aga pooled leppisid kokku, et töö tuleb vastu võtta tervikuna, võib töö osaline tegemata jätmine või vaegtöö olla seevastu kohustuse mittekohane täitmine, sest töö ei vasta lepingutingimustele. (p 18)

Ka juhul, kui on selge, et tasunõude jaoks on määrav töö vastuvõtmine, tuleb tasu sissenõutavuse hindamiseks täpsustada ka seda, kas pooled leppisid kokku töö tervikuna või etapiviisil vastuvõtmises. (p 20)

Sõltumata tasu sissenõutavusest saab tellija kasutada õiguskaitsevahendeid (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).

Ka juhul, kui tasunõue on muutunud sissenõutavaks, saab tellija õiguskaitsevahendeid kasutada, kui täitmine ei olnud kohane (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 21 ja 31). (p 21)

Kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18; vt ka 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24).

Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta maksma töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). (p 23)

2-14-61484/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018

Hageja leidis, et kohtud on rikkunud selgitamiskohustust, kuivõrd hagejale ei selgitatud, et kirjade kättetoimetamise kohta on vaja esitada lisatõendeid. Kolleegium leidis, et isegi kui ringkonnakohus oleks võinud pooltele selgitada, et peab küsitavaks kirjade kättetoimetamise tõendatust, siis ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis iseseisvalt annaks alust ringkonnakohtu otsus tühistada.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Lisaks nähtus toimikust, et hageja mõistis oma tõendamiskoormist. Kassatsioonkaebuses ei selgitanu hageja, milliseid lisatõendeid oleks ta oma väidete tõendamiseks esitanud, kui ringkonnakohus oleks selgitanud, et ta kahtleb kirjade kättetoimetamise tõendatuses (vt TsMS § 671 lg 3 p 2). (p 23)


VÕS § 638 on dispositiivne säte ehk pooled võivad kokku leppida, millistel tingimustel loetakse töö vastuvõetuks. See aga ei välista VÕS § 638 kohaldamist juhul, kui kohus leiab, et poolte kokkulepitud tingimused töö vastuvõetuks lugemiseks ei ole täidetud. (p 15)

VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. (p 16)

Tööde üleandmist ei takista ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus. (p 17)

Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause. (p 18)


VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. (p 16)


Tööde üleandmist ei takista ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus. (p 17)

Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause. (p 18)

3-2-1-18-16 PDF Riigikohus 03.06.2016

Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt nt RKTKo nr 3-2-1-93-15, p-d 11-13). (p 14)

3-2-1-44-15 PDF Riigikohus 27.05.2015

Vaheotsuse tegemist sätestab TsMS § 449, mille lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise üle ei saa otsustada, lähtudes valikuliselt osast hageja esiletoodud asjaoludest nende põhjendatust hindamata ja jättes osa nendest asjaoludest kostja vastuväidetele või tõenditele viidates arvestamata. Kui hageja esiletoodud asjaoludest hagi aegumine ei ilmne, peab kohus hagi aegumise kohaldamise eeldusena tuvastama asjaolud, millest aegumine sõltub, ennekõike lahendama küsimuse pooltevahelise õigussuhte olemasolust. Vt Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14; Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 15; Riigikohtu 4. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 11; Riigikohtu 20. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13, p 12. (p 14)


Kohtu hinnangul sõltus töövõtja tasunõude sissenõutavus töö vastuvõtmisest või töö vastuvõetuks lugemisest (VÕS § 637 lg 4), sest töövõtja on väidetavalt teinud mahukad tööd, mille puhul on töö vastuvõtmine tellija kirjalikult vormistatava dokumendi alusel tavapärane. Selleks, et VÕS § 637 lg 4 ei kohalduks, peab olema tuvastatud lepingupoolte kokkulepe, mille kohaselt muutub nõue sissenõutavaks muul kui sättes märgitud ajal. (p 13)


TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11). Nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. (p 12)

3-2-1-25-15 PDF Riigikohus 06.05.2015

Kuna töövõtulepingut iseloomustab VÕS § 635 lg-st 1 tulenevalt kokkulepitud tasu maksmine mingi vastastikuse soorituse (töö) eest, siis reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15). TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. (p 10)


Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)


Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)


3-2-1-145-14 PDF Riigikohus 02.03.2015

Kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea tellija esitama vastuhagi ning tellija võib esitada töövõtjale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). (p 29)


Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)


Seda, kas tellijal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks (p 16).

Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtutel esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17). (p 14)


Ainuüksi keeldumine töö vastuvõtmisest ja tasu maksmisest töö puudustele viidates ei ole konkludentseks tahteavalduseks hinda alandada. Konkludentse hinna alandamise avaldusena võib käsitada töövõtjale esitatud tööde ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda. (p 30)


Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause). (p 18)

Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja. (p 17)

Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 19)

Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)


Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab tellija arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi), peab ta töövõtjale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). (p 22)

Kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).(p 22)


Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). (p 15) Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18; Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13). Eelöeldu kehtib ka kostja vastuväidete kohta. (p 23)


Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist] mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Seega on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on töövõtja tellijat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. (p 25)


Juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Tellija esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue), kusjuures kahjuks on kostja pidanud kulutusi hageja poolt tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3) VÕS § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. Seega peab kohus ka tellija kahju hüvitamise nõude käsitlemisel esmalt kindlaks tegema, kas ja millal on tellija töövõtjat puudustest, mille osas nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas töövõtja parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. (p 27)

3-2-1-113-11 PDF Riigikohus 22.11.2011

Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).


Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.


Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel. TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.


Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).


Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas. ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56). Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.


Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.


ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56). Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.


Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.


TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.


Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust. TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).


Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega. Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult. Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14). Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.

Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).


Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.


Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.


Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse. Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.


TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.

3-2-1-72-11 PDF Riigikohus 04.10.2011

VÕS § 637 lg 1 annab poolte vastastikuste kohustuste kindlaksmääramisel tõlgendamisreegli juhuks, kui tasu maksmist ei ole kokku lepitud. VÕS § 637 lg 1 tähendus seisneb selles, et tagada lepingu kehtivus ka juhul, kui selles on küll kindlaks määratud töövõtja kohustused, kuid mitte tellija omad. Tavaliseks tasuks võib olla selle töövõtja tavaline tasu lepingu esemega sarnase töö eest (nt töövõtja hinnakiri), aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö eest. Kui töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud. Kui ka seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb töövõtjale maksta mõistlik tasu, mis lähtub üldjuhul turuhinnast, st kohalikust keskmisest tasust.

3-2-1-125-10 PDF Riigikohus 01.02.2011

Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).


Haldusorgani seisukohad seaduse tõlgendamisel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33).


Vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13.


Vallavalitsuse korraldust kui haldusakti saab vaidlustada halduskohtus, samuti on võimalik seda hinnata tsiviilasja lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33), mh tüüptingimuste kohta kehtiva regulatsiooni (st VÕS §-de 42 ja 44) alusel. Sarnaselt on Riigikohus leidnud 22. novembri 2010. a määruses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10.


Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).


Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi suhtes on piiratud reovee ärajuhtimisega. Reovee puhastamine on vee-ettevõtja avalik-õiguslik kohustus. Vee-ettevõtja ja kliendi vaheline veeleping on töövõtulepingu tingimustele vastav leping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuse hinnakujunduslikud reeglid on kehtestatud ühisveevärgi j-kanalisatsiooni seaduses Ülereostustasu peamine eesmärk on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju. Ülereostustasu on avalikkuse kaitseks kehtestatud avalik-õiguslik preventiivne (sunni)vahend, mida vee-ettevõtja saab sanktsioonina kohaldada selle eest, kui klient laseb kanalisatsiooni reovett, mis on ülemäära reostatud. Kuna ülereostustasu korral on raha saama õigustatud subjektiks vee-ettevõtja, mitte kohalik omavalitsus ega riik, ei tohi see olla kehtestatud n-ö karistusliku kahju hüvitisena, kuna karistusvõim ja karistamise monopol on avalikul võimul (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07, p 17, 21). Keskkonna ülemäärase reostamise korral ei ole põhjendamatu ega ebaõiglane võtta selle eest raha. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond. Nii peavad nt VeeS § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 32). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju (saastetasu olemuse kohta vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9, 10). Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei ole ettevõtjal on piiramatut õigust otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, TsÜS § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34). Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).

3-2-1-73-10 PDF Riigikohus 06.10.2010

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).


Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.


Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.


Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.


Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.

3-2-1-67-09 PDF Riigikohus 25.06.2009

VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.


VÕS § 116 lg 3 kohaldamisel on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 118 sätestab juhtumid, millal taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda.

Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).


VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Samuti kehtestab VÕS § 196 lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi.

Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).


VÕS § 119 lg 1 reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu.


VÕS §637 lg-te 3 ja 4 järgi on töövõtjal õigus nõuda tasu töö valmimisel või kokkuleppe kohaselt töö vastuvõtmisel. Töövõtja õigus nõuda tasu ei sõltu sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega või mitte.

VÕS § 655 ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest. VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtja õiguse saada kokkulepitud tasu juhul, kui tellija ütleb lepingu üles: töövõtjale tuleb sel juhul maksta kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvata töövõtja poolt ülesütlemise tõttu säästetud kulutused. Ka tuleneb VÕS § 655 lg-st 2, et eeltoodut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut.

Ainuüksi töö ositi üleandmisest ei saa teha järeldust, et ka maksmises oli kokku lepitud ositi. Nii tuleneb VÕS § 637 lg 4 teisest lausest, et iga osa eest tuleb tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel vaid juhul, kui pooltel on kokkulepe nii töö ositi üleandmise kui ka hinna ositi määramise kohta.


Töö lepingutingimustele mittevastavust ei saa samastada töö tähtajaks tegemata jätmisega. Tulenevalt VÕS § 641 lg-st 2 ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine).


Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping.

3-2-1-148-08 PDF Riigikohus 27.02.2009

Juhul, kui ringkonnakohus märgib oma otsuse resolutsioonis, et maakohtu otsus jäetakse muutmata, ei muuda ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust maakohtus.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-131-05.


VÕS § 648 olemuselt erinorm, mis piirab VÕS §-s 112 sätestatud hinna alandamise võimalikkust töövõtulepingute puhul. Seega eeldas VÕS § 648 p 2 kohaldamine, et tellija on VÕS § 112 järgi alandanud hinda.

3-2-1-79-08 PDF Riigikohus 05.11.2008

VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused.


TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine. Käibemaksu tasumata jätmise eest vastutab KMS § 3 lg-st 1 tulenevalt teenuse osutaja, s.o töövõtja ja viimase poolt käibemaksu tasumata jätmine ei mõjuta töövõtulepingu kehtivust.


Kuna VÕS §-s 639 sätestatud regulatsioon ei ole imperatiivne, siis võivad pooled lepinguga põhimõtteliselt kokku leppida teisiti, näiteks lepingu hinna muutmise õiguses juba ette juhuks, kui töö maht suureneb.

Asjaolust, et eelarvet ületati oluliselt, ei saa järeldada eelarve ületamise ettenähtamatust.

VÕS § 639 lg 2 teise lause järgi peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamatult teatama. Ainult teatamiskohustuse täitmisel on töövõtjal õigus nõuda eelarvet ületava tasu maksmist lepingutingimuste alusel. Kui töövõtja ei teata tellijale eelarve olulisest ületamisest viivitamatult, siis on tal tellija vastu üksnes alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega. VÕS § 639 lg 2 kolmanda lause puhul on alusetu rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel oluline eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus.


TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine.


3-2-1-80-08 PDF Riigikohus 28.10.2008

Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Kuid see omab olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija.

Tellija on kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama. See tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (nt kui puudus tulenes tellija juhisest VÕS § 641 lg 3 kohaselt). Seejuures on töövõtulepingu eriregulatsioon (esmajoones VÕS § 642) töövõtja vastutuse osas ammendav.


Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Kuid see omab olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija.

Tellija on kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama. See tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (nt kui puudus tulenes tellija juhisest VÕS § 641 lg 3 kohaselt). Seejuures on töövõtulepingu eriregulatsioon (esmajoones VÕS § 642) töövõtja vastutuse osas ammendav.

Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi.

Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul. Töö vastuvõtmisest põhjendamatu keeldumise korral rikub tellija ka oma lepingulist kohustust, mis võib olla mh aluseks tema vastu kahju hüvitamise nõude esitamisele VÕS § 115 lg 1 alusel, samuti kaasneb sellega tellija kui võlausaldaja vastuvõtuviivitus, mille kestel on töövõtja vastutus VÕS § 119 lg 2 kohaselt alandatud.


Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi.


Vaatlusprotokolli mõte on anda edasi esmajoones kohtu enda poolt vahetult tajutut.


Vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Seeläbi tagab VÕS § 111 lg 1 esmajoones lepingupoole jaoks vastusoorituse saamist.


VÕS § 635 lg 4 järgi loetakse tarbijatöövõtulepinguks üksnes selline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Ehituse töövõtulepingu esemeks on teenuse osutamine tellija kinnisasja suhtes, olgu selleks siis maatükile ehitise rajamine või selle remontimine, st ehitise töövõtuleping ei saa olla tarbijatöövõtulepinguks VÕS § 635 lg 4 mõttes.


Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Kuid see omab olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija.

Vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Seeläbi tagab VÕS § 111 lg 1 esmajoones lepingupoole jaoks vastusoorituse saamist. Et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes keelduda lepingujärgset tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja vastu, mille täitmist ta nõuab. Samas tulenevalt VÕS § 111 lg-st 3 ei saa tellija keelduda kogu kokkulepitud tasu maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kuid need on kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. VÕS § 111 lg 3 õigustab sellisel juhul tasu maksmisest keelduma üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks.

3-2-1-1-08 PDF Riigikohus 28.02.2008

TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes.


See, et kolmanda isiku nimel on maksekorralduse allkirjastanud isik, kes oli maksete tegemise ajal ka tellija juhatuse liige ning kes tellija esindajana allkirjastas ka poolte sõlmitud töövõtulepingu, ei tõenda, et kolmas isik maksis arveid tellija eest VÕS § 78 lg 1 järgi. Ainuüksi sellele asjaolule tuginedes ei saa järeldada, et kolmas isik soovis täita väidetava kohustuse tellija eest.


Võlaõigusseaduse töövõtulepingut puudutavate sätete alusel ehitustööde eest tasu väljamõistmiseks ei piisa selles asjas vaid töövõtulepingu alusel töö tegemise tuvastamisest. Lisaks töövõtulepingu täitmisele on vajalik tuvastada, et tellija võttis tööd vastu või keeldus vastuvõtmisest alusetult.


Kui isik alltöövõtjana andis töö üle tellijale, kes selle ka vastu võttis, ei tulene sellest veel töö vastuvõtmist peatöövõtja poolt.

3-2-1-34-06 PDF Riigikohus 03.05.2006

Kuigi enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt. Kindlasti tuleb eraldi hinnata kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mida esimese astme kohus ei hinnanud. Sarnased põhimõtted tulenevad ka kehtiva TsMS § 654 lg-st 6.


Ainuüksi see, kui tellija võtab peatöövõtjalt ehitise vastu, ei anna alust väita, et peatöövõtja on alltöövõtja tehtud töö vastu võtnud. Sellest ei tulene aga järeldust, et kui tellija võtab ehitise vastu, siis see ei oma alltöövõtja töö vastuvõetuks lugemisel üldse tähendust. See võib olla üheks indikaatoriks alltöövõtja töö vastuvõetuks lugemisel, kuigi mitte ainsaks.

3-2-1-16-06 PDF Riigikohus 28.03.2006

Kuni 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.


Alltöövõtulepingu poolte õigustele ja kohustustele ei saa laiendada seisukohta, mis kehtib ehitise tellija ja töövõtja vahelise lepingu täitmisel ja mille kohaselt ehitise kasutuselevõtmisega tuleb ehitis lugeda vastuvõetuks ning kostja on kohustatud hagejale tasuma.


Õigust jätta töö vastu võtmata võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. See põhimõte on kohaldatav juhul, kui leping ei näe tellijale ette võimalust jätta ebakvaliteetne töö puuduste kõrvaldamiseni vastu võtmata.

3-2-1-110-05 PDF Riigikohus 07.11.2005

Ainuüksi asjaolu, et töövõtja ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta tellijat kohustusest tasuda tehtud tööde eest. Arve esitamisel on lepingu täitmise seisukohalt oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel.


Viivist saab nõuda kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvates. Nõue ei muutu sissenõutavaks, vaatamata täitmise tähtpäeva saabumisele, kui täitmisega viivitanud pool saab esitada sissenõutavust edasilükkavaid vastuväiteid.


Ehitise üleandmine-vastuvõtmine, mille üheks põhiliseks eesmärgiks on hoonele kasutusloa saamine, asendab pooltevahelist lepingujärgset tööde üleandmist-vastvõtmist üksnes siis, kui pooled on sõlminud vastava kokkuleppe.

3-2-1-99-03 PDF Riigikohus 29.09.2003

Kassatsioonkaebuses ei ole õigust muuta hagi alust ega eset, esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud ega nõuda hagi aegumise kohaldamist.


Nii tsiviilkoodeksi kui võlaõigusseaduse regulatsiooni järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Töövõtjal on õigus saada tasu siis, kui tööettevõtulepinguga võetud kohustus on täies mahus täidetud.


TsK §-des 365 ja 368 sätestati tellija õigused juhuks, kui tööettevõtja viivitab lepingu täitmisega või ei tee tööd nõuetekohaselt. Tellija ei olnud kohustatud neid õigusi kasutama.

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json