/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 53| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-8219/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.10.2018
VÕS § 143 lg 2 on analoogia korras kohaldatav ka lepingule, millega füüsiline isik kohustub võtma üle käenduslepingu. Viidatud sätte järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. (p 14.1) Kokkulepe, millega füüsiline isik võtab endale kohustuse sõlmida tulevikus tarbijakäendusleping ja mille täitmist on võimalik temalt nõuda, peab sarnaselt tarbijakäenduslepingu endaga sisaldama kokkulepet tulevase käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Olukorras, kus sellise kokkuleppe täitmist on võimalik hageda, on selle õiguslikud tagajärjed tulevase käendaja jaoks samaväärsed käenduslepingu sõlmimisega. Seetõttu on ka kirjeldatud kokkuleppe puhul vajalik, et tulevasel käendajal oleks võimalik hinnata võetavate kohustuste suurust ja oma suutlikkust neid täita. Kuna maksimumsummas kokkuleppimine tagab selle, et tulevaselt käendajalt ei saa nõuda seda summat ületavate käenduskohustuste ülevõtmist, saavutab see kaudselt ka käenduslepingus käendaja vastutuse piirmääras kokkuleppimise eesmärki kaitsta käendajat tagatud võla suurenemise eest (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15; 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601/21, p 24). Kui tulevase tarbijast käendaja vastutuse maksimumsummas ei ole kokku lepitud, on käenduslepingut üle võtta kohustav tehing tühine. (p 14.2) Kuigi tarbijakäenduse maksimumsumma märkimise nõue on täidetud ka siis, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus (vt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601/21, p 23), ei ole piisav üksnes umbmäärane viide põhivõlgniku sõlmitud käenduslepingutele. (p 14.3)
VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 152 lg 1 esimese lause kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kui käendaja on täitnud põhivõlgniku kohustused liisinguandjate ees, on talle vastavas ulatuses läinud üle liisinguandjate nõuded põhivõlgnikuvastu. Sellises olukorras saab käendaja kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra käendaja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt analoogselt nt Riigikohtu 9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-16, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)
Käenduslepingu ülevõtmine on õiguslikult võrreldav selle sõlmimisega. (p 13)
2-17-1601/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018
VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. (p 23)
Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27) Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28)
VÕS § 149 lg 2 järgi ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Kohtud pidid kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. (p 29)
Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1)
Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14) Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)
Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)
Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18)
2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2) Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48) VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2) KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2) Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3) Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 403^1 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1) Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2) Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3) Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35) Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26) Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44) Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46) Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47) Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48) Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49) Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48) Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49) Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52) Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48) Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49) Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)
Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)
Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26) Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)
Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)
Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2^1 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)
2-15-2873/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.09.2017
Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14) AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. Hüpoteegi realiseerimise järel on võimalik arvestada, millises summas nõue kummalgi hüpoteegipidajal sel hetkel hüpoteegiga tagatud on, ning VÕS § 167 lg-s 5 sätestatut arvestades hüpoteegi realiseerimise tulem jagada. (p 17) VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)
AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)
VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15) Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)
Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14) AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17) VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15) Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)
3-2-1-160-16 PDF Riigikohus 22.02.2017
VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause). (p 13) Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14) Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.) Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.) VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). (p 15) Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.) VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14) Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.)
Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.) VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
3-2-1-119-16 PDF Riigikohus 22.11.2016
Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14) Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16) VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19) Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12) Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20) Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
3-2-1-91-16 PDF Riigikohus 26.10.2016
Võlausaldajal võib olla nõue nii lepingu kui ka seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme. (p 11)
VÕS § 145 lg 5 kohaldub ka juhul, kui esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik. Seadus ei näe ette olukorda, kus käendajal ei oleks võimalik esitada võlausaldajale vastuväiteid tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest. Võlausaldaja nõude loovutamisel ühele tagatise andjatest tuleb käendaja kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud VÕS § 69 lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses. Seetõttu väheneb pantija nõue käendaja vastu temale VÕS § 69 järgi langevas osas. (p 15) Kui kinnisasjale kantud hüpoteek oleks katnud ka põhivõlgnevuselt arvestatava viivise vähemalt osas, mille eest pantija oleks VÕS § 69 järgi tagatise andjate sisesuhtes vastutanud, tuleb vastavalt vähendada ka käendajatelt väljamõistetavat viivist. (p 16)
Sama nõue saab kehtivalt üle minna vaid üks kord. Kui nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. (p 12)
3-2-1-30-16 PDF Riigikohus 26.05.2016
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10) Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12) VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10) Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12) VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 24-25). (p 11) Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12) VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13) Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). (p 15)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
3-2-1-33-16 PDF Riigikohus 18.05.2016
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. (p 13)
Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13) Kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas nõue esitati mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. (p 15)
Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1. (p 13)
Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Põhivõlgniku vastu esitatavate nõuetega samal ajal hakkavad aeguma ka nõuded käendaja vastu. (p 13)
Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, võimaldades eelnevalt avaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta. (p 15)
Kui kohus on hagejale korduvalt selgitanud õiguslikku olukorda ja palunud nõudeid täpsustada, on kohus täitnud selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesanded. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust. (p 14)
3-2-1-4-16 PDF Riigikohus 16.03.2016
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)
Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)
Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12) Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13) Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
3-2-1-168-15 PDF Riigikohus 01.02.2016
Arvestades käendaja vastutuse otsest seotust täitemenetlusega on käendaja TMS § 5 lg 1 mõttes käsitatav täitemenetluse osalisena, kui täitemenetluses pööratakse sissenõuet kinnisasjale, millele on käendatava kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek. (p 13) Üldjuhul ei pruugi täituril olla teavet selle kohta, kas konkreetsel juhul on nõue lisaks pandiõigusele tagatud ka käendusega. Sellist teavet valdab igal juhul võlausaldaja, st pandipidaja (nt laenuandja). Seetõttu on hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja kohustatud teavitama kohtutäiturit käendusest juhul, kui ta esitab hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse algatamise määruse. (p 15)
Üldjuhul ei ole sissenõudjal täitemenetluses enampakkumise korraldamises aktiivse osalemise kohustust. Kuigi sissenõudjal on õigus arestitud asja hinda vaidlustada (TMS § 74 lg 7) või taotleda enampakkumise kuulutuse avaldamist rohkemates väljaannetes (TMS § 84 lg 2 kolmas lause), ei tulene TMS-ist vastavat sissenõudja kohustust. Erandlikel juhtudel võib sissenõudja vastu kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik efektiivse täitemenetluse takistamine. (p 18)
VÕS § 149 lg-st 1 ei tulene käendaja õigust kasutada kõiki TMS-is sätestatud võlgniku õigusi, nagu täitemenetluse hinna vaidlustamine (TMS § 74 lg 7 ja § 217) või enampakkumise kuulutuse teistes väljaannetes avaldamise taotlemine (TMS § 84 lg 2 kolmas lause). Eelnimetatud võlgniku õigused ei ole käsitatavad võlgniku vastuväidetena võlausaldajale VÕS § 149 lg 1 mõttes. (p 14) Selleks, et käendaja saaks enda õigusi efektiivselt kaitsta, peab pandipidaja hea usu põhimõttest tulenevalt teatama ka pantijaks mitteolevale käendajale oma kavatsusest asuda panti realiseerima, st kavatsusest algatada pandi realiseerimiseks täitemenetlus. (p 15) Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab ta kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta oleks täitemenetlusest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise. (p 16) Müügihinna ja turuhinna erinevus võiks olla üks asjaoludest, mida saaks kasutada käendajale tekkinud kahju suuruse hindamiseks. (p 17)
Erandlikel juhtudel võib sissenõudja vastu tulenevalt tema passiivsusest kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik efektiivse täitemenetluse takistamine. Muuhulgas võib sissenõudja pahatahtlik tegevus või tegevusetus anda alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale (RKTKo nr 3-2-1-69-14, p 13). (p 18)
3-2-1-156-15 PDF Riigikohus 13.01.2016
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12) Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14) Käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool tulenevalt VÕS § 14 lg-st 2 mõistlikult oodata ei saa, ei pea teatama (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 17)
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12) Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14) Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14) Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
Tehingu tühistamise materiaalsete eelduste täidetuse hindamisel tuleb arvestada TsÜS §-ga 95, mille kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas TsÜS §-s 92 nimetatud juhtudel peab asjaolu teisele poolele teatavaks tegema, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Tühistamisõiguse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 92 lg-ga 5, mille kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. (p 13) Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14) Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
3-2-1-116-15 PDF Riigikohus 11.12.2015
Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. (p 11)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12) Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13) Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguvõtja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12) Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13) Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)
3-2-1-166-14 PDF Riigikohus 04.03.2015
Osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul võib olla käsitatav ka tema kui füüsilise isiku tahteavaldusena, mh võib sellisest lepingust tuleneda juhatuse liikme isiklik vastutus osaühingu kohustuste täitmise eest, sh käendus. (p 10) Juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. (p 11)
Juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. (p 11)
3-2-1-157-14 PDF Riigikohus 18.02.2015
KAS
Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma ega see, et võlausaldaja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. (p 11)
Liisinguandja peab VÕS § 367 lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 12) Liisinguandja peab tõendama ka VÕS § 367 lg-s 4 nimetatud lisakulud. Hüvitada tuleb üksnes ülesütlemise tõttu tekkinud mõistlikud kulud. (p 13)
3-2-1-69-14 PDF Riigikohus 15.10.2014
Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).
Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14 p-s 19 märgib tsiviilkolleegium, et VÕS § 69 lg-st 7 tuleneb, et sama paragrahvi lg-d 2−6 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg-tes 2−6 reguleeritakse solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega. Sama lahendi p-s 21 on Riigikohus leidnud muu hulgas ka seda, et kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Nõude üleminekul tuleb arvestada ka VÕS § 173 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. VÕS § 167 lg 6 teise lause kohaselt peab hüpoteegiga tagatud nõude üleminekul varasem võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele. Kolleegium jääb eelnimetatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja leiab, et eelnimetatu kehtib ka käendaja puhul – ka nõude rahuldanud käendajal on võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks (p 14).
Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11). VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Tõlgendus, et VÕS § 145 lg-le 5 saaks tugineda vaid siis, kui muu tagatise andjaks on põhivõlgnik, on liialt kitsendav. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale. Tegemist on käendaja vastuväitega VÕS § 145 lg 5 alusel (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 17) (p 13).
3-2-1-66-14 PDF Riigikohus 30.09.2014
Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium. Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused (p 16).
Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18). Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj) (p 19). See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24). Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).
Võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26) (p 19).
See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24). Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).
Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18).
3-2-1-51-14 PDF Riigikohus 02.06.2014
TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. (p 11) Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab ringkonnakohus põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. (p 12)
TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. (p 11) Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab ringkonnakohus põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. (p 12)
Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41; Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). (p 14)
3-2-1-29-14 PDF Riigikohus 30.04.2014
Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)
Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14) AÕS § 279 lg 7 ei võimalda koostoimes VÕS § 145 lg-ga 5 esitada kinnistu uuel omanikul käendusele tuginevalt selliseid vastuväiteid, mida ei saaks esitada käendaja ise. (p 17) Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)
Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)
3-2-1-12-13 PDF Riigikohus 27.03.2013
Ringkonnakohus eksib maakohtu otsust osaliselt tühistades TsMS § 456 lg 4 teise lause vastu ning TsMS § 651 lg 1 vastu, kui märgib otsuses küll põhjendatult, et maakohtu otsus on vaidlustatud osaliselt ning oma otsuses ka üksnes neid küsimusi käsitleb, kuid tühistab otsuse resolutsioonis maakohtu otsuse tervikuna ja teeb asjas uue otsuse. Kui maakohtu otsus vaidlustatakse osaliselt, on ringkonnakohtul korrektne tühistada maakohtu otsuse resolutsioon hagi rahuldamise osas ning nende põhjenduste osas, mida ringkonnakohus muutis. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, tühistab ringkonnakohus selle mh tuvastatud asjaolude osas, mis ta kaebuse lahendamisel aluseks võttis, ise neid tuvastamata. Vaatamata eelnevale ei ole alust sellist ringkonnakohtu otsust menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada, kui apellant ei ole kassatsioonkaebuses sellele tuginenud. Tegemist ei ole ka rikkumisega, millele saaks Riigikohus TsMS § 669 ja § 692 lg 4 alusel ise tugineda. Tegemist on formaalse vastuoluga ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ja põhjenduste vahel, mis poolte õigusi sisuliselt ei mõjuta.
Võlgnikuks mitteoleval kolmandast isikust pantijal on AÕS § 279 lg 7 järgi tasaarvestusele tuginemiseks sarnased õigused käendajaga.
Iga solidaarvõlgnik saab kasutada tasaarvestuseks üksnes temale kuuluvat nõuet VÕS § 67 lg 1 kolmanda lause järgi.
Tulenevalt VÕS § 149 lg 1 esimesest lausest ja VÕS § 149 lg-st 3 tuleb põhivõlgniku vastuväidetest eristada põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi, mille teostamine võib tuua kaasa käendatava kohustuse lõppemise või vähenemise. Õigus käendatud kohustus tasaarvestada kuulub kujundusõiguste hulka. Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest vastuväidetest, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult, annab põhivõlgnikule kuuluv kujundusõigus – tasaarvestusõigus – käendajale üksnes ajutise täitmisest keeldumise õiguse. Põhivõlgnikule kuuluvat tasaarvestusõigust ei saa käendaja kasutada. Käendaja saab tasaarvestusavaldust lugeda VÕS § 149 lg 3 teise lause järgi avalduseks keelduda rahuldamast võlausaldaja nõuet, kuna põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. Viidatud säte seob käendaja vastuväited põhivõlgniku õigustega ja annab käendajale püsiva täitmisest keeldumise õiguse. Tähtaega tasaarvestuse tegemiseks seadus ei sätesta. Sarnaselt saab iga solidaarvõlgnik kasutada tasaarvestuseks üksnes temale kuuluvat nõuet VÕS § 67 lg 1 kolmanda lause järgi. Käendajaga sarnased õigused tasaarvestusele tuginemiseks on asjaõigusseaduse § 279 lg 7 järgi ka võlgnikuks mitteoleval kolmandast isikust pantijal.

Kokku: 53| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json