/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-119-16 PDF Riigikohus 22.11.2016

Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14)

Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)

VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19)

Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)


PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12)

Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)


Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)


Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)


VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20)

Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)

3-2-1-91-16 PDF Riigikohus 26.10.2016

Võlausaldajal võib olla nõue nii lepingu kui ka seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme. (p 11)


VÕS § 145 lg 5 kohaldub ka juhul, kui esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik. Seadus ei näe ette olukorda, kus käendajal ei oleks võimalik esitada võlausaldajale vastuväiteid tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest. Võlausaldaja nõude loovutamisel ühele tagatise andjatest tuleb käendaja kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud VÕS § 69 lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses. Seetõttu väheneb pantija nõue käendaja vastu temale VÕS § 69 järgi langevas osas. (p 15)

Kui kinnisasjale kantud hüpoteek oleks katnud ka põhivõlgnevuselt arvestatava viivise vähemalt osas, mille eest pantija oleks VÕS § 69 järgi tagatise andjate sisesuhtes vastutanud, tuleb vastavalt vähendada ka käendajatelt väljamõistetavat viivist. (p 16)


Sama nõue saab kehtivalt üle minna vaid üks kord. Kui nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. (p 12)

3-2-1-33-16 PDF Riigikohus 18.05.2016

Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13)


Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. (p 13)


Kui liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue (VÕS § 108 lg 1), lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 13)

Kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas nõue esitati mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast ning kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. (p 15)


Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1. (p 13)


Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1. Põhivõlgniku vastu esitatavate nõuetega samal ajal hakkavad aeguma ka nõuded käendaja vastu. (p 13)


Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis, võimaldades eelnevalt avaldada pooltel selle asjaolu kohta seisukohta. (p 15)


Kui kohus on hagejale korduvalt selgitanud õiguslikku olukorda ja palunud nõudeid täpsustada, on kohus täitnud selgitamiskohustuse ja eelmenetluse ülesanded. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme muutmise vajadust. (p 14)

3-2-1-168-15 PDF Riigikohus 01.02.2016

Arvestades käendaja vastutuse otsest seotust täitemenetlusega on käendaja TMS § 5 lg 1 mõttes käsitatav täitemenetluse osalisena, kui täitemenetluses pööratakse sissenõuet kinnisasjale, millele on käendatava kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek. (p 13)

Üldjuhul ei pruugi täituril olla teavet selle kohta, kas konkreetsel juhul on nõue lisaks pandiõigusele tagatud ka käendusega. Sellist teavet valdab igal juhul võlausaldaja, st pandipidaja (nt laenuandja). Seetõttu on hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja kohustatud teavitama kohtutäiturit käendusest juhul, kui ta esitab hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse algatamise määruse. (p 15)


Üldjuhul ei ole sissenõudjal täitemenetluses enampakkumise korraldamises aktiivse osalemise kohustust. Kuigi sissenõudjal on õigus arestitud asja hinda vaidlustada (TMS § 74 lg 7) või taotleda enampakkumise kuulutuse avaldamist rohkemates väljaannetes (TMS § 84 lg 2 kolmas lause), ei tulene TMS-ist vastavat sissenõudja kohustust. Erandlikel juhtudel võib sissenõudja vastu kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik efektiivse täitemenetluse takistamine. (p 18)


VÕS § 149 lg-st 1 ei tulene käendaja õigust kasutada kõiki TMS-is sätestatud võlgniku õigusi, nagu täitemenetluse hinna vaidlustamine (TMS § 74 lg 7 ja § 217) või enampakkumise kuulutuse teistes väljaannetes avaldamise taotlemine (TMS § 84 lg 2 kolmas lause). Eelnimetatud võlgniku õigused ei ole käsitatavad võlgniku vastuväidetena võlausaldajale VÕS § 149 lg 1 mõttes. (p 14)

Selleks, et käendaja saaks enda õigusi efektiivselt kaitsta, peab pandipidaja hea usu põhimõttest tulenevalt teatama ka pantijaks mitteolevale käendajale oma kavatsusest asuda panti realiseerima, st kavatsusest algatada pandi realiseerimiseks täitemenetlus. (p 15)

Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab ta kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta oleks täitemenetlusest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise. (p 16)

Müügihinna ja turuhinna erinevus võiks olla üks asjaoludest, mida saaks kasutada käendajale tekkinud kahju suuruse hindamiseks. (p 17)


Erandlikel juhtudel võib sissenõudja vastu tulenevalt tema passiivsusest kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik efektiivse täitemenetluse takistamine. Muuhulgas võib sissenõudja pahatahtlik tegevus või tegevusetus anda alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale (RKTKo nr 3-2-1-69-14, p 13). (p 18)

3-2-1-156-15 PDF Riigikohus 13.01.2016

Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)


Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)

Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14)

Käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool tulenevalt VÕS § 14 lg-st 2 mõistlikult oodata ei saa, ei pea teatama (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 17)


Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)

Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14)

Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14)

Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)


Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)


Tehingu tühistamise materiaalsete eelduste täidetuse hindamisel tuleb arvestada TsÜS §-ga 95, mille kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas TsÜS §-s 92 nimetatud juhtudel peab asjaolu teisele poolele teatavaks tegema, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Tühistamisõiguse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 92 lg-ga 5, mille kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. (p 13)

Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14)

Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)

3-2-1-116-15 PDF Riigikohus 11.12.2015

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)


Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. (p 11)


Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)

Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)


Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguvõtja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)

Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)

3-2-1-69-14 PDF Riigikohus 15.10.2014

Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).


Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14 p-s 19 märgib tsiviilkolleegium, et VÕS § 69 lg-st 7 tuleneb, et sama paragrahvi lg-d 2−6 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg-tes 2−6 reguleeritakse solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega. Sama lahendi p-s 21 on Riigikohus leidnud muu hulgas ka seda, et kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Nõude üleminekul tuleb arvestada ka VÕS § 173 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. VÕS § 167 lg 6 teise lause kohaselt peab hüpoteegiga tagatud nõude üleminekul varasem võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele.

Kolleegium jääb eelnimetatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja leiab, et eelnimetatu kehtib ka käendaja puhul – ka nõude rahuldanud käendajal on võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks (p 14).


Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).

VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Tõlgendus, et VÕS § 145 lg-le 5 saaks tugineda vaid siis, kui muu tagatise andjaks on põhivõlgnik, on liialt kitsendav. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale. Tegemist on käendaja vastuväitega VÕS § 145 lg 5 alusel (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 17) (p 13).

3-2-1-66-14 PDF Riigikohus 30.09.2014

Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium. Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused (p 16).


Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18). Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj) (p 19). See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24). Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).


Võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26) (p 19).


See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud käenduskohustus oleks kehtiv. Üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada (p 24). Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (p 25).


Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1) (p 18).

3-2-1-51-14 PDF Riigikohus 02.06.2014

TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. (p 11)

Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab ringkonnakohus põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. (p 12)


TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. (p 11)

Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab ringkonnakohus põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. (p 12)


Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41; Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). (p 14)

3-2-1-29-14 PDF Riigikohus 30.04.2014

Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)


Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)


Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14) AÕS § 279 lg 7 ei võimalda koostoimes VÕS § 145 lg-ga 5 esitada kinnistu uuel omanikul käendusele tuginevalt selliseid vastuväiteid, mida ei saaks esitada käendaja ise. (p 17) Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)


Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)


Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)

3-2-1-8-13 PDF Riigikohus 12.03.2013

Võlausaldajal on õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest.


VÕS § 142 lg 1, § 145 lg-d 1 ja 2 kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Eeltoodu ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest.

3-2-1-136-12 PDF Riigikohus 27.11.2012

Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Sel juhul tuleks otsuse selguse huvides märkida otsuse resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel.


VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet. Võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Võlausaldaja võib esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt.


VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.


Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).


Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.


Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.


Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust. VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.


Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).


Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust. VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet. Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41) ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). Samuti ei mõjuta võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude aegumist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p-d 11 ja 12).


Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.


Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.


Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.


Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tuleb asja hinna määramisel lähtuda TsMS 137 lg 1 järgi hageja eraldi nõuetest erinevate kostjate vastu (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 51).


Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada ka hageja erinevaid nõudeid eri kostjate vastu ning nt hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga nt solidaarselt (vt ka TsMS § 163 lg 1 ja § 165 ning Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 16). Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.

3-2-1-124-12 PDF Riigikohus 05.11.2012

Kui käendaja on lepingus võtnud kohustuse vastutada käendatava kõigi rahaliste kohustuste eest võlausaldaja ees ja kui käendus ei ole sõlmitud tähtajaliselt või piiratud rahasummaga, mida lubab VÕS § 142 lg 3, siis on täidetud VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 eeldused käendaja solidaarse ja täieliku vastutuse kohta võlausaldaja ees ning tõendamiskoormus selle kohta, et käendus on lõppenud, lasub käendajal.


Kompromissi oluliseks tunnuseks on õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kui kompromissilepingu olulised tunnused on tuvastamata, ei saa kohaldada VÕS § 578 lg-t 2, mille järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

3-2-1-64-12 PDF Riigikohus 29.05.2012

Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.


Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.


Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).


Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.

3-2-1-121-10 PDF Riigikohus 30.11.2010

Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Seega saab põhivõlgnik esitada PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul VÕS § 149 lg 2 järgi sellise vastuväite esitamise õigus. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis, kui käenduslepingus on pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud.


Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist.

3-2-1-24-10 PDF Riigikohus 13.04.2010

Müügilepingus kokkulepitud taganemise korra ja taganemise õiguslike tagajärgede kindlakstegemine eeldab müügilepingu tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt selle kohta nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 12).

Pooled võivad leppida lepingust taganemise õiguslikes tagajärgedes kokku erinevalt seaduses märgitust, kuid peavad arvestama TsÜS §-des 86 ja 138 ning VÕS §-s 6 sätestatuga. Samuti piiratakse VÕS § 42 järgi lepingust taganemise tagajärgede osas lepinguvabadust tüüptingimustega sõlmitud lepingu puhul. Viidatud sätteid võib rikkuda seadusest oluliselt kõrvalekalduv kokkulepe, mis võimaldab ühel lepingupoolel teise arvel rikastuda.


Käendajad on hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses piirmääras. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Viidatud sättest tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära ulatuses.

3-2-1-12-10 PDF Riigikohus 18.03.2010

Kuigi TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt nõude esitamisega pankrotimenetluses, ei peatu selle sätte alusel põhivõlgniku pankrotimenetluse korral käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg. Nõue käendaja vastu aegub põhivõlast eraldi. Põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamine käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta.


Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, tuleb nõuete aegumistähtaeg TsÜS §-st 154.

Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).


Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).

Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, tuleb nõuete aegumistähtaeg TsÜS §-st 154.


Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust, mh nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Üldjuhul aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu samal ajal. Kui võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei ole käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, kuid käendaja saab esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13).


Võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses ei tähenda aga seda, et võlausaldaja saaks TsÜS § 157 lg 3 järgi nõuda kümne aasta jooksul põhivõlgniku nõude täitmist ka käendajalt. Käendajal tekib käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu.

3-2-1-33-09 PDF Riigikohus 20.04.2009

Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.


Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt.

3-2-1-113-06 PDF Riigikohus 21.12.2006

VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

VÕS § 146 lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustused, mille eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nimetatud sätte järgi tuleb kostjal tõendada, milline oleks olnud tema varaline olukord siis, kui hageja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras rentniku pankrotimenetluses. Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.


Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.

3-2-1-93-05 PDF Riigikohus 19.10.2005

TsÜS § 92 lg 3 alusel eksimuse tõttu lepingu tühistamise õiguse tuvastamiseks tuleb selgitada, kas teisel lepingupoolel oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus. TsÜS § 95 järgi tuleb teatamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Tehingu tühistamisel olulise eksimuse tõttu ei oma tähendust VÕS §-s 146 sätestatud võlausaldaja kohustus anda käendaja nõudel talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta.


Käendaja peab VÕS §-s 149 sätestatud vastuväited esitama kohtumenetluse ajal.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json