https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 82| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-7855/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2024

AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 ei tulene põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu. (p 10.2)


Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. (p 11)

VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet aga juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.

Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. (p 11.3)


VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust selline tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast põhilepingu sõlmimist. Selliseks tehinguks tuleb VÕS § 145 lg 4 kohaselt lugeda ka põhivõlgniku kinnisasja võõrandamine täitemenetluses toimunud enampakkumisel. (p 11.3)


TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo nr 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3). (p 12.3)

Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena. (p 12.4)

2-21-2785/89 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.05.2023

Võlausaldajaid saab rahalise kohustuse täitmisega kahjustada PankrS § 109 lg 1 mõttes ka siis, kui rahalise kohustuse täitmise ajal on võlgnikul vaid üks võlausaldaja. Tähtsust ei ole sellel, et teiste võlausaldajate nõuded muutuvad sissenõutavaks pärast tagasivõidetavate tehingute või toimingute tegemist. Võlausaldajate huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise (vt RKTKo nr 3‑2‑1‑90‑08, p 12). Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis. Otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (vt RKTKo nr 3‑2‑1‑39‑08, p 12). (p-d 15 ja 16.1)


2-18-15735/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.11.2021

VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudmise eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa üürilepingu üleandmise tehingu tühisus. Kui pooled ei esita üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud üürilepingu üleandmise nõusolekut, on kohtul õigus hinnata üürilepingu üleandmise tahte tuvastamiseks poolte esitatud muid asjaolusid ja tõendeid. (p 11)

Üürilepingu üleandmisel VÕS § 290 järgi ei lähe uuele üürnikule üle eelmise üürniku juba sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Sissenõutavaks muutunud kohustuse võib uuele üürnikule üle anda kokkuleppel üürileandjaga või tema nõusolekul nt VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 11)


VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa üürilepingu üleandmise tühisust. (p 11)


VÕS § 307 lg 1 järgi saab pandiõiguse teostamiseks pidada asjade kinnipidamist, kuid see säte ei välista pandipidajast üürileandja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete, samuti asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks tehtud kulutuste hüvitamise nõuete rahuldamist panditud vara müügitulemi arvel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). (p 12)


Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. (p 12)


Üürilepingu ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ega lõpeta lepingupoole õigust nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär kohaldub juhul, kui lepingus ei ole kõrgemat viivisemäära kokku lepitud. (p 13)

2-19-12266/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.06.2021

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 221 lg 1 alusel on iseenesest lubatav ka olukorras, mil pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on õige võlgniku või sissenõudjaga (vt ka RKTKo 10.02.2021, nr 2-19-9679/27, p 12).

Sellisel juhul esitab hageja materiaalõiguslikke vastuväiteid täitedokumendist tulenevale nõudele. (p 12)


Nõude loovutamise lepingu tühisuse vastuväite võib esitada ka võlgnik ehk isik, kelle vastu olev nõue loovutati. VÕS § 170 esimese lause eesmärk ei ole välistada võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Võlgnik võib VÕS § 171 lg 1 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt RKTKo 16.09.2015, nr 3-2-1-74-15, p 11; RKTKo 21.04.2005, nr 3-2-1-35-05, p 17). (p 13)

VÕS § 169 lg 1 kaitseb ka uut võlausaldajat juhul, kui võlgnik täidab pärast seda, kui esialgne võlausaldaja oli talle teatanud nõude loovutamisest, kohustuse uuele võlausaldajale. Võlgnik ei saa nõude loovutamise tühisuse korral esitada pärast kohustuse uuele võlausaldajale täitmist uue võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Esialgsel võlausaldajal on sellisel juhul loovutuse saaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 4 alusel (vt RKTKo 08.05.2017, nr 3-2-1-43-17, p 17). (p 15)


VÕS § 169 lg 1 kaitseb ka uut võlausaldajat juhul, kui võlgnik täidab pärast seda, kui esialgne võlausaldaja oli talle teatanud nõude loovutamisest, kohustuse uuele võlausaldajale. Võlgnik ei saa nõude loovutamise tühisuse korral esitada pärast kohustuse uuele võlausaldajale täitmist uue võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Esialgsel võlausaldajal on sellisel juhul loovutuse saaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 4 alusel (vt RKTKo 08.05.2017, nr 3-2-1-43-17, p 17). (p 15)

2-17-16812/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.05.2020

ÄS §-s 1401 sätestatud sissemakse tasumise nõue on oma olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes ja selle täitmine on samamoodi võimalik nii algsele võlausaldajale kui ka nõude uuele omajale. Vaatamata sellele, et osakapitali sissemakse tasumise eesmärk on ühing kapitaliseerida, ei ole osakapitali sissemakse tasumise nõue mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

ÄS § 1401 lg 2 kaitseb mh ka võlausaldajaid, kuna selle eesmärk on tagada, et juhul, kui osaühingul ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara, saab osaühing nõuda oma osanikult sissemakse tasumist. Kuid seadus ei näe ette võlausaldaja enda õigust nõuda osanikult sissemakse tasumist. (p 12)

Kui osakapitali sissemakse tasumise nõue loovutatakse kohase majandusliku vastusoorituseta, siis võib nõude loovutamise aluseks oleva kohustustehingu osaühingu nimel sõlminud isik olla rikkunud oma kohustusi ja tekitanud osaühingule kahju ning osaühingul (või pankroti korral osaühingu pankrotihalduril) võib olla kahju hüvitamise nõue kahjuliku lepingu sõlminud isiku vastu. (p 13)

Osaühingu asutamisdokumendid peavad üldjuhul olema notariaalselt tõestatud vormis. Juhul, kui osaühing asutatakse kiirmenetluses, ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud vormis, vaid seda vormi asendab kiirmenetluses kasutatava põhikirja digitaalallkirjastamine (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090/24, p-d 15 ja 16). (p 15.2)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)


ÄS §-s 1401 sätestatud osakapitali sissemakse tasumise nõue ei ole mitteloovutatav isiklik õigus. Seega kohaldub VÕS § 164 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Samuti kohaldub VÕS § 164 lg 2, mille järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. (p 11)

Kiirmenetluses asutatud osaühingu põhikirjast tuleneva osakapitali sissemaksmise nõude võib loovutada kirjalikus vormis. (p 15.3)


Kui hageja on palunud lõpliku haginõudena mõista rahasumma välja mitte enda kasuks, vaid kolmanda isiku kasuks, siis saab seda lugeda TsMS § 445 lg-s 1 märgitud taotluseks määrata kindlaks otsuse täitmise viis (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Sellisel juhul võib kohus otsuse resolutsioonis mõista hageja taotletud summa välja kolmanda isiku kasuks. (p 16.4)

2-19-17384/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.05.2020

Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg-s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus vastab TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428), õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2) ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13-18). Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)


VÕS § 654 lg 2 järgi on pandiõiguse tekkimise eelduseks asjaolu, et töövõtulepingu esemeks on ehitis või selle osa, mis asub tellija kinnisasjal, st pandiõiguse tekkimine on välistatud juhul kui ehitatakse võõral kinnisasjal.

VÕS § 654 lg 2 mõttes on tellija kinnisasjal asuva ehitise mõistega hõlmatud ka hoonestusõiguse oluliseks osaks olev ehitis juhul, kui hoonestusõigus ei kuulu kinnisasja omanikule. VÕS § 654 lg 2 kohaldub praegusel juhul selle tõttu, et kinnisasjal ehitustööde tellijaks oli kinnisasja omanik. Asjaolu, et kinnisasi koormati pärast töövõtulepingu sõlmimist hoonestusõigusega ning töövõtuleping tuli kasuks ka hoonestusõiguse omanikule, ei välista VÕS § 654 lg 2 kohaldamist. (p 11)

VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)


VÕS § 167 lg-te 1 ja 2 järgi on nõudega seotud tagatised tagatisteks, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud, ning nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. VÕS § 654 lg 2 alusel seatud hüpoteek ei erine muust poolte kokkuleppe alusel kinnistusraamatusse kantud hüpoteegist, st see ei ole nõudega seotud. Küll aga juhul, kui töövõtja loovutab temale töövõtulepingu alusel kuuluva nõudeõiguse, läheb loovutuse saajale üle ka VÕS § 654 lg-st 2 tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus. Seadusest ei tulene, et VÕS § 654 lg-st 2 töövõtjale tulenev hüpoteegi seadmise nõudeõigus oleks töövõtja isikuga lahutamatult seotud. (p 12)


AÕS § 631 lg 2 sätestab erisättena hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse eelmärke seadmise võimaluse. AÕS § 631 lg 2 teise lause kohaldamiseks ei pea eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendama eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Hagi tagamise korras eelmärke seadmine AÕS § 631 lg 2 teise lause järgi ei tähenda õigussuhte esialgset reguleerimist TsMS § 377 lg 2 mõttes. Seetõttu ei ole selle sätte kohaldamisel vaja tuvastada, kas esinevad TsMS § 377 lg-s 2 nimetatud eeldused. (p 13)

2-19-19561/13 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.04.2020

Kohus peab sõltumata menetlusosalise seisukohast menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses (vt Riigikohtu 27. veebruari 2015. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-54-14, p 50; Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-13, p 12). Kui nõue on esitatud vales menetluses (nt hagita asjana hagimenetluse asemel), tuleb nõude esitajale anda võimalus täpsustada oma nõuet olenevalt sellest, millises menetluses tuleb nõue lahendada. Hagimenetluse ja hagita menetluse olemust ja erisusi on kolleegium selgitanud oma 17. mail 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10 tehtud määruse p-des 18-20. (p 11)

TsMS-i määratakse järgi asja menetluse liik asja sisu järgi, mitte kohtusse pöördunud isiku järgi. Sisu poolest erinevaid asju käsitletakse nende liikide kaupa täpsemalt erisätetes (TsMS 49.-63. ptk). Asja menetluse liik ei sõltu asjaolust, et hagita asjade erisätetes märgitakse isikud, kellel on õigus taotleda kohtult menetluse algatamist. Avaldust esitama õigustatud isikute ringi kindlaksmääramine on oluline TsMS § 476 eesmärki silmas pidades. (p 13)


Kui asja sisu järgi on tegemist hagita menetluses lahendatava asjaga, siis sellises menetluses esitatava nõude olemus ei muutu asjaolu tõttu, et nõue on läinud kas loovutamisega või seaduse alusel võlausaldajalt üle kolmandale isikule (vt VÕS §-d 164 ja 173). VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Viidatud sätete järgi astub võlausaldajalt nõude omandanud kolmas isik endise võlausaldaja asemele (nõude omandaja saab nõude esialgse omaniku õigusliku positsiooni), nõude olemus sellest ei muutu. (p 13)


Hagita menetluses lahendatakse TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi mh kahju hüvitamise nõuded, mis tekivad selle tõttu, et üks korteriomandi omanik tekitab kahju teise korteriomandi omaniku eriomandile (reaalosale) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2 12 24747/180, p 16). Hagita menetluses on TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi lahendatavad ka kahju hüvitamise nõuded, kui nõudega kahju põhjustanud korteri omaniku vastu on kohtusse pöördunud kindlustusandja, kes on nõude üleminekuga VÕS § 173 ja VÕS § 492 lg 1 järgi omandanud kindlustusvõtja kui kahjustatud korteri omaniku õigusliku positsiooni. (p 14)

2-18-4090/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Kolmas isik saab sissemakse tasumise kohustuse üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 2), kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmisel on osaühing, kellele kuulub sissemakse tasumise nõue. (p 13)

VÕS § 11 lg-st 3 tulenevalt peavad lepinguga samas vormis olema nii võlausaldaja nõusolek või heakskiit, kui ka leping, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse ülevõtmises VÕS § 175 lg 2 mõttes. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu notariaalne tõestamine. Kui osaühingu põhikirjast tuleneva sissemakse tasumise nõude võib loovutada ka digitaalselt allkirjastatuna, siis sõltumata nõude loovutamisest notariaalselt tõestatud vormis võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit kohustuse ülevõtmiseks olla samuti digitaalselt allkirjastatud, mis äriseadustiku kohaselt on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 16)

Osaühingu asutamisel kiirmenetluses ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab ÄS § 33 lg 11 ja § 1391 järgi dokumentide, sh kiirmenetluses kasutatava põhikirja, digitaalallkirjastamine. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises vormis, mida TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Erisused tulenevadki ÄS-ist, mille järgi digitaalne allkirjastamine on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 15)

2-18-2908/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.06.2019

Ettevõtte tehingulist üleminekut reguleerivad VÕS § 180 jj. Vt ettevõtte ülemineku regulatsiooni seadusesse lisamise eesmärkide kohta võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 180 komm 4.1; samuti Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-04, p 16, enne 1. juulit 2002 kehtinud äriseadustiku § 5 lg 2 (kui praegu kehtiva VÕS § 182 lg-ga 2 sarnase sätte) eesmärgi kohta. (p 11.1)

Vt ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste ülemineku kohta Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5282/51, p 9. Hageja kohustuseks on tõendada, et ettevõte on üle läinud. (p 11.2)

Vt ettevõtte ülemineku mõiste sisustamise ja ettevõtte ülemineku kohta ka Euroopa Liidu Nõukogu 12. märtsi 2001. a direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" art 1, Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa, p-d 33 ja 34 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti Euroopa Kohtu 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del RosarioVecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26: ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Liidu direktiiv 2001/23/EÜ kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja vahetumist oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldi Euroopa Liidu direktiiv 2001/23/EÜ kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksus tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga majandustegevust.

Kuigi viidatud direktiiv ja kohtupraktika käsitlevad ettevõtte üleminekut eelkõige töötajate õiguste kaitsmise aspektist lähtudes, on seal esitatud ettevõtte üleminekut iseloomustavate elementide kontrollimine asjakohane kõikides ettevõtte üleminekut puudutavates kohtuasjades. Ettevõtte ülemineku jaatamiseks ei pea korraga olemas olema kõik eespool väljatoodud elemendid. (p 12)

2-17-13363/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019

TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. (p 14)

Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. (p 15)

Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust: · maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; · menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; · täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

TsMS § 637 lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. (p 18)

Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. (p 19) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)


Kui kindlustusandja täidab VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustuslepingujärgset kohustust kahju kindlakstegemiseks, millega kaasnevad kulud, siis nende kulude osas ei ole kindlustusvõtja kahju kandnud. Seetõttu ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandja õigusjärglasele üle minna. (p 23, 24)

2-17-14364/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.09.2018

Kuigi võlaõigusseadus ei kehtesta kohustust tõestada notariaalselt lepingut, millega rahaline nõue loovutatakse teisele isikule, seda ka juhul, kui loovutatakse kohtulahendist kui täitedokumendist tulenev nõue, ning VÕS § 167 lg 4 kohaselt läheb nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi, võib TMS § 18 lg 1 tõttu olla VÕS § 167 lg-s 4 sätestatud õiguse teostamiseks täitemenetluses vajalik sõlmida nõude loovutamise leping notariaalselt. (p 10.1)


Kuigi võlaõigusseadus ei kehtesta kohustust tõestada notariaalselt lepingut, millega rahaline nõue loovutatakse teisele isikule, seda ka juhul, kui loovutatakse kohtulahendist kui täitedokumendist tulenev nõue, ning VÕS § 167 lg 4 kohaselt läheb nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi, võib TMS § 18 lg 1 tõttu olla VÕS § 167 lg-s 4 sätestatud õiguse teostamiseks täitemenetluses vajalik sõlmida nõude loovutamise leping notariaalselt. (p 10.1)

TMS § 18 lg 1 peamine eesmärk on kaitsta võlgniku huve selle eest, et tema vastu ei algatataks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest (vt selle kohta lähemalt nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32) lähtuvalt kontrollida. Täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine peab olema kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav. (p 10.2)

TMS § 18 lg-s 3 nimetatud hagi ese on tunnustada täitedokumendist tuleneva õiguse üleminekut uuele võlausaldajale. See hagi tuleb esitada võlgniku vastu. Eelmist võlausaldajat võib vajaduse korral TMS § 18 lg 3 alusel toimuvasse menetlusse kaasata või ta võib sinna astuda iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. TMS § 18 lg 3 ei reguleeri aga kahe võlausaldaja omavahelist võimalikku vaidlust selle üle, kas nõue on loovutatud või nt loovutamise aluseks olevast kausaaltehingust tulenevaid vaidlusi. (p 11.2)

2-16-5282/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018

Kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). (p 11)


Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). (p 11)

Vt kohtu selgitamiskohustuse ulatuse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19. (p 11)


Tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 20). ( p 11)


Vt kohtulahendi põhjendamise kohustuse kohta nt Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 24; Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 13. Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu. (p 12)


VÕS § 180 lg 2 ja 182 lg 2 esimese lause järgi läheb ettevõtte ülemineku korral omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud.

Vt Euroopa Liidu Nõukogu 12. märtsi 2001. a direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa), p 33 ja 34; 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del RosarioVecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26). (p 9)

Ettevõtte ülemineku kindlakstegemiseks tuleb analüüsida kõiki ettevõtte üleminekut iseloomustavaid esiletoodud asjaolusid kogumis. (p 13)

2-17-280/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2018

Vt VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kohta Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 9; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13. (p 18)


Ka siis, kui hageja tugineb oma nõude õigusliku alusena konkreetsele sättele, tuleb kohtul hinnata tema nõude rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). (p 21)


Raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult kinnisasja rendilepingu (võimalik et ka allrendilepingu) tunnustele (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid. Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul siis, kui nad kasutusse antud eset tgelikult ei kasuta (VÕS § 296 lg 3). Raieõiguse võõrandamise lepingu puhul tuleb VÕS § 296 lg 3 kohaldamiseks hinnata kogu kokku lepitud tasu, mitte üksnes ettemakset. Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest lähtudes. Selliselt võis poolte tahe ollagi suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. (p-d 22.2-24)


Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis. Kohtu seisukoht ei tohi olla pooltele üllatuslik (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14; 18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15). (p 32.2)


Võlausaldaja võib võlgniku makseviivituse korral nõuda kahju hüvitisena ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist ning selleks võivad olla ka mõistlikud inkassokulud (VÕS § 1131 lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3). (p 35.1)


Olukorras, kus võlausaldaja on loovutanud oma tasunõuded kolmandale isikule, saab lähtuda sellest, et ka võimalikud kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud loovutatud nõudega. lähevad üle uuele võlausaldajale. VÕS § 167 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle üldjuhul kõik nõudega seotud õigused. Eraldi on VÕS § 167 lg-s 3 ette nähtud, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused nõuda intressi ja leppetrahvi. (p 35.2)

2-13-34922/124 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.05.2018

Isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ta teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30). (p 15)


Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. (p 12.1-12.2)

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)


Võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises. (p 12.1-12.2)

Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid. (p 13.1)

Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt, kuid seda peavad õigustama konkreetses menetluses esitatud asjaolud. (p 13.2)

Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)


Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17).

Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks (p 14.2)


Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). (p 14.2)

2-16-13381/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017

Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). (p 11)


VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). (p 11)


Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule.

VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)


Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule.

VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)

2-16-130746/25 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 09.11.2017

Esindusõiguse lõppemine pärast menetlustoimingu tegemist ei muuda aga tagasiulatuvalt kehtetuks eelnenud toiminguid, mille tegemise ajal oli esindajal esindusõigus olemas (p 17).


Olukorras, kus äriühingu pankrotimenetlus on lõpetatud pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, ei saabu äriühingu suhtes PankrS § 35 sätestatud õiguslikke tagajärgi, mh ei lähe PankrS § 36 järgi äriühingu nimel tegutsemise õigus üle pankrotihaldurile. Ajutisel halduril ei ole pankrotihalduriga võrdset staatust (PankrS § 22) (p 18).


ÄS § 1401 tuleneva nõude saab esitada osaühing esmajoones osaniku vastu, kes oli osaühingu asutajaks ja kelle isikus sissemakse hilisema tasumise kohustus esmalt tekkis. Juhul, kui osaühingu osa võõrandatakse, ei lähe sissemakse tasumise kohustus üle automaatselt osa omandajale, vaid kohustuse üleminekuks on vajalik osaühingu kui võlausaldaja nõusolek (VÕS § 175 lg 2) (p 21).


Kui hageja võõrandab vaidlusaluse nõude ning nimetatud asjaolu saab menetluse kestel teatavaks, säilitab hageja küll õiguse menetlust jätkata (v.a TsMS § 210 lg 4), ajades sisuliselt õigusjärglase asja, ent ta peab üldjuhul hagiavaldust muutma, sest vaidlusaluse eseme võõrandamise järgselt ei ole hagejal enam nõudeõigust. Juhul, kui hagiavaldust ei muudeta, peaks kohus jätma hagi rahuldamata (p 23).


ÄS §-st 1401 tuleneva osaühingu nõudeõiguse loovutamine on võimalik. Nõude loovutamise korral saab tekkida üksik- ehk eriõigusjärglus, s.o nõude omandaja saab üksnes konkreetsest nõudest tuleneva positsiooni, kuid ei muutu loovutaja üldõigusjärglaseks (p 23).


Iseseisva nõudega kolmanda isiku positsiooni saavutamiseks on võimalik iseseisev nõue kohtusse esitada juhul, kui kohus menetleb hageja ja kostja vahelist vaidlust nõude üle, milles suhtes kolmas isik arvab endal olevat mingi õiguse (põhimenetlus). Seega peab kohus olema võtnud põhimenetluses esitatud hagi menetlusse (p 26).

2-15-2873/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.09.2017

Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14)

AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. Hüpoteegi realiseerimise järel on võimalik arvestada, millises summas nõue kummalgi hüpoteegipidajal sel hetkel hüpoteegiga tagatud on, ning VÕS § 167 lg-s 5 sätestatut arvestades hüpoteegi realiseerimise tulem jagada. (p 17)

VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)


AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)


VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)

Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)


Hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine on ainult üks võimalus käendajale tagatise andmiseks VÕS § 167 lg 1 järgi. Osal juhtudel võib hüpoteegi osahüpoteekideks jagamine viia vastuolus VÕS § 167 lg-ga 5 senise võlausaldaja eesõiguse kahjustamiseni. Sellistes olukordades on kohtul võimalik kanda senine võlausaldaja ja käendaja kinnistusraamatusse hüpoteegipidajatena ühiselt. (p 14)

AÕS § 70 lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Käendajal on võimalik oma VÕS § 152 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevaid õigusi realiseerida, nõudes mh enda ühise hüpoteegipidajana kinnistusraamatusse kandmist. (p 17)

VÕS § 167 lg-s 5 sätestatust tuleneb, et loovutuse saaja saab tagatisi kasutada üksnes ulatuses, milles tagatise realiseerimisest saadu ei ole vajalik nõude loovutanud võlausaldaja nõude rahuldamiseks. VÕS § 167 lg 5 reguleerib ainult tagatise realiseerimise tulemi jagamist. (p 15)

Uue võlausaldaja õigusi ei saa mõjutada see, et tõenäoliselt saab senise võlausaldaja nõue pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud. VÕS § 167 lg 5 kohaldamist saaks piirata vaid juhul, kui senise võlausaldaja nõuet oleks ka tegelikult rahuldatud, st pankrotivarast väljamakse tehtud. (p 16)

3-2-1-43-17 PDF Riigikohus 08.05.2017

Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid. Seega üldjuhul võivad kehtiva loovutuse korral võlgnik ja uus võlausaldaja muuhulgas sõlmida nõude osas kompromissi ja võlausaldaja ka osaliselt nõudest loobuda. (p 14)

VÕS § 170 ei kaitse võlgnikku üksnes ühe ja sama nõude korduva täitmise eest, vaid ka võlgniku heausksust loovutuse kehtivuse osas. Sätte kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, mis loob võlgniku jaoks õigusnäivuse sellest, kes on uus nõuet käsutama õigustatud isik. Võlgnik võib üldjuhul VÕS § 170 alusel tugineda ka sellele, et uue võlausaldajaga sõlmitud kokkuleppe tulemusel osa nõudest lõpeb, näiteks nõudest osalise loobumise tõttu. (p 16)

VÕS § 170 järgi võlgniku teavitamine ei muuda kehtetut loovutustehingut siiski kehtivaks. Kui loovutustehing on tühine, siis jääb õigustatud võlausaldajaks esialgne võlausaldaja. Kui võlgnik täidab kohustuse VÕS §-le 170 tuginedes väidetavalt loovutuse saanud võlausaldajale, siis on esialgsel võlausaldajal loovutuse saaja vastu tagasinõue alusetu rikastumise sätete alusel (vt VÕS § 1037 lg 4). (p 17)

3-2-1-25-17 PDF Riigikohus 26.04.2017

Võlgnik võib VÕS § 171 lg 3 järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Õiguslik alus on seejuures lepingu rikkumisest tuleneva nõude olemasolu nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat (RKTKo nr 3-2-1-24-12, p 11). (p 12)

3-2-1-17-17 PDF Riigikohus 05.04.2017

Nõude edasiloovutamise küsimuse lahendamisel tuleb eristada materiaal- ja menetlusõiguslikke aspekte (vt RKTKo nr 3-2-1-2-15, kus on käsitletud materiaalõiguslikku kuuluvust). Juhul, kui isik on nõude edasi loovutanud, peaks haldur nõude pankrotivarasse tagasisaamiseks esitama tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel isiku eriõigusjärglase vastu. See aga ei välista pankrotihalduri õigust esitada hagi isiku enda vastu. Pankrotihalduril on õigus valida, kas esitada tagasivõitmise hagi nõude loovutamise lepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole seejuures vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Juhul kui saadu väljaandmine on võimatu, võib pankrotihaldur nõuda kostjalt hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel ka edaspidises menetluses. (p 17)


PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt RKTKo nr 3-2-1-163-11, p 41; RKTKo nr 3-2-1-41-14, p 14). Juhul kui nõue on väärusetu, siis ei saa selle loovutamise tehingul olla kinke iseloomu PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 mõttes. (p 14)


Ringkonnakohtul tuleb tagada pooltele õigus esitada tõendeid, kui maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole pooled seda senises menetluses teha saanud. (p 15)


Kohus saab hagimenetluses tehingu tühisuse alustega arvestada ainult poolte esile toodud faktiliste asjaolude põhjal. Kui pooled ei ole enne kassatsioonimenetlust välja toonud, et laenusaaja oli laenulepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku aktsionär või et laen anti aktsionärile, siis ei ole kohtutel võimalik laenulepingu kehtivust ÄS § 281 lg 1 p 1, lg 21 ja TsÜS § 87 järgi hinnata. Aktsiaseltsi ja ÄS § 281 lg 1 p 1 tunnustele vastava aktsionäri vahel sõlmitud laenuleping ei ole ka leping, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. (p 20)

Kokku: 82| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json