2-19-13561/89
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Kolleegium täpsustab varasemas praktikas väljendatud seisukohta AÕS § 349 lg 3 esimese lause kohaldumise kohta juhul, kui hüpoteegipidaja nõude täitnud kinnisasja omanik on hüpoteegiga koormatud kinnisasja soetanud täitemenetluses (vt varasemat praktikat RKTKo nr 2-20-17125/49, p-d 5 ja 10; RKTKo nr 2-17-1413/43, p 11). Eelnimetatud olukorras on kinnisasja omandaja saanud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõuete summat arvestades kinnisasja turuväärtusest odavamalt, samas kui hüpoteegiga tagatud nõude algne võlgnik sai TMS § 57 ja § 95 lg 2 alusel hüpoteegiga tagatud nõuetele vastava summa võrra väiksema osa tulemist. Seetõttu tuleb AÕS § 349 lg-t 3 olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tõlgendada kitsendavalt selliselt, et kinnisasja omandajal on senisest omanikust võlgniku vastu nõue AÕS § 349 lg 3 alusel üksnes juhul, kui ta tõendab, et sundenampakkumisel kehtima jääv hüpoteek ei mõjutanud kinnisasja hinda enampakkumisel. Eelkõige on sellise erandliku olukorraga tegemist juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik või võlausaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile täitemenetluse ajal kogu teavet hüpoteegiga tagatud nõude suuruse kohta või on esitatud teave vale. Sama kehtib nõude ülemineku kohta VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel. (p 14)
Kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tuleb kinnisasja omandamise tahteavaldusi tõlgendada selliselt, et need sisaldavad ka omandaja nõusolekut võtta üle hüpoteegiga tagatud kohustused VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning võlgnik on sellise kohustuse ülevõtmisega nõustunud. Kohustuste ülevõtmise ulatuse maksimumpiir on kas enampakkumise kuulutuses avaldatud püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, hüpoteegisumma või kinnisasja koormatistevaba väärtus müügi ajal sõltuvalt sellest, milline neist on väikseim. Kinnisasja koormatistevaba turuväärtust omandamise hetkel peab vaidluse korral tõendama omandaja. (p 16)
Hüpoteegipidaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb lugeda antuks olukorras, kus ta võtab kinnisasja omandajalt vastu hüpoteegiga tagatud nõuete täitmiseks pakutu ning sellest piisab hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Samuti tuleb nõusolek lugeda VÕS § 175 lg 6 teise lause järgi antuks, kui hüpoteegipidajale on kohustuse ülevõtmisest VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohaselt teatatud ning möödunud on kolm kuud, mille jooksul ei ole hüpoteegipidaja hüpoteegiga tagatud kohustuse kinnisasja omandajale üleminekuks nõusoleku andmisest keeldunud. Kinnisasja müügi puhul täitemenetluses enampakkumisel peab VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohase teate hüpoteegipidajale edastama kohtutäitur. (p 17)
Kui hüpoteegipidaja keeldub kohustuse üleminekuks nõusoleku andmisest ning nõuab täitmist hüpoteegiga tagatud nõuete seniselt võlgnikult, on viimasel VÕS § 175 lg 4 alusel õigus nõuda kinnisasja omandajalt, et viimane täidaks hüpoteegiga tagatud kohustuse või tagaks selle täitmise. Kui algne võlgnik täidab kohustuse, läheb talle VÕS § 69 lg 2 analoogia alusel üle nõue kinnisasja omandaja vastu tulenevalt sellest, et nende omavahelises suhtes vastutab kohustuse täitmise eest kinnisasja omandaja. Seejuures on võlgnikul VÕS § 167 lg 1 teise lause ja § 174 lg 2 alusel õigus nõuda hüpoteegi üleandmist endale. (p 17)
TMS § 84 lg 1 p-e 3 ja 5 tuleb koosmõjus TMS §-ga 26 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur peab kinnisasja arestimisel välja selgitama sundenampakkumise korral püsima jäävate õiguste väärtuse, sh püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, ning need enampakkumise kuulutuses avaldama selliselt, et pakkumisel osalejatel oleks võimalik ebamõistlike raskusteta aru saada, missugune on kinnisasja turuväärtus ilma püsima jäävate õigusteta ning kui palju on enampakkumise alghind püsima jäävate õiguste, sh hüpoteegiga tagatud nõuete tõttu väiksem kinnisasja koormatistevabast väärtusest (vt ka RKTKm 18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16.4). Lisaks peab kohtutäitur enampakkumise teates selgitama, et kinnisasja enampakkumiselt omandaja vastutab enampakkumisel püsima jäävate hüpoteekidega tagatud kohustuste eest. (p 15)
|
| 2-21-7855/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2024 |
|
AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 ei tulene põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu. (p 10.2)
Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. (p 11)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet aga juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.
Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. (p 11.3)
VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust selline tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast põhilepingu sõlmimist. Selliseks tehinguks tuleb VÕS § 145 lg 4 kohaselt lugeda ka põhivõlgniku kinnisasja võõrandamine täitemenetluses toimunud enampakkumisel. (p 11.3)
TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo nr 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3). (p 12.3)
Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena. (p 12.4)
|
| 2-19-19561/13
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.04.2020 |
|
Kohus peab sõltumata menetlusosalise seisukohast menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses (vt Riigikohtu 27. veebruari 2015. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-54-14, p 50; Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-13, p 12). Kui nõue on esitatud vales menetluses (nt hagita asjana hagimenetluse asemel), tuleb nõude esitajale anda võimalus täpsustada oma nõuet olenevalt sellest, millises menetluses tuleb nõue lahendada. Hagimenetluse ja hagita menetluse olemust ja erisusi on kolleegium selgitanud oma 17. mail 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10 tehtud määruse p-des 18-20. (p 11)
TsMS-i määratakse järgi asja menetluse liik asja sisu järgi, mitte kohtusse pöördunud isiku järgi. Sisu poolest erinevaid asju käsitletakse nende liikide kaupa täpsemalt erisätetes (TsMS 49.-63. ptk). Asja menetluse liik ei sõltu asjaolust, et hagita asjade erisätetes märgitakse isikud, kellel on õigus taotleda kohtult menetluse algatamist. Avaldust esitama õigustatud isikute ringi kindlaksmääramine on oluline TsMS § 476 eesmärki silmas pidades. (p 13)
Kui asja sisu järgi on tegemist hagita menetluses lahendatava asjaga, siis sellises menetluses esitatava nõude olemus ei muutu asjaolu tõttu, et nõue on läinud kas loovutamisega või seaduse alusel võlausaldajalt üle kolmandale isikule (vt VÕS §-d 164 ja 173). VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Viidatud sätete järgi astub võlausaldajalt nõude omandanud kolmas isik endise võlausaldaja asemele (nõude omandaja saab nõude esialgse omaniku õigusliku positsiooni), nõude olemus sellest ei muutu. (p 13)
Hagita menetluses lahendatakse TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi mh kahju hüvitamise nõuded, mis tekivad selle tõttu, et üks korteriomandi omanik tekitab kahju teise korteriomandi omaniku eriomandile (reaalosale) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2 12 24747/180, p 16). Hagita menetluses on TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi lahendatavad ka kahju hüvitamise nõuded, kui nõudega kahju põhjustanud korteri omaniku vastu on kohtusse pöördunud kindlustusandja, kes on nõude üleminekuga VÕS § 173 ja VÕS § 492 lg 1 järgi omandanud kindlustusvõtja kui kahjustatud korteri omaniku õigusliku positsiooni. (p 14)
|
| 3-2-1-6-17
|
Riigikohus |
22.03.2017 |
|
Õigusaktidest ei tulene, et korteriühistu sõlmitud töövõtulepingust tulenevad ebakvaliteetsel tööl põhinevad nõuded saaksid seaduse alusel üle minna lepinguvälisele isikule, korteriomanikule. (p 13)
KÜS § 2 lg-st 1 tuleneb korteriühistule võlaõiguslik ühise omandi majandamise ja hooldamise kohustus, mille täitmist on õigus nõuda isikutel, kes on korteriühistu liikmed. Kui korteriühistu rikub seda kohustust, on võimalik korteriühistu vastutus KÜS § 2 lg-st 1 ja VÕS § 115 lg-st 1 tulenevalt, kui on täidetud ka VÕS § 115 lg 2 või 3 eeldused. (p 11)
Korterelamus tehtavad parandustööd tuleb ühistul korraldada kompleksselt, sh ette näha remondijärgsete võimalike viimistlustööde kohustatud subjekt (kas korteriomanikud ise omal kulul või töövõtja kõikide korteriomanike maksete arvel) ning muude remondi käigus väidetavalt tekkivate puuduste kõrvaldamise ja sellega seotud kulude katmise korraldus. (p 11)
Õigusaktidest ei tulene, et korteriühistu sõlmitud töövõtulepingust tulenevad ebakvaliteetsel tööl põhinevad nõuded saaksid seaduse alusel üle minna lepinguvälisele isikule, korteriomanikule. (p 13)
Maja haldava korteriühistu või valitseja vastutuse aluseks saab olla mh tema tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või parandustööde korraldamata jätmine (vt nt RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 30; RKTKo nr 3-2-1-129-13, p 51). (p 11)
Korterelamus tehtavad parandustööd tuleb ühistul korraldada kompleksselt, sh ette näha remondijärgsete võimalike viimistlustööde kohustatud subjekt (kas korteriomanikud ise omal kulul või töövõtja kõikide korteriomanike maksete arvel) ning muude remondi käigus väidetavalt tekkivate puuduste kõrvaldamise ja sellega seotud kulude katmise korraldus. (p 11)
|
| 3-2-1-4-16
|
Riigikohus |
16.03.2016 |
|
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)
Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)
Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)
Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)
Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
|
| 3-2-1-178-10
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Sisuliselt on õppelaen tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt laenusaaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut. Erisuseks käendusest on see, et kehtinud HaS § 362 lg 1 ei sätestanud riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette VÕS § 145 lg 1), vaid n-ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad) vabatahtlikult oma kohustusi ei täida. Kehtiva ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse põhimõtteliselt varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu) kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 10). Samuti tähendab see, et lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja nende rikkumise tagajärgi hinnatakse varem kehtinud seaduse järgi. Eriregulatsioon kehtib VÕSRS § 7 järgi varem tehtud tehingu tühistamise ja lõpetamise kohta. (p 15)
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt õppelaenu saaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes ei ole kohustatud isikule korduvate kirjade saatmine, kui kohustatud isik sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei ole.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut.
ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
|
Facebook
X.com