2-19-13561/89
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Kolleegium täpsustab varasemas praktikas väljendatud seisukohta AÕS § 349 lg 3 esimese lause kohaldumise kohta juhul, kui hüpoteegipidaja nõude täitnud kinnisasja omanik on hüpoteegiga koormatud kinnisasja soetanud täitemenetluses (vt varasemat praktikat RKTKo nr 2-20-17125/49, p-d 5 ja 10; RKTKo nr 2-17-1413/43, p 11). Eelnimetatud olukorras on kinnisasja omandaja saanud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõuete summat arvestades kinnisasja turuväärtusest odavamalt, samas kui hüpoteegiga tagatud nõude algne võlgnik sai TMS § 57 ja § 95 lg 2 alusel hüpoteegiga tagatud nõuetele vastava summa võrra väiksema osa tulemist. Seetõttu tuleb AÕS § 349 lg-t 3 olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tõlgendada kitsendavalt selliselt, et kinnisasja omandajal on senisest omanikust võlgniku vastu nõue AÕS § 349 lg 3 alusel üksnes juhul, kui ta tõendab, et sundenampakkumisel kehtima jääv hüpoteek ei mõjutanud kinnisasja hinda enampakkumisel. Eelkõige on sellise erandliku olukorraga tegemist juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik või võlausaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile täitemenetluse ajal kogu teavet hüpoteegiga tagatud nõude suuruse kohta või on esitatud teave vale. Sama kehtib nõude ülemineku kohta VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel. (p 14)
Kui hüpoteegiga tagatud nõude võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tuleb kinnisasja omandamise tahteavaldusi tõlgendada selliselt, et need sisaldavad ka omandaja nõusolekut võtta üle hüpoteegiga tagatud kohustused VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning võlgnik on sellise kohustuse ülevõtmisega nõustunud. Kohustuste ülevõtmise ulatuse maksimumpiir on kas enampakkumise kuulutuses avaldatud püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, hüpoteegisumma või kinnisasja koormatistevaba väärtus müügi ajal sõltuvalt sellest, milline neist on väikseim. Kinnisasja koormatistevaba turuväärtust omandamise hetkel peab vaidluse korral tõendama omandaja. (p 16)
Hüpoteegipidaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb lugeda antuks olukorras, kus ta võtab kinnisasja omandajalt vastu hüpoteegiga tagatud nõuete täitmiseks pakutu ning sellest piisab hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Samuti tuleb nõusolek lugeda VÕS § 175 lg 6 teise lause järgi antuks, kui hüpoteegipidajale on kohustuse ülevõtmisest VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohaselt teatatud ning möödunud on kolm kuud, mille jooksul ei ole hüpoteegipidaja hüpoteegiga tagatud kohustuse kinnisasja omandajale üleminekuks nõusoleku andmisest keeldunud. Kinnisasja müügi puhul täitemenetluses enampakkumisel peab VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohase teate hüpoteegipidajale edastama kohtutäitur. (p 17)
Kui hüpoteegipidaja keeldub kohustuse üleminekuks nõusoleku andmisest ning nõuab täitmist hüpoteegiga tagatud nõuete seniselt võlgnikult, on viimasel VÕS § 175 lg 4 alusel õigus nõuda kinnisasja omandajalt, et viimane täidaks hüpoteegiga tagatud kohustuse või tagaks selle täitmise. Kui algne võlgnik täidab kohustuse, läheb talle VÕS § 69 lg 2 analoogia alusel üle nõue kinnisasja omandaja vastu tulenevalt sellest, et nende omavahelises suhtes vastutab kohustuse täitmise eest kinnisasja omandaja. Seejuures on võlgnikul VÕS § 167 lg 1 teise lause ja § 174 lg 2 alusel õigus nõuda hüpoteegi üleandmist endale. (p 17)
TMS § 84 lg 1 p-e 3 ja 5 tuleb koosmõjus TMS §-ga 26 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur peab kinnisasja arestimisel välja selgitama sundenampakkumise korral püsima jäävate õiguste väärtuse, sh püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, ning need enampakkumise kuulutuses avaldama selliselt, et pakkumisel osalejatel oleks võimalik ebamõistlike raskusteta aru saada, missugune on kinnisasja turuväärtus ilma püsima jäävate õigusteta ning kui palju on enampakkumise alghind püsima jäävate õiguste, sh hüpoteegiga tagatud nõuete tõttu väiksem kinnisasja koormatistevabast väärtusest (vt ka RKTKm 18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16.4). Lisaks peab kohtutäitur enampakkumise teates selgitama, et kinnisasja enampakkumiselt omandaja vastutab enampakkumisel püsima jäävate hüpoteekidega tagatud kohustuste eest. (p 15)
|
| 2-18-15735/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.11.2021 |
|
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudmise eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa üürilepingu üleandmise tehingu tühisus. Kui pooled ei esita üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud üürilepingu üleandmise nõusolekut, on kohtul õigus hinnata üürilepingu üleandmise tahte tuvastamiseks poolte esitatud muid asjaolusid ja tõendeid. (p 11)
Üürilepingu üleandmisel VÕS § 290 järgi ei lähe uuele üürnikule üle eelmise üürniku juba sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Sissenõutavaks muutunud kohustuse võib uuele üürnikule üle anda kokkuleppel üürileandjaga või tema nõusolekul nt VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 11)
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa üürilepingu üleandmise tühisust. (p 11)
VÕS § 307 lg 1 järgi saab pandiõiguse teostamiseks pidada asjade kinnipidamist, kuid see säte ei välista pandipidajast üürileandja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete, samuti asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks tehtud kulutuste hüvitamise nõuete rahuldamist panditud vara müügitulemi arvel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). (p 12)
Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. (p 12)
Üürilepingu ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ega lõpeta lepingupoole õigust nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär kohaldub juhul, kui lepingus ei ole kõrgemat viivisemäära kokku lepitud. (p 13)
|
| 2-18-4090/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.03.2020 |
|
Kolmas isik saab sissemakse tasumise kohustuse üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 2), kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmisel on osaühing, kellele kuulub sissemakse tasumise nõue. (p 13)
VÕS § 11 lg-st 3 tulenevalt peavad lepinguga samas vormis olema nii võlausaldaja nõusolek või heakskiit, kui ka leping, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse ülevõtmises VÕS § 175 lg 2 mõttes. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu notariaalne tõestamine. Kui osaühingu põhikirjast tuleneva sissemakse tasumise nõude võib loovutada ka digitaalselt allkirjastatuna, siis sõltumata nõude loovutamisest notariaalselt tõestatud vormis võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit kohustuse ülevõtmiseks olla samuti digitaalselt allkirjastatud, mis äriseadustiku kohaselt on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 16)
Osaühingu asutamisel kiirmenetluses ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab ÄS § 33 lg 11 ja § 1391 järgi dokumentide, sh kiirmenetluses kasutatava põhikirja, digitaalallkirjastamine. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises vormis, mida TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Erisused tulenevadki ÄS-ist, mille järgi digitaalne allkirjastamine on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 15)
|
| 3-2-1-76-09
|
Riigikohus |
28.09.2009 |
|
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.
Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.
Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.
|
| 3-2-1-117-07
|
Riigikohus |
19.12.2007 |
|
Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.
Esindaja võib tulenevalt TsÜS § 116 lg-st 1 tegutseda esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust.
Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-18-07.
Kui kolmas isik võtab võlgniku kohustuse üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel VÕS § 175 lg 2 järgi, läheb kohustus üle üksnes võlausaldaja nõusolekul. Kui puudub võlausaldaja eelnev nõusolek või hilisem heakskiit kohustuse ülemineku kui käsutuse kohta, ei ole kohustus kolmandale isikule VÕS § 175 lg 2 järgi üle läinud ja võlausaldaja ees vastutab kohustuse täitmise eest endiselt võlgnik.
Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.
Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.
|
Facebook
X.com