/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-13381/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017
Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). (p 11)
VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). (p 11)
Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule. VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)
Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule. VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)
2-16-130746/25 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 09.11.2017
Esindusõiguse lõppemine pärast menetlustoimingu tegemist ei muuda aga tagasiulatuvalt kehtetuks eelnenud toiminguid, mille tegemise ajal oli esindajal esindusõigus olemas (p 17).
Olukorras, kus äriühingu pankrotimenetlus on lõpetatud pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, ei saabu äriühingu suhtes PankrS § 35 sätestatud õiguslikke tagajärgi, mh ei lähe PankrS § 36 järgi äriühingu nimel tegutsemise õigus üle pankrotihaldurile. Ajutisel halduril ei ole pankrotihalduriga võrdset staatust (PankrS § 22) (p 18).
ÄS § 140^1 tuleneva nõude saab esitada osaühing esmajoones osaniku vastu, kes oli osaühingu asutajaks ja kelle isikus sissemakse hilisema tasumise kohustus esmalt tekkis. Juhul, kui osaühingu osa võõrandatakse, ei lähe sissemakse tasumise kohustus üle automaatselt osa omandajale, vaid kohustuse üleminekuks on vajalik osaühingu kui võlausaldaja nõusolek (VÕS § 175 lg 2) (p 21).
Kui hageja võõrandab vaidlusaluse nõude ning nimetatud asjaolu saab menetluse kestel teatavaks, säilitab hageja küll õiguse menetlust jätkata (v.a TsMS § 210 lg 4), ajades sisuliselt õigusjärglase asja, ent ta peab üldjuhul hagiavaldust muutma, sest vaidlusaluse eseme võõrandamise järgselt ei ole hagejal enam nõudeõigust. Juhul, kui hagiavaldust ei muudeta, peaks kohus jätma hagi rahuldamata (p 23).
ÄS §-st 140^1 tuleneva osaühingu nõudeõiguse loovutamine on võimalik. Nõude loovutamise korral saab tekkida üksik- ehk eriõigusjärglus, s.o nõude omandaja saab üksnes konkreetsest nõudest tuleneva positsiooni, kuid ei muutu loovutaja üldõigusjärglaseks (p 23).
Iseseisva nõudega kolmanda isiku positsiooni saavutamiseks on võimalik iseseisev nõue kohtusse esitada juhul, kui kohus menetleb hageja ja kostja vahelist vaidlust nõude üle, milles suhtes kolmas isik arvab endal olevat mingi õiguse (põhimenetlus). Seega peab kohus olema võtnud põhimenetluses esitatud hagi menetlusse (p 26).
3-2-1-17-17 PDF Riigikohus 05.04.2017
Kohus saab hagimenetluses tehingu tühisuse alustega arvestada ainult poolte esile toodud faktiliste asjaolude põhjal. Kui pooled ei ole enne kassatsioonimenetlust välja toonud, et laenusaaja oli laenulepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku aktsionär või et laen anti aktsionärile, siis ei ole kohtutel võimalik laenulepingu kehtivust ÄS § 281 lg 1 p 1, lg 2^1 ja TsÜS § 87 järgi hinnata. Aktsiaseltsi ja ÄS § 281 lg 1 p 1 tunnustele vastava aktsionäri vahel sõlmitud laenuleping ei ole ka leping, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. (p 20)
Nõude edasiloovutamise küsimuse lahendamisel tuleb eristada materiaal- ja menetlusõiguslikke aspekte (vt RKTKo nr 3-2-1-2-15, kus on käsitletud materiaalõiguslikku kuuluvust). Juhul, kui isik on nõude edasi loovutanud, peaks haldur nõude pankrotivarasse tagasisaamiseks esitama tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel isiku eriõigusjärglase vastu. See aga ei välista pankrotihalduri õigust esitada hagi isiku enda vastu. Pankrotihalduril on õigus valida, kas esitada tagasivõitmise hagi nõude loovutamise lepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole seejuures vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Juhul kui saadu väljaandmine on võimatu, võib pankrotihaldur nõuda kostjalt hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel ka edaspidises menetluses. (p 17)
PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt RKTKo nr 3-2-1-163-11, p 41; RKTKo nr 3-2-1-41-14, p 14). Juhul kui nõue on väärusetu, siis ei saa selle loovutamise tehingul olla kinke iseloomu PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 mõttes. (p 14)
3-2-1-91-16 PDF Riigikohus 26.10.2016
Võlausaldajal võib olla nõue nii lepingu kui ka seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme. (p 11)
VÕS § 145 lg 5 kohaldub ka juhul, kui esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik. Seadus ei näe ette olukorda, kus käendajal ei oleks võimalik esitada võlausaldajale vastuväiteid tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest. Võlausaldaja nõude loovutamisel ühele tagatise andjatest tuleb käendaja kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud VÕS § 69 lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses. Seetõttu väheneb pantija nõue käendaja vastu temale VÕS § 69 järgi langevas osas. (p 15) Kui kinnisasjale kantud hüpoteek oleks katnud ka põhivõlgnevuselt arvestatava viivise vähemalt osas, mille eest pantija oleks VÕS § 69 järgi tagatise andjate sisesuhtes vastutanud, tuleb vastavalt vähendada ka käendajatelt väljamõistetavat viivist. (p 16)
Sama nõue saab kehtivalt üle minna vaid üks kord. Kui nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. (p 12)
3-2-1-74-15 PDF Riigikohus 16.09.2015
Kui osaühingu osanikuks on juriidiline isik, siis tuleb osaniku nõusoleku tuvastamisel lähtuda selle juriidilise isiku esindamise üldistest reeglitest. Kui üheks osanikuks on aktsiaselts, siis aktsiaseltsi tahet väljendab juhatus ja ÄS § 307 lg 1 järgi võib aktsiaseltsi kõigi tehingute tegemisel (sh osaniku nimel hääle andmisel või muu tahteavalduse tegemisel) esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjas ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada aktsiaseltsi ühiselt, arvestades ka seda, et kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult juhul, kui see on kantud äriregistrisse. Sama sätestab ÄS § 181 lg 1 ka osaühingu kohta. (p 16) Kui isik on nii äriühingu juhatuse liige kui osanik, ei ole tema enda antud tahteavaldusel nõude loovutamisega nõustumise kohta õiguslikku tähendust, sest ÄS § 177 lg 1 järgi ei saa osanik muuhulgas hääletada, kui otsustatakse tema ja osaühingu vahel tehingu tegemist. Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata. (p 17)
Loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega. (p 18)
Osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu tühisuse vastuväite võib esitada ka võlgnik ehk isik, kelle vastu olev nõue loovutati. VÕS § 170 esimese lause eesmärk ei ole välistada võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv, ja seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 1 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt RKTKo 3-2-1-35-05, p 17). (p 11) Nõude loovutamise lepingu sõlmimine osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel ei ole igapäevane majandustegevus ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes. Seega on selleks vajalik osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi. (p 12) Loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega. (p 18)
Kui isik on nii äriühingu juhatuse liige kui osanik, ei ole tema enda antud tahteavaldusel nõude loovutamisega nõustumise kohta õiguslikku tähendust, sest ÄS § 177 lg 1 järgi ei saa osanik muuhulgas hääletada, kui otsustatakse tema ja osaühingu vahel tehingu tegemist. Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata. (p 17)
Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Erinevalt juhatuse liikme valimise otsustamisest ei näe ÄS § 181 lg 3 aga ette, et osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks peaks olema tingimata väljendatud osanike otsusena. See tähendab, et osanikud võivad sellise tehingu tegemiseks nõusoleku anda osanike otsusega, mis on tehtud ükskõik millisel eespool nimetatud viisil, kuid see nõusolek võib olla väljendatud ka eraldi antud kirjalike tahteavaldustena. (p 13)
Nõude loovutamise lepingu sõlmimine osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel ei ole igapäevane majandustegevus ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes. Seega on selleks vajalik osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi. (p 12) Osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuse kaudu, mis on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt RKTKo 3-2-1-72-13, p 21; RKTKo 3-2-1-157-10, p 12; RKTKo 3-2-1-38-06, p 10). Kuna osanike otsuste vastuvõtmiseks on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177), siis on näiteks juhatuse liikme ametiaja pikenemiseks lisaks (endise) juhatuse liikme jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt (vt RKTKo 3-2-1-65-08, p 34). (p 13) Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Erinevalt juhatuse liikme valimise otsustamisest ei näe ÄS § 181 lg 3 aga ette, et osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks peaks olema tingimata väljendatud osanike otsusena. See tähendab, et osanikud võivad sellise tehingu tegemiseks nõusoleku anda osanike otsusega, mis on tehtud ükskõik millisel eespool nimetatud viisil, kuid see nõusolek võib olla väljendatud ka eraldi antud kirjalike tahteavaldustena. (p 13) Kui isik on nii äriühingu juhatuse liige kui osanik, ei ole tema enda antud tahteavaldusel nõude loovutamisega nõustumise kohta õiguslikku tähendust, sest ÄS § 177 lg 1 järgi ei saa osanik muuhulgas hääletada, kui otsustatakse tema ja osaühingu vahel tehingu tegemist. Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata. (p 17)
3-2-1-2-15 PDF Riigikohus 23.04.2015
Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13) TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)
Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)
Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)
Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)
Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)
3-2-1-111-11 PDF Riigikohus 16.11.2011
Eratee omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Eratee omaniku tasunõuet tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Eratee kasutamise tasu arvestamisel tuleb arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks. Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.
VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust. Lepingu sõlmimisest keeldumine ei ole praegusel juhul käsitatav õigusvastase teona VÕS §-de 1043 ja 1055 järgi, mida oleks võimalik tunnustada lepingu sõlmimise alusena.
VÕS § 1028 jj kohaldamine on välistatud, kuna hageja ei väida, et ta tahtis kostjale teenuste osutamisega täita mingit olemasolevat või tulevast kohustust, mida polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel. VÕS §-d 164-174 ei näe ette seadusest tuleneva nõude loovutamiseks erikorda. Nimetatud sätetest ei tulene, et seadusest tuleneva nõudeõiguse loovutamine peab olema lepingus sõnaselgelt kirjas.
VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust. Samas võib seadusega sätestada, et isik on lepingu sõlmimiseks kohustatud.
Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada.
Eratee omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Eratee omaniku tasunõuet tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Eratee kasutamise tasu arvestamisel tuleb arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada. Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.
3-2-1-44-11 PDF Riigikohus 07.06.2011
Kui tegemist ei ole läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes, ei peatu aegumine, kui isik selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud.
Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kui maakohus kohaldas õigust üllatuslikult, saab ringkonnakohus asja menetluses puuduse kõrvaldada.
Kui asja hind on alla 2000 euro, siis on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus asja menetlemisel lihtsustusi ei tee ega märgi ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetleda (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12; 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10). Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14). Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Kuna tuvastatud ei ole, et maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate asjaõigustega (eelkõige servituutidega) hageja või kostja või teiste isikute kasuka, kehtib kinnisasjal teiste isikute kohta eelduslikult ka AÕS § 142, mille järgi võivad teised isikud seal viibida üksnes omaniku loal (vähemalt kui kinnisasi on tähistatud). Maaomanik võib põhimõtteliselt otsustada, kes ja mis tingimustel (sh tasu eest) võivad tema maad kasutada. TeeS § 52 teise lause järgi võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Sellest sättest tuleneb ka õigus küsida eratee kasutamise eest tasu. Sama kinnitab TeeS § 33 lg 8, mille järgi peab tee omanik lubama erateed tasuta kasutada üksnes erandina.
Koostööleping vastab kolleegiumi arvates esmajoones tasuta kasutamise lepingu tingimustele VÕS § 389 tähenduses.
Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Mõistlikku tasu võib VÕS § 1023 lg 2 esimese lause järgi nõuda üksnes oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja. Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks. Nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). Isegi kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul, kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi.
Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 ja § 1024 lg 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi.
Hageja nõude lahendamine käsundita asjaajamise sätete alusel saab kõne alla tulla üksnes ulatuses, milles poolte vahel ei ole lepingut ega seadusjärgset muud võlasuhet. Käsundita asjaajamiseks peab lisaks üldistele eeldustele (nt midagi peab olema tehtud teise isiku kasuks) olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimus. Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.
Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet ei saa lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes, olgugi et hageja tugines oma nõudes n-ö iga kuu esitatud arvete tasumata jätmisele.
Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub.
Eelleping ei olnud AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23).
Kostjale ei tulnud lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-de 1043 ja 1055 alusel, st lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29).
Hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi.
Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi oma nõude loovutada teisele isikule. Loovutada võib VÕS § 165 järgi ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nii võib teeomanik loovutada teeseadusest ja AÕS § 156 lg-st 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist.
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14). Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
3-2-1-35-09 PDF Riigikohus 21.04.2009
Asudes põhjendamatult seisukohale, et kostja on hagi osaliselt õigeks võtnud, on ringkonnakohus jätnud sisuliselt hindamata kostja apellatsioonkaebuse väited. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5, mille kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
VÕS § 26 lg 9 p 1 alusel võib lepingupool nõuda kohtult lahtise tingimuse kindlaksmääramist, kui lepingupooled ei saavuta selles tingimuses kokkulepet. Sellise nõude esitamise õigus on lepingupoolel.
Poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt.
3-2-1-124-07 PDF Riigikohus 09.01.2008
Nõudest loobumine võib toimuda kompromissilepingu tagajärjel VÕS § 578 lg 2 järgi. VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka nõudega seotud tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Kõrvalkohustuste hulka kuulub ka viivise maksmise kohustus.
VÕS § 30 järgi ei lõpeta võlatunnistus olemasolevat võlasuhet ega muuda seda.
3-2-1-102-06 PDF Riigikohus 14.11.2006
Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 104 lg 1 kohaselt loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Põhimõtteliselt samasugust regulatsiooni sisaldas ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 83 lg 1.
Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid.
Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
3-2-1-97-06 PDF Riigikohus 08.11.2006
Kui kinnistusraamatusse kantud õiguse käsutamise õigust on kindla isiku kasuks TsÜS § 88 lg 1 kohaselt piiratud, kuid seda ei ole keelumärke vahendusel kinnistusraamatus nähtavaks tehtud, võib kinnistusraamatu andmetele toetudes kinnisomandi või muu -asjaõiguse omandanud isiku suhtes tugineda käsutuskeelu kehtivusele AÕS § 561 lg-s 2 nimetatud tingimustel.
Määruskaebuse esitamine teise isiku esindajana on menetlustoiming, mitte tõestamistoiming ning selle puhul tuleb esindusõiguse hindamisel lähtuda ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku 23. ptk sätetest. Puuduste kõrvaldamise määrus ei lõpeta menetlust hagita asjas, vaid on üksnes n-ö vaheotsustus. Hagimenetluses ei ole puuduste kõrvaldamise määruse peale seaduses määruskaebuse esitamise võimalust ette nähtud. Üldiselt ei ole puuduste kõrvaldamise määruse vaidlustamise võimalust ette nähtud ka hagita menetluses. Erandlik on registriasjades kohalduv TsMS § 599, mille esimese lause kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse ka kandemääruse peale, millega määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse võib TsMS § 666 lg 1 alusel lahendada ka üks kohtunik.
Tehingu tõestanud notaril on notariaadiseaduse § 30 lg 2 p 2 järgi õigus koostada ja esitada määruskaebusi tõestatud tehingu osas registripidaja tegevuse vaidlustamiseks, kuid see õigus on notaril sama sätte järgi üksnes tehingus osalejate esindajana. Notar saab kaebuse esitamisel üksnes esindada selleks õigustatud avaldajaid, kuid ei või kaebust esitada oma nimel. Kinnistusraamatusse kande tegemise menetluses võib lisaks menetlusosalistele endile nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka selleks notariaadiseaduse järgi õigustatud notar.
Kui ringkonnakohus eksitas avaldajaid kaebeõiguse puudumise ning seega ka kaebuse esitamise tähtaja pikkuse osas, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ning ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel.
Kui märge tagab kinnitusraamatusse kantava õiguse järjekohta, laieneb sellega ka märkele endale sisuliselt järjekohasuhe. Ka TMS §-st 158 tuleneb, et täitemenetlus ei mõjuta üksnes kinnistusraamatust nähtuvaid asjaõigusi, vaid ka õigusi, mille kohta on kinnistusraamatusse kantud üksnes märge. Järjekohasuhe on ka AÕS § 79 lg-s 2 nimetatud üüri- või rendilepingu märkusega sisult sarnasel kaasomanike kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse kantud märkusel, kuna sellega tagatakse kaasomandi sisu muutvate võlaõiguslike kokkulepete asjaõiguslik realiseerimine. Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus. Järjekohasuhet ei ole iseenesest kinnistusraamatusse kantud keelumärkel, kuid lähtudes TsÜS § 88 lg-st 2 võib käsutamise keelamise aeg siiski omada tähendust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-149-02.
Kinnistusraamatusse kande tegemise menetlus on registrimenetlusena hagita menetlus, milles menetlusosaline võib Riigikohtus esitada taotlusi TsMS § 218 lg 3 teise lause kohaselt ka vandeadvokaadi vahenduseta. Lisaks menetlusosalistele endile võib nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka notar. Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel. Kui eelmärke kinnistusraamatusse kandmise eeldused on täidetud, ei ole alust keelduda selle sissekandmisest. Kuid on oluline, et kinnistusraamatu kanded oleksid arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult kinnisasjaga seotud õigussuhteid ning vajadusel ka täitemenetlust. KRS §-st 24 ei tulene, et märke järgi õigustatud isik peaks olema alati määratletud isikuandmetega. Oluline on, et igal ajahetkel oleks võimalik tuvastada, kes on märke järgi õigustatud isik. Õigustatud isiku tähistamine kinnistu igakordse omanikuna võimaldab õigustatud isiku iseenesest piisavalt identifitseerida. Küll peab ka kinnistu igakordse omaniku kasuks kinnistusraamatusse kantav eelmärge olema realiseeritav. Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.
Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel.
Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus.
Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.
3-2-1-31-05 PDF Riigikohus 02.05.2005
Vara säilimise tagamine on tööettevõtja kõrvalkohustus, mille rikkumisega kaasneb kahju hüvitamise kohustus. Kui tööettevõtja vähendab tellija asja turvalisust nt alarmsüsteemi välja lülitamisega, siis peab ta vara säilimiseks rakendama teisi meetmeid. Turvakaamera olemasolu ei taga iseenesest vara säilimist.
Töövõtulepingu rikkumine annab isikule, kellele nõue loovutati, aluse esitada TsK §-le 360 põhinev nõue töövõtja vastu.
3-2-1-35-05 PDF Riigikohus 21.04.2005
VÕS § 171 lg 1 alusel võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest.
Kui halduri atesteerimistunnistus on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta see reeglina halduri tehtud tehingute kehtivust.
3-2-1-15-05 PDF Riigikohus 23.03.2005
TsK § 219 kohaselt oli võlgnikul õigus esitada uue kreeditori nõudele kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise ajal. Seega sai vedaja esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
Veose vedamise ajal kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 134 kohaselt vormistatud konossemendiga ei saa välistada vastutust CMR-i alusel, kui osa veost teostatakse allveolepingu alusel autotranspordiga. Samuti ei vabane sellega vastutusest isik, kes konossemendi kohaselt oli kauba saaja ning saatja suhtes vedaja kogu teekonnal. Kindlustusandja poolt kahju hüvitamine kahjustatud isikule ei vabasta vedajat vastutusest CMR-i alusel. Vedaja sai TsK §-st 219 tulenevalt esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
3-2-1-136-04 PDF Riigikohus 08.12.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-28-04.
Asjaolu, et hoonestaja esitab alles kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamiseks argumendi, et hoonestusõigus on pärast linnakohtu otsust võõrandatud, toob kaasa TsMS § 68 kohaldamise, kuna pool ei kasuta oma protsessiõigusi heauskselt.
Hoonestusõiguse võõrandamisel saab üürnik uue hoonestaja suhtes VÕS § 324 lg-s 2 sätestatud kaitse vaid siis, kui märkus üürilepingu kohta on tehtud hoonestusõiguse registriossa. Seega tuleb märkus kanda sellesse kinnistusregistriossa, mida peetakse üüritud asja kohta.
Pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt üürileping läheb üle vaid osaliselt, kui üürnik ei valda asja samas mahus, tähendab lepingu muutmist, mis VÕS § 13 lg 1 järgi saab toimuda üksnes poolte kokkuleppel või lepingus või seaduses ettenähtud muul alusel.
Lepingu ülevõtmisel väljub üks pool lepingust ning samal ajal astub uus pool lepingusse. Kokkulepe kolmanda isiku (allrentniku) astumises lepingusse hetkest, kui leping poolega (rentnikuga) mis tahes alusel lõpeb, tähendab seda, et samaaegselt tema väljumisega lepingust võtab selle üle kolmas isik.
Rendileping on suunatud püsivate ja korduvate kohustuste täitmisele, seega on rendileping kestvusleping, mille täitmisel kohaldatakse 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduses sätestatut.
Hagi tagamise abinõu ei või piirata kostjat rohkem, kui on vajalik hagi rahuldamise ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Üürilepingu kohta märkuse tegemise nõude tagamise abinõuks sobib ka AÕS § 63 lg 1 p-s 1 sätestatud eelmärge.
3-2-1-132-04 PDF Riigikohus 18.11.2004
Kindlustuse vahekohus on vaidluse lahendamise kohtueelne komisjon, mille pädevus on sarnane töövaidluskomisjoniga. Seetõttu saab kindlustuse vahekohtu otsuste vaidlustamise korral kohaldada senist kohtupraktikat töövaidluskomisjoni otsuste vaidlustamise kohta.
Kindlustusandjale läheb VÕS § 492 lg 1 kohaselt tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Nõude omandajale lähevad VÕS § 167 lg-st 3 tulenevalt üle ka kõik senise võlausaldaja kõrvalnõuded. Seega läheb kindlustusandjale üle ka õigus nõuda viivist.
3-2-1-102-04 PDF Riigikohus 13.09.2004
Võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku poolt rahalise kohustuse täitmisest.
Võlgnik saab võlausaldaja suhtes vahetuda üksnes viimase teadmisel ja tahtel. Kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmine peab olema kirjalik (TsK § 221).
Tasaarvestuse eelduseks on vastastikuste samaliigiliste nõuete olemasolu.
3-2-1-116-03 PDF Riigikohus 28.10.2003
Riigikohus saab vaid kontrollida, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Nii ei saa Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsust ega saata asja tagasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks, kui ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni peale ei ole kaevatud.
Võla ülekandmiseks peab võlausaldaja olema avaldanud tahet, et edaspidi vastutab tema nõude täitmise eest uus võlgnik.
ÄS § 509 lg 8 nägi ette võimaluse munitsipaalettevõtete ühinemiseks, kuid võimalust munitsipaalettevõtete jagunemiseks seaduses ei olnud. Seega kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-st 56 tulenevalt ei saanud munitsipaalettevõtted äriregistrisse kandmise eesmärgil jaguneda. Ümberkujundamine oli aga võimalik üksnes tervikuna ja mitte erinevateks ühinguteks. Munitsipaalettevõtte baasil äriühingute loomist saab pidada mitme äriühingu asutamiseks, kus oleks saanud kohaldada ÄS § 5 lg-d 2 ja 7.
3-2-1-98-02 PDF Riigikohus 07.10.2002
TsK
Kasutusrendilepingust tulenev nõue kostja vastu on loovutatav TsK §-des 216 ja 221 sätestatud korras teisele isikule kostja nõusolekuta. Nõude loovutamisega on nõue kostja vastu läinud üle teisele isikule sõltumata kasutusrendilepingu tähtajast või kostjapoolsest lepingu rikkumisest ja asjaolust, et auto läks kostja käest kaotsi. Võlgniku õigused uue kreeditori nõude vastu on kaitstud TsK § 219 järgi.

Kokku: 29| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json