3-2-1-148-09
|
Riigikohus |
06.01.2010 |
|
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK § 222 järgi tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
|
| 3-2-1-125-08
|
Riigikohus |
08.12.2008 |
|
VÕS § 741 lg-s 1 sätestatud maksevahendi omaja kohustuste rikkumine on käsitatav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 tähenduses juhul, kui maksevahendi omaja jätab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata.
Ainuüksi järelmaksukaardi jätmine autosse ei ole üldjuhul käsitatav raske hooletusena VÕS § 741 lg 1 p 1 ja VÕS § 104 lg 4 koosmõjus. Tegemist võib olla lihtsalt hooletusega. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas autol, kuhu maksevahend jäeti, on signalisatsioon või kas see oli sisse lülitatud. Maksevahendi jätmine autosse võib olla raskelt hooletu juhul, kui lisanduvad muud asjaolud, näiteks see, et koos maksevahendiga hoiti ka selle kasutamist võimaldavat PIN-koodi. Seega saab raskeks hooletuseks pidada nii VÕS § 741 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuste üheaegset esinemist kui ka sama paragrahvi sama lõike p-des 1 ja 3 sätestatud kohustuste samaaegset rikkumist. Samuti võib maksevahendi jätmine autosse olla käsitatav raske hooletusena juhul, kui auto jäetakse lukustamata asjaoludel, mille esinemisel rikkujaga sarnane isik autot lukustamata ei jätaks.
Tingimus, mille kohaselt kaardi valdaja peab PIN-koodi meelde jätma ning hävitama PIN-koodi ümbriku ja selle sisu, erineb VÕS § 741 lg-s 1 ettenähtud elektroonilise maksevahendi omaja kohustustest. VÕS § 746 kohaselt on elektroonilise maksevahendi omaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.
VÕS § 741 lg 1 p 2 järgi tuleb teatamiskohustus täita maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule.
Maksevahendi väljaja vastutust piiravate asjaolude tõendamise kohustus lasub maksevahendi väljajal. PIN-koodi hoidmisel maksevahendi omaja raske hooletuse tõendamiseks peaks maksevahendi väljaja esmalt tõendama, et raha väljavõtmine koodi teadmata oli võimatu. Kui see on nii ja asjaolude järgi võib eeldada, et PIN-kood saadi koos maksevahendiga, peab maksevahendi omaja omakorda tõendama, et ta ei olnud koodi hoidmisel raskelt hooletu (jagatud tõendamiskoormis).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-56-08.
|
| 3-2-1-125-06
|
Riigikohus |
30.11.2006 |
|
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tulenevalt TsK §-st 222 tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust ei eeldata, st neid peab tõendama hageja.
Pangakaardi kasutaja kohustuste rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui ta pidi ette nägema, et kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju pangale. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene kaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-94-05.
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tulenevalt TsK §-st 222 tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Kostja kohustuste rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui kostja pidi ette nägema, et kaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju hagejale, st kui ta pidi ette nägema võimalust, et kaardi vahendusel on võimalik võtta kontolt välja rohkem raha, kui seal tegelikult on, mh krediidina. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene kaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast.
|
Facebook
Twitter