Määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud määruse art 7 järgi maksma reisijale hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Seda sätet tuleb tõlgendada nii, et „kõik vajalikud meetmed“ ei hõlma üksnes meetmeid lennu tühistamise vältimiseks, vaid ka meetmeid reisijatele lennu tühistamisest tulenevate tagajärgede leevendamiseks. Euroopa Kohtu selgituse järgi eeldab lennuettevõtjalt nõutav hoolsus, mis võimaldab tal vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, kõigi tema käsutuses olevate vahendite rakendamist, tagamaks teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, mille hulka kuulub ka see, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mida võivad teostada teised lennuettevõtjad, kes kas kuuluvad või ei kuulu samasse lennundusallianssi, ja mis saabuvad varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend (EKo 11.06.2020, C-74/19, p 59). (p 11)
Määruse 261/2004 art 5 lg 1 p-de a ja c kohaselt tekib reisijal lennu tühistamise korral õigus nii nõuda piletihinna tagasimaksmist või teekonna muutmist määruse art 8 alusel kui ka saada hüvitist art 7 alusel. Seda kinnitab Euroopa Kohtu avaldatud seisukoht, et määruse art 5 lg 1 kohaselt peab lennu tühistamise korral lennuettevõtja reisijatele pakkuma selles lõikes sätestatud tingimustel esiteks abi määruse art 8 alusel, st õigust nõuda tagasimakset või teekonna muutmist, teiseks määruse art-s 9 ette nähtud söögi, majutuse ja telefonikõnede kulude katmist ja kolmandaks kindla suurusega hüvitist selle määruse art-s 7 ettenähtud reeglite järgi, kui neid ei ole õigel ajal lennu tühistamisest teavitatud (EKo 12.05.2011, C-294/10, p 23). (p 13)