/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-47-17 PDF Riigikohus 17.05.2017

Laoleping on hoiulepingu eriliik, millele on kohaldatav ka VÕS §-des 883-896 sätestatu, kui laolepingut reguleerivatest sätetest ei tulene teisiti. (p 12)

Laolepingut iseloomustavaks tunnuseks VÕS § 897 kohaselt on mh see, et hoidja sõlmib selle lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Siiski ei võimalda vaid see tunnus laolepingut n-ö tavalisest hoiulepingust eristada, sest ka hoiulepinguid võidakse sõlmida majandus- ja kutsetegevuse käigus. Samas on seadusandja pidanud vajalikuks laolepingu definitsioonis sellele tunnusele viidata, nagu ka hoidja ladustamise kohustusele. Kumbagi neist tunnusest ei ole esitatud n-ö tavalise hoiulepingu definitsioonis VÕS § 883 kohaselt. (p 13)

Laolepinguid sõlmitakse peaasjalikult neil juhtudel, mil nt mere-, õhu- või raudteetranspordiga, aga ka veoautodega veetav kaup (veolepingute ja ekspedeerimislepingute alusel) antakse hoiule spetsiaalselt selleks ettenähtud ladudesse, millest kaup üldjuhul lühikese ladustamisperioodi järel toimetatakse edasi kauba jaemüüjatele või ka otse tarbijani. Just niisugusteks juhtudeks, mil ladustatavad kaubakogused on tavaliselt suured ja ka nende väärtus kõrge, näeb VÕS § 903 lg 1 laolepingu korral hoidjale hoiuleandja nõudel ette ka asja kindlustamise kohustuse. Sellise kiire kaubakäibega arvestab ka VÕS § 906 lg 1 esimene lause. Ka ladustamislepingutega tavaliselt tihedalt seotud veo- ja ekspedeerimislepingute korral on neist lepinguist tulenevate nõuete jaoks vastavalt VÕS § 802 lg-s 1 ja §-s 862 kehtestatud lühendatud aegumistähtajana üks aasta. (p 13.1.)

Hoidja laolepingu tähenduses ei pea osutama teenust oma põhitegevusena, kuigi see võib olla tavaline. Seega võib laolepingu sõlmida ka juhtudel, kui ladustamisteenus on hoidja kõrvaltegevuste hulgas, üldjuhul siiski selliselt, et ladustamisteenus on vahetult seotud põhitegevusega. Nt komisjonär võib müüki võetavate kaupade kohta võtta endale kohustuse neid ka ladustada. Ka kõrvalteenusena ladustamisteenust osutades peab selline teenus vastama laoteenusele esitatavatele nõuetele, olema professionaalselt osutatud. (p 13.2.)

3-2-1-87-08 PDF Riigikohus 23.10.2008

Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping.


Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.

Enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 eesmärgiks oli kehtestada pandilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise täiendavad alused lisaks tagasivõitmise üldalustele. Sellest ei järeldu, et täiendavate ja tagasivõitmist lihtsustavate aluste puudumisel ei saa pandilepingut tagasi võita üldalustel. Seega, kui pandilepingut ei saa vastavate asjaolude puudumisel kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 48 järgi, on võimalik pandilepingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 43 alusel. Sama järelduse võib teha kehtiva PankrS §-dest 114 ning 110.

Seadusjärgsele pandiõigusele, sh hoidja pandiõigusele VÕS § 907 järgi, ei ole kohaldatav varasem PankrS § 48, kuna viimati nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on poolevaheline pandileping.

Tagatise tagasivõitmine kehtiva pankrotiseaduse § 114 mõttes ei eelda aga tagatise andmise tehingulist alust. PankrS § 114 järgi seadusjärgse pandiõiguse tagasivõitmisel tunnistatakse kehtetuks toiming. Tagasivõidetav toiming tähendab siinjuures võlgniku tahtel põhinevat tegevust, mis toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed ja kahjustab võlausaldajate huve.

Kehtiva pankrotiseaduse § 114 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud; või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu.


Varasemas pankrotiseaduses reguleeris § 42 lg 2 tagasivõitmise tagajärgi tagasivõidetud tehingu teise poole suhtes, kellel tehingu järgi saadud vara alles ei ole. Erinevalt kehtiva PankrS § 119 lg-st 3 ei teki küsimust sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.


Ka pandilepingu tagasivõitmise esimeseks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Seda tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestada nii enne 1. jaanuari 2004.a kehtinud PankrS § 48 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 109 lg 1 järgi.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json