2-17-18657/141
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.06.2021 |
|
Kui kauba saatja soovib vedajalt sisse nõuda kogu talle väidetavalt tekitatud kahju, mitte piirduda hüvitisega piiratud vastutuse alusel CMR art 23 lg 3 tähenduses, tuleb arvestada CMR art-s 29 sätestatut. (p 21)
CMR art 29 tähenduses on Eesti õiguse kohaselt vedaja vastutuse piirangute osas raske hooletus võrdsustatud tahtlusega.
Eesti õiguses reguleerib rasket hooletust VÕS § 104, mille lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. (p 21.1)
CMR art 29 ei reguleeri art-ga 29 seonduvat tõendamiskoormist. Seetõttu tuleb lähtuda Eesti kohtumenetlusõiguse sätetest. CMR art-st 29 järelduva VÕS § 104 lg 4 järgse raske hooletuse tõendamise koormis on esmalt hagejal, seda TsMS § 230 lg 1 üldreegli alusel. (p 22.1)
Kauba saatja on täitnud talle CMR art-st 29 ja TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormise vähemalt üldjuhul juba siis, kui ta esitab (põhistab) hagiavalduses sellised asjaolud, mis piisava tõenäosusega viitavad vedaja tahtlusele või raskele hooletusele. Sellisel juhul ei saa vedaja esitada hagile vastuseks vaid väidet, et ta ei ole nt raskelt hooletult käitunud. Vedaja peab sel juhul täpsemalt kirjeldama ja tõendama asjaolusid, mis viitavad tema nõuetekohasele käitumisele, kahju tekkimist vältivate või piiravate abistavate meetmete kasutuselevõtule. Sel juhul peab vedaja asjaolusid detailselt kirjeldades tõendama, et viivitus ei olnud tingitud tahtlusest ega raskest hooletusest. (p-d 22.2 ja 24)
Juhtudel, kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev vedaja kasutab temperatuuritundliku kauba veoks külmutusseadmega veokit, on tema hoolsuskohustus sisustatav eelkõige selliselt, et vedajal peab olema koostatud kriisiplaan/tegevuskava veoteenuse osutamise käigus tüüpiliselt tekkida võivate riskidega arvestamiseks, nende vältimiseks või nende mõjude võimalikult tõhusaks kõrvaldamiseks. (p 23.1)
Vedaja peab juba enne kauba vastuvõtmist olema teadlik, millised võimalused on olemas kauba temperatuuri säilitamiseks, kui külmutusseadmega midagi juhtub. (p 23.3)
Kui vedaja ei tea, kuidas käituda külmutusseadme rikke korral, ning ei oska seetõttu teha vajalikke toiminguid kauba riknemise vältimiseks, tekitab see põhistatud kahtluse, et vedaja on käitunud raskelt hooletult. (p 23.1)
Vedaja ei saa kauba saatjalt nõuda juhiseid, kuidas külmutusseadme riket või selle tagajärgi kõrvaldada. Lisaks ei pea kutsetegevuses tegutsev vedaja järgima saatja juhist, mis kauba hävinemist ei takista või hävinemisele kaasa aitab, vaid lähtuma kohapealsest olukorrast ning eelnevalt planeeritud tegevusjuhistest, mida rakendada veolepingu täitmisel probleemide ilmnemise korral. Küll aga peab vedaja küsima kauba saatjalt juhiseid siis, kui veolepingu täitmisel on tekkinud probleemid ja vedajal on nende probleemide kõrvaldamiseks nt võimalikud mitmed alternatiivid. (p 25)
|
| 2-17-10348/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.11.2018 |
|
CMR art 11 lg 2 järgi vastutab saatja sõltumata süüst ning piisab sellest, et dokumentide või teabe puudused on vedajal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses.
CMR art 11 lg-s 2 peetakse saatja vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige olukordi, kus vedaja teeb vale toimingu või on hooletu, nt kaotab dokumendid või kasutab neid asjakohatult või muudab omavoliliselt teekonda, omamata selleks vajalikke dokumente ja teades, et tal ei ole vajalikke dokumente, või jätkab teekonda, kuigi teab, et tal ei ole selleks vajalikke dokumente. Samuti võib vedaja selle sätte järgi vastutada, kui ta täitis dokumendid ise vigaselt või avastas saatja dokumentides või andmetes puudused, kuid ei võtnud tarvitusele kahju piiravaid mõistlikke abinõusid jne.
Vedaja võib eeldada, et saatja annab vedaja autojuhile käsundi originaaldokumendi Kui vedaja ei palu saatjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia, ei vabane saatja CMR art 11 lg 2 teise lause alusel vedajale kahju hüvitamisest. (p 12)
Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude tõendamiseks tõendeid. Kui hageja esitab tõendid, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). (p 13)
|
| 2-16-123411/24
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
17.05.2018 |
|
CMR art 25 lg 1 ja CMR art 23 lg 4 koostoimes kuulub hüvitamisele lisaks veose väärtuse vähenemisele ka tollimaks proportsionaalselt kahju suurusele (p 10).
VÕS § 198 kohaselt saab tasaarvestuse teha vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega teisele poolele. Seetõttu ei toimu tasaarvestus automaatselt, vaid vajab sellekohase tahteavalduse tegemist. Tasaarvestuse avaldus muutub kehtivaks TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt selle kättetoimetamisega teisele poolele (p 14).
Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (p 8).
Kui kostja esitab nõudele tasaarvestuse vastuväite, peab kohus kooskõlas TsMS §-ga 351 selgitama pooltele tõendamist vajavaid asjaolusid ja kohalduvat materiaalõigust; sh seda, et tasaarvestus saab olla toimunud vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega hagejale (p 9).
Juhul, kui üks vedaja sõlmib teise vedajaga eraldi veolepingu oma vedamise kohustuse täitmiseks, on teise vedajaga veolepingu sõlminud isik nendevahelises veolepingus saatjaks. Sellisel juhul ei ole tegu järjestikuse vedamisega CMR art 34 mõttes, kuna vedu ei toimu ühe veolepingu alusel. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele (p 11).
Vedaja peab professionaalse teenuse pakkujana veenduma, et veos laaditakse haagisesse selliselt, et see ei saa vedamisel vigastada. Selleks peab vedaja muu hulgas veose kinnitama ja andma tõstukijuhile suuniseid veose paigutuse kohta. Vedaja peab veose paigutamisel arvestama ka erinevate veoste massi ja muude omadustega, samuti veoste paiknemisega haagise erinevates osades. Vajadusel tuleb võtta kasutusele asjakohased abivahendid (nt koormarihmad, veosenurgad, vahelauad, kummimatid). Selleks, et vedaja vabaneks vastutusest nõude esitaja ebaõigete juhiste tõttu veose laadimise ja paigutamise kohta, peab nõude esitaja olema need juhised vedajale selgelt ja otsesõnu esitanud (p 12).
Vedaja ei vastuta CMR art 17 lg 1 kohaselt veose kahjustumise eest enne veose vedamiseks vastuvõtmist (p 12).
Veosegruppide markeeringu või numeratsiooni ebapiisavus on CMR art 18 lg 4 punktis E sätestatud eriline risk, mis võib tuua kaasa vedaja vastutusest vabanemise. Samas peab kahjustumine olema CMR art 18 lg 4 ja 5 kohaselt erilise riski tagajärg. CMR art 17 lg 4 sätestatud eriliste riskide tulemusel veose kaotsimineku või kahjustumise suhtes on tõendamiskoormis CMR artikli 18 lõike 2 alusel jagatud nõude esitaja (saatja) ja vedaja vahel. CMR artikli 18 lõige 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR artikli 17 lõikes 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg (p 13).
|
| 2-15-8936/53
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
07.07.2017 |
|
Sõlmitud leping vastab veolepingu tunnustele siis, kui sellega võetakse kohustus veos sihtkohta toimetada. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele (p 7).
CMR art 18 lg 1 alusel lasub tõendamiskoormis CMR art 17 lõikes 2 sätestatud asjaolude esinemise kohta vedajal. Vedaja peab tõendama, et esinesid asjaolud, mis toovad kaasa vedaja vabanemise vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel (p 8).
Vedaja vabaneb CMR artikli 17 lõike 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Selgitamaks, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumisega samadel asjaoludel. Veose vargust ei saa lugeda iseenesest selliseks asjaoluks, mis tooks kaasa vedaja vabanemise vastutusest CMR art 17 lg alusel. Hoolas vedaja peab otsima veokile turvalise parkimiskoha ja mitte veokit parkima kohas, kus on võimalik varguse toimumine. Veose vargust saab lugeda vedaja vastutusest vabanemise jaoks piisavaks ainult väga erakordsetel asjaoludel. Näiteks võiks selline olukord tekkida siis, kui vedaja parkis veoki põhjalikult ja mehitatult valvatud parklasse, kuid vargus toimus erandlikke ja mittetuntud vahendeid kasutades (p 9).
Selleks, et pidada vedajaid järjestikusteks vedajateks CMR art 34 mõttes, peab muu hulgas vedu toimuma ühe veolepingu alusel, vedajad peavad olema veose vedamiseks vastu võtnud ning aktsepteerinud ühe saatekirja. Ainuüksi asjaolu, et veost võtsid osa mitu vedajat, ei tähenda järjestikust vedamist CMR art 34 mõttes (p 10).
CMR art 23 lg 1 järgi määratakse veose kaotsiminekuga tekitatud kahju suurus kindaks veose vedamiseks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva veose väärtuse alusel. Tõendamiskoormis veose rahalise väärtuse suuruse osas lasub saatjal (p 11).
|
| 3-2-1-115-15
|
Riigikohus |
14.10.2015 |
|
Tõendid esitanud pool peab ka tagama, et tõendid on TsMS-i mõttes lubatavas vormis. (p 19)
Menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes. Tegemist ei ole siiski tunnistaja ütlusega TsMS § 251 või § 253 mõttes. Kiri on hinnatav koos muude tõenditega. Tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). (p 18)
Raudteede solidaarne vastutus SMGS art 22 järgi ei sõltu sellest, kas takistus ilmnes enne või pärast kauba vastuvõtmist. (p 12)
SMGS art 21 § 1 esimeses lauses on mõeldud raudtee all eelkõige raudteeadministratsiooni, st raudteeinfrastruktuuri majandavat üksust, kellel on kohustus tagada raudtee läbilaskevõime. Samas on SMGS art 21 § 1 teise lause eesmärk tagada raudteele tasu veoteenuse osutamise eest, kui raudtee vedajana oli kohustatud kasutama teist teed SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi. (p 11)
Veotakistus SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes ei eelda takistuse erakorralisust. SMGS art 21 § 1 esimeses lauses sätestatud veotakistuse mõiste hõlmab põhimõtteliselt kõiki asjaolusid, mis kaubavedu ei võimalda. Kauba vedamist takistab muuhulgas kahtlemata ka piirijärjekord. Muuhulgas ei ole välistatud, et veotakistus on tingitud korduvalt esinevatest asjaoludest, nt külmadest ja lumerohketest talvedest. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et igasuguste tõrgete korral võiks raudtee kaupade transportimiseks kasutada ilma veose saatja nõusolekuta teist liiklusteed. (p 13)
SMGS art 21 § 1 esimesest lausest ei tulene veotakistuse ilmnemisel automaatselt raudtee kohustust küsida saatjalt juhiseid lepingu edasise täitmise kohta. Juhiste küsimine ei ole SMGS art 21 § 1 esimese lause mõttes vajalik, kui pooled on lepingus kokku leppinud või saatekirjas on märgitud, kuidas kaubaga takistuste korral toimida. Kui juhiste küsimisel keelab saatja raudteel veost teise tee kaudu saata, siis peab raudtee sellega üldjuhul ka arvestama.
Raudteel on õigus jätta juhised küsimata vaid siis, kui teise liiklustee kasutamine on otstarbekohasem. Otstarbekohasust tuleb hinnata eelkõige saatja huvidest lähtudes. Saatjalt juhiste küsimata jätmisel võtab raudtee endale kohustuse tõendada, et teise liiklustee kasutamine oli otstarbekohasem. Otstarbekohasuse hindamisel tuleks lähtuda eelkõige sellest, kas teise liiklustee kasutamine oleks saatja jaoks mõistlikum lahendus. Lisaks täiendavatele kuludele tuleks raudteel arvestada, kas ja kui kaua oleks veosel võimalik piiril seista, sh kas tegemist on riknevate kaupadega või mitte, kas kaubad tuleb kätte toimetada fikseeritud kuupäevaks jms. Kui liiklustee muutusega kaasneb ka piiriületuspunkti muutus ning veotee oluline pikenemine ja selle tõttu suureneks oluliselt veotasu, siis tuleks raudteel eriti hoolikalt kaaluda liiklustee muutmise põhjendatust.
Kuigi eelduslikult tuleb lähtuda tellija huvidest, siis tuleb arvestada ka raudtee ning seeläbi avalikke huve. (p 14)
SMGS art 21 § 1 teise lause mõtte järgi eeldatakse raudtee süüd. See tähendab, et isegi kui ümbersuunamine oli otstarbekas SMGS art 21 § 1 esimese lause järgi ja see tõi kaasa suurema veotasu, ei ole raudteel kokkuleppest suurema tasu nõudeõigust, kui kostja ei tõenda, et ta ei olnud veotakistuse põhjustamises süüdi. (p 15)
|
| 3-2-1-32-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Kuna hageja ei esitanud menetlussätete rikkumise kohta vastuväidet ringkonnakohtus, minetas ta TsMS § 333 lg 3 järgi õiguse tugineda väidetavale rikkumisele kassatsioonkaebuses. ( p 17)
CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. (p 12)
CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule ka riigisisese õiguse sätted. (p 13)
CMR-i toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. (p 13)
CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 lit a järgi algab hagi aegumistähtaja kulg kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates. CMR art 32 lg 1 neljanda lause kohaselt ei arvata aegumistähtaja hulka päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg. (p 14)
CMR art 32 lg 1 teine lause sätestab hagi kolmeaastase aegumistähtaja tahtliku õigusvastase tegevuse korral. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamisel leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 11; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). (p 15)
CMR art 32 lg 4 kohaselt ei või nõudeid, mille hagi aegumistähtaeg on möödunud, esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras. Vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes muuhulgas seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada (vt 19. detsembri 2012. a otsuse nr 3-2-1-165-12, p 48). (p 16)
|
| 3-2-1-182-14
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse CMR-i sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmise koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu.
CMR art 23 lg 1 sätestab vedaja vastuse piirangu, mille kohaselt määratakse hüvitamisele kuuluva summa suurus juhul, kui vedaja on kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. CMR art 23 lg 3 järgi ei või hüvitise suurus siiski ületada 8,33 SDR ühikut kaotsiläinud kauba brutokaalu kg kohta ja sama artikli neljanda lõike järgi tuleb lisaks täielikult hüvitada veomaksed, tollimaksud ja -lõivud kogu kauba kaotsimineku korral ja proportsionaalselt kahju suurusele osalise kaotsimineku korral.
Kui veetav kaup saab kahjustada, peab vedaja CMR art 25 lg 1 kohaselt tasuma kauba väärtuse vähenemisele vastava summa, mis on arvutatud art 23 lg-tes 1, 2 ja 4 kindlaksmääratud kauba maksumuse järgi. CMR art 25 lg 2 järgi tehakse vahet kahel olukorral. Eelviidatud sätte lit a kohaselt ei või hüvitise suurus kogu saadetise kahjustumise korral ületada hüvitise summat, mida tuleks maksta kogu kauba kaotsimineku puhul, lit b järgi ei või hüvitise suurus ainult osa saadetise kahjustumise korral ületada hüvitise summat, mida tuleks maksta kahjustatud kauba osa kaotsimineku puhul. (p 10)
Veolepingu eesmärk on vedada kohale terviksaadetis ja olukorras, kus terviksaadetis kahjustub, tuleb vedaja vastutuse piiramisel arvesse võtta kogu saadetise kaal. Kogu saadetise kahjustumisega CMR art 25 lg 2 lit a mõttes on tegemist ka siis, kui saadetise mingi osa kahjustumine kahjustab saadetist tervikuna. Praegusel juhul ei olnud veetav asi (kaater) ilma kaotsi läinud osadeta (sõukruvid) ja kahjustatud osadeta (sõukruvivõllid) kasutatav. Tähtsust ei ole sellel, kas kaotsi läinud osad olid lihtsalt asendatavad või mitte. Seetõttu kohaldasid kohtud õigesti CMR art 25 lg 2 lit-t a ning ei kohaldanud CMR art 25 lg 2 lit-t b. (p 11)
|
| 3-2-1-54-14
|
Riigikohus |
11.06.2014 |
|
CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega ja seega tuleneb kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)
CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802.
Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)
|
| 3-2-1-191-13
|
Riigikohus |
26.03.2014 |
|
TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude korral selle nõude aegumistähtaeg tavapärasest pikem (kümme aastat), kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.
Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802. (p 12)
CMR art 37 kohaldamise eelduseks on järjestikuse veo toimumine art 34 järgi (vt Riigikohtu 10. mai 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-02, p 12). (p 10)
|
| 3-2-1-165-12
|
Riigikohus |
19.12.2012 |
|
Hagi tagamise korras kolmandale isikule makstud kaupade hoiutasu, kohtutäituri tasu jms on täitekulud TMS § 37 lg 1 mõttes, mille hüvitamise kohta kehtib erikord (vt ka Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11, p-d 15-17). Need kulud nõutakse võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel (TMS § 38 lg 2, kohtutäituri seaduse § 31 lg 1, § 38 lg-d 4 ja 5). Täitedokumendi tühistamisel võib võlgnik TMS § 42 alusel nõuda, et sissenõudja tagastaks täitekulud. Täitekulud kui hagi tagamise määruse täitmise kulud hüvitatakse kohtuväliste kuludena TsMS § 144 p 5 mõttes ja menetluskuludena TsMS § 138 lg 1 mõttes menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174). See tähendab mh, et hagi tagamise käigus kantud kulutuste hüvitamist ei saa nõuda hagiga väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust. (p 45)
Juba hagi tagamise korras kaupu hoiule andes tuleks lahendada ka hoiukulude kandmise küsimus ning vajadusel kohustada hagejat tegema nende katteks ettemaksu. TMS § 40 alusel võib ettemaksu nõuda ka kohtutäitur. (p 49)
Sellise vastuhagi esitamine, mis põhiosas on suunatud sama õigussuhte tuvastamisele, mis tuleb kindlaks teha hagi alusel, on üldjuhul tarbetu ja võib olla TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel lubamatu ning tuleks jätta menetlusse võtmata, kui kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hagejate vastassuunalise hagi alusel. Kui selline hagi on menetluses, tuleks see jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17; 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 14; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). (p 36)
Kui kaupade vastuvõtmiseks ja üleandmiseks on ettenähtud kohad eri riikides, tuleb CMR art 1 järgi veolepingule kohaldada CMR-i, ehkki nii veo tellija, vedaja kui ka veose saaja asukohad on Eestis (vt CMR kohaldamise kohta ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03, p 16; 30. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-08, p 10; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-10, p 11). (p 14)
CMR-is reguleerimata osas laienevad veolepingule siseriikliku õiguse sätted (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p-d 12-13). (p 15)
Veolepingule kui võlaõiguslikule lepingule kohalduv õigus ei määra kindlaks lepingust tulenevaid või lepinguga kaasnevaid asjaõiguslikke tagajärgi. Neile kohalduv õigus määratakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse 4. osa sätete järgi. (p 16)
Vedaja pandiõigus on olemuselt (piiratud) seadusjärgne asjaõigus vaatamata sellele, et pandiõigus tekib võlaõigusliku veolepingu alusel. REÕS § 18 lg 1 järgi tuleb hinnata pandiõiguse tekkimist selle riigi õiguse järgi, kus asi vedamiseks võeti. (p 17)
REÕS § 18 lg 2 järgi ei saa teostada asjaõigust vastuolus asja asukohariigi õiguse oluliste põhimõtetega. Seega tuleb Eestis hinnata, kas ja millises ulatuses oleks välisriigi õiguse järgi tekkinud asjaõiguse tunnustamine vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Eelkõige tähendab see võimalust jätta Eestis võlausaldajate ja käibekaitse huvides tunnustamata välismaal tekkinud asjaõigus, mille sarnast Eestis ei tunta ja mille tunnustamine oleks vastuolus Eesti asjaõiguse üldpõhimõtetega. Samuti tähendab see seda, et välismaal tekkinud ja Eestis üldiselt tunnustatavat asjaõigust ei pea tunnustama suuremas ulatuses kui Eesti õigusest tulenevat sarnast õigust. Välismaal tekkinud asjaõiguslik tagatisõigus ei saa selle Eestis realiseerimisel olla üldjuhul võlausaldaja jaoks „parem" kui sarnane Eesti õiguses sätestatud tagatisõigus. (p 20)
Tulenevalt VÕS § 803 lg-test 1 ja 2 tunnustab vedaja pandiõigust ka Eesti õigus, mistõttu on välisriigi õiguse alusel tekkinud pandiõigust võimalik Eestis tunnustada. Küll tuleb asja lahendamisel hinnata, kas ja millises ulatuses erinevad välisriigi ja Eesti õigus vedaja pandiõiguste teostamisel, mh tuleb kindlaks teha pandiõigustest tulenevates õiguste kui ka sellega tagatud nõuete ringi erinevused. (p 21)
Kuigi CMR-is ei ole otseselt sätestatud saatja õigust nõuda, et vedaja annaks veose saajale üle, tuleneb saatja selline õigus CMR-i üldisest mõttest. Nimelt on veolepingu poolteks saatja ja vedaja ning vedajal tuleb oma põhikohustus (kauba kohaletoimetamine saajale) täita just saatja ees. Ka VÕS § 774 lg 1 esimese lause järgi võib kaupade saatjana veolepingu pooleks olev isik nõuda, et vedaja täidaks kohustuse anda kaupade saajale kaubad üle. Kohustuse täitmise nõude aluseks on VÕS § 108 lg 2 esimene lause. (p 26)
Kui kaupade saatja ja vedaja on sõlmitud veolepingust tuleneb kohustuse täitmise nõue kolmanda isiku (kaupade saaja) kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, saab kaupade saatja nõuda kaupade üleandmist kaupade saajale (vt ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29). Seega on nii kaupade saatjal kui saajal õigus nõuda kaupade üleandmist. Selline nõude osas on nad solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. (p 28)
Veetava kauba kaotsimineku korral võib kauba saaja nõuda CMR art 13 lg 1 teise lause ja art 17 lg 1 alusel, et vedaja hüvitaks talle kauba väärtuse CMR art-s 23 sätestatud ulatuses. See ei välista kauba saatja nõuet vedaja vastu kauba väärtuse hüvitamiseks (Eesti õigust kohaldades tuleneks see sõnaselgelt VÕS § 788 lg-st 4). Lisaks võib CMR art 27 lg 1 alusel nõuda hüvitatavalt summalt viivist 5% aastas. Viivist võib TsMS § 367 alusel nõuda ka etteulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Ka kaupade väärtuse hüvitamise ja viivise nõude osas on hagejad solidaarvõlausaldajad (vt ka otsuse p 28). Eesti õiguse järgi võib isikul olla õigus nõuda eseme üleandmata jätmisel eseme väärtuse hüvitamist kahjuhüvitisena VÕS § 115 lg-tes 1-3 ettenähtud tingimustel (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).
Kui vedaja keeldub alusetult kaupu välja andmast (mh kui väljaandmisest keeldumise alusena väidetud pandiõigus või kohustuse täitmisest keeldumise õigus tegelikult puudub), ei ole iseenesest välistatud, et kaubad saab lugeda CMR art 20 mõttes kaotatuks. Seda õigustab eelkõige vajadus lõpetada kaupade üleandmist ja vastuvõtmist puudutav ebaselge õiguslik olukord ning vajadus tagada saatjale ja saajale võimalus esitada vedaja vastu rahalisi hüvitisnõudeid. (p 30)
Veotasunõue on CMR-ile alluvast lepingust tulenev nõue, millele kohaldub CMR art-s 32 sätestatud aegumise regulatsioon. (p 40) Nõudeid, mille aegumistähtaeg on möödunud, ei või CMR art 32 lg 4 sõnastuse järgi esitada vastuhagi või vastuvaidluse (inglise keeles set-off; prantsuse keeles exception) korras. Vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes nii seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada, kui ka seda, et aegunud nõudele tuginedes ei tohi keelduda oma kohustust täitmast, s.o tugineda VÕS §-dele 110 või 111 (vt ka Münchener Kommentar zum HGB, 2. Aufl, 2009 (MüKo), Band 7, CMR art 32, Rn 49). (p 48)
CMR art 32 lg 1 teise lause kontekstis peaks selle sätte kohaldamiseks olema maksekohustuse täitmata jätmine suunatud õigusvastase tagajärje saavutamisele, sh eelkõige kostja tahtlikule kahjustamisele (vt sarnase TsÜS § 146 lg 4 tõlgendamise kohta Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). (p 41)
CMR ei näe vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. (p 43)
CMR ei näe vedajale ette saajale üle andmata jäänud kaupade hoidmise või realiseerimise tõttu tekkinud kulutuste hüvitamise nõuet, kuid ka ei välista seda. Esmalt võib kõne alla tulla see, et vedajal on võimalik esitada kaupadele kui pandiesemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue. Välistatud ei ole ka lepingulised kulutuste hüvitamise nõuded. (p 44)
|
| 3-2-1-70-11
|
Riigikohus |
14.09.2011 |
|
Kindlustuslepinguga võib sätestada kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused laiemalt VÕS §-s 513 sätestatust (vt Riigikohtu 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 12).
Ekspedeerija ekspedeerimislepingust tulenevad kohustused erinevad vedaja veolepingust tulenevatest kohustustest. VÕS § 774 lg 1 kohaselt on vedaja kaubaveolepingust tulenev põhikohustus vedada veos sihtkohta ja anda see üle saajale. Ekspedeerija ekspedeerimislepingu järgseks põhikohustuseks on aga vedu korraldada. See hõlmab VÕS § 855 lg 1 järgi eelkõige vedaja valikut ja vajalike lepingute sõlmimist. VÕS §-des 859 ja 860 nimetatud juhtudel on ekspedeerijal ka vedaja õigused ja kohustused. Samuti võivad ekspedeerijal olla vedaja kohustused poolte kokkuleppest tulenevalt.
|
| 3-2-1-25-10
|
Riigikohus |
19.04.2010 |
|
CMR art 37 reguleerib vastustuse jagunemist tekitatud kahju eest CMR art 34 mõttes järjestikuste vedajate sisesuhtes. CMR art 37 on regressinõude esitamise aluseks vedajale, kes on kahju hüvitanud, teiste vedajate vastu, kes CMR art 34 järgi vastutavad temaga solidaarselt.
Vedaja vastutuse kauba kahjustamise eest sätestab CMR art 17.
CMR art 17 alusel võib vedajalt kahju hüvitamist nõuda üldjuhul teine lepingupool, st saatja. Nõude esitamise eelduseks ei ole see, et saatja on kahjustatud kauba omanik.
Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst.
|
| 3-2-1-3-09
|
Riigikohus |
25.02.2009 |
|
Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu.
CMR art 17 ei reguleeri olukorda, kus vedaja jätab kauba vedamiseks üldse vastu võtmata. Vedaja vastutab sellise lepingu rikkumise eest siseriikliku õiguse järgi.
CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.
Juhul, kui vedaja kaupa vedamiseks vastu ei võta, ei saa lepingut rikkunud poole vastutus tuleneda VÕS § 792 lg-st 1. Selle sätte kohaldamine eeldab asjaolu, et kaup on vedamiseks vastu võetud.
CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.
Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
|
| 3-2-1-143-08
|
Riigikohus |
30.01.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-56-06.
|
| 3-2-1-88-06
|
Riigikohus |
18.10.2006 |
|
VÕS veolepingut reguleerivate sätete järgi võib kauba kaotsimineku korral esitada vedaja vastu nõudeid nii kauba saatja kui saaja ning hüvitamisel lähtutakse kaotsiläinud kauba või selle osa väärtusest.
Veose saajal on õigus nõuda raudteelt kaotsiläinud kauba väärtuse hüvitamist ning see nõue ei ole seotud kauba kuuluvusega ega saatja või saaja õiguste või kohustustega kolmandate isikute suhtes.
SMGS art 24 § 1 p 1 kohaselt ei ole kauba loomuliku kao määra arvestamisel tähtsust, kui suur oli kauba kogupuudujääk ning kas see ületab kauba loomuliku kao määra.
Kui 1. novembrist 1951. a-st kehtivas rahvusvahelisele raudteekaubaveo kokkuleppes puudub vastav regulatsioon, siis kohaldatakse lisaks selle riigi seadusi ja muid õigusakte, mille raudtee on kokkuleppe osaline.
|
| 3-2-1-56-06
|
Riigikohus |
14.06.2006 |
|
Kui pooled esitavad kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal algatusel tasaarvestada.
Tulenevalt CMR-ist tõendab isiku kauba saatjaks olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument. Kuid see ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel.
|
| 3-2-1-127-05
|
Riigikohus |
07.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-18-03.
Kauba rööv ei ole selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust.
|
| 3-2-1-15-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
TsK § 219 kohaselt oli võlgnikul õigus esitada uue kreeditori nõudele kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise ajal. Seega sai vedaja esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
Veose vedamise ajal kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 134 kohaselt vormistatud konossemendiga ei saa välistada vastutust CMR-i alusel, kui osa veost teostatakse allveolepingu alusel autotranspordiga. Samuti ei vabane sellega vastutusest isik, kes konossemendi kohaselt oli kauba saaja ning saatja suhtes vedaja kogu teekonnal.
Kindlustusandja poolt kahju hüvitamine kahjustatud isikule ei vabasta vedajat vastutusest CMR-i alusel. Vedaja sai TsK §-st 219 tulenevalt esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
|
| 3-2-1-28-03
|
Riigikohus |
25.03.2003 |
|
Eesti kohtus tunnustatud Saksa kohtuotsus on kaasuse kontekstis käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 117 mõttes.
Maakohtu otsuse suure hilinemisega teatavakstegemine on protsessiõigusnormi rikkumine, kuid ainuüksi see ei põhjusta kohtuotsuse tühistamist. Pealegi on kassaatorile ennistatud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ning tal on võimalik olnud kasutada ettenähtud protsessiõigusi.
CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse konventsiooni sätteid, kui on täidetud 3 tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, peab olema ühinenud CMR-ga; kaupade transpordi eest makstakse tasu.
CMR art 34 kohaldatakse, kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel veavad mitu vedajat järgemööda. Sätte peamine mõte on anda kauba saatjale alus otsenõude võimaldamiseks kõikide veos osalevate vedajate vastu. CMR art 37 järgi võib vedaja, kes on hüvitanud tekkinud kahju, nõuda regressi korras teiselt vedajalt kahju hüvitamist. Antud asjas on täidetud CMR art-te 34 ja 37 kohaldamise eeldused.
|
| 3-2-1-18-03
|
Riigikohus |
20.03.2003 |
|
CMR art 17 lg 1 mõttes saab kauba kaotsiminekuks lugeda olukorda, mil kaupa ei ole võimalik kaubasaajale üle anda ja selline olukord võib tekkida kauba röövimise tulemusena. Arvestades asjas tuvastatud tehiolusid on veose röövimine liikluspolitseinikena esinenud kurjategijate poolt piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes vedaja vastutusest vabanemiseks. Vedaja vastutusest vabanemiseks peavad olema täidetud CMR art 17 lg-s 2 sätestatud mõlemad asjaolud, st asjaolu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.
|
Facebook
Twitter