2-19-7148/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.12.2024 |
|
Veose täielikul kaotsiminekul hakkab CMR art 32 lg 1 p b järgi nõude aegumistähtaeg kulgema kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud veotähtaja möödumist või kui seda ei olnud kokku lepitud, siis kuuekümnendast päevast pärast seda, kui vedaja on veose veoks vastu võtnud. Veose osalise kaotsimineku või vigastamise (kahjustumise) korral hakkab CMR art 32 lg 1 p a järgi nõude aegumistähtaeg kulgema veose üleandmise päevast arvates. Kõigil muudel juhtudel algab nõude aegumistähtaja kulg kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates (CMR art 32 lg 1 p c). Kolleegiumi hinnangul saab veose täielikuks kaotsiminekuks aegumise tähenduses pidada olukorda, kus vedajal ei ole võimalik veost mingil põhjusel saajale üle anda (nt veos on varastatud, see on ära põlenud, lendunud, veokist välja voolanud või muul põhjusel hävinud). Kui veos on majanduslikus mõttes kaotanud oma väärtuse, kuid eksisteerib füüsiliselt, on see aegumise tähenduses kahjustunud (CMR art 32 lg 1 p a). Sellisel juhul on veos saajale üleantav. (p 10)
CMR jagab vedamisel esinevaid riske saatja ja vedaja vahel (vt nt CMR art 17 lg-d 1 ja 2 ja CMR art 17 lg 4, samuti CMR art 7, CMR art 11 lg 2, CMR art 22). Seega sätestab CMR süsteemselt saatja kohustuse tõrjuda riske, mis on tema mõjusfääris. Saatja mõjusfääris on vedamisel esinevad riskid, mida ta saaks enda tegevusega ära hoida.
Ka veose tavapärasest suurem veerevus on veosest lähtuv eriline risk. Kui veos on tavapärasest enam veerev, peab saatja veost selle vastu kaitsma. Seisupidur on üks veose veeremise takistamise abinõu, samuti on võimalik veose veerevust takistada muul viisil (nt pakendamine, alusele laadimine, tõkiskingade kasutamine jms). Kui saatja on veose vedamiseks nõuetekohaselt ette valmistanud ja kõrvaldanud veosest lähtuva erilise riski, peab vedaja temalt oodatava hoolsusega kaitsma veost muude ohtude eest, mis on seotud vedamisega. Seda, kuidas tuleb veost selle loomulike omaduste vastu kaitsta, saab kõige paremini teada saatja, kuna tema tunneb vedamisele antava veose omadusi. Seega ei või saatja vedajale anda erikokkuleppe puudumisel üle veost, mis võib saada kahjustada selle loomulike omaduste tõttu (CMR art 17 lg 4 p d), samuti veost, mis on piisavalt pakendamata (CMR art 17 lg 4 p b). Veereva veose ohutuks vedamiseks ette valmistamata jätmist ei saa sel põhjusel ette heita vedajale, kindlasti ei saa tegu olla aga asjaoluga, millega on võimalik sisustada vedaja rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 järgi. (p 14)
CMR art 17 lg 4 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest CMR art 18 p-de 2–5 järgimise korral, kui veose kahjustumine või kaotsiminek on lahutamatult seotud ühe või enama CMR art 17 lg 4 p-des a-f sätestatud asjaoluga. Vedaja vastutusest vabanemisel CMR art 17 lg 4 kohaselt on tõendamiskoormis CMR art 18 lg 2 alusel jagatud saatja ja vedaja vahel. Arvestades seda, et CMR art 17 lg-s 4 nimetatud asjaolud on suures ulatuses saatja mõjusfääris, jätab ka CMR art 18 lg 2 osa tõendamiskoormisest saatja kanda. CMR art 18 lg 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR art 17 lg-s 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg. Tegu on vedaja jaoks lihtsustatud tõendamiskoormisega. (p 15)
|
| 3-2-1-32-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Kuna hageja ei esitanud menetlussätete rikkumise kohta vastuväidet ringkonnakohtus, minetas ta TsMS § 333 lg 3 järgi õiguse tugineda väidetavale rikkumisele kassatsioonkaebuses. ( p 17)
CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. (p 12)
CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule ka riigisisese õiguse sätted. (p 13)
CMR-i toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. (p 13)
CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 lit a järgi algab hagi aegumistähtaja kulg kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates. CMR art 32 lg 1 neljanda lause kohaselt ei arvata aegumistähtaja hulka päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg. (p 14)
CMR art 32 lg 1 teine lause sätestab hagi kolmeaastase aegumistähtaja tahtliku õigusvastase tegevuse korral. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamisel leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 11; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). (p 15)
CMR art 32 lg 4 kohaselt ei või nõudeid, mille hagi aegumistähtaeg on möödunud, esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras. Vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes muuhulgas seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada (vt 19. detsembri 2012. a otsuse nr 3-2-1-165-12, p 48). (p 16)
|
| 3-2-1-54-14
|
Riigikohus |
11.06.2014 |
|
CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega ja seega tuleneb kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)
CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802.
Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)
|
| 3-2-1-191-13
|
Riigikohus |
26.03.2014 |
|
TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude korral selle nõude aegumistähtaeg tavapärasest pikem (kümme aastat), kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.
Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802. (p 12)
CMR art 37 kohaldamise eelduseks on järjestikuse veo toimumine art 34 järgi (vt Riigikohtu 10. mai 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-02, p 12). (p 10)
|
| 3-2-1-3-09
|
Riigikohus |
25.02.2009 |
|
Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu.
CMR art 17 ei reguleeri olukorda, kus vedaja jätab kauba vedamiseks üldse vastu võtmata. Vedaja vastutab sellise lepingu rikkumise eest siseriikliku õiguse järgi.
CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.
Juhul, kui vedaja kaupa vedamiseks vastu ei võta, ei saa lepingut rikkunud poole vastutus tuleneda VÕS § 792 lg-st 1. Selle sätte kohaldamine eeldab asjaolu, et kaup on vedamiseks vastu võetud.
CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.
Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
|
Facebook
X.com