/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 87| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-16481/77 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.04.2019
Nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, on hagi rahuldamata jätmise põhjus see, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2), mitte see, et kostjal on õigus kohustuse täitmisest keelduda. (p 15)
Kui tellija soovis kasutada platsi mingil kindlal viisil, mis ei vasta sellise platsi tavapärasele kasutusotstarbele, pidi ta sellest töövõtjale enne lepingu sõlmimist teatama. Kui tellija seda ei teinud, ei ole tal eeldatavasti õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele põhjusel, et töö ei sobi sellel otstarbel kasutamiseks. (p 19.1) Samas võib töövõtja vastutada VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi töö sobimatuse eest tellija soovitud spetsiifiliseks kasutusotstarbeks juhul, kui töövõtja pidi sellest otstarbest lepingu sõlmimise ajal teadma vaatamata sellele, et tellija seda ei avaldanud. Hindamisel, kas töövõtja pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, milliseks otstarbeks tellija platsi vajas, tuleb mh arvestada poolte kohustusi lepingueelsete läbirääkimiste käigus. (p 19.2) Kui töövõtjal pidi asjaoludest tulenevalt, sh tellijalt saadud teabe või objektiga tutvumise põhjal, tekkima kahtlus, et tellija võib vajada platsi kasutusotstarbeks, mis ei ole käsitatav sellise platsi tavapärase kasutusotstarbena, võib VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tuleneda majandus- või kutsetegevuses tegutsevale töövõtjale kohustus küsida tellijalt töö soovitava kasutusotstarbe kohta lisateavet. See on nii eelkõige juhul, kui töö kasutusotstarbest võivad sõltuda nõuded, millele tehtav töö peab vastama, samuti võimalikud riskid, millest võib sõltuda töö vastavus ettenähtud eesmärkidele ja tellija vajadustele, ning millest tellija informeerimist saab töövõtjalt tema erialaseid oskusi ja teadmisi arvestades mõistlikult oodata (vt VÕS § 14 lg 2 teine lause, § 641 lg 2 p 2). Nende asjaolude vastu on tellijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Kui töövõtja jätab töö spetsiifilise kasutusotstarbe välja selgitamata olukorras, kus seda võis temalt mõistlikult oodata, saab lugeda, et ta pidi VÕS § 641 lg 2 p 2 tähenduses teadma, et tellija vajab tööd selleks otstarbeks. (p 19.4)
Eriteadmistega isikul on lepingu sõlmimisel kohustus teavitada teist poolt tema eesmärkide saavutamiseks olulistest asjaoludest sõltumata sellest, kas teine pool teavet nõuab. (p 19.5)
Töövõtja tasu saamise nõude rahuldamine tehtud töö eest ei muuda õiguslikult võimatuks tellija kahju hüvitamise nõude rahuldamist tulenevalt töö lepingutingimustele mittevastavusest. Kuna hagis ja vastuhagis esitatud nõuded ei välista teineteist, siis ei saa TsMS § 137 lg 2 teise lause kohaselt lähtuda kaebuse esitamisel tsiviilasja hinna arvutamisel suurema hinnaga hagist (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 25). (p 24)
Tellija juhise andmiseks VÕS § 641 lg 3 tähenduses saab pidada ka olukorda, kus tellija valib erinevate töövõtja pakutud variantide, sh materjalide vahel. Samas kui tellija valib sellisel juhul variandi, mis töö spetsiifiliseks kasutusotstarbeks ei sobi, vabaneb töövõtja vastutusest VÕS § 641 lg 3 järgi üksnes siis, kui ta on kas enne või pärast variantide väljapakkumist tellijale selgitanud selle variandi sobimatuse aluseks olevaid asjaolusid või juhtinud tellija tähelepanu sellega kaasnevatele riskidele ning tellija jääb töövõtja selgitustele vaatamata oma valikule kindlaks. (p 20)
2-16-123411/24 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 17.05.2018
CMR art 25 lg 1 ja CMR art 23 lg 4 koostoimes kuulub hüvitamisele lisaks veose väärtuse vähenemisele ka tollimaks proportsionaalselt kahju suurusele (p 10).
VÕS § 198 kohaselt saab tasaarvestuse teha vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega teisele poolele. Seetõttu ei toimu tasaarvestus automaatselt, vaid vajab sellekohase tahteavalduse tegemist. Tasaarvestuse avaldus muutub kehtivaks TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt selle kättetoimetamisega teisele poolele (p 14). Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (p 8). Kui kostja esitab nõudele tasaarvestuse vastuväite, peab kohus kooskõlas TsMS §-ga 351 selgitama pooltele tõendamist vajavaid asjaolusid ja kohalduvat materiaalõigust; sh seda, et tasaarvestus saab olla toimunud vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega hagejale (p 9).
Juhul, kui üks vedaja sõlmib teise vedajaga eraldi veolepingu oma vedamise kohustuse täitmiseks, on teise vedajaga veolepingu sõlminud isik nendevahelises veolepingus saatjaks. Sellisel juhul ei ole tegu järjestikuse vedamisega CMR art 34 mõttes, kuna vedu ei toimu ühe veolepingu alusel. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele (p 11).
Vedaja peab professionaalse teenuse pakkujana veenduma, et veos laaditakse haagisesse selliselt, et see ei saa vedamisel vigastada. Selleks peab vedaja muu hulgas veose kinnitama ja andma tõstukijuhile suuniseid veose paigutuse kohta. Vedaja peab veose paigutamisel arvestama ka erinevate veoste massi ja muude omadustega, samuti veoste paiknemisega haagise erinevates osades. Vajadusel tuleb võtta kasutusele asjakohased abivahendid (nt koormarihmad, veosenurgad, vahelauad, kummimatid). Selleks, et vedaja vabaneks vastutusest nõude esitaja ebaõigete juhiste tõttu veose laadimise ja paigutamise kohta, peab nõude esitaja olema need juhised vedajale selgelt ja otsesõnu esitanud (p 12).
Vedaja ei vastuta CMR art 17 lg 1 kohaselt veose kahjustumise eest enne veose vedamiseks vastuvõtmist (p 12).
Veosegruppide markeeringu või numeratsiooni ebapiisavus on CMR art 18 lg 4 punktis E sätestatud eriline risk, mis võib tuua kaasa vedaja vastutusest vabanemise. Samas peab kahjustumine olema CMR art 18 lg 4 ja 5 kohaselt erilise riski tagajärg. CMR art 17 lg 4 sätestatud eriliste riskide tulemusel veose kaotsimineku või kahjustumise suhtes on tõendamiskoormis CMR artikli 18 lõike 2 alusel jagatud nõude esitaja (saatja) ja vedaja vahel. CMR artikli 18 lõige 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR artikli 17 lõikes 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg (p 13).
2-16-11056/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16) Muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine. Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses. (p 28-29) Üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 mõttes lugeda kohtumenetluses tehtud tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama. (p 33)
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)
TMS § 221 lg 2 alusel esitatavas uues sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)
2-14-9277/116 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 20.04.2018
Taganemisavaldusest peab nähtuma poole tahe ning kohtumenetluses esitatud taganemisavalduses ei pea tuginema konkreetsele seaduse sättele, vaid vajalik on esile tuua taganemise aluseks olevad asjaolu (p 8).
2-15-11465/95 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.03.2018
Sõltumata sellest, kas menetlusosaline sellele sõnaselgelt tugineb, peab kohus aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel ka aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 16). (p 13.3)
VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1) Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2) Arvestades garantii mitteaktsessoorsust ning seda, et nõude ja selle tagamiseks antud garantii aluseks on iseseisvad võlasuhted, ei ole üksnes garantiiga tagatud nõude loovutamine võlausaldajalt garantii andjale käsitatav ka garantiist tulenevatest õigustest loobumisena VÕS § 155 lg 4 p 3 tähenduses. (p 15.3)
VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1) Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2)
2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2) Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48) VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2) KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2) Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3) Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 403^1 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1) Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2) Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3) Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35) Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26) Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44) Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46) Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47) Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48) Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49) Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48) Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49) Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52) Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48) Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49) Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)
Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)
Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26) Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)
Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)
Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2^1 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)
2-16-9483/47 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.01.2018
Müügilepingust taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, st kehtivast taganemisest tekivad õigused ja kohustused lõppenud müügilepingu pooltele. Kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping ei lõpe võlaõiguslikust lepingust taganemisega. Müügilepingust taganemise korral on müüjal võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks VÕS § 189 lg 1 järgi, st asjaõiguslepingu sõlmimiseks AÕS § 64^1 mõttes. Müügilepingust taganemise tõttu ei ole kinnistusraamatu kanne ebaõige. (p 12)
VÕS § 244 lg-st 1 tuleneb, et pärast ostueesõiguse teostamist on müüja ja ostueesõigust teostanud isiku vahel kehtiv müügileping, millest tulenevalt saavad pooled nõuda üksteiselt müügilepingu täitmist ja vajadusel kasutada õiguskaitsevahendeid. (p 15)
Kui ostueesõigusega isikul tuleb vastavalt AÕS §-le 261^1 tasuda ostuhind ostjale või ostja õigusjärglasele, vabaneb ta AÕS § 261^2 järgi kohustusest tasuda ostuhind müüjale. AÕS §-de 261^1 ja 261^2 eesmärk on reguleerida kinnistu müüja, esialgse ostja ja ostueesõigusega isiku vahelisi võlaõiguslikke suhteid nii, et ostuhind oleks võimalik tasuda ühe makse kaudu. Tegemist on erinormidega üldregulatsiooni suhtes, mille kohaselt on müügilepingu pooltel õigused ja kohustused üksnes üksteise suhtes. (p 16)
2-15-13138/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
2-13-37940/136 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.11.2017
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. See põhjustab tarbetut segadust, ühes ja samas kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise erineva kohtupraktika väljakujunemist ning lisaks kitsendab põhjendamatult ka menetlusosaliste õigust vaidlustada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja isegi välistab selle juhul, kui maakohtu või ka ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab esimesena kindlaks Riigikohus (vt lähemalt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14.2)
Kui üks solidaarvõlgnik teeb talle endale kuuluva nõude alusel tasaarvestuse võlausaldaja nõudega, mis lõpetab VÕS § 186 p 2 kohaselt kohustuse, saab ka teine solidaarvõlgnik VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi samal alusel tugineda nõude lõppemisele (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 10, 15). VÕS § 67 lg 1 kolmas lause puudutab vaid seda solidaarvõlgnikku, kes teeb tasaarvestusavalduse, kuid see säte ei võta teistelt solidaarvõlgnikelt õigust tugineda kohustuse lõppemisele ühe solidaarvõlgniku tehtud tasaarvestuse tõttu. (p 12)
2-15-6034/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2017
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidetega, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 17.1) Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. (p 17.2) Kui ringkonnakohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu praegusel juhul kinnitab või ei kinnita. (p 17.3) Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline ega ebaselge. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. (p 21.3) TsMS § 654 lg 2^2 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)
VÕS § 645 lg-t 1 saab kohaldada ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16). (p 20) Sõltumata sellest, et töövõtja on ehitusettevõtja, peab kohus VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks hindama töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. Samuti tuleb iga puuduse puhul eraldi hinnata, kas see on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kas töövõtja pidanuks sellest puudusest teadma. Vähemalt üldjuhul saab arvestada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja kõrgema hoolsusstandardiga (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). (p 21.2)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kui kohus rahuldab esimese alternatiivse nõude osaliselt, siis ei tähenda see seda, et samal ajal saab osaliselt rahuldada ka teise alternatiivse nõude. (p 34)
TsMS § 654 lg 2^2 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)
2-14-18828/113 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.10.2017
Kohtul tuleb menetluse ohjamiseks kehtestada pooltele konkreetsed ja selged tähtajad avalduste ning vastuväidete esitamiseks. (p 11)
Põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 14.2) Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). (p 18)
Põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 14.2) Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). (p 18) PKS § 37 lg-s 3 sätestatud ühisvara jagamise reegel ei ole absoluutne ja esmajoones PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida. (p 20) PKS § 34 lg 2 alusel tuleb hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. PKS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati. Kuivõrd PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse. (p 22 - 22.2) Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. ( p 27) PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka kehtiva PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29). Seda tuleb silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel. Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara võõrandati. (p 28.1) Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34. (p 28.2) Arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine. Abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31). (p 28.3)
PKS § 34 lg 2 nõue on võimalik esitada kohtumenetluse ajal tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) ja selleks ei ole vajalik esitada eraldi vastuhagi. (p 21.1)
PKS § 34 lg 2 nõue on võimalik esitada kohtumenetluse ajal tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) ja selleks ei ole vajalik esitada eraldi vastuhagi. (p 21.1)
Kinnisasja ühisvaraks lugemist ei välista ühe abikaasa ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. (p 26) Kui korteri omandiõigus läks üle poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal (AÕS § 641), kuid korteri omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne poolte abielu sõlmitud liisinguleping, mille pooleks oli ainult üks abikaasadest, siis tuleneb sõlmitud liisingulepingust sellele abikaasale varaline õigus enne abiellumist korteri omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulub PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvarasse. Selle õiguse olemust ei muutnud vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10). PKS1995 § 15 lg 1 järgi ei kaotanud liisingulepingu pooleks olnud abikaasa lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter liisinguvõtjast abikaasale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. (p 26-27) Korteri müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks tuleb esmalt otsustada hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri omandamiseks tehti nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal. Seejuures saab lähtuda kinnisasja omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annab sarnase aluse PKS § 34 lg 1. Liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel. (p 28.4)
Kinnisasja ühisvaraks lugemist ei välista ühe abikaasa ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. (p 26) Kui korteri omandiõigus läks üle poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal (AÕS § 641), kuid korteri omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne poolte abielu sõlmitud liisinguleping, mille pooleks oli ainult üks abikaasadest, siis tuleneb sõlmitud liisingulepingust sellele abikaasale varaline õigus enne abiellumist korteri omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulub PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvarasse. Selle õiguse olemust ei muutnud vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10). PKS1995 § 15 lg 1 järgi ei kaotanud liisingulepingu pooleks olnud abikaasa lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter liisinguvõtjast abikaasale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. (p 26-27) Korteri müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks tuleb esmalt otsustada hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri omandamiseks tehti nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal. Seejuures saab lähtuda kinnisasja omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annab sarnase aluse PKS § 34 lg 1. Liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel. (p 28.4)
3-2-1-148-16 PDF Riigikohus 10.02.2017
Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus, mida saavad kõik kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt RKTKo nr 3-2-1-28-15, p 13). (p 15)
VÕS § 578 lg 2 loob vaid eelduse, et lepingupooled on oma senistest nõuetest loobunud. Kui pooled on kompromissilepingus kokku leppinud, et üürilepingust tulenevad nõuded üürileandja vastu puuduvad, siis on üürniku lepingust tulenevad nõuded lõppenud VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207 alusel. Sellega on saavutatud ka üürileandja jaoks peamine eesmärk, lõpetada üürisuhe ja välistada sellest tulenenud üürniku nõuded. Kui üürnikul säilib ainult menetluslik võimalus pöörduda kohtusse nõuetega, millest ta on kokkuleppes loobunud, siis see ei takista teda maksma panemast nõuet, mille ta omandas kokkuleppega. (p 14)
3-2-1-112-16 PDF Riigikohus 23.11.2016
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt RKTKo nr 3-2-1-64-15, p 10; RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt RKTKo nr 3-2-1-93-10, p 19). (p 22) Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-29-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 40; RKTKo nr 3-2-1-116-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-121-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 12). (p 16) Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 16)
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
Kohus ei pea VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). (p 20)
Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Pärast tasaarvestusolukorra tekkimist on töövõtjalt õigus viivist nõuda ainult tasaarvestuse jäägilt. Tellijal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest töövõtjalt viivist suuremalt summalt ainult siis, kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui töövõtja tasunõue. Kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui tellijal tekkis õigus töövõtja tasunõue täita, saab tellija viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas osas. (p 21)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17) Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 27; RKTKo nr 3-2-1-14-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 13). (p 18) VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. (p 18) VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui pooled on asjas esitanud hagi ja tasaarvestusliku vastuhagi, tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 137 lg-st 2. (p 25)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14) Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
3-2-1-71-16 PDF Riigikohus 28.09.2016
TsÜS § 68 ja § 69 lg 1 esimese lause mõtte kohaselt ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (RKTKo nr 3-2-1-53-16, p-d 12 ja 13). See aga ei tähenda, et pooled ei võiks kokku leppida lepingulise suhte lepingust taganemise või ülesütlemise tõttu lõppemise teistsuguses ajas. (p 15)
Õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile täpselt viitama (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). (p 13)
Hagejal ei ole üldjuhul iseseisvat tuvastushuvi nt lepingust taganemise õiguspärasuse (kehtivuse) tuvastamiseks, sest lepingust taganemise kui asjaolu tuvastamine ei anna hagejale midagi rohkemat kui nõuded, mis tulenevad lepingust taganemisest, sh lepingu tagasitäitmise nõue (RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 14). (p 12) Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 14). (p 12)
Asjaolu, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 654 lg-tele 4 ja 5, ei anna aga alust ringkonnakohtu otsust tühistada, sest maakohtule on asja uuel läbivaatamisel TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 16)
3-2-1-53-16 PDF Riigikohus 14.06.2016
Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses. (p 12)
Lepingu ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb võlgnikul vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine on hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Ülesütlemise ja lepingu lõppemise kuupäeva muutmine ei ole faktiliste väidete täiendamine või parandamine TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes. (p 15)
Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. (p 18)
Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses. (p 12) Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. (p 13) Tarbijakrediidilepingute puhul ei pikene lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. (p 14)
Tarbijakrediidilepingute puhul ei pikene lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. (p 14)
Kui hageja tugineb alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele, siis tuleb hagejal kohtule esitada ka arvestus selle kohta, milliste osamaksete ning millises ulatuses tasumist ta nõuab. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 48). (p 16)
3-2-1-30-16 PDF Riigikohus 26.05.2016
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10) Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12) VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10) Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12) VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 24-25). (p 11) Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12) VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13) Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). (p 15)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
3-2-1-121-15 PDF Riigikohus 04.11.2015
Hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust. Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kui kohus jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, võib ta jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi. (p 10) Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11)
Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12)
Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega (nt TsMS § 132 lg 5) kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel. (p 14)
Hüpoteegi seadmise tehingust kui asjaõiguslikust kokkuleppest ei ole võimalik taganeda ja seda ei saa ka üles öelda (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 otsuse p 19). (p 13) Osas, milles võlaõiguslik tagatiskokkulepe (kokkulepe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega) hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga, mida on võimalik VÕS §-des 195 ja 196 sätestatud tingimustel üles öelda, kuid VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. (p 13)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12)
Hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust. Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kui kohus jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, võib ta jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi. (p 10) Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega (nt TsMS § 132 lg 5) kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel. (p 14)
3-2-1-47-15 PDF Riigikohus 27.05.2015
VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus lähtub sellest, et kui võlgnikul pole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, on haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel). (p 11) Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
3-2-1-11-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
Tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Erandina on võimalik tugineda ka varem tekkinud tasaarvestusolukorrale, kui tasaarvestust ei olnud võimalik varasemas kohtumenetluses objektiivsetel põhjustel maksma panna ja kohus ei ole seega selle kohta teinud jõustunud kohtulahendit TMS § 221 lg 2 tähenduses. Kui tasaarvestuse eeldused täitusid vahetult enne maakohtu otsuse tegemist (mistõttu maakohus ei saanud neid hinnata), peab ringkonnakohus selgitama menetlusosalisele õigust esitada tasaarvestusavaldus uuesti. (p 15)
Üks solidaarvõlausaldajatest saab kasutada kogu solidaarvõlausaldajate kasuks välja mõistetud summat tasaarvestuse tegemiseks kehtivalt ka teise solidaarvõlausaldaja suhtes. Solidaarvõlausaldaja ei saa kasutada tasaarvestuseks nõuet, mis kuulub vaid teisele solidaarvõlausaldajale. Solidaarvõlausaldaja käsutusõigust nõude tasaarvestamiseks ei mõjuta asjaolu, kui teisel solidaarvõlausaldajal see käsutusõigus mingil põhjusel puudub, sh nt pankroti väljakuulutamise tõttu. (p 14)
TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Erandina on võimalik tugineda ka varem tekkinud tasaarvestusolukorrale, kui tasaarvestust ei olnud võimalik varasemas kohtumenetluses objektiivsetel põhjustel maksma panna ja kohus ei ole seega selle kohta teinud jõustunud kohtulahendit TMS § 221 lg 2 tähenduses. TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega täitemenetlust venitada. Kui võlgnik esitab koos sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ka hagi tagamise taotluse, paludes TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel juhtudel võimalik täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata. (p 11)
3-2-1-145-14 PDF Riigikohus 02.03.2015
Juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Tellija esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue), kusjuures kahjuks on kostja pidanud kulutusi hageja poolt tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3) VÕS § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. Seega peab kohus ka tellija kahju hüvitamise nõude käsitlemisel esmalt kindlaks tegema, kas ja millal on tellija töövõtjat puudustest, mille osas nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas töövõtja parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. (p 27)
Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab tellija arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi), peab ta töövõtjale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). (p 22) Kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).(p 22)
Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist] mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Seega on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on töövõtja tellijat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. (p 25)
Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause). (p 18) Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja. (p 17) Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 19) Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea tellija esitama vastuhagi ning tellija võib esitada töövõtjale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). (p 29)
Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). (p 15) Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18; Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13). Eelöeldu kehtib ka kostja vastuväidete kohta. (p 23)
Ainuüksi keeldumine töö vastuvõtmisest ja tasu maksmisest töö puudustele viidates ei ole konkludentseks tahteavalduseks hinda alandada. Konkludentse hinna alandamise avaldusena võib käsitada töövõtjale esitatud tööde ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda. (p 30)
Seda, kas tellijal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks (p 16). Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtutel esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17). (p 14)

Kokku: 87| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json