2-19-13673/134
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
Kohus peab tuvastama poolte tahteavaldused selleks, et lugeda leping poolte vahel sõlmituks. (p 15)
Kui hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on vaidlusaluse laenulepingu üles öelnud ja avaldanud selget tahet leping lõpetada, ning selline ülesütlemine on materiaalõiguslikult lubatav ja ülesütlemise eeldused on täidetud, on kohtu ülesanne tuvastada, millal vaidlusalune leping üles öeldi. Laenulepingut ei saa lugeda lõppenuks alates hagiavalduse esitamisest, sest ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi kehtivaks hagiavalduse kättesaamisega. (p 25.5)
Kuna juriidilise isiku puhul tuleb eeldada majandustegevuses tegutsemist (RKTKo nr 2-22-11970/29, p 12), tuleb ka juriidilise isiku antud laenude puhul sõltumata laenulepingu vormist eeldada seda, et laenult tuleb maksta intressi. (p 26)
Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima aegumise katkemise või peatumise võimalusi menetluses esitatud asjaolude alusel sõltumata sellest, kas hageja sellele sõnaselgelt tugineb (RKTKo nr 2-15-11465/95, p 13.3). (p 23)
|
2-21-3552/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.03.2023 |
|
Põhimaksekonto või põhimakseteenuse leping ei kujuta endast iseseisvat lepinguliiki, vaid selle all tuleb mõista tarbija ja krediidiasutuse vahelist lepingusuhet, mille puhul krediidiasutus (makseteenuse pakkuja) osutab tarbijale VÕS § 709 lg-s 151 loetletud makseteenuseid (põhimakseteenused). Kui kliendile osutatakse lisaks eelnimetatud põhimakseteenustele veel mingeid makseteenuseid, saab põhimakseteenuse suhtena käsitada siiski vaid seda osa teenustest, mis vastab VÕS § 709 lg-s 151 loetletule. Ka juhul, kui kliendile osutatakse üksnes osa põhimakseteenustest, tuleb asjaomast lepingusuhet tarbija huvidest lähtudes käsitada põhimakseteenuse osutamise lepinguna VÕS § 709 lg 151 mõttes. Kuna kumbki pooltest ei ole esitanud väiteid, nagu ei oleks pooltevahelise lepingusuhte alusel osutatud kliendile (hagejale) VÕS § 709 lg-s 151 loetletud teenuseid, kohalduvad praegusel juhul põhimakseteenuse lepingut reguleerivad sätted.
Tarbijast kliendile osutatavate makseteenuste lugemine põhimakseteenusteks VÕS § 709 lg 151 mõttes ei sõltu sellest, missuguseid tehinguid klient oma maksekonto vahendusel teeb, s.o kas need on seostatavad iseseisva majandus- või kutsetegevusega või mitte. Seadusest tulenevalt on krediidiasutused kohustatud tarbijale teatud liiki teenuseid pakkuma. Kui tarbijast klient kasutab enda (põhi)maksekontot viisil, mis viitab ärilistele ehk majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidele, mis väljuvad tarbijate kaitseks kehtestatud eesmärkide piirest, võib klient olla sellega rikkunud temale põhimakseteenuste osutamise aluseks olevat lepingut. See asjaolu ei annaks siiski alust kvalifitseerida tarbijale osutatavate põhimakseteenuste lepingut iga konkreetse tehingu sisust lähtuvalt ümber kord põhimakseteenuse, kord ettevõtjale mõeldud makseteenuste lepinguks. (p 14)
Tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu aspektist on VÕS § 7101 lg 2 erisäte VÕS § 7101 lg 1 suhtes. See ei tähenda, et tarbijate suhtes VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatu ei kohalduks. Tarbijast kliendil on VÕS § 7101 lg 1 kohaselt õigus nõuda makseteenuse pakkujalt makseteenuse lepingu sõlmimist, kui tarbija ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. VÕS § 7101 lg 1 järgi ei pea makseteenuse pakkujaks olema krediidiasutus (vastupidi VÕS § 7101 lg-s 2 sätestatule, mis on erisäte ka krediidiasutustest makseteenuse pakkujate suhtes) ning makseteenuse pakkuja pakutavad teenused ei pea olema põhimakseteenused. (p 18)
VÕS § 720 lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-tega 2 ja 3 selliselt, et krediidiasutus ei või tarbijaga sõlmitud makseteenuse lepingut korraliselt üles öelda, kui makseteenuse leping vastab põhimakseteenuse lepingu tunnustele. Kuigi tarbija juurdepääsuõigus põhimakseteenustele ei ole piiramatu, ei ole kohane ega proportsionaalne piirata tarbija juurdepääsu põhimakseteenustele selliste teenuste kasutamist võimaldava lepingu korralise, s.o mõjuva põhjuse olemasolust mittesõltuva ülesütlemisega, millele tarbijast kliendil ei ole põhimõtteliselt võimalik esitada vastuväiteid. (p-d 21 ja 21.4)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt on riigisisesel kohtul kohustus tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas direktiiviga kitsendavalt, seda muuhulgas juhul, kui teatud õigusliku tagajärje saavad direktiivi kohaselt kaasa tuua üksnes direktiivis ammendavalt loetletud eeldused, mida riigisisene õigus ei sisalda (vt EKo nr C-106/89: Marleasing SA versus La Comercial Internacional de Alimentacion SA). (p 21)
Kohtul puudub seadusest tulenev alus hinnata kostja ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, kui lepingu üles öelnud menetlusosaline on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele. Kuna TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu pooled, siis ei saa kohus tuletada menetlusosalise esitatud korralise ülesütlemise avaldusest lepingupoole tahet öelda leping üles hoopis erakorraliselt (vt ka RKTKo nr 2-21-1824/23, p 11). (p 25)
|
2-18-7504/138
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p 14. (p 12)
Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p-d 12 ja 15. (p 12)
Sarnaselt VÕS § 7101 lg 1 kolleegiumi antud tõlgendusele ei tulene makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 638 lg st 1 makseteenuse pakkujale (krediidiasutusele) keeldu öelda makseasutusega sõlmitud leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles. (p 13)
|
2-18-5450/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Olukorras, kus makseteenuse osutaja on leppinud kokku võimaluses öelda makseteenuse leping korraliselt üles, võib vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping. (p 12)
Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles öelda. (p 12)
RahaPTS § 42 lg-st 4 tuleneb makseteenuse osutajale kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada (RKTKo nr 2-18-17536/29, p 15). Juhul, kui makseteenuse osutajal on seadusest tulenev kohustus öelda konkreetse isikuga leping üles, on tegu lepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 15)
Vastuolus hea usu põhimõttega võib olla makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise õiguse kasutamine sellise kliendiga, kes ise ja kelle taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks sõlmima uue makseteenuse lepingu. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. (p 14)
|
2-20-6269/54
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.02.2022 |
|
Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 13). (p 14)
VÕS § 196 lg 4 reguleerib olukorda, kus pool on lepingu täitmise eesmärgil midagi üle andnud juba lepingu ülesütlemisele järgneva aja eest, nt tasunud tulevaste kuude eest ette üüri. Lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (RKTKo nr 3-2-1-67-09, p 15). (p 15)
Hagi tagamise abinõu asendamiseks makstud raha on menetluslik tagatis, mille tagastamisele kohaldatakse TsMS § 195. (p 17)
|
2-17-19494/83
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.01.2021 |
|
Kestvuslepingu ülesütlemisel kokkulepitud etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei tähenda, et ülesütlemine ei ole kehtiv. Kui pool on öelnud lepingu üles kokkulepitud etteteatamistähtaega järgimata, võib leping lõppeda kokkulepitud etteteatamistähtaja möödumisel. (p 14)
Käsunduslepingu võib öelda erakorraliselt üles pärast selle lepingu korralist ülesütlemist, kuid enne korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist. (p 16)
Kui hageja soovib tugineda kostja kohustuste rikkumisele, on tal esmane kohustus rikkumisi tõendada. Teabe andmise või dokumentide esitamise kohustuse rikkumine võib seisneda mh selles, et edastatud teave või dokumendid ei olnud hageja hinnangul piisavad ega vastanud kokkulepitule.
Kui hageja põhistab selgelt kostja rikkumisi TsMS § 235 tähenduses, tekib kostjal kindla sisuga kohustus tõendada, et ta on kohustuse täitnud. (p 17)
|
3-2-1-71-16
|
Riigikohus |
28.09.2016 |
|
TsÜS § 68 ja § 69 lg 1 esimese lause mõtte kohaselt ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (RKTKo nr 3-2-1-53-16, p-d 12 ja 13). See aga ei tähenda, et pooled ei võiks kokku leppida lepingulise suhte lepingust taganemise või ülesütlemise tõttu lõppemise teistsuguses ajas. (p 15)
Õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile täpselt viitama (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). (p 13)
Hagejal ei ole üldjuhul iseseisvat tuvastushuvi nt lepingust taganemise õiguspärasuse (kehtivuse) tuvastamiseks, sest lepingust taganemise kui asjaolu tuvastamine ei anna hagejale midagi rohkemat kui nõuded, mis tulenevad lepingust taganemisest, sh lepingu tagasitäitmise nõue (RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 14). (p 12)
Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 14). (p 12)
Asjaolu, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 654 lg-tele 4 ja 5, ei anna aga alust ringkonnakohtu otsust tühistada, sest maakohtule on asja uuel läbivaatamisel TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 16)
|
3-2-1-53-16
|
Riigikohus |
14.06.2016 |
|
Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses. (p 12)
Lepingu ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb võlgnikul vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudele. Kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine on hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Ülesütlemise ja lepingu lõppemise kuupäeva muutmine ei ole faktiliste väidete täiendamine või parandamine TsMS § 376 lg 4 p 1 mõttes. (p 15)
Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. (p 18)
Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses. (p 12)
Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. (p 13)
Tarbijakrediidilepingute puhul ei pikene lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. (p 14)
Tarbijakrediidilepingute puhul ei pikene lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. (p 14)
Kui hageja tugineb alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele, siis tuleb hagejal kohtule esitada ka arvestus selle kohta, milliste osamaksete ning millises ulatuses tasumist ta nõuab. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 48). (p 16)
|
3-2-1-121-15
|
Riigikohus |
04.11.2015 |
|
Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 03.02.2017, 3-2-1-83-16).
TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega (nt TsMS § 132 lg 5) kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel. (p 14)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 03.02.2017, 3-2-1-83-16.
Hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust. Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kui kohus jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, võib ta jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi. (p 10)
Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 03.02.2017, 3-2-1-83-16)
TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega (nt TsMS § 132 lg 5) kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel. (p 14)
Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 03.02.2017, 3-2-1-83-16).
Hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust. Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kui kohus jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, võib ta jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi. (p 10)
Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11)
Hüpoteegi seadmise tehingust kui asjaõiguslikust kokkuleppest ei ole võimalik taganeda ja seda ei saa ka üles öelda (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 otsuse p 19). (p 13)
Osas, milles võlaõiguslik tagatiskokkulepe (kokkulepe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega) hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga, mida on võimalik VÕS §-des 195 ja 196 sätestatud tingimustel üles öelda, kuid VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. (p 13)
|
3-2-1-114-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
Kui võlgniku väited puudutavad nõude maksmapanemist vales menetluses (täitemenetluses pankrotimenetluse asemel), on õigeks õiguskaitsevahendiks kaebus kohtutäituri tegevuse peale (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11, p 16). (p 17)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15)
Põhivõlgniku kohustuse katteks asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi) andnud pantija suhtes võib täitemenetluse alustamist nõuda vaid siis, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta (AÕS § 352 lg 1). (p 16)
Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15)
Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
|
3-2-1-170-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
Lihtmenetluse asjades on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud kaebeõigus Riigikohtule, kui ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse. Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Ringkonnakohus lahendab esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. (p 10)
Lihtmenetluse asjades valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, on maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul on otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral on ringkonnakohtul otstarbekas võtta selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja määruses märgitud põhjustel ühtlustada. (p 11)
Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjades esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. (p 10)
Riigikohus saab kontrollida lihtmenetluse asjades apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. (p 10)
Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Viivise võimalikku arvutamist (intressilt) peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda arvestuse esitamist (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). (p 16)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms. (p 17)
Tarbijakrediidilepingu regulatsiooni erinevuse põhjuseks võrreldes tavalise laenulepingu regulatsioonist on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. (p 12)
VÕS § 408 lg 4 on kehtestatud sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks VÕS § 408 lg 2 tagajärge. (p 13)
Juhul, kui laenuandja ei täida talle seadusega (VÕS § 408 lg 4) pandud kohustust intressimäära uuesti määramise ja tarbijale teatavaks tegemise kohta, ei ole välistatud tarbija õigus tugineda VÕS §-le 110. (p 14)
Tarbijakrediidilepingu korral ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivise määr sõltub iga poole aasta tagant muutuvast ja Euroopa Keskpanga määratavast intressimäärast. (p 16)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms. (p 17)
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral on ringkonnakohtul otstarbekas võtta selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja määruses märgitud põhjustel ühtlustada. (p 11)
|
3-2-1-53-13
|
Riigikohus |
05.06.2013 |
|
TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida. Hagi veenvus hõlmab mh seda, et hagist nähtuks selgelt, millised on hageja nõuded, sh nõuete suurus ning nõude aluseks olevad asjaolud. (p 13)
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)
Kuna hagi veenvuse kontrollimisel ei hinnata tõendeid ega tuvastata asjaolusid, on Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu TsMS § 407 lg 1 rikkumine kõrvaldada (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12). (p 13)
Lepingut ei ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks. Lepingu saab üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele. (p 15)
|
3-2-1-52-13
|
Riigikohus |
27.05.2013 |
|
Pärast kestvuslepingu ülesütlemist ei saa pooltele tekkida lepingust tulenevaid kohustusi. (p 9)
Kui hoolekandeasutus jätkab hooldusalusele hoolekandeteenuse osutamist pärast lepingu lõppemist, on tal kohustus pöörduda SHS § 46 lg 1 alusel teenuse rahastamiseks hooldealuse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole, sõltumata sellest, kas hooldusalusele on määratud eestkoste või mitte.
Kui hooldust vajav isik viibib väljaspool oma elukohta, korraldab talle sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega. Hooldamine hoolekandeasutuses on sotsiaalteenus.
Hooldusalust on kohustatud ülal pidama tema alanejad sugulased (PKS § 96 ja § 105). Kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamiskohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut. (p 10)
Pärast kestvuslepingu ülesütlemist ei saa pooltele tekkida lepingust tulenevaid kohustusi. (p 9)
Kui hoolekandeasutus jätkab hooldusalusele hoolekandeteenuse osutamist pärast lepingu lõppemist, on tal kohustus pöörduda SHS § 46 lg 1 alusel teenuse rahastamiseks hooldealuse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole. (p 10)
|
3-2-1-117-11
|
Riigikohus |
07.12.2011 |
|
Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.
Töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama töölepingu ülesütlemise tühisuse, on riigilõivuvabad.
Töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna. Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tõendatud.
Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, et saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv töölepingu ülesütlemine on tühine.
Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, et saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv töölepingu ülesütlemine on tühine.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, rahuldades hagi võrreldes maakohtuga erinevas osas, peab ringkonnakohus muutma ka maakohtu menetluskulude jaotust, lähtudes TsMS § 163 lg-st 1.
|
3-2-1-143-09
|
Riigikohus |
22.12.2009 |
|
VÕS § 116 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia korras ka kestvuslepingu ülesütlemisele, arvestades nii VÕS § 116 pealkirja kui ka asjaolu, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse analoogseid reegleid. Seega ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi.
Lepingu ülesütlemise alus sõltub sellest, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu kestvuslepinguga.
Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes.
Mõjuval põhjusel kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleb VÕS § 196 lg 3 järgi leping üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teada sai.
Lepingu ülesütlemise alus sõltub sellest, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu kestvuslepinguga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-102-06.
VÕS § 116 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia korras ka kestvuslepingu ülesütlemisele, arvestades nii VÕS § 116 pealkirja kui ka asjaolu, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse analoogseid reegleid. Seega ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi.
Mõjuval põhjusel kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleb VÕS § 196 lg 3 järgi leping üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teada sai.
|
3-2-1-35-09
|
Riigikohus |
21.04.2009 |
|
Asudes põhjendamatult seisukohale, et kostja on hagi osaliselt õigeks võtnud, on ringkonnakohus jätnud sisuliselt hindamata kostja apellatsioonkaebuse väited. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5, mille kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
VÕS § 26 lg 9 p 1 alusel võib lepingupool nõuda kohtult lahtise tingimuse kindlaksmääramist, kui lepingupooled ei saavuta selles tingimuses kokkulepet. Sellise nõude esitamise õigus on lepingupoolel.
Poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt.
|
3-2-1-114-07
|
Riigikohus |
17.12.2007 |
|
Riigiasutustel võib seaduse järgi olla küll õigus lepinguid sõlmida, aga lepingupooleks on sellisel juhul riik kui juriidiline isik.
Ainuüksi asjaolu, et Eesti Vabariik kui lepingupool formeeris ümber oma kaitseväe struktuuriüksused, ei anna alust VÕS § 196 lg 1 alusel vaidlusaluseid hankelepinguid erakorraliselt üles öelda. Kaitseväe struktuuriüksuste ümberformeerimisega peab kaasnema olukord, mis on kvalifitseeritav lepingute ülesütlemise mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 mõttes. Ka toiduainete tarnevajaduse suurenemine ei anna iseenesest alust juba sõlmitud hankelepingute erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna juurdevajatavate toiduainete ostmiseks võib näiteks olla vajadusel võimalik korraldada uus riigihange.
Erakorralistel asjaoludel võib kestvuslepingu erakorraliselt üles öelda ka mõjuval põhjusel, mis on tingitud lepingut ülesütlevast poolest endast. Sellisel juhul võib aga lepingut ülesütleva poole käitumine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.
|
3-2-1-100-07
|
Riigikohus |
06.12.2007 |
|
Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet.
Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast.
Hea usu põhimõtte kohta käivaid võlaõigusseaduse sätteid ei saa kohaldada viivisenõudele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumisega viivitamisest.
Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet.
VÕS § 116 ja § 196 ei defineeri olulist lepingurikkumist ega anna ammendavat loetelu olulistest lepingurikkumistest ning pooled võivad sõlmida kokkuleppeid selle kohta, milline kohustuste rikkumine loetakse oluliseks.
Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet.
Hea usu põhimõtte kohta käivaid võlaõigusseaduse sätteid ei saa kohaldada viivisenõudele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumisega viivitamisest.
|
3-2-1-29-06
|
Riigikohus |
19.04.2006 |
|
Liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367), mistõttu hea usu üldregulatsiooni kohaldamine oleks põhjendamatu. Ka ei ole VÕS § 367 sisu selline, mis õigustaks selle kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.
Kolmandat isikut ei saa kaasata menetlusse sisuliselt menetlusse kaasatud teise kolmanda isiku poolel.
Lepingu lõpetamise tahet võimaldavad järeldada asjaolud, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata, nagu ka lepingu tagasitäitmine.
Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena.
Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena.
Liisingueseme müüja vastutus ei peaks olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel.
Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist.
Liisingulepingu korral kuulub tagastusnõue müüja suhtes mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal aga üksnes tagatisena, sarnaselt kindlustushüvitise nõudega.
VÕS §-s 366 on kohaldatav ka juhul, kui lepingust taganeb liisinguandja ise. Selle sätte järgi tuleb ülesütlemise eeldusena tuvastada müügilepingust taganemise kehtivus.
Liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367), mistõttu hea usu üldregulatsiooni kohaldamine oleks põhjendamatu. Ka ei ole VÕS § 367 sisu selline, mis õigustaks selle kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.
Liisingueseme müüja vastutus ei peaks olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel.
Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist.
Liisingulepingu korral kuulub tagastusnõue müüja suhtes mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal aga üksnes tagatisena, sarnaselt kindlustushüvitise nõudega.
|
3-2-1-47-04
|
Riigikohus |
01.04.2004 |
|
VÕS § 329 lg-s 1 kehtestatud üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise kord on kohaldatav siis, kui üürnik leiab, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 326 lg 1).
Kui üürileandja ei taga VÕS § 276 lg 1 järgi lepingu kehtivuse ajal üüritud asja hoidmist samas seisundis, kui see oli üürnikule üleandmise ajal ja seetõttu on eluruumi kasutamine seotud olulise ohuga inimese tervisele ning üürileping öeldakse VÕS § 317 alusel erakorraliselt üles, siis võib üürnikul tekkida üürilepingu lõpetamisel kahju hüvitamise nõue.
Üürileandja võib üürilepingu VÕS § 317 sätete alusel üles öelda. VÕS § 329 lg-s 1 kehtestatud üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise kord on kohaldatav siis, kui üürnik leiab, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 326 lg 1). Kui üürnik ei väida, et üürilepingu erakorraline ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, siis ei pea ta üürilepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustama VÕS § 329 lg-s 1 ettenähtud korras. Kui üürnik leiab, et ülesütlemiseks ei ole mõjuvat põhjust, võib ta esitada sellekohase vastuväite üürileandja algatatud kohtuvaidluses.
|