/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-22-16 PDF Riigikohus 14.06.2016
Tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt RKTKo nr 3-2-1-140-05, p 12). Kui pooled on kapitalirendilepingu tingimustes kokku leppinud, et lepingu sõlmimisega annab liisinguvõtja liisinguandjale tagasivõtmatu maksekäsundi selleks, et liisinguandja võib maksetähtpäeva saabumisel või muu lepingust tuleneva makse sissenõutavaks muutumisel ilma liisinguvõtja täiendava nõusolekuta debiteerida võlgnevuste ulatuses liisinguvõtja arvelduskontosid, kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni, tuleb kohtul tüüptingimuse kehtivust kontrollida. (p 18)
Seadusest (AÕS § 279) ei tule keeldu, et tagatud tulevased nõuded ei võiks olla määratud kõigi tulevaste nõuetena kinnisasja omaniku vastu, mis tulenevad temaga sõlmitud lepingutest. Laiaulatuslike (globaalsete) tagatiskokkulepete lubatavus ei ole aga piiramatu. Vähemalt tarbijate puhul ei ole üldjuhul erikokkuleppeta lubatav hõlmata tagatiskokkuleppesse tulevikus sõlmitavatest käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, millega laiendatakse kinnisasja omaniku vastutust kolmanda isiku kohustuste täitmise eest ulatuses, mida kinnisasja omanik ei kontrolli (vt RKTKo nr 3-2-1-64-12, p 27–28). (p 24)
3-2-1-182-12 PDF Riigikohus 06.02.2013
VÕS 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12).
Vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12.
Tulenevalt VÕS § 196 saab liisingulepingu üles öelda juhul, kui ülesütlemiseks on mõjuv põhjus. Liisingulepingute ülesütlemise kohta ja käendaja võimaluse kohta esitada tõendeid liisinguandjale tagastatud sõiduki väärtuse kohta vt Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p-d 14-15; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p-d 13-20; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12. Vt VÕS § 367 lg-d 1, 2 ja 4 alusel muude kulutuse hüvitamise kohta Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 16; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-d 16 ja 17. Liisingulepingus kokkulepitu vastavuse kohta VÕS §-s 367 sätestatule vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15, 17; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18; 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p-d 18-24; 20. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-d 15-20; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 11. Nimetatud Riigikohtu praktika ei ole kohaldatav vaidluses, kus vaieldakse selle üle, kas liisingulepingut lõpetavas kokkuleppes võivad pooled kõrvale kalduda VÕS §-s 367 sätestatud.
3-2-1-66-12 PDF Riigikohus 06.06.2012
AÕS § 279 järgi on põhimõtteliselt lubatav tagada ka tulevikus tekkivaid nõudeid. Samas ei ole laiaulatuslik (globaalne) tagatiskokkulepe piiramatult lubatav. Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud ka tüüptingimusena (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 28). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 29).
Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17; Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11).
3-2-1-39-11 PDF Riigikohus 23.05.2011
Tüüptingimusi on lubatud kasutada ka töölepingus. Nende kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Tüüptingimuste regulatsioon kehtib nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda kuupäeva sõlmitud töölepingutele.
Tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat. Töölepingus on lubatud kasutada tüüptingimusi. Nende kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Tüüptingimuste regulatsioon kehtib nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda kuupäeva sõlmitud töölepingutele.
Töötaja jaoks seaduses ettenähtust halvemad töölepingu tingimused on kehtetud. Seadusena tuleb seejuures mõista nii töölepingu seadust kui ka võlaõigusseadust. Töölepingus on lubatud kasutada tüüptingimusi. Nende kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Tüüptingimuste regulatsioon kehtib nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda kuupäeva sõlmitud töölepingutele.
Kuna konkurentsikeeld on töötaja tegevusala või töökoha vaba valiku piiramine, peab selle eest makstava eritasu suurus olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut (vt nt Riigikohtu 14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 13; Riigikohtu 16. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-05, p 23). Töötajale konkurentsipiirangu eest makstud eritasu saab tagasi nõuda vaid juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud või selline õigus tuleneb seadusest (vt Riigikohtu 14. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 12). Vaidluste lahendamisel konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise üle, tuleb lähtuda tsiviilõiguse üldistest reeglitest (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03, p 13). TLS § 50 p-s 6 on sätestatud töölepingu lõppemise järgsete kohustuste kehtivuse eelduseks on asjaolud, et pooled on nendes kokku leppinud ja tööandja on maksnud töötajale eritasu või muud hüvitist.
3-2-1-17-08 PDF Riigikohus 09.04.2008
Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning, et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada.
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult.
Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 452 lg 1 esimene lause järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2).
Kindlustuslepingu üldtingimused ja kaskokindlustuse üldtingimused võivad olla tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mille asjassepuutuvate sätete kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.
3-2-1-64-07 PDF Riigikohus 11.06.2007
VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega.
VÕS § 39 on erinorm VÕS § 29 ja TsÜS § 75 suhtes. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes tuleb tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske.
3-2-1-45-07 PDF Riigikohus 08.05.2007
VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena.
VÕS § 42 lg 2 teise lause kohaselt tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja väärtuse suhet.
3-2-1-150-06 PDF Riigikohus 30.04.2007
Iseäranis tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele ise tuginevad. Kinnisasja omandamisele suunatud kapitalirendilepingud vajasid asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt notariaalset tõestamist. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
Tulenevalt VÕS § 35 lg-st 1 ei pea tüüptingimus olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes. Selle sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab VÕS § 35 lg-te 1 ja 2 kohaselt esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.
VÕS § 35 lg-st 1 ja VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt on tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada, ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest. VÕS § 35 lg 2 mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski VÕS §-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad.
Võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad.
3-2-1-140-05 PDF Riigikohus 05.12.2005
Muuhulgas tuleneb TsMS §-st 228 see, et kohus peab kontrollima tüüptingimuste võimalikku kasutamist iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel.
Asjaolu, et kinnistu ostja on kohustatud täitma nn ebaehtsa lepingu kolmanda isiku (maakleri) kasuks, kellel iseseisvat nõudeõigust ei ole, ei tähenda, et müüja kohustuse täitmisest vabaneks, kui ostja lepingut ei täida. Müüja võib kohustuse täitmist nõuda ostjalt.
Tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel.
3-2-1-118-05 PDF Riigikohus 07.11.2005
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Kohustuste sisust tulenevalt on soojusenergia ja termofikatsioonivee müümise leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Kohustuste püsivuse tõttu on see leping ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja § 103 lg-st 1 ei ole ostjal ostuhinna tasumata jätmise õigustamiseks reeglina võimalik tugineda kohustuse rikkumise vabandatavusele.
Majandusministeeriumi 1997. a metoodika (RTL 1997, 137, 5189) on käsitatav esmajoones tüüptingimustena, kuna see on kehtestatud vastava volitusnormita majandusministri käskkirjaga ja ka metoodikast endast nähtub et see on soovituslik kohalikele omavalitsustele, kes saavad sellest lähtudes kehtestada oma territooriumitel soojusvarustuse kulude arvestuse, jaotuse ja tarbitud soojusenergia eest arveldamise korra.
Kui leping on sõlmitud tüüptingimustega, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda ka VÕS §-st 39.
Soojusenergia müügilepingu tingimus, millega tagatakse soojusenergia müüjale võimalus nõuda tasu arvestusliku soojusenergia eest juhul, kui mõõturi näidud ei vasta ilmselt tegelikkusele ja seda sõltumata põhjusest, on soojusenergia ostjat ebamõistlikult kahjustav ka siis, kui ostja ei ole tarbija. Ainuüksi see, et arvestuslik tarbimine on arvesti järgsest suurem, ei anna alust arvesti järgsest tarbimisest kõrvale kalduda, kui omavolilist tarbimist ei tuvastata.
Hageja põhikohustus on lepingu järgi kostjale soojusenergia ja termofikatsioonivee müümine, kostja kohustus aga lepingu järgi soojusenergia eest esitatud arvete alusel tasuda. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Leping on kohustuste püsivuse tõttu ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.
3-2-1-111-04 PDF Riigikohus 30.11.2004
Kuna võrguettevõtja osutab tarbijatele teenuseid tavaliselt tüüptingimustega sõlmitud lepingute alusel, alluvad sellised lepingud ka VÕS §-s 42 sätestatud erinõuetele.
Lepingu täitmise võimalikkus või võimatus ei oma võlaõigusseaduse (VÕS) § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivusele tähendust.
Kuna korteriühistu on KÜS § 2 lg-st 1 tulenevalt korteriomanike huvide esindajaks, võib võrguettevõtjaga liitumislepingu ja soojuse müügilepingu sõlmida korteriühistu. Kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes.
Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Tarbijapaigaldis on korteriomanike kaasomandis, kuna see ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka. Seega on korteriomanikud ühiselt elamu tarbijapaigaldise omanikeks ning korterite valdajad on tarbijapaigaldise kaasvaldajateks. Omandi- ja valdussuhteid ei muuda asjaolu, et maja haldamiseks on loodud korteriühistu, sest korteriühistu saab omanikuks ja valdajaks olla samadel alustel teiste isikutega.
Kuna liitumislepingu täitmiseks peab olema kõigi kaasomanike nõusolek, on võrguettevõtja kohustatud liitumislepingu sõlmima üksnes kõigi korteriomanikega (tarbijapaigaldise kaasomanikega) ühiselt. Valdajatega saab liitumislepingu sõlmida üksnes omanike nõusolekul. Korteriomanike huvide esindajana võib liitumislepingu oma nimel sõlmida korteriühistu. Liitumislepingu sõlmimisel võib korteriomanikke esindada ka elamu valitseja. Tarbijapaigaldise uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut. Uute omanike või valdajate soojusega varustamiseks on vajalik sõlmida üksnes soojuse müügileping. Kuna soojuse müügilepingu on võrguettevõtja kohustatud sõlmima samade isikutega nagu liitumislepingu, siis ei ole võrguettevõtja kohustatud sõlmima soojuse müügilepingut iga korteriomaniku või -valdajaga eraldi. Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest. Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt. Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json