3-2-1-136-14
|
Riigikohus |
23.12.2014 |
|
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Enne tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleks võtta seisukoht, kas tüüptingimuse puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil.
Juhul kui tüüptingimus on lepingu tingimus, kuid ei ole kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid selle eesmärgiks on tegelikult kindlustusriski vähendada või selle suurenemist vältida või kui esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, siis langeb kolleegiumi arvates ära vajadus kontrollida kindlustusjuhtumi välistamise aspektist tüüptingimuse võimalikku tühisust VÕS § 42 alusel. (p 13)
Ringkonnakohus ei ole hinnanud kogumis kõikide tunnistajate ütlusi. Tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus siiski põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid (teiste tunnistajate ütlusi), mis osaliselt on omakorda vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab.
Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt ja otsuses oma hinnangut ka jälgitavalt seletama.
TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11). (p 12)
VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. (p 9)
VÕS § 475 lg 3 ei mõjuta nõude aegumist ega hageja menetluslikke õigusi oma nõude suurendamisel. (p 10)
Kuigi seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita, tuleb kindlustusvõtja (hoolsus) kohustuste rikkumise korral täiendavalt arvestada VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12, p 16). Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 10). VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 12; Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Seega võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Välistatud ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 13). (p 14)
Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)
TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)
Hagi esitamisel peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine vaid esialgu nõutud summa ulatuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18; Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). TsMS § 206 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldavad menetluse kestel esialgu esitatud nõuet mh suurendada, kuid arvestades seejuures riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18). (p 10)
|
| 3-2-1-90-06
|
Riigikohus |
25.10.2006 |
|
Kui pooled ei ole tuginenud õiguslikule väitele, et kindlustusjuhtumi saabumisel oli tegemist alakindlustusega, saab kohus vastavate asjaolude esitamisel järelduse alakindlustuse kohta ise teha. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine oli enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 kohaselt kohtu ülesanne ning on seda ka kehtiva TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi.
Tulenevalt VÕS § 426 lg-st 2 ei pea maksimaalne väljamaksusumma olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.
Kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul, kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
Tulenevalt VÕS § 426 lg-st 2 ei pea maksimaalne väljamaksusumma olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.
Ettevõtte varakindlustuse tingimused kui tüüptingimused kohalduvad VÕS § 38 kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel teisiti kokku leppinud.
Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
Ettevõtte varakindlustuse tingimused kui tüüptingimused kohalduvad VÕS § 38 kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel teisiti kokku leppinud.
Kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul, kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks.
|
| 3-2-1-34-03
|
Riigikohus |
01.04.2003 |
|
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu kinnitamiseks tõendeid.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kindlustushüvitise maksmise üldreegli kehtestas kuni 01.07.2002. a kehtinud KS § 12, mille kohaselt kindlustushüvitist ei maksta rohkem, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemad reguleeringud tulenevad kindlustuslepingust, mille tõlgendamisel tuleb tuvastada poolte kokkulepe hüvitise maksmise kohta.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise oluliste osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega.
|
Facebook
X.com